Viimane nädal pakkus üle hulga aja tõsise lugemiselamuse. Koju jõudis Eesti naise jaanuarikuu number, kus ajakirjanik Juta Üts jutustab külaskäigust endise valitsusjuhi endisse koju. Lasnamäe unine päike on alles Dvigateli kohal nina välja pistnud. Juba hakkab rutuga siiapoole rühkima üles üheksandale korrusele. Eesti vabariigi. Peaministri koju helevalged kohvitassid löövad särama. Nii kirjutab ajakirjanik. Tahaks väga loota, et praegune valitsus esimees Tiit Vähi ei ela mõne liidu tehase päikese all. Möödunud seitse päeva tavakodaniku jaoks. Tormilised olümpiamängud lõppesid, rubla hind tõusis. Eesti vabariik tähistas oma sünnipäeva. Olen nõus telekommentaatoriga, kes nimetas olümpia lõpupidu suursündmuseks. Küllap kannatasid paljudki eestimaalased neil päevil olümpiaterrori all. Esmaspäevast alates võis siis igaüks raadiost jälle kuulata vana head meeleolu, muusikat, uba, räägu kommentaaridest saime teada, et Eesti delegatsioon sõitis Albert Willi selleks, et lasta endale koht kätte näidata. Eesmärk saavutati. Olümpiavaim olevat mõnestki sportlasest küll nappinud aga ju oli vigaga piisavate stiimulite puudumises. Võimalusi olnuks ometi mitmeid. Näiteks need sportlased, kes esinesid alla oma võimete võinuks üles anda sööstlaskumise võistlustele. Kõigi nende nimel, aga kes olümpia feelingut teleri ees püüdsid, julgen väita, et uba ja kompanii kommentaarid ei suutnud seegi kord ekraanil toimunu jälgimist täielikult häirida. Kummaline tundub aga olümpiaülekannete lünklikus. Kui kiiruisutamist näidati tundide viisi, siis kelgutamise ja bobisõitu üldse mitte. Hinge kinni vaadates jälgis Eestimaa esmaspäevast paraadi tänu kuu aega varem Toompeal toimunut. Hea proovile sujus kõik ladusalt. Paraadist kokkuvõtteid tehes märkis Eesti vabariigikaitse nõukogu küll, et pealinna prügivedajad ehk spetsialiseeritud autobaas püüdnud kena ettevõtmist nurjata. See võib ka tõsi olla, sest ei haaranud ju silm marssivate malevate järel vähimatki lahingutehnikat. Kummalistesse mundrites rüütatud eesti piirikaitsjate populaarsus on üldse haripunkti jõudmas. Pärnumaal hõivas Piirivalve veretult ja käratult kooper saatoritele kuuluva puhkebaasi. Televisiooni võttegrupp pääses ainult tänu juhusele arreteerimisest, kui oli eriloata tunginud Eesti vabariigi piiritsooni. Ajakirjanduse andmeil nähti piirivalvureid hiljaaegu linnahallis kontserdikülastajaid läbi otsimas. Teisipäeva õhtune aktuaalne kaamera aga pajatas sellest, kuidas Eesti piirivalvepõllumeestelt kütuse konfiskeeris. Niisugune kõikehõlmav tegevus lubab aimata, et kodukaitse ja temast võrsunud piirivalve on üle võtnud seitsmeteistkümnendal aastal Petrogradis tegutsenud niinimetatud revolutsiooniliste madruste parimad traditsioonid. Noidki tarmukaid mehepoegi jätkus keerulistel aegadel kõikjale. Tõsi, Eesti piirikaitsjad on sunnitud läbi ajama Petrogradi madruste sümbolita ümber keha mässitud kuulipilduja lintideta. Ent selles on süüdi lahkuv Vene armee, mis kokkulepetele vaatamata püssid ja laskemoona endaga kaasa viib. Versiooni kohaselt lõpetasid revolutsioonilised madrused seitsmeteistkümnendal aastal neile omasel akoonilisusega. Venemaa ajutise riigi tuumategevuse. Saabaste kõmisedes marssis üks madrustest istungisaali ja teatas, et kuna valve on väsinud, siis tuleb härrastel laiali minna. Jääb üle ainult oodata, millal sama tempoga saab Eesti vabariigi ülemnõukogus hakkama meie kodu või piirikaitse. Et Eestile on omane luua diplomaatilisi sensatsioon, siis ei saadud ka vabariigi aastapäeval teisiti. Ülemnõukogu esimees võttis korraga vastu Leedu ülemnõukogu esimehe ja Eesti suursaadik USA-s. Vaimusilmas võib ju ette kujutada olukorda, kus George Bush istub Boriss Jeltsini vastuvõtul ja jälgib, kuidas autasustatakse Venemaa riigiametnikku. Toimunu maailma ajaloolist väärtust kahandab vaid see, et meie puhul pole tegemist sõna otseses mõttes presidentidega. Taas ja taas tuleb nentida, et meie aeg on rikas isiksuste poolest. Nende hulgast ei puudu ka tõeliselt demokraatia isad, nagu oli aadlimees Vorobjaaninov Ilfi ja Petrovi Kaheteistkümnes toolis. Too isand jättis oma jüngritele kustumatu mulje ühe ainsa sügavmõttelise tõdemusega. Aus vene demokraatia isa, Eesti kehastust kujutlen pressikonverentsil või muus avalikus kohas täie otsekohesuse ka teada andmas et on vaja otsustavalt kiirendada reforme sobival ajal sisse viia, oma raha, kindlustada välisinvesteeringud, hoida kokku rikkusi ja kevadel hoolega külvata. Ent ka lihtne, aus garanteeriks kindlasti kõrge koha poliitikute populaarsustabelis. Niisiis, ajad on endiselt huvitavad ja meie loosung endine. Olgu tervitatud kõik, mis tuleb. Maakonnalinnas oli nii palju juukselõikamisettevõtteid ja matusebüroosid et näis, nagu sünniksid linna elanikud vaid selleks, et lasta endale habet ajada, juukseid lõigata, pesettaliga pead pesta ja otsekohesus. Tegelikult aga N maakonnalinnas sündise suvi inimesi ning aeti habet väga harva. N linna elu oli vaiksem ost, vaiksed. Kevadõhtud olid joognustavad muda helkis kuupaistel nagu Althazziit ja kogu linna noormehed olid nii kõvasti armunud. Kommunaaltööliste ametiühingu kohaliku komitee naisseretärisse segas tal liikmemaksude kogumist. Armastuse ja surma küsimused ei erutanud impolitmat. Veijevitš vohab Jaaninovi ehkki ta tegeles nende küsimustega oma ameti poolest iga päev kella üheksast hommikul kuni kella viieni õhtul pooletunnilise vaheajaga puugostiks. Hommikuti joonud külma lilledega kirjatud klaasist oma portsjoni tulist piima, mida serveeris Claudia Ivanovna, astus ta pool hämarast majakesest avarale imepärasest, kevadisest valgusest sädelevale, seltsimees kubernski nimelisele tänavale. See oli meeldivaim kõigistena võist, mida võib leida maakonnalinnades. Paremalt käelt paistsid lainete rohekate klaaside taga matusebüroo nümf, puusärgid paremal, väikeste pudenenud kitiga akende taga lebasid süngelt puusärgimeister present Žuki tolmunud igavad tammepuust kirstud. Edasi tõotus või söör meister Pierre Konstantin oma klientidele. Küünte eest hoolitsemist ja kodus on dubleerimist. Veel edasi olid võõrastemaja ja juuksuriäri. Selle taga asuval suurel lagedal maa-alal seisis aga kollane vasikas, kes õrnalt lakkus üxitlaselt tolkneb väravale nõjatuvat roostetanud silti. Matusekontor. Tere tulemast. Matmisettevõtjaid oli rohkesti, kuid klientuur oli neilkasin. Tere tulemast, oli pankrotti läinud juba kolm aastat enne seda, kui poliitmat Veyevičen linna elama asus. Meister Calgary hüppas kibedalt ja püüdis isegi kordama parimat reklaam kirstu Lombardisse panti panna. Inimesi suvi n linnas harva. Eipoliit Matvei vits teadis seda paremini kui keegi teine, sest ta teenis perekonnaseisuaktide büroos, kus ta oli surmajuhtumite ja abielude registreerimise laua juhataja. Laud, mille ta poliitmat veebis töötas, sarnanes vana hauaplaadiga laua vasakpoolse nurga lid hävitanud rotid. Tema kidurad, jalakesed tulisesid kõhukate tubakavärvitoimikute raskuse all, milledest võis ammutada kandmed end linnaelanike genealoogia ja kehvast maakondlikust pinnast võrsunud sugupuude kohta. Reedel, 15. aprillil, 1987. aastal ärkasid polit Matvei veits nagu tavaliselt kell pool kaheksa ja torkas kohe ette vanamoeliselt kuld luugaga näpitsprillid. Sangadega prillide kannud. Jõudis kunagi otsusele, et näpitsad kanda pole hügieeniline läksi poliitmatveievis optiku juurde joosti silma raamidesse kuldsangadega prillid. Need hakkasid talle korrapealt meeldima, kuid naine, see oli vähe aega enne naise surma. Leidis, et nendes prillides on ta Miljukovi täpne teisik. Eipoliitmat Fejevitš kinkis prillid kojamehele. Hoiame seal küll lühinägelik, kuid harjus prillidega. Roya kandis neid meelsasti. Ütlesin poliitmat Veijevitšis endale lastes jalad voodist maha. Pool suur viitas sellele, et impoliit mõtlejevitšarkas heas tujus ärgates lausutud Molgem tähendas tavaliselt, et maks teeb haiget, et et 52 eluaastat pole naljaasi, et ilmudena raski implitmat. Veijevitš torkas kõhnavõitu sääred ennesõjaaegsetesse valmis õieti ärist ostetud pükstesse sidusaid Luubeksite kohalt Baltika kinni ja puges pehmetesse madalates kandiliste ninadega säri. Umbes viie minuti pärast oli poliitmat veebis hõbe tähekestega Kuugarma vestis sillerdav triin pintsakus laiades juustest maha pesemise ajal sinna jäänud piisad liigutasid poliitmatlejevitš metslooma kombel vuntse puududes kõheldes käega karedavõitu lõuga, tõmbas korra harjaga üle lühikeseks lõigatud alumiiniumiäärne juuste hellaks aupaklikult naeratades vastu Tupastuvale ämmale. Klavdia Ivanov. Nali. Pol. Kõmistasem. Ma nägin teda halba. Und oli lausutud prantsuspäraselt läbi nina. Poliitmat. Fejevitš vaatas emale, üllatan. Tema kasv ulatus 185 sentimeetrini ja selliselt kõrguselt põldudel raske suhtuda hämmasse teatud üleolekuga. Klavdi emal jätkas kadunud maid lahtiste juuste ja kuldse vööga Klavdi lähele, kahuri paukudest lõpus tolmuste klaas ilustustega lauale. Ma olen rahutu. Kas järsku midagi? Juhtum? Viimased sõnad olid öeldud sellise jõuga, et juustega rei poliitMatvei pitsi peale lõõtsus mitmele poole Takaimsetes nägu ja lausus iga sõna rõhutades. Kas te vee eest ära maksite? Selgus, et maksmata kalossid olid pesemata. Claudia vanunali humal ja tema soliidne iga ei lubanud lootata millalgi targemaks muutub. Ta oli äärmiselt lihtne ja ainult impoliitmadweijevitši vaesuse tõttu ei leidnud see võimas tunne endale küllaldast tegevus välja. Hääl oli tal nii valija sügav, et teda oleks kadestanud Richard Lõvisüda kelle hääle kõue käegatuses teatavasti hobused istukile langesid. Ja peale selle, see oli kõige õudsem. Ta nägi neid alati. Talle ilmusid vöödega tütarlapsed, kollased raguni kandiga kaunistatud hobused. Harfidel mängivad kojamehed öövahid, tuluppides peainglid, kes öösiti lokku laudadega ringi käisid ja kudumisvardad, mis iseenesest mööda tuba karglesid ning ebameeldivat kolinat tekitasid. Tühine ehitalit Lavdi Ivanovna. Lisaks kõigele muule kasvasid tal ninal vuntsid suured nagu vahupintslit. Hipo liikmedweijevitš väljus majast veidi ärritatuna. Oma allakäinud ettevõttesissekäigu juures seisis ukse pidali nõjatudes, käed vaheliti rinnal. Puu saigi meister, pesen Chuck kommertsürituste süstemaatilistel graafidest ja vana kibeda kauaaegsest seest pidisest tarvitamisest olid meistri silmad, erekollased nagu kassil ning põlesid kustumatu tulega. Minu lugupidamine kallile külalisele, hüüdis ta kiirkõnes märgades impoliitmatvejjevitši. Tere hommikust. Poliitmatveevitš kergitas viisakalt oma määrdunud, kasta kaabud. Lubage küsida, kuidas on emakese tervis? Vastase poliitmat Veijevitš ebamääraselt ja sammus oma nurgelisi õlgu, kehitan sedasi. Kui jumal vist lausus, pesen Chucky bedusega. Kui palju puhast kahju tuleb kanda sõit, kuidas seenel ja pannes käed vaheliti rinnale nõiatus taas vastu ukse piitu. Matusebüroo nümf ukse juures peatati poliitmatlejevitši uuesti. Nühvi omanik oli kolm tykki tipoliit, Matvei Mihhail ühise kummarduse ja pärisid kooris. Moderniseerida. Kolm lümfi vaatasid üksteisele otsa ja ainult uhkasid valjusti. Kõik need jutuajamised pidasid tipoliitmat Veijevitši teel kinni. Tööle jõudis ta ebatavaliselt hilja loosungi kui asi aetud, siis lahku. Kohal asetsev kell oli juba viis minutit 10 peal. Impalitmedvjevitš võttis laua laekast välja sinise viltpadjakesed, asetas selle tooli, andis vuntside õige suuna laua servaga rööbiti istus padjakesele asudes oma kolmest kaasteeniast veidi kõrgemal impoliitmadweijevitšigardnud Himoroide. Ta kartis aga nühkida oma pükse ja kasutas sellepärast sinist vilt. Nõukogude teenistuja kõiki manipulatsiooni jälgisid arglikult kaks, et inimest, noormees ja neiu pateeritud villase kuuega. Noormees oli täiesti usutud ametlikust miljööst. Alizariin tindilõhnast tihti raskesti hingavast kellast eritega hanges plakatist. Kui asi aetud, siis lahku. Ehkki vateeritud kuuega mees ei olnud oma asja veel alustanudki, oli tal tahtmine juba lahkuda. Talle näis, et asi, mille pärast oli tulnud, on tühine. Et sellega ei tihka tülitadagi nii tähtsat hallibess kodanikku, nagu seda oli poliitmat Veijevitš impolitmat viievitš, sai ise ka aru, et külalised on tühine asi ajada, et sellega on aega. Ja sellepärast avasta kiir köitja number kaks klimpsutas nägu ning süvenes paberitesse. Neiu, kellel oli seljas musta läikiva paelaga kanditud pikk jakk, sosistas normeega hakkas piinlikkusest õhutades pikkamisi poliitmatrjevitšile lähenema. Seltsimees. Kus siin saab vateeritud kuuega, mees tõmbas rõõmsalt hinge, raksatas iseendalegi ootamatult abielluda. Kipolitmat veebis silmitses tähelepanelikult võret, mille ta, kes seisis, sünd. Surm abielluda, kordas vateeritud kuuega mees ja vaatas nõutult kahele poole. Neiu turtsatas. Edasi läks kõik nagu lepase reega, täideti formaalsused. Noored inimesed ütlesid poliitmatvejjevitš paatosega. Lubage teid õnnitleda, nagu varem öeldi, seaduslikku abiellu astumise puhul. Väga, väga meeldiv on näha niisuguseid noori inimesi nagu teie, kes käsi, kes sammuvad igavesti ideaalide poole. Väga-väga mees. Tööpäev hakkas lõpule jõudma. Kipoliikmedwavičil oli aeg lahkuda. Kõik, mis pidi sel päeval sündima, oli sündinud ja paksudes raamatutesse sisse kantud. Kõik abiellumishimulised olid paari pandud ja samuti paksudesse raamatutesse sisse kantud. Polnud ainult puusalegi tegijat, ilmseks laostamiseks mitte ainsatki surmajuhtumit ei poliitmat Leievičbani toimikut kokku peitis viltpadjakesed laua laekasse, kohendas kangiga vuntsi, oli unistades tulikuumast supist juba valmis lahkuma. Kui kantselei uks avanes ning lävele ilmus puusaigi meistri õppe Sevtšuk. Minu lugupidamine kallile külalisele, naeratasin poliitmat veebis. Meistri metsik lõust särasku lihapunas, kuid sõnad suust ei tulnud. Küsisin politmadweijevitšangemalt, kas siis Nöphile sõtkuda seenele kellelegi kaup on. Kas ta saab ostjat rahuldada? Puusärk, kui palju selle plöksi laudu läheb? Küsisid poliitmadweijevitš. Ma räägin jõhvist. Meil elab kolm perekonda ühest poest, neil ei ole õiget materjali ja töö on kehv ja tutid hõredad, sõitmuda seenele. Aga minul on vana firma, asutatud 1907. aastal. Mul on puusalt nagu. Eks ta asjatundjate kaup sai, jamad peast segi läinud või? Poliitmat Veijevitš lühidalt ja hakkas ukse poole minema lähtuva puusärkide veel ogaraks. Pesen, Chuck tõmbas teenistusvalmilt ukse lahti, laskis poliitmateiewitzi mööda isaga vastustele kannule värisedes kannatada ehmatusest. Kui velje tere tulemast alles oli, siis muidugi nende klas seevastu ei saanud ükski firma, isegi trueeriu maad ei saanud, sõitku nad seenele. Aga see, mis mina nüüd räägin, on sulatõsi minu kaubast paremat ei ole, ärge parem otsi keegi tipolitmat. Beijevitš pöördus südametäiega ümber, vaatas korraks, pesen Chuckile tigedalt otsa ja hakkas veidi kiiremini astuma. Ehkki tal töö juurest ära ebameeldivusi ei olnud, tunnista ennast kaunis räbanasti. Nümfigolm omaniku seisid oma ettevõtte juures nendes samades poosides, milles hipoliit Matvei võiks neid hommikul oli näinud. Paistis, et vot selle aja sees polnud üksteisele ainsatki sõna öelnud. Kuid hämmastav muutus nägudes. Salapärane rahulolu, mis nende silmadest tumedalt võrreldes näitas, et nad teavad midagi tähtsat. Oma ärialasid vaenlase silmates, libisen Chuck meeleheitlikult käega jäi seisma, sosistas pianiino pile. Kolmik. Kannan ära tipoliitmat, Veijevitš krimpsus nägu ja kiirendas sammu. Võika mõlgu lisas, pesin Chuck juurde. Nühvi kolm omanikku ei öelnud midagi. Vaikides ruttasid nad oma pianinomile järele, käigu peal vahetpidamata mütsi kergitades. Viisakaid kummadusid ees. Puusalgi tegijate rumalast külge, klippimisest lõplikult vihale aetud implitmat Veijevitšoxis, trepile, kapis ärritatud vastu treppi saabastelt Burjastuse esikusse tundes kõige ägedamaid söögi neelusid. Toast tuli talle vastu ette visanud Fjodor Froljalawryki rikku vaimulik. Parema käega reassad kergitades väljus isa Fjodor. Ega palun tipoliitmat Veijevitši tähelegi. Impoliitmatvjevitš märkas kohe ebatavalist puhtust ja uute silmale valusad korratust vähese mööbli paigutuses. Ning tundis ninas kõdi, mida tekitas tugevasti mitte lõhn. Esimeses toas võttis impoliitmatvejjevitši vastu naabrieit aga Kuznetsovi naine, kes hakkas kätega vehkima ja sosistama. Tal on halvem. Just praegu võeti pihile trumpige. Madam Kuznetsova seadis suu ilusaks ja näitas käega teise toa poole. Väga raske südameatakk. Ja korraldas ilmselt võõraid sõnumis oma imposantsusega olid talle meeldima hakanud, lisas võib eeldada surmaga lõppemise võimalust. Kogu päeva jalul olnud. Tulin hommikul lihamasina järele, vaatan uks lahti, köögis pole hingigi, selles toas Capone. Arvasin, et Klav tee, palun, on läinud Kulitsite jaoks jahu tooma. Ta tahtis seda juba ammugi teha. Tead isegi kui praegu jahu aegsasti valmis ei muretse. Ma tahan, kus need soov oleks veel kaua rääkinud jahust elu kallidusest ja sellest, kuidas ta leidis Claudi vaenuna täiesti. Elutame kahhelkivist ahju juures põrandal lamamas. Kuid kõrvaltoast kostis oigamist, mis valusalt tipoliitmatvajevitšile hõimu lõikas. Tali natukene kangestunud käega kergelt risti. Ja astus ämma tuppa. Tondi ja Tallinnas keskpäeval raudtee ülesõiduputkapidaja tükk korpolentsust, vatti, tumesinist tugevat riiet, krimpleen, alus, undruk ja plokk-kontsaga saapad, tahumatu nägu, piprane naeratus huulil. Töö, et tööd tuleb teha. Naine kaabib labidaga lund, lund jätkub. Lumega on sellel talvel üldse segased lood. Ei ole enam ühtset limiiti. Maailm on üldse nõdrameelne. Kunagi maksis Vene juust kaks rubla 50 kopikat kilo prostadžuuda. Vahel on taevas helde või mis helde. Kuradile see taevas. Raudtee ülesõidupidaja üritab lumist maailma suurt, et tsink plekkvanni pressida. Siis tõmmatakse pingule takunöör ning tsink plekkvann järgneb kuulekalt käskijale. Viis meetrit tatsamist, viis meetrit tõsist tööd. Ja lumi saab väärilise paiga. Raudtee valitsus nõuab puhtust, korda. Tsink plekk saab jäise asfaldiga kokku ja laulab kraaksudes. Ei tea millest kodu maatusest, prahi rubladest, immigrantidest maitseta jahtunud teest, Lasnamäest, küüslaugust. Ma ei talu seda häält. Panen oma kinganina raudteele ja ühtäkki arvan end olevat kõigi maailma raudteedega. Kõik maailma raudteed justkui raudselt vitsad võtavad maamuna enda haardesse. Kusagil on Rooma, Pariis, Brüssel, kusagil on Berliin ja Bratislava. Kõik saab kuidagi minu kingahinnas kokku korjana eneses, müstilist õndsust. Rooma, Rooma. Jah, ma usun, et raudselt rööpad kannavad mu kinganina puudutuse kusagile Itaalia prügimägedele Saksamaa kirikute keskele prantsuse kalmistute vahele. Tondijaam keskpäeval. Jälle olema mööda pannud. Lund ju ei ole, lumi on läinud, pole üldse olnudki, nagu seda õiget talvegijad tsink, plekkvann ei laula. Kuradima raske on elule pihta saada, elu läheb eest ära. Vene juust saab astronoomilise hinna paluutajast saab osta valget nisujahu. Ja elu on saamas teist nime. Börs. Piir. Tondijaam keskpäeval. Ülesõiduputkapidaja on võtnud pikka keppi, käte. Kepi otsas on rauatükk täpselt nii suur, et mahub rööpa unarusse. Unaruses on räpane vesi. Krimpleen undrukus, daam lükkab ülesõidukohalt vett ära. Kaaps kaps. Rooma poole. Minguse vedeltaak. Raudtee valitsus nõuab puhtuste korda. Ainel on kolm olekut, vedel tahke gaasiline. Mustusel rööbaste vahel on kah kolm olekut. Tänama, kinganna rööpad ei pane. Rong tuleb. Ei tea, kas on graafikust ees? Kinganinad mu sokid on täna tuttavaks saanud porise veega. Minu Rooma on tänamu kinga ninades mu varvaste vahel. Milleks siis üldse vaja seda raudsete vitsadembust, milleks gängid seda maamuna raudteedega? Mis paganama pärast ma olen ohkama hakanud? Olen hulkuja kalkar. Tondijaam keskpäeval. Rong on miskipärast täna graafikust ees, seda tahtsingi öelda. Raudtee ülesõiduputkapidaja on varjunud oma residentsi. Kiriseb kõriseb, raudruun, läheneb, maa, vappub hetkeks tõkkepuud, viskuvad alla. Ja siis ma vaikib. Rong imeb inimesed endasse. Ma sõidan pääskülla veidikene roomale lähemale. Raudtee ülesõiduputkapidaja on ilmselt asunud teed keetma. Kui ma kunagi käisin koolis siis lasti meile mingisugust muusikat ja küsiti, et kas on rõõmus või kurb. Aga vahel ei saanudki seda öelda. Kui parafraseerida isand Benderi siis parem osa inimkonnast on paheline, see tähendab, ta armastab rikkust. Selle tagaajamine on aga teatavasti suur liikumapanev jõud. Ja et hoida kontakti härraste Benderi ja komantside pealikuid poliitworobjaninoviga väike väljavõte nende toimeka tegevuse algu päevilt. Näiteks 51.-lt leheküljelt. Aga juba tunni aja pärast istusid nad pead vastamisi kõikuva lauake sääres ja lugesid pika nimestiku väärt asjadest, mis kunagi oli tehtud ämma sõrmi, kaela, kõrvu, rinda, juukseid, Kolm pärlikeed kaks keed 40 pärliga ja üks suur 110-ga üks briljantkaelaehe. Edasi tulid sõrmused, mitte paksud, rumalad ja odavad laulatussõrmused vaid peened, kerged sisse joodetud puhaste vesi, selgete briljantidega. Ja siit tuligi välja märksõna sõrmused. Sõrmuste elulugu on samuti põnev. Kahjuks ma ei suuda seda edasi anda. Ilfi ja Petrovi võtmes pole mul seda annet. Aga alustame algusest, üldtaustaks niipalju, et inimkonna algaastail ehtisid end peamiselt mehed et jahi ja eluõnne kindlustada. Sõrmus tekkis hiljem ja sõrmust võiks pidada kaela- ja käevõru modifikatsiooniks. Vääriskiviga. Sõrmuse tekkemaaks peetakse Egiptust ja seda tõestatakse meile piiblilegendiga, kus Egiptuse vaarao omistab sõrmuse kinkimisega Joosepi. Lase valitseja amet. Kivisse lõigatud pitsat, kinnitati metall võrule, nii et seda sai ka sõrmes kanda. Ja nii läbi käega otsekohe kandja positsioonist teada anda. Aja jooksul kasvas võimu sümbolist välja iluasi. Sõrmuse kandmine kandmise komme levis edasi kreeklastele, sealt etruskidele kust selle võtsid üle roomlased ja nii edasi ja nii edasi. Kuni nii mõnigi sattus ka madaam pettuhhova ehtekarpi. On ka kriminaalsem variant. Oma loo sõrmuse tekkimisest, pakub välja Kreeka mütoloogia. Ja seletab seda Prometheuse müüdiga kus taevastelt jumalatelt inimestele tule varastanud vägilane Prometheuse aheldati Zeusi käsul 30-ks 1000-ks aastaks Kaukasuse. Kalju külge jagus muudele piinadele, lisaks käis ka kaljukotkaste maxanokkimas. Ka siis, kui Herakles oli Prometheuse vabastanud, pidi tooma Theo igaveseks mälestuseks kandma oma sõrmes üht lüli raudsest ahelast, milles omakorda oli kinnitatud vägev tükk Kaukasuse kaljust. Palk töö vääriline, nagu nüüd tavatsetakse öelda, võib nõustuda oletusega. Sõrmus on tuletis nii maagilises sümbolist nagu sõlm. Sõlmitud pael või keeratud traat oli ammustel aegadel üks mõjusamaid maagilisi märke, mille abil loodeti saavutada võimu teise isiku üle või siis temalt ära võtta mõni oluline omadus. Näiteid selle kohta katsun tuua kunagi hiljem. Maa kaart laenu just nagu Okumangu, no siis ma prael käinud vaid korke tõmbano laad. Vaim puhub siis mul kenasti koik klaasis on krambambli. Vaakum. Teie meesansambel Kuninglik kaelkirjak laulab seda laulu, no ikka aastaid juba. No siin arutasime, et ma pakun, et 20. juubelil ja praegu on meil siis 30 Me peame kolmas läheb nii, et see on üks 13 aastat tagasi, siis ei julenud teda avalikult esitada, nii et kui esimest korda kooriga tegime, siis minu arvates oli 20. juubeli, me kulutasime selle kinniseks õhtuks ja kutsusime siis kutsetega ja et meile saaks Natja hakata, et propageerite joomalaule kinnisel õhtul ikka võib. No teie laulate kolme salmi ja enne oli juttu, et selles on hästi rida rida pikki-pikki Salmega on kuskil kirjas kaadid, kõik salmid või kuidas üldse? Kõike salm ei tea, aga konkreetselt need salmid on välja otsitud teatri- ja muusikamuuseumist seal oli, mäletaks aastal 1900 või 1901 oli Karl August Hermanni poolt välja antud laulik ja seal oli kuskil kas viis või kuus või midagi taolist, arv oli seal neid salme ja need olid just need arhailised. Ja siis me tükk aega valisime sealt, et väga pikaks ei tahtnud seda lugu teha, siis valisime kolm salt välja. Kui ma ise tudeng olin, siis siis laul natukese teiste sõnadega neid ja neid seal võib ka niimoodi peast üks kümmekond tükki küll välja võtta. Ja kuidas vastavalt luule Andonn siin oleneb jälle seltskonnast muuta kõikidelt jah. No neid sõnu saab vist Gaudeamuse kogumikust ka leida. Kes nüüd päris huvitatud on, selle laulu õppimisest? Ühe versiooni saab ja mis aastakäik? Oi, see on kusagil 30.-te aastate kaudaamused. Gramm ammuli on joogi nimeks, mis hüva, rohtu tähendab. Sest igaüks küll paneb imeks, kui ruttu paha vähendab. Sest vara hilja, kaunisti, maabeeaasioon, kramp ammuli. Kui olen ma kõrtsi läinud, just nagu opmann kunagi ei siis maal leival prael käinud, vaid korki tõmban alati. Vaim puhub, siis mul kenasti, kui klaasis on kramp ammuli. Kes krambambulisti, teleMassa teeb halvalt lahti oma suu. Ei seda saama Darraks lasta. Hääd asja sõimab õnnetu. Kas, kui ta ära sureski, ei anna tal kramp ammuli kraam. Pam, pim bambulik Rambambooli. Teie mees, ansamblil on niisugune väga põnev nimetus, Kuninglik kaelkirjak. Kuidas just kaelkirjak ja kuidas kuninglik Nix kuningaid. Vaat see on tõlkimise aps. Mart oskab seletada seda kõige paremini. Tähendab, mina muidugi tulin kvarteti siis, kui see nimi oli juba olemas. Ma olen kuulnud, et see nimi pandi maaklevaini raamatu hakalberi finn järgi. Seal olid näitlejad kaks petist, kes meelitasid rahvast ja nende afizzil oli siis kirjast, kuningaid. Kaelkirjak oli üks tõmbenumber nende omaaegsest selle järgi vist pandigi. Ma tean, et teie ansambli koosseis on ka tegelikult vahetunud, ütleme sellest ajast, kui te tolleaegses TPI meeskooris laulsite ütleme, saateansambli osa on muutunud. Noh, eks see aegade jooksul ikke üks tuleb, teine läheb erinevatel põhjustel. Aga noh, 59.-st aastast siiamaani on aega ka mööda läinud, kes praegu ansamblis laulad. Esimene tenor on praktiliselt algusest saadik laulnud Hendrik jaagusoo. Bariton on samamoodi, võiks ütelda alguses, nad võivad ise täpsemalt ütelda, kas seal mõni nädal või mõni kuu tulid hiljem, nii et nad on kogu selle alguse läbi teinud. Pass Mart Peipsija teine tenor, Aarne Kaarne. Me kuuleme nüüd nelja saate jooksul kuninglikku kaelkirjakut veel pikalt, aga enne, kui me nüüd täisstuudio esituse veel peale paneme. Toivo Veski ütleb vast, mida me järgmine laupäevaõpetajana. Kui juba, siis ikka niukseid kergemeelsemaid joomalaule päris täpset nime ei julge öelda, see sõltub sellest, et kui pikalt on meil neid seal võimalik laulda, sest et popuriis vahest kõlbab ainult üks salm ja enam rohkem seda ei kasuta, aga nüüd peab vaatama, et et millised need kõlbavad siis õpetajad ja kõik, et oleks mingisugune nägu ühe salmikaupa, nagu jääb väheks. Ei no ma kõrts läinud justkui nagu mangu laagi siis maal prael käinud vaid korke tõmbana laati, vaim puhub siis mul kenasti koik klaasis on krambambli. Kramp vaakumis.