Kolm aastat enne Puškini sajandat sünniaastapäeva juhtus imperaatorlikus Aleksandri muuseumis kuhu olid kogutud poeedi asjad ja käsikirjad. Ebatavaline sündmus. Käinud õhtul läbi hallide veendunud eksponaatide kohalolekus läks muuseumihoidja täiesti rahulikult koju. Aga hommikul veerand tundi pärast tööletulekut seisis ta kahvatu näoga kogu kehast närviliselt õmmeldes lütseumi juhtkonna ees. Teie kõrgeausus kandis ta väriseva häälega ette. Tundmatud kurjategijad on stendilt varastanud sardooniks kiviga sõrmuse ja mõned käsikirjad. Kas keegi teab sellest praegu peale minu mitte keegi? Palun teil kõike saladuses hoida ja mitte segada asjasse politseid. Otsinguid alustame ise. Saadeti öövahi endise lütseumi teenriks järele. See ilmus kohale tugevasti purjus, kuid pidas algul vastu ja vastas kõigile küsimustele vibunas sirgeks, tõmbudes selge häälega. Ei või teada. Paari tunni pärast andis ta siiski järele ja kuuldes lubadust, et ta jääb karistuseta, hakkas nutma. Saatan ise ajas mu pea segamini, teie kõrgeausus, räägin kõik ära, kooli, midagi varjamata. Võitsin. Kuhu paanilt? Käsikirjad õnnestus veel kätte saada, aga sõrmus oli juba kellelegi edasi müüdud ja selle jälile ei jõutud kuidagi. Ähvardati vaheltkauplejad kohtu ja sunnitööga. Aga mida võista teha? Nii kaduski, jäljetult hinnaline reliikvia, kuulus sõrmus, talisman, millega oli poeedi elus nii palju seotud. Just sellest sõrmusest kirjutas Puškin ühe oma kõige täiuslikuma luuletuse. Hoia alles talisman. Sellega ma kallinn sulle võluvõimeid anda saan. Haigusesse küll ei säästa. Ja kui mühiseb orkaan piksõnu suurtest kee päästa sinu päev, mu talisman eilse sulerikkust kingi, millest kiirgab idana prohveti andunud hingi, võita sellega isa ihkad lumisesse linna meenub aisakell ja saan lõunamaalt ka, mitte sinna. Sind ei vii mu talisman. Aga kui sind äkki hurmav särav pilk, mis pole truu võisul usalduse surmab ebasiiralt suudleb su sõber võlur rohtu saavad siis kõik piinad. Kliimaplaan ja subvärsked hingehaavad. Käsikirjaleheküljele viimase rea alla oli poeet lakiga vajutanud viis sõrmuse jäljendit. Nagu mälestuseks sellest kes oli sõrmuse kinkinud nagu mälestuseks. Armastusest. Kuid see oli hiljem. Aga algus. 1823. aasta. Odessa äsja Novorossiiski kindralkuberneriks nimetatud graferanzov võtab oma juures vastu põlualuse luuletaja Aleksander Puškini, kes tolle ajani oli elanudki šnjovis heasüdamliku kindral Insovi eestkoste all. Varanzov suhtub minusse väga lahkelt, teatab, et allu nüüd temale, et jään Odessasse. Edasi aga põimuvad tõsiasjad ja legend niivõrd segi, et on võimatu neid eraldada. Isegi üks esimesi poeedi uurijaid animkov, kes käis veel värsketel jälgedel, on väga ettevaatlik pärimused sellest ajast ütleb ta. Kõnelevad naisest, kellel oli rohkem kui teistel võimu juhtida luuletaja mõtteid ja käekäiku. Puškini, meenuta teda kusagil nagu soovides jätta selle armastuse saladust ainuüksi enesele. See avaldub ainult paljudes kauni naise pea profiilides. Rahulik, õilis, suursugune profiil, mis leidub peaaegu kõigil Puškini paberitel Odessa perioodist. Poeet on temast vaimustatud. Ta on väga meeldiv, kirjutab Aleksander raievski õele. Tal on terav, kuigi mitte väga laiahaardeline mõistus, aga tema iseloom on kõige võluvam, mida ma tean. Puškini tuttab viigel lisaks sellele. Temas ei olnud seda, mida nimetatakse iluks. Kuid tema kiire õrn pilk on läbitungiv. Tema naeratavad huuled, mille sarnaseid pole ma näinud, kutsuvad suudlema. Kas teda või mõnda teist naist armastas Puškin, nii tugevalt jääb, teadmata oli see tunne on vastastikune ja sama tugev ka daami poolt. Keegi ei saa sellele kindlalt vastata. Kuid midagi me siiski teame. Teame, et kunagi Puškini ka merekaldal jalutades kinkis krahvinna varantsova luuletajale kummalise sõrmuse salapärase kirjaga ja ütles, et see on talisman. Ja sõrmus. Talisman jäi poeedile kalliks mälestuseks armastusest õnnelikest päevist. Kaugest tagasi, pöördumatust ajast. Keegi, kes oli tundnud Puškini Odessa päevil arvas, et tõeline romaanulik krahvinna Barantsovale Aleksander raievskiga. Aga usaldavad poeeti hoidis grafina enda lähedal edevusest ja jälgede segamiseks. Oli see nii või teisiti, seda ei tee praegu keegi kindlaks. Igal juhul polnud kindralkuberner Puškini rahul. Ta see tähendab, Puškin on praegu väga mõistlik ja tagasihoidlik oleksid teisiti ilma, saadaksin ta ära ju oleksin ise sellest vaimustatud, sest mulle ei meeldi tema maneerid ja ma pole kuigi suurt tema talendi austaja. Tal on kahjulik eksiarvamus, nagu oleks ta kuulus kirjanik. Samal ajal, kui ta on vaid kirjaniku kahvatu jäljendaja kellegi kasuks võib öelda üsna pähe. Tema siit eemaldamine oleks mulle parimaks teeneks. Otsitakse vahendeid poeedi aga võib olla ka õnneliku rivaali alandamiseks selleks et sundida teda sõna kuulmatusele mõeldakse välja ekspeditsioon rohutirtsude hävitamiseks. Tuttavad püüavad varand soovi ümber veenda. Poeedi eest astub välja ametnike piigel. Krahh, vastab ärritatud. Armas Filipp klippotš. Kui te tahate, et meie suhted oleksid ka edaspidi kõige paremad siis ärge tuletage mulle kunagi meelde seda nurjatud samuti nagu tema sõpra raiekskit. Puškini jätkab oma külaskäike varand soovide juurde. Ei lakaga jalutuskäigud Jelizaveta Xavier rünnaga kuid poeedi olukord muutub üha kriitilisemaks. Juuni lõpus kirjutab ta vihasenskile. Läksin varand soovikat tülli. Mul oli temaga poleemiline kirjavahetus, mis lõppes minu palvega mind erru lasta. Tema varanzov minusse äkki hakanud lugupidamatult suhtuma. Varantsofon, vandaal, õukondlik, kaabakas, väiklane egoist. Ta näeb minus kolleegiumis sekretäri, aga mina tunnistan ausalt, olen endast veidi teisele arvamusele. Puškin ei teadnud, et muutunud käitumine tulenes Peterburist saadud korraldusest saata poeet Pihkva kubermangu vanemate järelevalve alla. Ja jälle pole kõik talismani saatusest selge. Ja sõrmus. Mul on igav temata saada mulle sõrmus, muli joon. Nähtavasti täidetakse palve lõpuks, kuna mõningad kirjad Mihhailovski eest Puškin pitseerib talismaniga ja saab ise Odessast samasuguse pitseriga kirja. Siis suleb ta end oma tuppa ja ei tule sealt välja enne järgmist hommikut. Ühel ööl istuta avatud ahjuukse ees ja vaatab, kuidas põlevad talle nii kallid paberilehed. Ta palub sõpru, mitte kedagi ja mitte midagi, nimetades teatate talle Odessa uudiseid. Kirjas jäädmeskile on selline fraas. On sul mingeid teateid Odessast? Kirjuta mulle midagi sellest. See võetakse vastu vaimustatult, sellele luuakse meloodia, tõlgitakse võõrkeeltesse, luuletusele kirjutatakse hulgaliselt teisendeid, valmistatakse isegi Puškini värssidega. Puugrabüür. Vanad türklane kingib talismani omas soosikule. Puškin peaaegu ei lahku sõrmusest sellega poseerite atropiini nele portree jaoks, mille olid tellinud tema sõber Sokolovski. Sellega sõidab ta oma viimasele duellile, mis muutus mõrvaks. Surmavalt haavatuna tuuakse ta koju. Ta põletas poeedi kirjad, kuid hoidis pühalt mälestust temast juba peaaegu pimedaks. Jäänuna palub ta iga päev endale Puškini loomingut ette lugeda. Ja kui lugemine lõpeb viimase köitega, siis alustab järgmine kord jälle esimest. Ja ta kuulab ridu, mis on talle nii mälestusväärsed. Aga mis sai sõrmusest edasi? Selleks, et jälgida tema saatust. Tuleme tagasi stendi juurde Puškini muuseumis, kus kuni kadumiseni oli hoitud talismani. Sõrmuse kõrvalulisedel. Selles sõrmuse kinkis powskinile Odessas vürstinna parantsova. Puškin kandis seda sõrmust peaaegu alati kirjutas sellest oma luuletuse talisman ja kinkis selle surivoodil poeet Žukovskile. Žukovski läks sõrmustama poja Pavel Vassiljevi kätte, kes kinkis ta minule. Pariis 1880. aasta august. Volitada mind paluma Puškini muuseumi võttasid kingitus muuseumi hoiule. Muide, mitte ainult Puškin, Vaidki Žukovski ja turgeniad kasutasid sõrmust oma kirjade pitseerimiseks. Kuid sellega polnud veel kõik lõppenud. Sõrmus, nagu me juba rääkisime, varastati muuseumis, otsustati seda varjata ja fotode järgi valmistati samasugune talisman. Kuid ka tublikaat pole säilinud. Nüüd on kuulajal õigus küsida meilt mida siis see sõrmus ikkagi endast kujutas ja mis oli sellele graveeritud. Sellest küsimusest oli huvitatud Jubaturgeeniew ja kui ta 1878. aastal sõitis Inglismaale, võttis ta talismani endaga kaasa, et näidata seda ühele tuntud orientalistile. Teadlane uuris sõrmust, koostas tema kohta üksikasjaliku sedeli, kuid see läks kaduma ja seda ei leitudki. Turgieeni rib paberite hulgast. 1888 luges kirja sõrmuse kuldraami asetatud kaheksa taoliselt sardooniks kivilt. Vana juudi keele tundja Moskvalanemminor. Olgu püha tema mälestus Talisman osutus lihtsalt isiklikuks pitsatiks ja nagu spetsialistid kindlaks tegid, polnud see sugugi eriti vana päritoluga. Ta oli valmistatud kas 18. sajandi lõpus või 19. alguses. Kuid mis sellest, naine, kes selle kinkis, ja poeet, kes võttis vastu armastuse pandi, ei teadnud ju sõda. Ja neil polnudki vaja seda teada. Ja mis sellest, et talisman ise karmus seest jäid alatiseks alles. Puškini armastusest, lootusetust, meeleheitest ja mälestustest inspireeritud värsid.