Keelel kõrvetas midagi kleepuvat ja tulist. Janu, naasis kahekordistanud, juua vesi, helklev nagu kristall. Hõbedased õhumullid, mis veeklaasi põhjast pinnale tõusevad. Tema ise aga on hüljatud poollagunenud maja veevärgi toru tolmune rõivaiks ämblikuvõrgud lämbunud nagu kuivale tõmmatud kala. Ta tõusis püsti. Käed ja jalad olid rasked nagu veega täidetud kummikotid. Ta võttis muldril vedelema veeanuma ja kummutas suule. Umbes poole minuti ootamise peale langes keeleotsale kaks, kolm piiska. Keel imes need endasse nagu kuivatuspaber. Kurk, aga mis oli neid piisku kärsitult oodanud, tõmbus krampi igatsedes asjatult neid neelata. Vett jahtides soris mees pesulaua ümbruses läbi kõik, mis kätte vesi on lihtsaim kõigist keemilistest ühenditest. On võimatu, et teda ei leia. Nagu on võimatu, et lauasahtlis ei vedeleks kümneienilist münti. Lõhnabki vee järele täpselt vee lõhn, mees kahmas paagi põhjast niiske liiva ja toppis suutäis. Süda läks pahaks. Ta tõmbus kõverasse väänlas krampides. Ta oksendas sapi, silmad pisarais. Kas wet tõesti enam mitte kusagil ei ole? Naine mähkis kimono paljaste reite ümber tõmbus kägarasse ja sosistas. Ei, mitte üks piisk. Ei ole. Sa kavatsed selle mitte ühe piisaga leppida? Meil varsti surm, suu ääres. Koerasid niisugune. Muretse kähku vett, ükskõik kuidas, palun sind, kas kuuled? Esialgu ma veel palun sind. Aga meil pruugib ju ainult tööle hakata, kui? Hästi ma annan alla. Mis seal parata, annan alla. Ma ei taha kuivatatud heeringaks muutuda. Nii kärvata pole mingit mõtet. Ja see pole ka mingi puhtsüdamlik alistumine. Vee hankimise nimel võin isegi ahvitantsu tantsida. Las nad siis vaatavad nahannanal ausõna. Ainult senikaua oodata, kuni nagu harilikel päevadel vett tuuakse. Tänan väga. Esiteks ei suudakski oma sedasi kuivaks väänatud töötada. Kas pole tõsiloo nendega otsekohe side? Tee seda nii nagu ise tahad, sul vist endal ka kurk kõrbeb? Nad saavad sellest otsekohe teada, kui me tööle hakkame. Tuletõrjevahitornis valvab alati keegi binokliga. Tuletõrjevahitornis. Vangi tunnet ei tekita inimeses mitte raudsed väravad ega läbipääsmatud müürid vaid väike vaatepilu ukses. Mees tõmbus kühmu ja hakkas hoolikalt silmapiiri uurima. Horisonti täitsid vaid taevas ja liiv, muud midagi. Pole seal mingit valvetorni. Ja kui sa siit ei paista, siis ei nähta sealt ka midagi. Vaadake järsaku sellest servast. Siis saate kõigest aru. Mees kummardas kärmesti, haaras labida. Praegu olnuks niisama pentsik oma väärikuse eest muretseda, kui porilombist välja õngitseda, särki triikida. Nagu kellegi eest põgenedes, hüppas ta uksest välja. Liiv lõõmas tulele asetatud tühja pannina. Kuumus võttis hinge kinni. Kui mees merepoolse järsaku jalamil seisatas ja üles vaatas, eraldas ta tõesti mustendavad torni tippu. Mitte suuremat kui väikese sõrme ots. Ja tibatilluke okas selle tipus võis küll vaatleja olla. Küllap ta on juba märganud. Arvatavasti valvasta seda hetke õige kärsitult. Mees pööras näo mustendava mügariku poole tõstis labida ja tibutas seda energiliselt. Ta püüdis labidad sellise nurga all hoida, et vaatleja näeks teritatud serva näitlemist. Äkki langes augule vari nagu niiske palakas. See oli tilluke puulehesuurune pilv, mida tuul üle taevanurga tõukas. Kuratavad hakkaks sadama, siis poleks tarvis seda kõike teha. Õhku võiks mõlemad käed välja sirutada ja peod täituksid pilgeni veega. Vee nired aknaklaasil. Rennist purskub veejuga. Asfaldil auravad vihmaveeloigud. Kas ta nägi und või oli nägemus tegelikkuseks muutunud. Korraga ümbritsesid teda hääled ja liikumine. Ta kogus end ja nägijaid, seisab liivalaviini keskel. Ta hüppas maja varju ja surus end vastu seinaluud, muutusid pehmeks nagu konservkalajanu, tagus juba kusagil oimudes ja pudenes kildudeks üle kogu teadvuse laialivalguvad, eks mustadeks laikudeks. Mees võitles iiveldusega, sirutas lõua ette ja hoidis kätega kõhust kinni. Kostis naise. Naine vaatas kalde suunas ja karjus midagi. Mees kangutes oma rasked laud vaevaliselt lahti. Ta vaatas samuti sinnapoole. Sama vanaeit, kes oli ta siia toonud, laskis köiega ettevaatlikult ämbri alla. Vesi viimaks ometi toodi, väike ämber vajus viltu ja liivanõlvakul tekkis niiske laik. Tõeline, kõige ehtsam vesi. Mees röögatas ja sööstis ämbrit haarama. Kui ämber oli käeulatusse laskunud, tõukas mees naise eemale, ajas jalad harki haarsele ettevaatlikult kahe peo vahele. Ta vabastas ämbri köiest ja torkas näo vette, püüdmata ennast enam ohjeldada. Kogu tema keha muutus pumbaks. Ta kergitas pead, tõmbas hinge ja surus huuled taas vett, et kui ta kolmandat korda peatestis nirises tema ninalt ja huultelt vett Intali lämbumise äärel. Tema põlved vankusid. Silmad vajusid kinni. Neid oli naise kord jäänud mehest maha, jäi korraga ära pool ämbritäit, tuues kuuldavale vulksuvaid helisid, nagu oleks ta kummikolb. Naine võttis ämbri, läks majja, vana mees, aga hakkas köit üles kerima. Siis riputas mees ennast selle külge ja alustas kaeblikult. Oodake. Ma tahan, et te mind ära kuulaksite. Ainult kuulaksite. Ma palun teid, oodak. Vanamees ei tõrkunud ja peatus. Hämmeldunult pilgutas ta silmi, kuid tema näoilme ei muutunud peaaegu sugugi. Ma teen kõik, mis teha tuleb, sest te tõite vett. Ma tõotan seda ja loodan, et mu jutu ära kuulata. Teeksite rängasti. Ma olen kooliõpetaja. Mul on sõpru, on olemas Ametiühing, pedagoogiline nõukogu ning vanemate ja õpetajate assotsiatsioon. Kõikjal oodatakse mind tagasi. Kuidas te võite arvata, et ühiskond mu kadumamineku maha vaikib? Vana mees noolis keeleotsaga ülahuult ja naeratas ükskõikselt. Ei, tõepoolest, see polnud isegi naeratus, ta lihtsalt pilutas silmi, et kaitsta neid tuules lendava liiva tolmu eest. Kuid ärritatud mehe pilk oleks tabanud pisemagi kurrud näol. Kuidas, mida te ootate? Kasvõi siis ei taipa, et see on juba kuritegu. Ost on juba 10 päeva mööda, võmmest pole mitte haisugi. Vanamees rääkis rahulikult, veeretas sõna sõna järel. Ja kui veel 10 päeva jooksul midagi juhtu, mis seal siis ikka enam mitte 10 päeva, vaid nädal. Vanamees ei vastanud. Tõepoolest, sellest jutust pole praegu mingit tulu. Mees talitses oma erutust ja jätkas rahulikuks sunnitud häälel. Olgu pealegi, mitte see pole kõige tähtsam. Ehk oleks parem, kui laskuks itaallane, istuksime rahulikult maha ja räägiksime kõik selgeks. No ei tee teile midagi ja ei suudakski teha, kuigi tahaksin teie vastu jõuda, ei hakka. Ma luban. Vanamees ei mõelnudki vaikust, katkestada. Mehe hingamine sagenes. Ma saan täiesti aru, kui tähtis on külale liivarookimine. Võta või jäta, kuid see on eluküsimus. Väga valus küsimus. Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kui mind vägisi ei sunnitaks, võib-olla sooviksin isegi oma algatusel teie hulka jääda, ma kinnitan seda. Kui vaadata, kuidas te siin elate, siis tekib lihtsalt inimlikkusest soov teid aidata. Aga kas mu praegust tööd saab siis tõeliseks abiks nimetada? Ma kahtlen. Miks te ei otsi mingisuguseid muid sobivamaid, koosteviise inimesi tuleb rakendada arukalt. Õilsam Ki abistamissoov võib tühja joosta, kui inimene satub olukorda, mis talle ei sobi on ju nii. Kas ei saaks siis minu rakendamiseks paremat võimalust leida niisugust, millega ei oleks seotud taoline risk? Vanamehe ilme järgi oli täiesti võimatu otsustada, kas ta kuulab või mitte. Ta pööras näo ära ja tegi liigutuse, nagu peletaks mänguhimulist kassipoega eemale. Võib-olla ärritab teda vaatleja seal tornis. Võib-olla kardab ta selle silmal siin nõnda ütelda? Saage ometi aru. Muidugi on liivarookimine tähtis töö. Aga see on ju vahend, mitte eesmärk. Eesmärk on elu kohutava hädaohu eest kaitsta, eks ole. Õnneks oleme küllalt põhjalikult liiva uurinud ja ütle mistahes, kuid meie päevil paelub liiv inimesi. Seda annaks suure eduga kasutada. Siinsed paigad võiksid uueks turismipiirkonnaks saada. Vanamees tõstis silmad ja ühmas ükskõikselt. Kah mõni turismipiirkond või asi, kui siin pole kuumaveeallikaid, Ki iga naga teab, et turistide pealt teenivad ainult kaupmehed ja sisse sõitnud. Mehele tundusid need sõnad iroonilistena ja samas meenustele naise jutt postkaardimüüjast tema enda saatusekaaslasest, kes oli selles armetus liivaaugus haigeks jäänud ja surnud. Ma rääkisin sellest kõigest muidugi kui ühest võimalusest. Aga kas te olete mõelnud spetsiaalselt liivas kasvavatele põllukultuuridele? Üldiselt senisest olukorrast poleks küll mingit mõtet küünte ja hammastega kinni hoida. Eks me siin aruta kah nii ja naa. Proovisime kasvatada maade gladia, sibul, juurtega taimi. Kui te näeksite, kuidas siin tulbid kasvavad. Aga kuidas edeneb luitetõkestustöö tõeline töö, et luited ei ähvardaks? Mul on sõber, kes töötab reporterina, ajalehe kaudu saaks ühiskondlikku arvamust üles kütta, see pole sugugi võimatu. Teie ühiskondlik arvamus võib meid lõpmatuseni haletseda, aga ta pole sittagi väärt, kui meile rahalist toetust ei anta. Selliste annetuste saamiseks ma soovitangi kampaaniat alustada. Hõimu mehed tegid sihukese otsuse, tuuleluited ei ole loodusõnnetuse ja nendest tulnud kahjusid kinni ei maksta. Tuleb neid sundida. Kas arvate, et meie prefektuurist on võimalik midagist saada? Hei, meie usu seda enam ammugi. See, mida me praegu teeme, on kõik see odavam. Kui võimumeeste peale lootma jääda, siis oleme seni ammuli iva, Alguni Need seal ehkendavad, jas ehkendavad. Aga minul, minul on ju täiesti kindel töö. Röögatas meest täiest kõrist. Samal hetkel tõmbas vanamees köie üles. Ootamatusest laskis mees selle lahti. Mis see siis tähendab? Kas vanamees teeskles tõesti ainult sellepärast kuulamist, et varitses hetke, millal tal köis käestamata. Jahmunult laiutas mees käsi. Te olete hullud jaburad. Liiva võib kaapida isegi ahv, kui ta välja õpetada. Mina suudan palju enam. Inimene on kohustatud oma võimeid täielikult, et ära kasutama. Mühatas vana mees, näidates kogu oma olekuga. Et see plära on ta ära tüüdanud. Olgu pealegi, ärge pange pahaks, kui mõni asi viltu on. Me teeme teie jaoks kõik, mis saame. Oodake, jätke naljad. Ei, oodake, palun. Te veel kahetsete. Palun oodake ometi. Vanamees ei vastanud ega vaadanud isegi üle õla. Ta tõusis ja läks ise kühmus, nagu kannaks turjal ränka koormat. Kolme sammuga kadusid ta õlad vaateväljast. Peale neljandat ei tähendanud enam miski, et ta üldse siin oli olnud. Maapind oleks ta nagu endasse neelanud. Läbi vintsutatud, toetas mees vastu kallet. Ta surus pea ja käed liivaliivaga, pudenes kaeluse vahele ja kogunes sinna ja kus püksirihm särgi vastu keha surus. Korraga hakkas nahk kaelal, näol ja jalgade vahel otse nõretavalt higistama. Kogu äsja joodud vesi voolas naha kaudu välja. Higist ja liivast moodustas midagi tugevasti nahale kleepunud sinepiplaastri taolist. Nahk tursus üles ja oli nagu sile kummeeritud vihmamantel. Naine töötas juba. Mehel tekkis korraga kahtluseta on v ülejäägi ära joonud. Ta tormas paaniliselt majja. Vesi seisis puutumatult. Ta jõi ainsa hingetõmbega kolm, neli lonksu ja oli jälle vapustatud selle läbipaistva minema Taali maitsest. Ometi vaevastada mingi rahutus õhtuni ei piisa sellest mingil juhul. Ja toidu valmistamiseks ammugi ei jätku. Need tüübid oskavad täpselt kalkuleerida. Hirm janu ees on valjad, mille abil nad kavatsevad teda juhtida, kuhu heaks arvavad? Mees tõmbas suure õlgkaabu silmadele ja hüppas nagu taga kaetult välja. Noh, kus see kuradima labidas siis on? Naine viipas kuuri poole, naeratas väsinult ja pühkis käisega laubalt higi. Oli ju temagi äärmiselt kurnatud, ei unustanud aga hetkekski, kus on tööriistad. Tavapärane mõttelaad, mille luidete elavad inimesed paratamatuse sunnil omandavad. Automaadina tahted astus ta naise kõrvale hakkas labidat liigutama. Nad kaevasid nihkudes maja ja liivakalde vahel nii ühtlases tempos edasi nagu oleksid nad teineteise külge ikestatud. Maja laudseinad pehkinud, pehmed nagu pooltoores, riisi kak olid muutunud seene Istandlikeks. Lõpuks sai kogu liiv ühte hunnikusse, siis tuli see kannudesse kühveldada ja puhastatud platsile kokku kanda. Kõik kannud viidud hakkasid taas kaevama. Liigutused on mõtetud, masinlikud suut täidab toore munavalge maiguga süljevaht. See libiseb üle lõua, tilgub rinnale. Kuid mis sellest ikka hoolida? Ma arvan, tänaseks peaks aitama. Seda, ütles naine. Ütles ja silmitses augu kallast. Ta nägu oli täiesti kahvatu. Ehkki see oli liivakorraga kaetud, mõistis mees, et seal pole piiskagi verd. Ümberringi tõmbus kõik tumedamaks, katus nagu roostekihiga. Mees liikus läbi oma teadvuse, hämardunud tunneli kobamise edasi. Jõudis viimaks võidunud linadega asemeni. Seda enam ta ei kuulnud, kuna naine majja astus. Kui kõik musklivahed kipsi täis valada siis võiks enesetunne umbes samasugune olla. Silmad oleksid küll nagu avatud, kuid miks on siis nii pime. Kusagil sikutab hiir midagi oma urgu. Kurgus kõrvetab nagu Raspeldataks, seda suust tuleb pehme augu lõhna. Tahaks suitsetada. Ei. Esmalt siiski joob vesi ja ta virgus lõplikult. Siis nii see polnudki hiir, vaid naine oli tööle hakanud. Kui kaua ta siis oli maganud? Ta püüdis tõusta, aga mingi koletu jõud paiskas ta madratsile tagasi. Siis ta taipas ja kiskus käteräti silmadelt läbi pärani ukse tungis sisse külm nagu želatiini kile tagant paistev kuuvalgus. Märkamatult oli saabunud öö. Ta leidis aseme kõrvalt veekatlalambi Jewina pudeli kärmesti kergitas ta ennast küünarnukkidel, loputas suud, vee, sülitas välja võimalikult kaugele. Siis rüüpas aeglaselt ja naudinguga paar lonksu Edasi, kobas käega lambi kõrvalt ning leidiski pehme pakikese sigaretid ja tikud. Läitis lambi, siis sigaretti. Ka pudeli sisuga tegi tutvust. Järk-järgult hakkasid mõttekillud tervikuks koonduma. Oli ka toidupakk. Kolm alles kuuma riisi ja jahusegust, käki. Kaks kuivatatud heeringat, marineeritud naeris ja natuke keedetud mõrkja võitu juurvilja vist küll sama naeri kuivatatud pealsed aitas juba käkidest ja heeringastki. Kõht oli kummikindasuuruseks kokku tõmbunud. Tõusmisel nagisesid liikmed nagu plekk-katus, tuule iilis. Mees heitis kartliku pilgu paaki. See oli taas pilgeni täis. Ta kastis käteräti märjaks ja laotas näole nagu säde. Päevavalguslampi läbis judin keha. Ta nühkis kaela ja kaenlaaluseid pühkis varvaste vahelt liiva. Mine tea. Elu mõte ehk sellistes hetkedes. Kas teed ka soovite? Naine seisis lävel. Pole tarvis, kõht on niigi veest punnis nagu trumm. Kas magasite end välja? Oleks pidanud ka mind üles ajama, kui ise tõusid. Naine langetas pea ja lausus, hääles naer, nagu oleks teda küüditatud. Ma käisin vahepeal kolm korda toas. Kohendasin käterättide ja näol. Ei oleks võinud edvistada kolmeaastane laps, kes on lõpuks suure vaevaga selgeks saanud täiskasvanute naerumatkimise. Naise heitunud välimus rääkis ilmselgelt, et ta lihtsalt ei tea paremat viisi endas pulbitseb rõõmu väljendamiseks. Tuseselt pööras mees pilgu ära. Kas aitan kaevata? Või tassin parem kan. Ja ongi ju juba aeg. Korvid lastakse iga hetk alla. Tööd alustades hämmastas, meesteta ei tajunud oodatud vastumeelsust. Mis küll tingis sellise muutuse? Võib olla hirm ilma veeta jääda või siis naisele midagi võlgneda. Aga võimalik ka, et töö enda iseloom. Tõepoolest, töö aitab leppida inimesel aialennuga. Isegi kui see on sihitu. Kostis läbilõikav vile. Keegi torkas sõrmed suhu ja laskis kuuldavale leppe signaali. Liivakorvide üles vinnamist kaastavad muretud hõiked vaibusid sedamööda, kuidas läheneti nende augule korvid lasti auku juba hauavaikuses. Meest ajusid, teda vaadeldakse. Praegu aga oleks eriti mõtet olnud ülalseisjate poole pöörduda ja karjuda kui vajalik hulk liivali õnnelikult üles vinnatud. Lahtus, pinge ja õhk läks nagu kergemaks. Ei vahetatud ainsatki sõna, aga jäi mulje, et on loodud hädavajalik kontakt üksteise mõistmiseks. Ka naise käitumine oli märgatavalt muutunud. Tõmbame hinge, ma toon teed. Ta häälde ja liigutustesse oli siginenud reipust. Ta oli mängutuhinas ega katsunudki seda varjata. Mees oli küllastunud nagu peale suhkrunesimist Laksas, aga siiski naisele kergelt vastu tagumikku, kui see temast möödus. Kui pinge liiga kõrgele tõuseb, võivad kaitsmed läbi põleda. Naist ei tohi mingil juhul sedasi petta. Kunagi ta jutustab talle valvurist, kes seisis ulm kindluse väravas. Oli kord kindlus. Käi, miks tingimata kindlus? Võis olla ka tehas, pank, mängupõrgu, see pole tähtis. Valvuri asemele ka öövaht või isegi kojamees. Niisiis, valvur kartis vaenlase rünnakut ja valvas nii öösel kui päeval. Ja viimaks kaua kardetud vaenlane tuligi. Valvur puhus kohe signaalpasunat. Veider küll, kaitsemeeskonnalt ei tulnud mingit vastust. Selge. Vaenlasel oli lihtsamast lihtsam valvur ainsa hoobiga teelt pühkida. Oma elu viimastel minutitel nägi ta nagu läbi udu. Et vaenlane tungis vastupanu kohtumata nagu õhk läbi väravamüüride maja seinte. Tegelikult polnud mitte vaenlane õhk vaid loss oli hoopis õhulass. Valvur. Nii üksik nagu kuivanud puukönt metsikus stepis oli valvanud kogu elunägemust. Mees istus labidel ja pani suitsu ette. Süttis alles kolmandast tikkust. Väsimus, valgus nagu vete tilgutatutus, ring lainetena laiali. Roomas nagu meduus edasi, muutus veidraks ornamendiks aatomituumade skeemiks ja lahustes lõpuks Lyndon silmanud põldhiirt ja kutsub pimedal häälel oma kaasat. Kõrgel laotuses põrkuvad õhuvoolude vihinal kokku. Maapinnal aga koorib tuuleiil nagu nuga kiht kihilt, õhukest liiv nahka. Mees pühkis higi, nuuskas sõrmega nina, raputas liiva juustest. Liivamustreid jalge all sarnanesid kuidagi äkki tardunud laineharjadega. Oleksid need helilained. Millist muusikat nad kannaksid? Pigistada nina tuletangidega kinni toppida, kõrvadesse vereklomp, koksida haamriga üksteise järel hambaid välja. Siis ehk suudaks inimenegi sedaviisi laulda. Kuid see on liiga julm. Julmusest hoolimata pole viis ikkagi päris õige. Mehele tundus, äkki ta silmad on lindudena kõrgele taevasse sööstnud ja jälgivad teda nüüd sealt teraselt. Ja see pole mitte mõni võõras tema ise, kes kõige toimuva kummalisuse üle mõtiskleb. Ja ise väga kummaliste elu elab. Kade vann või tikitud pluus u. Ühe otsa pileti. Ma ostsin taevasse. Laula pealegi, kui see sulle nii kangesti meeldib. Selline üheotsa pileti saanud inimene ei hakkaks küll tegelikult mingi hinna eest laulma. Neil ühes suunas võetud piletiga inimestel on ühtlasi imeõhukesed kingatallad. Nii et kõige tühisem kivike talla all. Edasi-tagasi piletist ühe otsa pilet. See on kildudeks purunenud elu, kus miski ei ühenda eilset päeva tänasega tänast homsega. Ja üksnes see, kes veeretab pihus ka tagasisõidu piletit söandab laulda ühe otsa pileti, nukravõitu laulu. Täpselt nii see on. Ja see ongi alatise rahutuse allikas. Kardetakse, et tagasisõidu pilet kaob või varastatakse, ostetakse aktsiaid, kindlustatakse elu, roomatakse ametiühingu ja ülemuste ees. Topitakse vatti kõrvadesse. Et mitte kuulda roiskveekraavidest ja prügikastidest kostvaid, meeleheitlikke appikarjeid. Nende karjeid, kelle pilet viib lõppjaama ja ainult lõppjaama. Et ainult mitte mõelda, keeratakse televiisor möirgama, röögitakse täiest kõrist ühe otsa pileti, pluusi. Kõik vangid aga laulavad kahtlemata edasi-tagasi pileti pluusi.