Tere kõigile. Tänane saade on pühendatud karismaatilisele ehk miks mitte öelda ka lummavale kristlusele sellisele üsna nõudlikule määratlusele, samas vastavad näiteks elu sõna ja Eesti Kristliku Nelipühi kirikuliikumised Nad mõlemad on Ameerika taustaga ja erinevate loe ega teil Eestis kanda kinnitanud ning ilmselgelt toonud endaga kaasa uut hingamist senisesse ristiusu õhustiku kõigest lähemalt räägib nüüd Ringo ringvee. Olen Haldi Normet-Saarna. Ringo, kas kristliku nelipühi kirik ja elu sõna langesid siis ühel hetkel noh, võib öelda, et välgunoolte na teiste liikumiste keskele ja tekitasid tulekuga paraja kaose ka. Nii võib tõepoolest öelda, sellepärast et see on kummaline vaadata mõlema liikumise sellist ajalugu Eestis. Karismaatiline kristlus, mis jõudis Eestisse tegelikult võib öelda 70.-te aastate lõpus, 80.-te aastate teises pooles selline pikk pikale määratus sealjuures siis oli see paljudel olemasolevatele kirikutele selliseks parajaks. Võibki öelda šokiks, sellepärast et tegemist oli millegi täiesti uue laadsega ja täpselt samamoodi peaaegu 100 aastat varem. Aastal esimene nelipühi kogudus Eestis teadaolevalt rajati 1909. aastal siis 20. sajandi alguses. Nelipühi kogudused olid samamoodi selliseks ärevust ja segadust tekitavaks uueks usuliikumiseks festi kontekstis. Et selles suhtes jah, nagu välgunoolega frangesid usuelumaastikule ja põhjustasid, võiks öelda vaimulikke tulekahjusid. Nad olid konkurendid ja hakkasid ka teistelt kogudustelt liikmeid endale napsama. Seda ka jah, tähendab, nad hakkasid teistest kogudustest inimesi ligi tõmbama ja tegelikult, kui rääkida nelipühi liikumises, siis see on suhteliselt uus liikumine. Et see sai alguse 20. sajandi päris esimestel aastatel Ameerika Ühendriike mägedes. Tuntakse niinimetatud Hasuusa tänava ärkamist, mis Los Angelese tollases eeslinnas aset leidis ja mille üheks selliseks eripäraseks nähtuseks oli, et nende juht Sparam kõneles sellest, et keeltes palvetamine või keeltes kõnelemine et see on üks selline eriline püha vaimu ristimise tunnusmärk. Mis see tähendab, see tähendab seda, et see tuleb tagasi vaadata kristliku pühakirja apostlite tegude raamatu teises peatükis räägitakse sellest, kuidas jüngrid Jeesuse jüngrid on koos ja kuidas siis neli pyha päev saabub. Saabub äkki tuleb taevast, kohin otsekui tugev tuul puhub inimeste peale, tuleleegid hakkavad ringi liikuma, mis siis iga inimese pea kohale jäid ja inimesed sai täis püha Vaimu ja hakkasid kõnelema erinevates keeltes, nii nagu vaim neile parajasti andis. Ja see on olnud üheks selliseks silmatorkavaks tunnusjooneks ja jällegi vaadates nagu sellist üldist religioosset konteksti ta traditsioonilistel kirikutel seda tava ei olnud. Sellist keeltes keeltes kõnelemist ja lapsi oli kindlasti üllatav, aga teiste inimeste puhul see oli jällegi ligitõmbav. Et see, mis on tegelikult nii hästi Nelipühi traditsioonile kui ka 1900 viiekümnendatel aastatel sündinud karismaatilisele traditsioonile omane see on emotsionaalsus, selline tugev emotsionaalsus ja samal ajal usk imedesse. Et kui inimesed hakkavad kõnelema võõraid keeli, millest tihtipeale keegi aru ei saa, mis keeled need on siis sinna juurde haakub selline tervenemine, kus kõikidest haigustest terveks saadakse, mida, mida iganes inimestel on siis see on selline. Ühest küljest ootamatu ja teisest küljest ligitõmbav nähtus. Nii et sellist asja nende puhul kindlasti ei ole, kus õpetaja midagi pominal oma ninal räägib, tagareas vanamemmed ja taadid tukuvad vaid vastupidi, kõik, mis rahvale räägitakse, räägitakse tohutu sisendusjõuga emotsionaalselt, et inimesed on sellest haaratud, vaimustatud, et siis ei ole imestada, et Ta jah, tuli ja lõi natukene selle pildi isegi. Jah, ja vaadates kasvõi seda, et, et kuivõrd näiteks kõnede puhul või jutluste poole, kuivõrd emotsionaalselt kõneletakse ja innustunult kõneletakse, siis on üks nähtus, mida, millele me tavaliselt ei mõtle, see motivatsioonikõnelejad nii-öelda sekulaarsest kontekstis ja need motivatsioonikõnelejate traditsioon Ameerika Ühendriikides on ka otseselt karismaatilisest kristlusest välja kasvanud nii-öelda sekulaarne nähtus, kus siis inimesi innustatakse oma elu muutma paremaks muutma ja noh, inimesed saavad sellist indu, sellest saavad motivatsiooni. Et on see vahe, et kas see on sellises sekulaarses kontekstis või siis kui me vaatame karismaatilist kristlust nii-öelda religioosses kontekstis, et inimese elu peab muutuma selline mitte lihtsalt, et ma käin usulistel koosolekutel ja kuulan, mida seal räägitakse, vaid sellel peab olema ka mingisugune nii-öelda reaalne muutus olgu see siis uue tervise näol või olgu see uute eesmärkide moel. Ja vaadates kasvõi näiteks 90.-te aastate algust, kui Eestis võiks öelda, et sai uue hingamise nelipühi traditsioon, kui Eestis nii-öelda jõuliselt pealt tõstis karismaatiline traditsioon siis paljud inimesed, kes traditsiooniga liitusid, ongi nagu öelnud tagantjärele c miks nad seda teinud oli? See andis neile midagi ja et see ei olnud lihtsalt nii-öelda moraalijutluse kuulamine, vaid see oli midagi sellist, mis pani elu muutma, et see imed ja tunnustähed. See on üks selline oluline asi karismaatilise kristluse juures, et usk ei ole mitte ainult intellektuaalne, vaid et see muudabki inimese elu täiesti reaalselt. Ja on siis väidetud, et imed on tõestisündinud nende uute karismaatiliste liikumistega. Inimesed on äkki nõiduslikult ja ehmatava kiirusega tervenenud ja mis iganes. Niimoodi väidetakse ja loomulikult me võime seal kõrval näha kriitikuid, kes ütlevad, et tegemist on pettuse või silma moondamisega, aga inimesi, kes seda kogevad, tähendab see ongi just võib-olla, kui me räägime tegelikult 20.-st 21.-st sajandist siis me räägime ka sellistest religioosse autoriteedi muutumistest, et enam ei ole nii-öelda vaimulik või kirik, kes ütleb, mis, mida inimene kogeb või mis on õige või vale vaid inimene ise otsustab. Et kas see mõjub talle või see ei mõju talle, kas see muudab midagi tema elus või mitte. Aitäh. Ja selline ärkamine ja, ja karismaatilise kristluse tulek Eestis seostub sellise liikumise nagu ei Fatah liikumine, fata ärkamine, mis kleidis Tallinnas Oleviste kirikus aset 70.-te aastate lõpus, 78 79. See algas. Ja seda traditsiooni on uurinud muuhulgas käsitlenud kirikuloolane Riho Saart, kes on andnud välja raamatu millel on nimeks Tallinna vaim. Peatükk 20. sajandi eesti karismaatilise liikumise ajaja mõttetööst. Ja selles raamatus toob ta näiteid sellest, mis siis Oleviste kirikus väidetavalt aastal 78 juhtus. Kuidas tuli meditsiiniõde Leningradist 1978. aastal ja tunnistas, et tervenemiskoosolekul on ta paranenud kaelavähist ja sealsamas raamatus Riho saart, tsiteerin teda kirjutab, et keegi pime naine, kaamens Podolski sai seitsmendal oktoobril nägijaks. Keegi üheaastane ja 11 kuune laps hakkas 11. novembril kõndima ja isegi jooksma. Ja kellelegi kuuekümneaastase naise puusaliigesed hakkasid paremini liikuma. Keegi mees paranes 25. novembril Kreumatismist ja nii edasi, et need on sellised. Noh, võikski öelda imed, mis aset leiavad, kuidas nad aset leiavad. See kuulub selle imede juurde natuke saladuslikuks jäävad. Ja kes tahab, siis võib rahulikult mõelda, et ah, eks muinasjutt ole jah, kuidas keegi soovib. No elu sõna ehk karismaatiline kristlus mitut näidet imelise tervenemise kohta me juba kuulsime, aga no milles seisneb veel siis elusena fenomen? Elu sõna fenomen eesti sellises usu ajaloos on vägagi kummaline, sellepärast et see usuliikumine sündis just nimelt sellistest karismaatilisest rühmadest mis tegutsesid sealsamas Oleviste kirikus, samuti metodisti kirikus, kus ja räägimegi tegelikult noortest meestest. Kes aga võime öelda, et vaim nende sees pulbitses ja kes hakkasid siis selliseid ülistuskoosolekuid tegema, kus Brahma võime samamoodi rääkida imelistest tervenemistest ja kõigest muust. Ja mis nende puhul tegelikult eriliseks sai, oli see, et me räägime 1987.-st aastast ja tollasest nõukogude perioodist. Nemad ei olnud ainult usuline liikumine, vaid see haakus ka poliitilise liikumisega lendab karismaatilise kristluse üks sellistest eripäradest on ka see, et vaimumaailma võetakse nagu tõelisusena, et deemoni see ja kurjad vaimud, et see ei ole ka mitte muinasjutt, vaid see on nagu reaalselt eksisteeriv. Ja nendega tuleb võidelda ja nõukogude liitu nähti ühe sellise võibki öelda kurjuse riigina, kelle vastu tuli võidelda, pidada vaimusõda. Seetõttu ta oli esimene selline aktiivne eelkõige noortele suunatud usuliikumine, mis tekitas loomulikult perekondades paksu pahandust ja, ja probleeme. Ja teisest küljest oli ta wav-riigi-vastane nagu ühinesid nii-öelda kõik sellised nähtused, mis ühele usuliikumisele võivad tegelikult saatuslikuks saada, et perekonnad on vihased ja riik on vihane ja tulemus võib olla üsnagi traagiline. Aga elusana liikumine jah, Hubert Jacobs ja Rein Mets kaks sellist karismaatilist isikut, festi usuloos sellele liikumisele aluse panid ja see levis väga kiiresti ja just nimelt noorte seas, et see on olnud selle liikumise üks sellistest fenomenidest ja sinna juurde tulevad samad vaimus võitlemised sõjapidamine vaimumaailmas, aga samamoodi keeltes, palvetamise tervendamist ja kõik muu selles kontekstis see oli midagi täiesti uudset ja lisaks sellele, et nad olid väga aktiivsed seda väljapoole kuulutama, et noh, mitte nii-öelda ühte korterisse, kus koos käidi, vaid seda näidati ka välja, sellepärast et karismaatilise kristluse juures üks asi on see imed, mis aset leiavad, aga teine asi, nendest nimedest rääkimine ja nende kuulutamine, et see on üks selline rääkida misjonivormist teatud mõttes tollases Eesti kontekstis need jumalateenistused, palvekoosolekud, ülistuskoosolekud olid ka väga emotsionaalsed, tähendab täiesti teistsugused kui nii-öelda tavapäraselt harjutud mis usukogukonnas juhte või mis kirikus juhtub, et ta oli mitmes mõttes väga-väga teistsugune Nad keeltes palvetamise, et ta on üks selline eripära toodud, et usute, kui käed kõhu peale panna, et siis tulevad kõhust nii-öelda vaimuhääled ja, ja kas seda ongi võib-olla keeruline kirjeldada, et kõrvaltvaataja jaoks võib tunduda sellise arusaamatu tegevusena, et inimesed võibki öelda, häälivad imelikul moel nad langevad pühast vaimust pikali, neil on kõrvalt vaadates võiks öelda, et on peaaegu et krambid peal. Aga selles usu kontekstis see on kõik selle püha vaimu väljendus. Et siin me tulemegi tegelikult selle juurde, et kuidas teatud religioosseid rituaale väljapoolt nähakse, et nad võivad väljas tunduda imelikud ja arusaamatud, aga selle usutraditsiooni seest nad tunduvad jällegi täiesti mõistlikud ja selliste usuliikumiste juures ka seesama karismaatiline juht, tähendab, kellel on see eriline and inimesi kuidagi kaasa tõmmata on ilmselt olnud alati väga oluline. Hiljuti Eesti televisioonis eesti lood sarjas oli rei metsast lühifilm, kus ta ütleb, et ta on eelkõige ikkagi šõumees. Et see väline külg, see väline efekt on samuti tihtipeale üsnagi oluliseks. Nii on ilmselt seda kõige kõige lihtsam seletada, mis elu sõna puhul üks sellistest uutest nähtustest elusana kontekstis oli, oli nõndanimetatud usu sõna liikumine. Et kui usklik inimene midagi usub ja kui ta palub, siis ta ka seda saab. Et see ei ole mitte ainult nii-öelda lunastuse saamine kusagil tulevikus, vaid see võib-olla siin konkreetses elus ja see ei puuduta mitte ainult vaimseid asju, vaid see puudutab ka materiaalseid asju, kui inimesel ei ole raha, tal on õigeusk, ta palub konkreetselt mingi asja jaoks teatud summad, siis ta sellega saab. Et need ongi need, noh, me võime rääkida imedest ja tunnustähtedest, mis usklikele inimestele osaks saavad. Ja selline suhtumine, no võib ka öelda, et ega see kristlikus kogukonnas eriti levinud ei olnud ja tegelikult ei ole see levinud Eesti kontekstis tänase päevani. Et need on need erinevad uskumused, erinevad tava, erinev emotsionaalsus, mis põhjustavad sellist, võib-olla ka võõristust, aga teisest küljest jällegi ligitõmbavus, et kui see muudab inimese elu kuidagi täiesti siis kindlasti inimesed hakkavad ka sellest rääkima. On olnud ka pettunuid, kes on siis ennast sealt taandanud, et raha ei ole tulnud ja terveks pole ka saanud. Kui kõige lihtsamad? Põhjused ette tuua jah, sest et noh, seda võib öelda ka, et seda juhtub alati kõikidel ei anta ja seal me võime rääkida jällegi nii-öelda religioonisisesest loogikast, et järelikult ei olnud piisavalt usku või paluti valet asja. Et see on see taust. Aga jah, et vaadates elusana saab nii-öelda 90.-tesse aastatesse, siis see usk sellesse, et mida sa palud, seda sulle antakse, see oli vägagi, vägagi tugev, nii nagu selle usu sõna liikumise üks liidreid Kennesseigim, kes oli ka Eestis väga populaarne, ütles, et Talle omistatakse lauset, ütle seda, tee seda võtta vastu kõnele sellest, et kui sa juba midagi välja ütled, siis on see märk sellest, et sa oled valmis midagi saama ja vaid samad lihtsad asjad, tervenemised võib olla ka majanduslik heaolu, tihtipeale seesama toetus väikse kogukonna poolt, et need on olulised. Aga Eestis need elu sõna, koguduste liikmeid ühtekokku liiga palju ei olegi kuskil 300 ringis kogudusi on küll, et kuidas see väike arv nende päris mitmete koguduste peale siis jaguneb, et mõnes on siis üsna vähe inimesi ja mis on selle põhjus, et neid liiga palju. Selle üks põhjus on kindlasti see, et pelusega liikumine oli üks, esimene võibki öelda tegelikult esimene selline usuliikumine Eestis. Ja peale seda on analoogseid liikumisi lihtsalt juurde tulnud, et võib ka öelda, et mingis mõttes ja inimesed on nii-öelda rääkides turundusterminites erinevate pakkujate vahel lihtsalt laiali jagunenud ja teisest küljest selliseid jah, karismaatilise koguduse on Eestis suhteliselt palju, nad on tihtipeale suhteliselt väikesed ja võib-olla Michell selliste karismaatiliste koguduste puhul erilist on, on see, et sageli me võime kohata ühte pastorid, jutlustajad ühes koguduses ja aasta pärast juhitavateist kogudust, et see liikuvus on tegelikult palju, võiks öelda, et palju suurem kui nii-öelda traditsioonilises mõttes kirikutes, mis puudutab näiteks vaimulikke. Karismaatilisest kristlusest räägitena Ringo ringvee Tänasel päeval on siis tulnud võib-olla veel ahvatleva maid liikumise juurde ja mis on siis omakorda elu sõnast, neid inimesi ära tõmmanud endale ja nii edasi, et, et ütleme niimoodi, tänasel päeval see elu sõna siis enam nii äge nähtus ei ole kui siis kui ta omal ajal tuli. Jah, seda võib kindlasti öelda, et selle usuliikumise nii-öelda ma tipphetk võttes arvesse sellist mõju usumaastikule ja ka liikmeskonda, tsejad tegelikult siin 90.-tesse aastatesse. Aga teisest küljest kui vaadata usumaastiku, siis selliseid ütleme, sarnaseid kogudusi on tegelikult palju rohkem kui seal 10 20 aastat tagasi. Et see on üks sellistest fenomen idest ja tegelikult, mis karismaatilise kristlusele või ka neli püsilusele omane on, on see, et nad on kõige kiiremini kasvav kristlik usutunnistus. Et mõelda sellele, et see liikumine sai alguse Ameerika Ühendriikides sadakond aastat tagasi siis tänapäeval kõneletakse, et umbes üks neljandik maailma kristlastest kuuluvad kas neli pihilikesse kirikutesse või karismaatilistesse kirikutesse. Et selles suhtes seda võib pidada tegelikult üsna tähelepanuväärseks liikumiseks. Ja võib-olla me ei kohta seda nii palju Euroopa kontekstis, aga see on väga kiirelt kasvav usuliikumine nii hästi Aafrikas kui Ladina-Ameerikas. Et need on need piirkonnad, kus usutraditsioon nagu eriti kiirelt poolehoidjaid on viimaste aastakümnete jooksul leidnud. Aga Eestis siis nagu eriti kasvust rääkida ei saa. Eestis me saame kasvust rääkida, aga mitte sellisel moel nagu üheksakümnendatel aastatel, et seesama ütleme üheldusega ühest küljest sellise uudsuse moment on ära langenud. Ja teisest küljest nagu mainitud, et neid kogudus on lihtsalt tekkinud nii palju rohkem. Et kui vaadata näiteks üks selline kogudus, mis Tallinnas tegutseb Vainimordi kogudus. Et see on Ameerika Ühendriikides 1900 kaheksakümnendatel aastatel sündinud nii-öelda uus uus uus karismaatiline liikumine, kus rõhutatakse muusika osatähtsus näiteks sellised ülistuskoosolekud laulude laulmised. Aga samamoodi jällegi needsamad imed ja tunnustähed, et jumala teod saavad nii-öelda inimestele silmaga nähtavaks ja käega katsuda, tahaks et need on sellised kummalised asjad, mis inimestele tegelikult on oluliselt, et seal peab toimuma mingisugune võimegi rääkida mingisugusest muutusest inimese elus. Et see ei jää mitte ainult teooriaks, vaid see väljendub kuidagi praktikas, et olgu see siis nii-öelda rahulikus, mis saavutatakse või seal tervisehädadest vabanemine. Selline terviklikkus tegelikult on selleks märksõnaks. Neli pühilaste tulek Eestisse sündis kaks korda. 1909. aastal tuli Narvas esimene kogudus. Ja 1991 oli siis teine tulemine, kui sündis Eesti kristliku nelipühi kirik. Tänu väliseesti asutajatele pastoritele Allan Laurile, Harri Leesmendile ja Märt Vähile. Nelipühi koguduste puhul või Nelipühi liikumise puhul Eestis võib tõepoolest rääkida nagu kahest sellisest suurest lainest, et esimene 20. sajandi alguses, teine võikski öelda, 20. sajandi lõpus. Mis tegelikult selle esimese laine puhul see nagu tähelepanu väärib, on ikkagi, kuivõrd kiiresti see Ameerika ühendriikidest Eestisse jõudis, et kui me räägime Nelipühi liikumisest Ameerika Ühendriikides, siis me räägime ajavahemikust ja sellest sünnist siis me räägime ajavahemikus 1900 kuni 1906 ja kolm aastat hiljem Soome lahe kaldal rajatakse esimene kogudus, et see on olnud üks selline tähelepanu väärne nähtus. Ja mis nelipühi liikumisele ja iseloomulik on olnud, see on veel kõige keeltes kõnelemine ja samamoodi siis ka tervendamine või tervenemine. Usu läbi, siin on siis sarnased jooned elu sõnaga. Siin on sarnased jooned elu sõnaga ja mõnikord öeldakse ka seda, et kui me räägime näiteks karismaatilisest kristlusest, siis ta on nii-öelda uue laine neli pühilus, et nad on väga sarnased, seal on mitmeid sarnaseid elemente. Aga Ta on nagu üks perekond, kus on õed ja vennad ja õed ja vennad nad siis omavahel ongi nii-öelda laiemas mõttes karismaatiline kristluse kitsamas mõttes. Neli pühillus. Me ei ole nimede juures sedapidi peatunud, et kust nemad mõlemad tulnud on, kust on tulnud elusõna nimi ja kust on tulnud nelipühi kiriku nimi? Nelipühi kiriku nimega on tõenäoliselt see kõige lihtsam, sellepärast et apostlite tegude raamatus uues testamendis räägitakse nelipüha imest ja selles samas apostlite tegude raamatu teises peatükis öeldakse siis seda, et kui Jeesuse jüngrid olid koos, siis tuli taevast kohin ja otsekui tugev tuul oleks puhunud toas ja tulid tulekeeled, mis inimeste peade kohal põlesid. Et seda nimetataksegi nelipüha imeks, et see nelipüha fon, noh, me võime öelda, et see on juudi traditsiooni nädalate püha. Et sel ajal siis jüngrid kogunesid kokku ja juhtus selline sündmus. Ja jüngrid hakkasid kõnelema erinevates keeltes, et see on see üks, miks Nelipühi traditsioonis just seda ess palvetamist keeltes kõnelemist peetakse, peetakse väga oluliseks. Mis puudutab elu sõna, siis ta võibki öelda, et et see on jumala sõna, mis teeb elavaks võib-olla kõige lihtsam, aga kui vaadata laiemalt seda traditsiooni, on nii, et kui räägitakse karismaatilisest kristlusest, siis see on seotud kreeka sõnaga karisma, mis tähendab andi püha vaimu annid, on see prohveti kõnelemine, tervendamise võime ja, ja muud sellised püha vaimu armuannid, mis inimestele osaks saavad. Et need nimetused on seotud nii-öelda kristliku traditsiooni pühakirjaga, see on väga lühidalt kokkuvõttesse. Ka tuleme siis tagasi nelipühi kiriku Eestisse saabumise juurde. Teine laine tuli, et jääda. Teine laine jah, langeb siis 80.-te aastate lõpu 90.-te aastate algusesse, kui Eestisse Välis-Eesti Nelipühi pastorid tulid ja rajasid alguses, siis kristlik kirik oli nende kirikunimeks ja hiljem siis kristlik Nelipühi kirik mis Eestis selle esimese lainega juhtus, siis 1900 kolmekümnendatel aastatel nii-öelda riigi surve tegelikult sellistele väikestele veidi ebatavalistele kogudustele suurenes, sooviti, et nad ühineksid nii-öelda olemasolevate koguduste liit oludega ja see, mis 1900 kolmekümnendatel aastatel Eesti vabariigivõimude poolt ei õnnestunud, siis probleem lahendati nõukogude võimu poolt. Väga lihtsalt. Teeb selline organisatsioon nagu üleliiduline baptistide evangeelsed kristlaste nõukogu ja sinna siis ühendati Eestis väga erinevad tüüpi sellist võib öelda nagu entusiastlikumad karismaatilisemaid kristlust, et evangeeliumi kristlaste baptistide priilased neli pühilased ühendati kõik ühte sellisesse organisatsiooni ja kogudused eksisteerisid seal organisatsiooni sees mitte eriti suurtena ja 90.-te aastate lõpuks. Paljudel puhkudel olid sulandunud sellesse organisatsiooni niimoodi, et nad eksisteerivad selle liidu sees kuni kuni tänaseni. No ühel hetkel oli neli pühilaste koguduse liikmeskond ligi või umbes 2500 inimest ikka seitse, kaheksa korda rohkem kui elu sõna inimesi, et see arv on enam-vähem säilinud ka tänase päevani. Kristlik Nelipühi kirik ise ütleb, et nendel on kuskil 4000 liiget aga et kui me kõneleme sellest, kui paljud inimesed ennast näiteks neli pühilasteks nimetavad, siis see hulk on tõenäoliselt jah, tõepoolest väiksem. Sellepärast et paljudel puhkudel inimesed, kes sellistesse karismaatilistesse, kogudustes või ka Nelipühi kogudustes kuuluvad ütlevad lihtsalt, et nad on kristlased. Miks nad ei taha rõhutada oma neli? Ühilust tõenäoliselt sellepärast, et see kristlaseks olemine on nagu olulisem, et see, see on sellised veidrad erinevused, mis erinevate uskondade vahel on, et mõni traditsioon peab väga oluliseks, et öelda, et ma olen seda ja teised leiavad, et palju õigem oleks öelda nii-öelda laiemalt, et ma olen kristlane. Et need olid tegelikult ka sellised küsimused, mida siin erinevate rahva loendustega, mida siis Eestis on kaks tükki korraldatud on arutatud või tähendab, ma olen kõnelenud ka nende koguduse liikmed nendega just huvist, et kuidas nad nimetavad, kui, kui rahvaloendaja tulevad, mida te siis ütlete. Ja tihtipeale see vastus ongi, et vaatan, et ma olen kristlane. Et see, selline uskondlik eripära, et seda nagu ei peeta nii vajalikuks rõhutada. Aga nelipühi laste liikumine on rikas kommete ja riituste poolest. Tõepoolest neli nelipühi traditsioonis kui karismaatilisest traditsioonis, rituaalidel kui seda nüüd niimoodi nimetada on väga oluline roll ja see algab tegelikult juba muusikast, et selline äkki ta kohe räägime gospelmuusikast, eks ole, et see on ühte tüüpi religioosne muusika, aga näiteks rokkmuusika integreerimine jumalateenistustest, see on üks sellistest eripäradest, mis karismaatilise kristlusele on olnud omane ja neli pihilikule kristlusele et kõnetada inimesi tegelikult kõnetada nende nii-öelda igapäevases keeles. Selles kontekstis, kus on nii või teisiti elavad, et vaadates või kõneledes selliste karismaatilist ja koguduste esindajate käest tihtipeale ka ütlevad, et me tegelikult teemegi oma jumalateenistused või sellised usulised koosolekud, ülistuskoosolekud, sellised, et kui inimene sinna tuleb siis ta ei pruugi alguses arugi saada, et ta on usulisele koosolekule tulnud, et Aado muusika mängib, tuled vilguvad inimesed kõnelevad, et see on mingisugune teistsugune, see siis nii-öelda ajapikku nad saavad aru, millega on tegemist või noh, kas see on õige või vale, see on iseküsimus, aga, aga see on nii-öelda tavakultuuri haakimine tegelikult sellisesse religioosse konteksti. Ja kui on muusika oluline, siis neli pühiluse karismaatilise kristluse juures püha vaimu töö, seda peetakse väga oluliseks, et see ongi see, mis inimese elu muudab. Et kui kristlikus traditsioonis räägitakse jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust, siis see on see traditsioon, kus see püha vaim on, on kõige-kõige olulisemaks. Ja mida seal tähtsaks peetakse. Esimeses Korintose kirjas kirjutab apostel Paulus, et igalühel antakse selliseid erinevaid vaimuande. Ühtedele antakse tarkusesõna teistele tunnetuse, sõna antakse tervendamise armuande, teistele antakse väge imede kuudeks prohvetlikku kuulutamist osadele inimestele. Need armuannid, mis inimestele osaks saavad, on väga erinevad. Et noh, kui me räägime siin eesti kontekstist, eks Eestis on ju ka nii-öelda küla prohveteid läbi aegade olnud. Kui ta on selle traditsiooni sees, siis ta haakub selle traditsiooniga, kui ta väljapoole jääb, siis ta on nii nagu Eestis öeldakse mõnikord, et seal on see või teine on olnud turu prohvet, kes on seal kuulutanud. Aga imed, imed ja tunnustähed. Et seda võibki pidada tänapäeval selliseks selle traditsiooni keskmeks. Et kui rääkida tervendamis, sest et tõepoolest öeldakse, et usukoosolekutel kasvavad jalad pikemaks, vabanetakse reumast siin. Sellest on umbes 20 15 aastat tagasi, kui oli näiteks üks selline püha vaimu väljendusvorm nimelt sellistel tervendus koosolekutel inimeste hambad saiti terveks, täitusid mingi imelise materjaliga. Kase mased leidis, mis materjal see oli, see on nii-öelda juba usuküsimused. Aga et noh, sellised asjad sellised asjad aset leiavad, miks nad leiavad? Mõnikord öeldakse, et see kontekst mõjub. No on üks kuulus usutervendaja peni Hinn, kes ütleb, et ta tekitab sellise keskkonna, kus püha vaim hakkab tööle, et see seal mängib oma rolli seesama muusika, mis mõjub rahustavalt, inimesed hakkavad tundma ennast hästi, võib-olla pinged, mis igapäevases elus kantakse kaasas, kaovad ja ennäe imet, kaovad ka lihasvalud, eks ole, et, et see kontekst tihtipeale on selliseks oluliseks asjaks. Aga inimestele, kes sellesse traditsiooni kuuluvad, see on see püha vaimu töö, mis seal aset leiab. Selline oli tänane saade karismaatilisest, kristlusest ja sellega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid Ringo ringvee, Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.