Naine tuli sisse ja hakkas sõnagi lausumata toanurka aset tegema. Kui mina siia heidan, kuhu siis tema ennast ööseks sisse seab? Aga muidugi sellesse teise ruumi vaiba taga. Rohkem tube siin nagu poleks. Kuid kas pole siiski veider, panna külaline puhkama, läbi käidud Paia, magada ise tagapool. Aga ehk lebab seal keegi, kes on nii haige, et ei saa liikuda. Ja küllap see nii on. Igatahes täiesti mõeldav, sest vaevalt küll hakkaks üksik naine tundmatu teelise eest hoolitsema. On teil siin veel kedagi? Kuidas? Mitte kedagi pole, ma olen täiesti üksik. Naine nähtavasti aimaste mõttekäiku ja puhkes äkki kohmetunud naerma. Selles liivas on ka kõik nii niiske, isegi tekk. Kus siis teie mees on? Sai Tõnu taastasedaifuuniga? Naine siluse kohendas ikka ja jälle juba korras aset tehes tühja tööd. Taifuunid on meil siin kohutavad. Varisedes kohiseb liiv nagu kosk. Siis võid ööd ja päevad liiva kühveldada, jagu temast ei saa. Mees jõudis mulle ainult hõigata, kanala on ohus ja tormas koos tütrega. See käis juba viiendat talvekoolis, tormas koos tütrega välja. Mina jäin maja valvama, et vähemalt seegi tüki jääks. Kui lõpuks valgeks läks, torm järele andis. Polnud ei nendest ega kanalast jälgegi järel. Liiv mattis nad enda alla. Kohutav lugu liiv ja kõik. Õudne mõelda. Jälle see neetud liiv. Naine laskus neljakäpukile, sirutas käe välja ja näppis tahti, ise seejuures naeratades. Leek muutus eredamaks. Asendit muutmata vahtis naine üksiti tulle, näol kätteõpitud, tardunud naeratus. Ta naeratas vist küll selleks, et demonstreerida lohukest põsel. Tahtmatult tõmbus mees pingule. Talle tundus, et naine käitub juba liiga sündsusetult. Alles ta jutustas oma perekonna hukkumisest. Hei, teie seal, me tõime veel ühe jaoks labidaid, ämbreid. Polnud küll kahtlust, et hüüti kaugelt ja hääl kostis ilmselt läbi ruupori. Need selgesti kõlanud sõnad hävitasid mehe ja naise vahel tekkinud kohmetuse. Siis kostis mingite kolinal ülalt alla lennutatud plekke. Plärin. Naine tõusis, ta kavatses vastata. Mees ärritus. Tema selja taga toimus midagi hoopis arusaamatut. Mis see tähendab? Siin siis ikkagi on veel keegi? Toimiste müüd. Naine tõmbas pea õlgade vahele, nagu oleks teda kõditatud. Keegi hüüdis praegu veel ühe jaoks. Ahaa, see käis teie kohta. Minu. Mis pistmist peaks minul labidaga olema? Ah teate, sellest pole midagi, ärge tehke väljagi, neil pole ka ilmaski midagi targemat teha, kui nina võõrastesse asjadesse toppida. Nad siis lihtsalt eksisid või? Naine jäi vastuse võlgu, ta pööras ennast põlvedel ja pani jalad muldpõrandale. Mees leidis uue sigareti. Siin toimus midagi sellist, mida ta ei osanud seletada. Ta tõusis ja piilus eesriide taha. Seal oli küll tõesti tuba, kuid ilma mingi asemeta. Selle eest kõrgusid seal seinapragudest sissetunginud liiva kohelikud. Mees oli nii jahmunud, et tardus paigale. Nii et see majagi on poolsurnud. Juba on ta sisemuse pooleldi ära õginud, igalt poolt sisse pugev nagu kombitsatega varustatud igavesti liikuv liiv liiv, millel puudub oma kuju kui mitte arvestada keskmiselt ühe kaheksandiku millimeetrist läbimatu. Ja siiski ei tunnese vormitav kõikemäärav jõud mingeid tõkkeid. Nii et äkki on nimelt vormi puudumine see, milles avaldub kõrgeim jõud. Siiski taastusmehe reaalsustaju õige kiiresti. Pagan küll. Kus see noorik siis magad, kui teine ruum on kasutamiskõlbmatu. Seal ta sammub, laud seina taga edasi-tagasi. Mehe käekell näitas kaks minutit üle kaheksa. Mida tal peaks sellisel ajal seal üldse teha olema? Joogivett otsides astus mees muldpõrandale paagis oli Vetvaid põhja peal ja seegi piisakali roostelaiguline. Aga ikkagi parem kui leivaragin hammaste vahel. Ta loputasin veel ülejäägiga nägu, hõõrus kaela ja tundis sedamaid uut värskust nii mõtteis kui ka kehas. Muldpõrandal lõõskas külm tõmbetuul. Väljas on vist isegi talutavam. Mees surus liiva tuisanud ukse tugeva tõukega lahti ja väljus majast. Tõepoolest tee poolt puhuv tuul oli muutunud märgatavalt jahedamaks. Uusiiling tõi meheni maastikuautomürina. Ja kui ta kõrvu tervitas, siis kostis ka inimeste juttugama. Kes teab, kas see on tõesti või tundub ainult nii. Aga elul oleks seal nagu hoopis teine hoog kui päeval. Või ehk kohiseb niiviisi meri, muud midagi. Taevas oli tähtedega üle puistatud. Naine märkas lähenevat tulekuma, ta vaatas tagasi, kaevates osavalt labidaga liiva ja puistas seda suurtesse petrooli kandadesse. Kõrgelt alla rippuv pimedusse kaduv liivasein oli töötavale naisele taustaks. Kannud said täis. Naine võttis teise kannu teise käe otsa ja tassist seina äärde. Mehest möödudes vaatas ta sellele otsa ja ütles lõõtsutades. Naine tühjendas anumat seal, kus rippus köisredel, mis viisi üles augu juurdetulevale teerajale. Nagu kaugusse vaadates panin ta peopesa silmade kohale ja libistas siis higi pühkides üle näo. Ta oli juba päris aukartust äratava hunniku liiva kokku kandnud. Kas tassib liiva eemale või? Tassi teda kui palju tahes, pole selle otsa ega äärt. Tühjad anumad käes, möödus naine mehest ja tonksast talle vaba käega ribide vahele, nagu tahtnuks õlitada. Mees ei osanud seda oodata. Ta hüppas järsku kõrvale, et oleks peaaegu lambi käest pillanud. Ja kas tasub üldse lampi hoida? Kui paneks selle õige maha ja vastaks naisele samaga. Mees kõhkles, ta ei osanud seisukohta võtta. Lõpuks otsustas, et kõige õigem on juhtunust mitte väljagi teha. Ta manas näole midagi naeratuse taolist, mille tähendust ei oleks küll isegi seletada osanud. Surus lambi kõvemini pihku ja nihkus naisele, kes oli taas labida võtnud kohmakalt lähemale. Kui mees naise juurde jõudis katus kogu liivase hein, naise varjuga. Ärge segage hingeldades, naine raskelt mehele otsa vaatamata. Varsti lastakse liivakorvid alla, enne tuleb veel kuus kannutäit kokku tassida. Mees ajas end sirgu. Polnud sugugi meeldiv, et ta üles õhutatud meeled nagu nimme maha jahutati. Kuid see ei sõltunud enam tema tahtest, et ta veenidesse midagi kainestavalt voogas. Tundus, nagu oleks kleepuv liiv läbi naha verre imbunud ja niiviisi ta maha vaigistanud. Saaksin ma teid ehk pisut aidata? Mis ta ikka ei sobi ju teid kohe esimesel päeval tööle panna, olgugi natukeseks esimesel päeval juba jälle sama jutt, et ma jään siia ainult selleks ööks. Kas tõesti? Loomulikult, mul on ju oma töö. Andke labidas siia, teie labidas, näete seal, aga ehk siiski ei maksaks? Katuse all üsna ukse juures, muust kolist eraldi seisid labidas ja kaks külge seotud sangaga petrooli kanna mis needsamad visategi enne ülalt alla, kui karjuti veel ühe jaoks. Kõik oli nii hoolikalt ette valmistatud, et mehel tekkis tunne, nagu oleks ta kavatsusi aimatud. Aga siis ta ei teadnud ju veel isegi, et tal tuleb mõte abi pakkuda. Talle tundus, et seisugused teod mõjuvad kuidagi alandavalt. Ja see rikkus ta tuju. Labidavars oli jäme Pahklik ja kaua, sest tarvitamisest mustaks poleerunud. Polnud mingit tahtmist seda kätte võtta. Oi korvid on juba naabrite juures, hüüatas naine. Ta polnud nagu mehe kõhklemist märganudki. Hääl oli rõõmus ja usaldav, kuidagi hoopis teine kui varem. Juba jõudsidki tükk aega kaugemalt kostnud hääled päris lähedale. Ikka ja jälle kordusid rütmiliselt hõiked. Vahel katkestas neid vaikne sosin, millesse sekkus maha surutud naeru turtsatusi. Tööhoog muutis mehedale endalegi ootamatult erksaks. Nähtavasti pole symbol, kas selles midagi erilist, kui öömajale jäänud külaline labida pihku võtab. Veidrana võiks tunduda hoopiski see, kui ta veel kõhkleks. Mees kraapis kannaga liivasse lohu ja panin lambi maha, et see ümber ei kukuks. Eks ole, kaevata võib ükskõik kus, peaasi, et kaevad. Ei, päris ükskõik, see kahjust pole. No näiteks siit ja siit võib, vaadake ainult seinaaluste juurista. Kas terves külas kraavitakse praegu liiva? Seda küll, liivane, öösel niiskem, seepärast töö hõlpsam. Kuiva liivaga. Naine vaatas üles. Ei või ilmaski teada, kus ja kunas ta sulle kaela variseb. Tõepoolest, kalde ülaservas paistis pundunud liiva küür. See oli nagu katusele kogunenud ja sulagal vajuma hakkav lumelaviin. See on ju ohtlik tühje pähvates naine irooniliselt ja natuke edvistavalt. Kui liiv päeval kuivab, tuleb terve sihuke nokad sallamis mühin peaks ta siis veel halva koha peale kukkuma, näiteks sinna, kus katust toetavad talad on pehkinud siis on kõik läbi. Tolle naise silmaring on äärmiselt piiratud. Tarvitseb tal vaid oma elust tööst kõnelda. Otse tundmatuseni elavneb. Nähtavasti siitkaudu viibki tee ta südamesse. CD-meest küll eriti ei ahvatlenud, kuid naise jutust akumuleerus temas laeng mis äratas iha kombata naise jämedate tööriiete alla peidetud keha. Ja mees koondas kogu oma jõu hambulisse nüri teraga läbidesse vajutades seda ikka ja jälle liiva. Ta oli teist korda petroolikanne ära viimas, kui kostsid hääled. Ja ülalraja otsas vilkus laterna tuli. Naise hääles võis tabada karmuse nooti, kui ta kamandas. Korvid. Aitab siin ma juba lõpetasin. Aidake mind sealpool. Viimaks ometi taipas mees, milleks on need liivakotid seal üleval redeli juures. Neist käis üle köis, kui korvi all hästi üles vinnati. Korvi komandosse kuulus neli meest. Selliseid töörühmi oli külas nähtavasti kaks või kolm. Mehele tundus, et need koosnevad põhiliselt noortest. Töö laabus kiiresti. Vaevalt sai korv täis, kui teine oli juba kohal. Kuus korvitäit ja liivahunnikust augus polnud enam jälgegi järel. On alles kärtsu poisid. Mees lausus seda heatahtlikult ja kuivatas särgi käise ka nägu. Ta tundis sümpaatiat nende poiste vastu, kes näisid üle peatöös olevat ega poetanud ainsatki nöökivad sõna tema abi kohta. Ja käsku armasta. Oma kodupaika peetakse meil au sees. Mis armastusse sihuke on? Seda kohta, kus sa elad tuleb pidada kõige kallimaks. Nii on tõepoolest õige. Mees puhkes naerma. Naer nakatas ka naist, kuigi näis, et ta päris hästi ei taibanud, mis siin naerda on. Kaugelt kostis eemalduva maastikuauto surinat. Peame nüüd õige pisut puhkust pole mahti, nad sõidavad kõik läbi ja on varsti jälle korvidega tagasi. Ah tühi ja ülejäänu võibki homseks jääda. Mees lõi käega, tõusis püsti ja sammus maja poole. Naine aga ei mõelnudki talle järgneda. Ei tohi sedasi suhtuda. Peab kasvõi korragi labidaga ümber maja ära käima. Ümber maja kohe. Loomulikult ei saa ju lasta majal kokku langeda. Liiva pudeneb igast küljest. Nii, meil jätkub askeldamist hommikuni välja. Järsu liigutusega pööras naine selja ja jooksis ära. Sellega mehele nagu väljakutsed heites mõtleb nähtavasti kaldaserva alla minna, jälle tööle hakata. Teine, täpselt nagu jaapani kärbes, mõtles mees. Selge värk, teda nüüd sellega enam ei püüa. Kohutav kas siis iga öös edasi liiv ei puhka ise ega anna puhkust ka teistele. Autode korvid liiguvad öö läbi. Paistab küll nõnda olevat. Pole vähimatki kahtlust, see on nii. Liiv ei puhka. Ta ei luba mingit puhkust. Mees ei endaga kimpu. Seal oli umbes selline tunne, nagu oleks väikesele ja ohutu välimusega maole kergemeelselt saba peale astunud. See aga osutub vastu ootusi hiigelsuureks. Ja ta mürkhammastega pea võib nüüd iga hetk kuklasse sähvata. Kuidas seda siis mõista? Elate te siin ainult selleks, et liiva välja kühveldada? Ei kõlba ju ometi kätte võtta ja öösel jalga lasta. See vapustas meest. Tal polnud mingit tahtmist lasta ennast kasvõi üheks ööks sellisesse ellu kaasa kiskuda. Kõlbab küll. Mis sellest siis oleks, kui ainult tahtmist on, kes saaks takistada teid põgenemast? Ei, seda ei tohi teha. Naine hingas labida liikumise rütmis ja jätkas ükskõikselt. Ainult tänu sellele ongi küla veel olemas, et me nii hoolega liiva kehveldame. Kui me enam ei kaevaks, tuiskaks ta vähem kui 10 päevaga liiva alla, nii et jälgige, ei jääks järele. Noh, ja siis, oi, paistab, et järg on juba naabrite mõnu jõudnud. Ma tänan teid selle väga huvitava informatsiooni eest. Kas korvikandjad samal põhjusel nii agarasti töötavad? Ja aga küla valitsus ei jäta neid ka päris ilma tasuta. Kui küla käsutab mingisuguseid summasid, miks ei istutada siis liivatõrjeks vähemalt metsa vööndeid? Ma arvan, et kui välja rehkendada, siis tuleb praegune moodus siiski odavam. Praegune moodus on see üleüldse mingi moodus. See tegi mehe juba tigedaks. Ta oli tige neile, kes olid naise siia aheldanud ja tige naisele, et seal ei lasknud ennast aheldada. Kui nii, mis häda on siis sellest külast nii küünte ja hammastega kinni hoida? Mina ei leia siin mingit mõtet. Liivaga pole ju nalja. Teeksite rängasti, kui arvate, et suudate sedasi tööd rabades teda tõkestada, totrus? See suuga tule kustutamine tuleb küll lõpetada. Lõpetada nüüd ja igaveseks. Ma ei suuda teile isegi kaasa tunda. Ta virutas labida eemal vedelevate kannude juurde ja Lentsis majja tegemata välja naise näole tekkinud ilmest. Mees jäi kuulatama, mida naine väljas teeb. Tal oli natuke piinlik. Äkki käitub ta nii siiski vaid kiivusest selle töö vastu, mis naiste väljas hoiab. Kes soovib lihtsalt, et naine jätaks oma askeldused ja hiiliks vargsi tema juurde voodisse? Tõepoolest mehe tunded sisaldasid rohkem kui vaid naise tobedusest tingitud nördimust. Kõik oli tunduvalt keerukam. Tekk muutus üha raskemaks. Kehale kleebus ikka enam liiva kui ebaõiglane, kui nördimust tekitav see kõik on Pole siin midagi tarvis ennast süüdistada, et ta labida käest viskas. Tuppa tuli sellist vastutust, ta ei saa oma õlgadele võtta. Nii on tal kõiksugu kohustusi rohkem kui tarvis. Ning see teda peibutasid. Luited ja putukad oli lõpuks siiski vaid katse, olgu või mõneks ajaks oma armetult kidure oleski eluga kaasnevate küllaltki tülikate kohustuste eest. Põgeneda. Mitte ei tule und. Väsimatult liikus naine edasi-tagasi alla lastavate korvidega kaasnev kära ligines mitmel korral ja kaugenes siis taas. Kui nii jätkub, ei suuda ta homme töötada. Tuleb juba koidu ajal tõusta ja see päev tõhusalt veeta. Mees muutus seda erksamaks, mida kärsitu malta und ootas. Silmad hakkasid kipitama, jooksid vett, pilkusid ei tulnud ega tulnud toime lakkamatult puistuva liivaga. Mees sirgus käterätiku sirgeks, pani näo peale. Hingamist takistas, kuid nii oli siiski kergem. Kui jäide mõtleks millelegi muule Sule vaid silmad kohe hakkavad mööda ujusklema pikad jõnklevad jooned. Need on luidete kirjevad liivamustreid. Eks pool päeva kestnud pingsa vahtimise tõttu jäänud neist võrkkilele mingi jäljend. Seesugused liiva nired neelasid matsid enda alla hõlmitsevaid linnu ja hiigelimpeeriumi. Seda nimetatakse ja nii see kõlas. Rooma impeeriumi sabulatsiooniks. Või võtame Omar hajami ülistatud linnad? Ei, see oli rätsepatöökodasid liha, Karn laadaplatse. Meid liigendas tihe tänavavõrk ja näis, et see kõik püsib ajast aega. Kui pikki aastaid tuleb selleks võimumeestega jagelema, et kasvõi tühise tänava suunda muuta iidsed linnad, mille kumatuses ei kahelnud ükski inimene. Ent lõppude lõpuks ei suutnud nemadki vastu panna ühe kaheksandik millimeetri läbimõõduga tuiskliiva kibemete seadustele. Liivavaatevinklist on kõik püsiva kujuga esemed ebareaalsed. Reaalne on vaid liiva enda igasugust kuju eitav liikumine. Ent naine seal selle õhukese ühekordse laud seina taga kaevab ikka edasi. Mida ta küll oma habraste kõhetute kätega suudab? See on niisama hea, kui püüda merd tühjaks kanda, et siis selle asemele maju ehitada. See, kes ehitab laeva, peab teadma, mida vesi endast kujutab. See mõte vabastas mehe korrapealt painest. Teda jängistanud enam liivasahin, mida naine kaelas. Kui laev sobib vett siis peab ta ka liiva sobima. Vajadus liivaga võidelda, lakkab, kui loobuda dogmast, et maja peab ilmtingimata paigal püsima. Ujuvad majad. Range planeeringute külad ja linnad. Muidugi liiv ei ole vedelik. Ei tasu loota, et ta midagi oma pinnal hoiaks. Liivalaeval peaksid olema hoopis teistsugused omadused kui pärislaevadel. See võiks olla ehk tünn maja, mis liiguks veeredes. See suudaks ehk isegi ainult õige aeglaselt võrreldes talle langeva liiva maha raputada ja taas pinnale tõusta. Või sobiks hoopis majamis võnguks nagu hiigelkellapendel häll, maja liivalaev. Need liiguksid lakkamatult. Selliste laevade rühmitustest koosneksid külad ja linnad. Siis tuli uni nii, et mees ei märganudki seda.