See lugu seisab mul praegu alles selgesti meeles, oleks ta eile juhtunud oli parajasti heinaaeg, ema keetis õhtuks herneleent. Herneleem maitses mulle alati hästi. Kui küsimus on, asusin ma lauda ja hakkasin sööma. Varsti tulid isa ja mu vanem vend jürimetsast. Viimane seletas, et tal kõht väga tühi väsinud olevat ja käskis mind köögist enesele ka nõu tuua. Kui too ütles ta, siis luba kausist süüa. Ilma pikema jututa võttis ta laua pealt lusika ja hakkas minu vaagnastuma nälga kustutama. Niisugune oma tarvitamine ei pidanud talle korda minema. Üks silmapilk ja minul lusik käis talle vastu silmi. Isa kargas püsti, nagu oleks Haablanedata torganud. Uisab perre mine, kelm, karjus ta enne, kui kärbes oleks jõudnud üle toa, lennates ahju ääres nurgas. Mu pea huugas nõgu põlevheinakuhi. Pärast pidin muidugi Jüri käest andeks paluma ja temale suud andma. Jüri oli hea, kuule poiss, mina ka üleannetu. Aga ühes asjas olin emale meele järele ja see oli nimelt raamatu lugemises ja kirjutamises selles asjas andma Jürist kaugele ette. Jakobsoni lugemise raamat oli mul peos praegu juba läbi loetud. Kui Jüri ennast veel esimese lehekülje peal kassiga vaevas. Kümmet käsku tundsin ma nagu viit sõrme, aga Jüri ei pääsenud veel seitsmendast üle. Katsusin koguni piiblit lugeda, aga ema keelas ära. Raamat ja sina Tšehkendad kassi sisse, ütles ta ja pani piiblikapi õhn, ta ei saanud ma piiblit enam nähagi. Hakkas ema jälle minu elu kommet üle nurisema ja Jürid kiitma. Siis astusin ma tema juurde ja ütlesin õige tasa talle kõrva sisse ima. Ekysi luge parenby. Härra Jüri ei vastanud selle peale harilikult midagi. Jacob, mine puid pliidi alla. See oli kõik ja just see, et ma, et ema mind milleski ei kiitnud, haavas mind, ta ei lubanud ka, teised mind kiidavad. Ükskord tahtsin ma näidata, et ma palju paremini loengu Jüri ja päev tuli kätte. Ema tuli kirikust koju ja seletas, et õpetaja varsti tulevad koolimajasse väikesi lapsi katsuma ja mina ning Jüri pidavat mõlemad katsele minema. Ma jooksin rõõmu pärast õue ja lõin hundiratta, siis ronisin üles aia otsa ja rääkisin jämedamehega häälega. Joos hoogu, vol kuus ja valgus. Ei. Need sõnad olid mulle vanaisa suust meelde jäänud. Just nõnda, võtke, luges ta pühapäeva hommikul piiblist. Kui ma tuppa tagasi tulin ja emast mööda läksin, kiskus ta mind paremast kõrvast. Vist ei olnud minu jutlust talle meele järele. Igatsetud katse pädi jõudis ligemale. Ma võtsin oma uued riided kapist välja, puhastasin ilusasti ära, kõik oli korras. Veel kord vaatasin Jakobsoni läbi, ütlesin kõik 10 käsku emale üles. Soo tulgu nüüd, mis tuleb ka, olen valmis. Juba hommiku vara, sammusime koolimaja poole, ema, mina ja Jüri teel märkasin küll, et Jüril minu teine uus vest seljas oli. Aga pea oli nõnda täis mõtteid, et sellest väljagi ei teinud. Rast kodus õiendasin talle selle asja ära. Koolimaja oli püsti, rahvast täis, kõik lauad olid Aabitsatega ja kategismustega nagu üle külvatud. Emad õpetasid oma poegi enne lahingut. Võtsime esimeses pingis istet ja ema hakkas kohe Jüriga seitsmendat käsku kordama. Varsti tuli õpetaja, vana hall, lahke näoga herra. Temaga, minul astus vana koolmeister, viimast ma tundsin juba. Ta käis mitu korda meil. Siis pidas õpetaja jutlust jalu Kespalvet palvel otsas. Nuh tulgu üks nendest väikestest siia, ütles õpetaja lahkel häälel. Mu süda peksis kangesti, põlved värisesid. Jacob, ütles ema. Ja ilma pikema mõtlemata astusime ette. Õpetaja kutsus mind ligemale, pani oma käe minu kaela ümber ja küsis minu nime. Kui ma selle olin ütelnud, lõida suure raamatu lahti ja käskis lugeda. Oma suureks ehmatuseks, nägin ma, et see piibel oli just samasugune nagu meil kodus. Ja piiblit ei olnud ma ju veel lugenud. Vaatasin ema poole demannikutes mulle peaga ja sosistas. Väriseva häälega hakkasin peale ja lugesin terve Jeesuse sündimise loo selgesti ette. Väga hea, kiitis õpetaja, sa oled tubli poiss. Tööriista ennast minu poole ja vaatas mulle otsekohe silma. Ütle mulle Jakota, mis pärast siis öösel karjased karja juures olid, küsis ta. Mispärast ei tulnud nad ööseks koju? Tükike aega, mõtlesin ma, ja kus siin siis kindla väelaga ilusas võru keeles. Muidu oles elaja, Villelen. Opeli naeris, õpetaja silitas minu pead. Ma arvasin, et asi sellega lõpetatud, aga õpetaja küsis edasi. Suu. Sinu nimi on Jaakko? Sa ei või mulle lugu jutustada meest, kellel samasugune nimi oli nagu sinul, keda kajakopiks kutsuti. Ma ei tundnud tõesti mitte mõnda teist Jacobit. Õpetaja ometi meie minema karjapoiss ei mõtelnud. See oli Lätimaalt pärit, ei osanud, ei naist, eesti keeltki. Voogas, ema sulle ei ole jutustanud, rääkis õpetaja edasi ja pani käe minu õla peale. Sellest meest, kelle nimi ka Jakob oli. Sellel mehel oli vend. See tuli õhtul väsinult ja näljased koju ja palus oma venna Jaakobi käest süüa. No kuidas oli Jaakobi venna nimi? Heli tõusis mulle palgis, mu jalad värisesid. Kas tõsisti maa oli õpetajaile kõik ära seletanud, kuidas oma Jürile lusikaga vastu nägu lõin? Totjaadis kõik, ma julgenud enam ema poole vaadata, noova, kus sa ei tea, küsis õpetaja. Lõin silmad maha, on nägu, oli punane nagu Vähil hukkuma koerustükk oli ilmsiks tulnud. Ei olnud midagi teha, peaaegu läbi pisarate, Kossima. Jüri. Aerupala käis läbi toa, õpetaja naeris, sülitas jälle minu pead ja kinkis mulle raamatu. Ma ei kuulnud ega näinud midagi, mis peale selle sündis. Istusin tema kõrval ja vahtisin pingi alla. Ainult nõnda palju mäletan, et kui õpetaja jumalaga jättis, siis silitas ta jälle minu piaadi, ütles Akop. Jakob, sina võtad esimese sündimise õiguse oma vennalt ära. Nii mõni aasta on esimesest katsekorrast mööda kus ma küll kaotasin, aga siiski võitsin ja esimest korda kiita sainelus. Õpetaja ettekuulutamine läks veel sell, samal aastal täid. Mina sain palju paremaks poisiks ja lõikuse kuul müüs Jüri oma esimese sündimise õiguse. Isa andis mulle oma õnnistuse ja ma läksin linna kooli. Isa tahtis küll hea meelega Jürid kooli saata, aga ema oli minu poolt. Nõnda jäi Jüri põllumeheks, saatis mulle, pärast pole raha järele. Kui ma esimest korda üliõpilase põlves koju sõitsin, langes ema mulle kaela ümber ja ütles nuttes. Jakub, sa oled minu esimene poeg ja elakene Kossimina ja oma esimese jutluse peal ma Jakopist ja tema vennast. Riist lõpetas ema ja naeris läbi pisarate.