Tänases keskesaates kordame kuulajate soovil katkendeid lauts kulgemise väe raamatust Jaan Toominga esituses. Saate on eessõnaga varustanud ja tõlkinud Linnart Mäll. Muusikaline kujundus Silja Vahurilt. Laud on teada väga vähe. Kõige kindlamad andmed tema kohta toob oma ajaloo raamatus Vana-Hiina suurima ajaloolane teisel esimesel sajandil enne meie aja arvamist elanud samaks jäänud. Kuid temagi kaebab allikate vähesuse ja vastuolulisusele ning unusta märkimata. Kõik võib olla nii, aga ka teisiti. Informatsiooni järgi on laut sõelugeki järgmine. Ta põlvneb Chouriidist, tema perekonnanimi on lee ja esimenda on. Suurema osa. Oma elust veedab ta Joe riigis, kus teenib igapäevast leiba õukonna arheoarina. Üks kord külastab teda. Ehk nagu seda Euroopas rohkem tuntakse. Konfutsius. Hiljem räägib oma õpilastele. Mõistan lindude lendu. Mõistan kalade ujumist. Ma mõistan, metsloomade jooksu. Jooksjad saab peatada silmusega. Ujujat saab teatada võrguga. Lendajad saab teatada noolega. Draakon, aga ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub. Täna nägin ma laudsed. Taan kui draakon. Summa tseni toodud andmete põhjal ongi järeldatud, ET lauts elas kuuendal sajandil enne meie aja arvamist tema teose taute tsingi kulgemise väe. Raamatu analüüs aga näitab, et vähemalt osa raamatust pisi tekkima alles neljandal, kolmandal sajandil enne meie aja arvamist. Siit on tehtud järeldus, et laud ise oma õpetusi kirja ei pannud vaid tema õpilased andsid neid suusõnal edasi kuni teksti kirjaliku fikseerimiseni kolmandal sajandil enne meie aja arvamist. Muidugi ei olnud see enam täpselt selline, mis kunagi väljus õpetaja suust. Probleemile võib läheneda ka teisest küljest kulgemise väe raamatus räägitakse korduvalt nimetuna töötamisest endo tagandamisest, välistamisest, kulgemisest kulge ja on sama mis kulg. Kas tähendab see, et eilne kulbi on sama, mis kulg, tänane kulgeonsamamis, kulg homne kulude ja on sama, mis kulg üldse kulgejad on sabamis, kulg. Aga mis siis, kui teos ongi ilmunud, kulgedes ehk loomulikult kujunedes ilma et keegi oleks sellesse toiminud ehk tahtlikult muutnud? Kes on siis autor, kas see, kellele kuulub esimene mõte või sõna? Või hoopis see, kes teose kirja pani? Ei, seega teile või õigemini nii see kui teine, aga eelkõige ikkagi lautsu kõigi kulgedes sarnastele mõtetele, jõudnute või sammaste mõtete järgi kulgijate koondkuju kõikide tarkade vanade meeste sest laudsee tähendab ju ka vanameest koondkuju ja kui soovitakse, siis ka kulgemise, mütoloogiline personifikatsioon. Kuulaja kindlasti pani tähele, et kasutasin korduvalt sõnu kulg, kulgemine kulgema, kulge ja tegin seda üsna teadlikult, sest need sõnad on kulgemise väe raamatus kesksed või õigemini keskseks mõisteks selles raamatus on Dow mille eestikeelseks vasteks sobib otse ideaalselt kulg kõigi oma tuletusvormidega. Dow ehk kulg väljendab kõigele olevale omast dünaamilisust. Seda, et looduses on põhiline liikumine, muutumine, teisenemine, uuenemine. Laudse õpetuse järgijad ehk taoistid püüdsid elada vastavalt üleüldisele Taule ehk kulgemisele. Selles taotluses erinesid nad oluliselt Vana-Hiina teise suure õpetuse konfotsianismi poolehoidjatest. Nende ideaaliks oli ju nõndanimetatud õilising inimene, kelle väärtused asuvad ainult inimühiskonnas. Need on inimlikkus, õiglus, haridus, kõlbluskultuursus, kombed, tavad ja muu selletaoline. Konfitsianist ideeks on pürgimine üles teiste sõnadega karjääris. Eesmärk saada kõrgeks riigiametnikuks. Inimühiskonna tipuks peavad nad keisrit ehk taevapoega peaaegu jumala funktsioone omava taeva tahte kehastajat maa peal. Kui erinev on ta ostide ideaal. Õnnis inimene. Õnnis järgib vaid looduse üldist kulgu, mitte inimkonventsioone. Nõnda kõik konfitsialistidele, kallis inimlikkus, õiglus, kultuur, kõlblus, haridustavad kombed jäävad tema silmis kuhugi tahaplaanile. Mitte ta heitaks neid hoopis, ta peab meid ebaküllaldaseks millekski selliseks, mida poleks vaja, kui kõik läheks nii, nagu peaks. See on loomulikult. Sellepärast saaki õndsa inimese põhiväärtuseks loomulikkus nimetatud ka tahumatuseks lihvimatuseks. Loomulikuks ei saada, ka mitte ülespoole pürgides vaid hoopis vastupidi alla langedes alla voolates nagu vesi. Selline seisukoht tähendab ühiskonna hierarhia täielikku ignoreerimist. Õnnis nimetab end teadlikult väikeseks inimeseks. Kari rismi vältimist oma sisetunde järgi käimist. Ometi ei maksa sellist suhtumist pidada ühiskonna kui niisuguse eitamiseks. See ei ole eitamine, vaid hoopiski inimpiiride viimine ühiskondlikest väärtustest kaugemale. See on looduse kui terviku väärtustamine, milles inimene ja inimkond moodustavad vaid kaduvväikese osa. Sellepärast ka õnnis liigub oma teed, kui loodusjõud teeb seda, mida tunneb vajalikuks soovimata midagi ja muretsemata millegipärast sest ta usaldab looduse suurt kulgu. Looduse kulgemisega kaasa kulgedes ilmneb õndsas ta selle hiinakeelse sõna vasteks eesti keeles sobib vägi loomuväe tähenduses. Ehk vägi pole mitte tahtejõud või vaimupingutus, rääkimata pea pingutusest või püüd midagi kätte saada, ammugi mitte vägivald. Pigem on see loomulikkuse avaldumine inimeses, nagu ka ükskõik mis asja või olendi kõige loomulikum omadus. Rohukasvu vägi, taimeravivägi kulgemise väe raamat on mahult ääretult väike teos koosnedes vaid viiest 1000-st hieroglüüf-ist, mis on jagatud 80 ühte peatükki. Ometi on ta avaldanud tohutut mõju nii Hiina kui ka teiste Ida-Aasia rahvaste kultuuride arengule. Järgnevalt kuulete umbes kuuendiku sellest. Kujutatav kulg on püsitu, kulg. Nimetatav nimi on püsiv tunnini. Nimetu on taevas, maa algus. Nimetatu on must tuhandete ema. Sest kui sa ei ihka püsivat tema saladusi, näed ihkad aga püsivat. Keda piiratuna näed. Nemad ilmuvad ühe ja samana. Ometi lahknevad nime läbi. Ühe ja samana öeldud erksana. Taeva all kõik mõistavad ilusa ilusaks. Siit ka inetus. Kõik mõistavad hea heaks. Siit ka halb. Sest olev ja olematu sünnitavad teineteist. Raske ja kerge, täiendavad teineteist. Pikk ja lühike, võrdlevad teineteist. Kõrge ja madal, mõõdavad teineteist. Küla ja heli häälestavat teineteist ees ja taga, vahetavad teineteist. Sellepärast, õnnis toimimata tegutseb sõnadeta. Ta õpetab mus tuhandeid. Loob kuid ei väida. Annab elu. Kuid ei, omasta. Toimib. Kuid ei toetu. Valmis saab. Ei peatu. Tõesti, ta ei peatu. Nõnda, ta ei laku. Ülim headus on kui vesi. Vesi on hea muss tuhandetel. Ta ei võistle. Ta läheb sinnagi mida peetakse halvaks. Nõnda. Maa heastab elupaiga. Sügavus heastab südame. Inimlikkus heastab helduse usaldatavus, heastab rääkimise. Sirgemeelsus heastab valitsemise oskus, heastab tegevuse. Õigeaegsus heastab ettevõtmise. Ning kui pole võistlemist siis ei ole vihkamist. Järjest teritada. Mis siis alles jääb? Kulda, kalliskive, täismaja. Kes küll seda kaitsta suudab? Rikkad kuulsad upsakaina iseendist jäävad ilma. Nagu mudane tiik Kas mudas seista? Kuni puhtust tasapisi selgub? Saad täiesti tühjaks. Säilitav vankumatus. Mõistad siiralt? Ongi, selguks. Kui erapooletu siis kuninglik kuninglik, siis taevalik. Kui taevalik, siis kulgev. Kui kulgev, siis kest? Keha häving pole hukk. Ülimaid ja kõrgemaid vaid teatakse. Neist alamaid kiidetakse, armastataks neist alamaid, kardetakse neist alamaid, põlatakse. Kelles pole usaldust? Sellel pole usaldust teinud ja lõpetanud toimingud, loobu hindavates sõnadest. Rahvas aga rääkigu, juhtus isenesest. Hindama loomulikku vähendama isekust, vabanema himudest. Ütled lahti matkimisest oledki muretu? Jah, mingi ja kas erinevad pall? Hea ja kas sarnast inimestel välditavad? Kohta kõik on miskiks kõlbulikud. Mina üksi toores, metsik, mina üksi erinev. Kuid. Kulgu, kuid ma pelgan liikuda liiga sile, on suur kulg. Nõnda rahvas paremaks peab radu. Tuhmista sära. Tolmuga vihasemaks sellest ütlen, samastatus ürgsega, sest ei ole sugulasi, nii ei ole võõraid, ei ole kasulik, kuni ei ole kahjuliku nii väärtuslik, kuni väärtusetu. Nõnda ollaksegi väärtuslik taeva alla. Väikest suureks, pea rasket tööd siin taeval sugenevad kergetest. Suured tööd siin taeva all suvinevad väikestest. Sellepärast õnnis. Tahad olla rahva ees? Sellepärast õnnis asub peal. Rahval pole raske, asub ees. Rahval pole paha. Selle pärast, rõõm on temast taeva all, mitte tülgastus. Tema kunagi võistle. Nõnda taeva alga, keegi temaga ei võistle. Minu sõnu väga kerge mõista. Väga kõrgete ostada, taeva. Seal seljas. Takkused rõivad südames ent kalliskivi. Rahvas kui ei karda võimu suur on võim, Harriveta rahva eluaset rab, põlga tema eluviisi kelles pole põlgust, sõda kai põlata. Sellepärast õnnis ennast mõistab, kuid ei näita. Ennast armastab, kuid ei ülenda. Sest ta hülgas tolle pütisselle. Rahvas nälgib. Tähendab, meid on liiga kõrged, sellepärast rahvas nälgib. Rahvast raske valitseda. Liiga palju toimite, sellepärast raske rahvas, surmad kergelt võtab liiga aplalt, elate sellepärast kergelt, võtab. Ära toimi elusse. Ole targem kõrgelt sündimist. Suure vaenu vaibudes südameis. Õige sõna pole meeldiv. Meeldiv sõna, pole õige. Hea. Ei ole vaidleja. Vaidleja ei ole hea. Mõistja pole palju teadja. Palju teadja pole mõistja. Õnnis pole talletaja. Taevas kulgeb kasukahjuta õnnis kulgeb, toimib võistlemata.