Elamuselamus. Enamus tervist minul, Urmas Vadi. Kas elamus võib olla kõik, mis on meie ümber ja olla kogu aeg? Sellele küsimusele teab vastust Marko kompust saada elamust valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Head kuulamist olemas. Tere, Marko Kompus, tere. Ütle kõigepealt seda asja, et mis on sinu jaoks elamus? Raske öelda, aga, aga mõtlesin sellele nagu kõik räägivad. Mõtlesin siis, et see on siin elamine. See ongi see, et ma elan praegu. Et ja siis ongi kõik need asjad, mis selle elu sees on, on elamus minu jaoks. Ja kui tuleb surm, siis on suremus, hakkan ma peale seda suremuses olema, enne olen elamuses, pärast seda olen suremusest. Elamus on elu, aga aga noh, see saade läks väga pikaks, kui me nagu lihtsalt sinu sinu eluga lihtsalt kaasas käiksime. Et on sul mingeid selliseid sündmuseid, mis mis on siin väga tugevalt raputanud või teinud sinust selle, kes sa oled. Kunstnik, luuletaja. Jah, ikka ikka nägi, teisiti ei saagi nagu, kui ma ei eksi, ega ega ma selleks sündinud ei ole, nagu, et ennuku luuletamisest rääkida, siis, siis oli aastanumbrit ei mäleta, aga ma olin 18, see tähendab, et kui praegu on 41, siis on hulga aastaid tagasi. Oli niiviisi, et sain järsku aru, et nagu, et see, mida ma teha tahan, ongi luuletamine. Ma ei olnud kunagi varem mingit luuletamisega, ega ma lugenud kah kirjandusest lugesin, aga mitte kui kirjanduse pärast, vaid lihtsalt põnevat kääbikut või või siis mõnda, ega mul lugemine selge. Aga siis ma järsku tundsin, et vaat siin, mida ma võiksin teha ja siis ma hakkasin seda tegema. Aga mina alustasin mitteande vaid oskamatuse pealt. Mismõttes oskamatus on see, et sa ei oska teha, et seal ei tule välja, aga sa tahad nagu ükskõik, keegi võib hakata, maja otsustab, et ma tahan maja hakad õppida, siis ta hakkab õppima seda asja. Aga mina hakkasin õppima, aga ma hakkasin õppima ilma õpetajata, sest õppida koos õpetajaga on hästi hea. Siis saab kiiresti aga, aga, aga ma mõtlesin, ah siin ka väga põnev, et no kui Eestis üldse üldse kirjanikest õpivad ilma õpetajate ja tegelikult võib-olla mõned õpivad, kuna eraõpetajaga ja siis hakkasin nagu õppima. Et ma tundsin, et ma tahan seda teha. Eks mul ta vaikselt geenides ka vanaisa kaudu oli tema, ma lugesin mingeid mälestusi, siis tema oli ka hakanud 16 aastaselt tegema seda, aga ja siis oli kõht teinud jah, eks ta tegi hiljem, aga aga noh, see on üks, teine jutt, aga aga ta tuli välja tol momendil ja see on nagu mul on vähemalt tolle perioodi, nii on mingid asjad löövad välja, kui olin viie-kuue aastane, siis vend näitas lihtsalt, et näe, linnupesa lihtsalt koolimajadega leebel lehitsi puul linnupesa, küllap see oli mingi metsvindi pesa või siis hallrästa pesa siis tulles peale liin linnuhuvi ja nagu nagu lööb nagunii päeva ja siis hakkas linnu- ja loodushuvi ja siis ma tegelesin, tegelesin sellega ja ja, ja noh, kui kaugele aga aga oli ja siis tuleb meelde, kas oli 12 aastat vana naabripoiss ostis peedi nagu või osteti. Ja siis, ega ma enne ei olnud sõitnud mootoriga masinatega jalgratta, küll aga aga siis korra proovisin jälle, see haaras nii, et siis pärast mitu aastat selle isa ostis ikka ühed. Ühe mopeedi teise järel sai lubada endale pojaloost, et et siis ja pärast mootorrattaid, et saineid nagu laiali võetud kõik aeg. Et ma, aga siis tuli seepeale seda kõik muud jäävad nagu meelde kah, aga, aga peale seda ma ootan, kuna tuleb järgmine löök. Et millised need nagu elamuse hetk, et sul on, või kirjelda mõnda. Ahah, üks, üks selline lugu on eelmisest sügisest või sügistalvest, et oli ta novembri lõpp või see või siis detsembri algus. Aga, aga vahel on nii, et sa tegelikult teatud vanuses ma mõtlen, et kui nüüd tagasi minnes noorenad tulevad elamused ise sinna juurde, hiljem pead elamusele järgi minema. Sa pead elamusi üles otsima, proovima, elamuseni jõuda ja ta ei pruugi enam olla selline tohutu suur, aga tegelikult elamus nagu vormitakse hiljem mälus sulle see elamuseks. Et ma usun seda rohkem, ma olen rohkem nagu, et nagu mälestamise mitte et mul kõik meeles oleks, aga mälestustes on ta elamus suurem, kui ta võib-olla kohapeal kohapeal on elamine. Ja, ja siis on selline asi, et ehitan seal Pukas lastele suvekodu aga siiski nagu alevi veeres nagu ja siis käisin nagu kui esimesed lumed hakkasid tulema, nagu seal on sellised Otepää poole maastikud kahe kahe suurema tee vahel, kus ei ole, talud, on ära, ei olegi enam, varemed on ja siis lähed ühe tee pealt nagu okkad, otse minema teissega, sul ei ole mingit kaardiga midagi, umbes teadku, pead minema. Aga aga siis lähed umbes sügisel kahe-kolme paiku välja või ühe paiku, nelja läheb juba pimedaks niiviisi. Aga siis on sul vähe aeg, aga, aga siis on selline see ei ole see ilus mets või noh, selline võsa ja siis tuleb eksitaja, noh see tähendab, kas sa oled ise seksite lõunast ja siis hakkab sind ringiratast viimasest, kui lumega lähed, siis sa näed, sa jõuad oma jälje peale välja, jällegi saad aru, ahhaa nüüd sa oledki selle eksitaja käes. Ja muidugi sa murrad välja, sest umbes sa tead, sa tead seda, et sa saad välja, aga sa tead, et ei eksita ja on ka nagu sinu nagu käte korraks saanud, et sa oled nagu mõlemas nagu piiri peal, see ei ole päris eksinud. Aga sa oled eksitajaga kohtumas, kes eksite, muidu on seal kedagi näoga, aga tõesti hakkadki ringi käima. Ja nii kaks päeva järjest, pärast murrad välja, lähed teisse kohta jälle täiesti võõras maastik ja ka maastiku selline võsa orud, et ja nagu ja ei ole automürasid, kuskilt kuuldi rongi ka ei olnud parajasti nagu tol kellaajal ei sõida, muidu on see Valga raudtee on nagu kuulda, et siis kuulad ära, tead suunda ära, Agun, selline lumesajune hämarpäev, siis pole päikest, seisan nagu määrata ära, et sa tead, et sa peaks sinna suunda minema, aga ei taha igasse suunda järjest võtta, sest siis lähed liiga kaugele välja, et kui sa läheksid sinna, siis pead jälle tagasi vantsima. Koju kama piki seda maanteed minema, aga tahad jõuda nagu välja just nagu läheb. Aga siis Arbeksid teha sinna üle ja siis nagu käidki, kaks päeva oli sellist huvitavat eksite värki. Aga ütle, kas need tekstid, mida sa kirjutad kas need on ka elamused või sa kirjutad teksti peale elamust või mis need tekstid on natuke laused. Peale Dexteni elamused, ma usun sellesse, et tekste teksti loomiseks on nagu nagu ma olen nagu leiutanud oma selle oskamatuse pealt olen jõudnud nii kaugele, et oskan seda oskamatust juhtida natukene ja siis siis olen jõudnud sellega teksti, ma loon tegelikult niiviisi, et ma kasutanud teksti loomiseks tihti teksti, sööb kuskil kuuldud olla, aga ma loen teist luulet ja, aga ma ei tsiteeri otseselt, vaid ta läheb mu sisse. Ja, ja teeb seale tuleb välja hoopis teise lausena, mingi lause tuleb täiesti teise lausena välja kirjutanud selle üles pärast ma nendest hakkan seda, seda oma luuletust nagu ehitama üles jälle oskamatul baasil nagu et et seal ei ole mingit mingit elam, mingit tohutut eelideid, idee nagu koorib ennast lahti, aga samas sa oled ikka jälle selle eksinud seisundis, sa täpselt ei tea, umbes saad aru, et noh, lehekülje lõpus oleks ära lõpetada või, või ikka pikemaks minna, võid ka lühem olla. Ja nüüd vanasti ma kirjutasin ühe päeva kõik ära, aga nüüd lasen nagu settida kõigel. Ja järgmine juba edasi, eks ta leiab, lõpp puu mingil, aga, aga tunne on see lause ja kõik, see lause peab mulle meeldima, sobima minu jaoks, minu jaoks ma üldse ei arvesta kuulajaga, lugege ainult mina ja seda ma teen valju häälega. Ma ei kirjuta vaikselt, vaid valju häälega, loen, see tähendab, et võtan seda üksindusest tegema või seal kellegi juuresolekul seda teha. Ja siis ma loen seda teksti lause kaupa järjest ja siis. Ja siis kirjutan kohe edasi niiviisi. Vaatan sellest valmis olevaid lauseid juba, mis ma olen ise loonud, mitte kuskilt mujalt ei ole võtta, vaid nad on ikkagi minu enda loodud, aga see on jälle nagu maja ehitamisega või mingi konstruktsiooni ehitamine, võib-olla skulptuur, skulptor teeb moodne skulptor ka igast träni ja nüüd paneb sellest kokku, kui, mis sobib ja mõtiskleb selle kallal, maga mõtiski niiviisi. Aga see tulemus on muidugi hoopis teine, vahel nad satuvadki kõrvuti kaks lauset näiteks, et et, et on nagu selles lehekülje peal, et kaustik, suur kaustik vasakule poole on mul laused ja paremale poole ma siis hakkan luuletes kirjutama, olen kogunud lauseid ja siis kirjutan luuletust teisele poole. Ja siis jõuan luuletuse valmis, tekib tunne mul ja siis, aga tihtipeale see tunne muidugi, ma ei tea, kas ta vaikselt ta nagu minu häälega nagu seotud see tunne, vähemalt minu enda jaoks muidugi kuulen oma häält teistmoodi nagu iga inimene, see tuleb otse läbi pealuude, igalt pidi läheb sisekõrva, et ja siis, ja siis tekibki selline Läks natuke järg sellest ära, mida sa täpselt kesisidki, aga eks seegi ole elamused meelest läheb. Ma isiklikult hindan selliseid asju nagu juhus meelest minek ja kõik asjad sellised, mis on nagu teistsuguse märgiga, kui tavaliselt Positiivne oleks, minu jaoks on see rohkem positiivne kõik aga ka mitte päris, et kui, et kui keegi ütleb, et kohtume kell viis, et siis ta läheb meelest seda masti hinda, onju, aga, aga, aga kui ta on nagu sõnade juures, siis ma hindan, aga mitte juriidilises tekstis, kui ma peaksin näiteks maja ostma ja siis lepingule alla kirjutab, seal ma hinda nagu seda möödalaskmisi, kus minu kahjuks on ja ega ma ei tahaks ka, et teisel halb oleks. Okei, sellest algtekstist, mida sa loed, enne kui tekste kirjutama hakkad, et et mis on see viimane tekst, mida sa lugesid või, või kelle tekstid need on? No ma loen tõlke, mina võõrastes keldris ei loe, ma loen eesti keeles, sest eesti keel on jälle selline asi, et ma olen leidnud, et eesti keel on väga hea keel selles elamiseks, sa ei peagi kuhugile minema, see nagu reisimisega mulle üldiselt ei meeldi reisida, mulle meeldib kuulata reisilugusid, aga ega ma hästi reisida ei tahaks ja ega ei olegi reisinud eriti. Ja nii on ka, et, et oled nagu selles eesti keeles alk ongis eestikeelne tekst võib olla suvaline, sõltub rohkem minu meeleolust, aga mul on muidugi tõlketekste ja tõlkeluulet Dylan toomast või siis jaapanlasi, nüüd tõlgitakse ikka seal Tallinna inimesed tõlgivad ja ja kõiki, aga varase eesti autorid kõika loetudega. Aga siis ikka Whitman ja, või mitme, kuidas nii-öelda. Ja siis ma arvan, et kõik teavad, mis on Eestis ei ole väga palju, enamik tõlkeluule on hea tõlkeluule ja, ja sealt ma siis tõlkijad on noh, head tööd teinud ja ja sealt tuleb see läbi, sest suur võtan ikka suurde, olete, te annab nagu impulsi sensee vaimutsit taat, nagu, mida ma saan, saan nagu vaimu natuke sealt. No ütleme, need ongi nagu õpetajad. Ja, ja see on puhas elamus muidugi lugeda ja kui saad sellise vaikse tunni või kaks, kolm selleks muidugi neela, häälestus ei ole nii et ma istun nüüd kohe maa või noh, eks ma olen pikali, seda muidugi voodis lugeda, meeldib mulle olla niiviisi. Ja ja aga jah, läks natukene meelest ära, aga see on just hea, hästi. Elamusliku meelest läheb ära, ei muretse üldse. Noh, inimestel on ikka mingisugused sellised noh, paljud on rääkinud, et kuidas nad on nagu nagu saanud selleks või näiteks luuletajaks või kirjanikuks või et on mingisuguseid väga konkreetsed sündmused, mis on neid nagu juhtinud sellel teel. Lisaks sellele, et kõik on elamus nagu mingi elamuslikud asjad su elus vä? Ahah, sa tahad ikkagi, et mul oleks veel elamusest, oleks veel midagi suuremat, ei ole, seda, seda tulebki tõsiselt võtta, mida mõtled, see ongi elamus olemise imestus, sa võid, muidugi ta ei ole elamus, selles mõttes ei ole elamus, et oleks nagu ta lööks, need nagu keegi lööb näkku rusikaga või noh, vaimus ma olen suhteliselt tundetu selles suhtes, Elo, aga seda, seda peenhäälestuse võin ma iga kell näiteks, momendil võin minna ja ja see, see oma surelikkuse olemise, mille pärast nagu see üleolev, ega pigem eimiski see lause kuulast. Et sa võid seda küsida endale või mõnda teist lauset, miks sa oled olemas ja siis sa oledki selles elamusse, on see nii? Surm paneb sellele, ela selle paika sulle. Aga mul on muidugi raske rääkida, et mul on suur, ma räägin seda katedraali või või keegi käis, eks, eks ikka ole igasuguseid elamusi. Une näiteks, et mul on hästi palju lund muidugi ei meeldi, aga vahel on unes on selliseid, sööd näiteks inimeste laip, puhkajad välja, sööd selliseid, aga, aga need ei muuda, sest see on täpselt samasugune elamus, selline suur elamus nagu, nagu ka väikeelamus. Et mul on nagu selles suhtes, noh ma tõesti ma elangi selles elamusest aga ma vahel unustan enamiku ajast unustan ära, et elamusest, aga ma julgen väita, et mul ongi elamus nagu mu elu sisuks tõsiseisund ja püsiseisund, aga ma unustan selle ära. No ma ei maga, ma saan sinna ennast sisse, ma võin praegu momendil seda ei saa muidugi näidata, ma ei saa kuidagi, aga kui ma ütlen seda, tuleb uskuda lihtsalt, et ma olengi selles, selles elamused selles väikses, sest noorena maid seda ei olnud, aga ma sain mingil hetkel aru, et sa võidki minna siis, aga ta ei ole selles mõttes elamus. Sest mul tihtipeale sõnadega on niiviisi, et noh, ma olen küllalt kaua elanud ja saanud aru, et luuletaja on tõesti vaba ja üldse nagu et mul on näiteks see asi vabadusega minu jaoks. Kas ta nüüd elamus just maru suur, aga ta on väga suur, tähtis asi on see, et meil on vaba riik ja ta on tõesti vabariik. Sa oledki vaba vastavalt seadus, muidugi sa ei saa seda ja teist teha, mida sa tahaksid. Aga aga, aga üldiselt oledki oma mõtetes ja kõiges siin vaba, kehtib sõnavabadus, liikumisvabadus ja, ja see ongi meil olemas, ma olen ka nõukaajast pärit ja ma elasin maal, ega ma eriti ei tundnud seda ahistust, kuigi ma olin küll vanad tunda, aga ma ei tundnud. Aga see on vabadus, kungi elamus, et räägitakse küll, et nagu vabadust on vähe, aga minu jaoks ei ole küll mingeid piiranguid. Noh, minu just minu meelelaadi olemise ja see. Ja see on suur elamus tegelikult, et sa saad selles vabas ühiskonnas elada. Noh, kui ma praegu salvestame seda, sinu juttu on ju meie juttu, et vaatasin arvuti peal, jooksevad ka nagu, et kui sa teed tugevamat häält, onju vaata siis, on nagu suuremad lained. Jah, kui oled vait, siis peaaegu laineid ei ole ja siis ma mõtlengi, et sinu elu peaks olema siis või noh, selline elamuse tunnetus peaks olema selline, et kõik on nagu ühtlane vä. Ei, need on nagu lained, aga nagu sa panid arvuti tumedaks läinud, ma võin vahepeal panna sisse ja ta ei ole päris ühtlane, aga vahepeal lihtsalt ekraan läheb pimedaks nagu elamuste suhtes, aga all ikka need elamused jooksevad kõik. Ja ma võin sellesama asja, et ma siin olin, võib-olla ei olegi mul tohutu suursündmus, aga ma võin selle nagu võtta selle kui olemise elamuse. Ta on nagu see aga, aga, aga selles suhtes muidugi ta ei ole elamus, et nagu noh nagu tavama, saan aru, mida mõeldakse tavaliselt elamu seal, aga ma olen, aga ma tahtsin pöördunile tagasi, et luules sa muudad sõnad siin näiteks näiteks ma olen oma luulesse toonud, tood nagu olen tulnud nagu muusika siis sõna muusikat mingitesse seostes seal muusik, aga see ei tähenda üldse seda, et kuskil tuleb kõrvaklapid või raad siin mingi struktuur ja kord tegelikult noh, nagu mate mingid valemid, aga ta pole veel matemaatika. Aga ta on, ta kuulub juba luule juurde, aga mitte laulus, mitte see võid mingi mingi struktuur, tekki ja seda ei saa helina üldse võtted, aga ma kasutan sõna muusika ja ma tean, inimene loeb, ei saa aru, mis ta mõtleb selle muusikal või noh, niikuinii luule mulle arusaamatu, onju inimese jaoks aga, aga ei tohi neid sõnu ja mina ise ka ei tohi enam viimasel võtta neid nagu nagu päris, nagu selles tavatähenduses, sest luulemaailmas, kui ma olen, siis ma olen hoopis teises maailmas oma luulemaailmas, see on hoopis teised asjad. See ei ole päris suurt korrastutust, aga tekib juba hakkab juba tekkima struktuur, võib-olla enne surma saanud mingisugused mustrid hakkavad lisanduma. Et eks ta, eks ma ole ka laguun, täheteadlased, kes hakkavad kärge alles hiljem nägime algul mõõdistavad ja kaardistavad. Ma pean veel loomaga kõigele lisaks. Tal on selle arvutikujundi juurde tagasi, et et kui sa ütled, et vahepeal nagu nii-öelda pilt nagu läheb mustaks või ühesõnaga, see screen, Seiver tuleb nagu peale, et siis ja siis ma mõtlen, et et järelikult on see elamus ka midagi sellist, mis see on seotud nagu sellega, et kas sa teadvustad seda või mitte, et kas see on nagu noh, et vot see nüüd on elamus selle ma kuidagi nagu jätan meelde või või, või siis mitte. No küllap ja et mul on, et noh, praegu vähemalt kui ma sõnaelamuse peale oma nagu selle veel siis tõesti siin mu elamused on teadvustamisega tihtipeale seotud praeguses elus, aga kui muidugi kui praegu noh, ma ei tea, mis toimuks siin siis, eks ta oleks mulle ka elamus hoopis mingi teine asi, ma ei peagi mõnda asja teadvustama. Küllap kuma näiteks armuksin ära kuskil paari päeva pärast, eks see oleks mulle ka elav, ma ei pea seda teadvustama. Lihtsalt mõtlen, et kuna mu elus selliseid asju nii palju praegu ei ole selliseid suuremaid elamusi, siis tegelikult on ka muud elamused. Mitte et ma selle saate perse ma mõtlengi, et see ongi niiviisi just minu, minu elu, muidu ma ei saaks elada, muidu oleks igav ja hall. Ma peangi maailma selgemini nägema, see tähendab elamuslikumalt elusamalt, nagu öeldakse, noh see on mu enda maailmas viibimise viis, muidu ma ei saaks elada lihtsalt. Et kui sa ei väärtustaks mingisuguseid kõiki, et kui ma ei väärtustaks olemist kui sellist iseenesest olgu, mis kuju ta võtab ja imetleks teda, siis, siis mul oleks väga raske elada. Paljud inimesed, suunurgad vajuvad ainult allapoole, sest väga kerge on sellesse sellesse elamusse langeda. Sul ei olegi elamust. Ja paljudel ongi ja terve elu ongi üks tuim, selline. Ma arvan, ma usun, ma muidugi üldistan, sest ega ma teisi inimesi ei tea, aga, aga lihtsalt vaatad nägude pealt, näed ära, et ei ole. Aga eks sa ise oledki elu huvitavaks teinud. Kas sa ise nii-öelda neid elamusi suudad kuidagi esile kutsuda? Ikka too mõni näide. Elamusi või? Näiteks veidi tõuga sa võid kellelegi näiteks pinda käia, teisel kutsed elamus esile, näiteks sellise elamused tahtsin näha üldse, ma toon näiteks sellise, sellise, ma ei eelda, et elamus alati hea oleks, vaid selline on, mina olin Lauri Sommeri juures, olin kunagi tal seal talus, olin seal rästu, ristrestoran pestud, seal külas olin külas teest siis. Ta oli koos naisega ja seal ja siis ja siis hommikul mina ärkan, vara, neuron, hilised, ma olin nagu öösel ka seal ja siis ärkasin vara üles ja läksin kööki ja hakkasin vikerraadiot kuul. Aga summer on väga tundlik, muusikavaliku ja vikerraadiost tuleb sõita, tuleb vihma veel. Mölisesin seal ka ikkagi hommikul ärkas ka üles, tunnistasin, lõpuks viskasid, saatsid mu kuuri all üldse. Ja aga samas oli, noh, mina ei pahanda, ma ei tea, kui nemad muidugi pahandasid, aga et noh, umbes mine, mine, mine, mine ära, sest seda seda keskkonda nagu nende mõttekeskkonda rikub, aga, aga talu köögis vikerraadio hommikune kohvijoomine rääkimine täiesti loomulik minu jaoks, ma tahtsin just seda nagu nautida, sest ma eeldan, et vanaisa, vanaema ikka tegid tal seal või? Noh, kas just nii häälekalt kui mina seda räägiti, seda ma ei oska öelda, aga, aga, aga see et ja siis ongi see elamus, et ta, et sa kuidagi nagu murrad nagu, noh, sa tahad seda teha, sa oled nagu paha ühtepidi ta viskab su kuuria, aga samas sa tead, et sa, et sul on, sul on elamust, emal on elamus ja noh, muidugi olen rataksis, sõitsin ära kuuria vihmalt hädal selles vihma sadama ei saanud kohe sõitma hakata, aga ikka pahane joon. Ma ei oska nüüd teise poole Lauri kohta öelda, kas ta on pahane jätkuvalt selle peale vetika ekstel tuleb, momendil oli, muidu ei oleks sinna kuuri alla visata, aga ma mäletan kurjal Weekil kirjutasin luuletuse. Ma ei mäletagi midagi, aga see võimus sellised tunded olid. Mulle isiklikult meeldis selline elamu siin täiesti võimalik, nii endas kui teistes ja kutsuda lihtsalt ei tule. Praegu tuli meelde, aga eks ole selliseid rohkem. Aga nuh endas päris üksinda, noh ma ei oska öelda. Täpselt ei tule meelde, aga küllap ikka on. Ja võib-olla mingi rattaga sõidad kaua ja kaua siis tekivad mingid nägime, haigused teevad elamusi, vahel hakata nagu jõuad, kui suur kopsupõletikku ja nagu laia tänava algusse Rinstine maja torni, siis oli külmade aeg kolm minutit 30 väljas sees oli null seal tornis ja siis ja siis oli see, et jäin kopsupõletikku. Ma arvan, et see oli kopsupõleti, alguleesi, gripi kõik, aga lihtsalt hakkasite Liirimisele laotakse mingi plaan ette, kus on joonistasid korstnaplaanid, tubade asetus ja siis kaks korstnaplaani nagu. Ja siis on seal nagu seekordne, siis öeldakse, et vaat, need korstnad ei saa enam kunagi puhtaks plaanib ja, ja, ja sa oled see nägemus ei ole lihtsalt une, sa lamad lavatsi peal ja, ja siis see on selline. Aga, aga sinna ja siis ma sain antibiootikume, antibiootikume sain jälle Lauri käest ja Keerbergi käest, nagu, et neile emadel olid tarvitanud. Mulle haigekassat ei olnud ja seda kõike minna seda kuskilt retsepti otsima, küllap oleks ikka perearsti käest saanud ja kõik, aga neil on mingid ülejäänud ja nende emadel oli ka mingit siis ma võtsin need ära ja, ja siis ma sain ja siis oli järgmine nägemus tuli korstnast ja pühkis torud ära ja tekkis keredega, hakkaski kohe parane pihta, lihtsalt noh, haigus oli nii, aga, aga haigus tootis selle nägemuse? Ei, see on mul, noh, ma olen seda palju rääkinud ja seal tõeline telleerima haigustil. Selliseid jäävad muidugi meelde. Väga põnevad on nagu. Ja kas ta nüüd luuletas? Looming seda ei ole, aga, aga on mida rääkida, sest sa oled nagu surma piiril või kuskil seal nagu aga, aga mitte surnud, mitte mitte selles, et sa nüüd ära sureksid. Aga eks elamus oledki selline lugu, mis meelt jääb, minu arust tuleks kõiki lugusid, isegi kui ta väike näiteks, et sa sõidad, sõidad rattaga, oled sõitnud, võib-olla siin 10 20 aastat tagasi on ju? Ei, 20 15 aastat tagasi kuskil Valgjärve kandis vanasti palju rattaga sõidetud vanameestega või naistega ja siis on ka lihtsalt üks väike liblikas, tuleb, kui moodi jääb jalgrattaga, lükkad jalgratas ja jääb kodara peale, tiirleb kaasa. Natuke ühes luuletuses ka mainisin sellel veel vana tüüpi luuletused, kas loodus, selliseid siis jäi nagu aga, aga ta on mul meeles, see tähendab, ta on ikkagi elamust, on nagu mul kaasas ja ma võin ta alati välja võtta ja tegelikult kokad nüüd mõtlema siis nüüd tuleb nagu praegu nagu kõik need metsaskäigud ja ja ja vaatama ekstra vahel nagu jätad, nüüd jätan meelde selle pilve või selle männi võis rabas või selle või vot, mõtlesid kuskil pikali heitnud lumme Hiiumaal lihtsalt korraks, et või sil siis tegelikult need on kõik olemas, aga neid ei saa nagu suureks lihtsalt nagu fakt. Aga, aga sa nagu elasid jalad senimaani selle asjaga. Aga noh, suuri asju tulevad alles. Te kuulsite saadet sarjast elamus, rääkis Marko Kompus. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.