Doveri jaama raamatu kioski ees seisis tagasihoidlik päevitunud näo ja lühikese heleda habemega Sheldoni nimeline hästi rõivastatud mees. Ta kavatses Londonisse sõita ning oli oma reisikoti juba kolmanda klassi vaguninurka paigutanud. Pärast pikkaajalist reisi oli tal meeldiv kuulda nii äsja ilmunud romaani pakkuva müüja lamedat häält Abeka Konduktori enesekindlaid vastuseid kui ka abielupaari kohmakaid jumala käiatuse. Kärusid lükkavad väledad pakikandjad Jaama hallus ja viisakas tuimavõitu huumor, mis oli omane inimestele nende ilmeileja häältele. Kõik see andis talle kodutunde. Ta oli kahevahel, kas osta naerborov turu, mida oli kord lugenud ja millest oleks kindlasti teistki korda mõnu tundnud või kaalili prantsuse revolutsiooni, mida ta polnud lugenud ja mille nauditavuses kahtles. Ta tundis, et peaks ostma viimase kuid ta ei tahtnud ka loobuda esimesest. Kui ta seal niiviisi kõhklase arutles, hakkas tema vagun juba täis saama. Nii ostis ta siis ruttu mõlemad raamatud ja läks vagunisse oma kohale, et kaitsta siin oma peremehe õigust. Miski ei paljasta inimesi paremini kui reisimine, mõtles ta. Kobee oli peaaegu täis. Shelton pani reisikoti üles pakivõrku ja istus oma kohale. Aga ärasõidu hetkel trügis sisse veel üks reisija, kahvatu näoga tüdruk. Loll olin, kolmandasse klassi tulin, mõtles Shelton ajalehe tagant oma naabreid tunnistades. Neid oli seitse. Eemal nurgas istus hallipäine külataat suus, rippustel sanga meenutav tühi allapoole pöördunud Kahaga piip ja ta näol oli tuim ilme mis oli tingitud enda tühisuse tundest. Selline ilme tekib inimestel, kelle elu möödub raskeid katsumusi. Tema kõrval arvutasid punase näoga turjakas isand ja kitsanäoline hallpea oma aedade olukorda. Shelton uuris nende silmi ja korraga üllatas teda nende kummaline vaade. Neis oli ühtaegu nii valvsad sõbralikkust kui ka liitlasliku umbusaldust ja nende reipad. Isegi lustakad hääled näisid kogu aja kõlavat ettevaatlikult. Sheldoni pilk eksles eemale ja otse põrkas tagasi veidi turtsakas endaga ülimalt rahulolevalt peaaegu oma profiiliga näod, mis kuulus mustvalges kostüümis lihavale daamile, kes luges rändmägesini, mida ta käes hoidis. Tema teine jämeda käevõruga ehitud ning mustast kindlast vabastatud käsi lebas siledana ja Matsakana süles. Daami kõrval istus noorem eretavate põskedega naisolevus ja silmitses kahvatut tüdrukut, kes oli äsja vagunisse astunud. Selles tüdrukus on midagi, mis neile ei meeldi, mõtles Shelton. Tema pruunid silmad näisid ilmselt hirmunud, tema rõivad olid välismaisel lõikega. Äkki kohtas Shelton ühe teise silmapaari pilku. Need pungist sinised silmad vahtisid kõhna kõvera ninaga näost mingi teravmeelse kelmikusega ning pöördusid Sheldoni pilgu eest otsekohe kõrvale. Neist Shelton linna mulje, et teda hinnatakse, pilgatakse, meelitatakse ja otsekui pühendataksegi millessegi. Oma pilku Shelton ei langetanud. See säng vinniline nägu. Kaks päeva ajamata punaka habemega pika ninaga täidlaste huultega ja irooniaga pani ta pead murdma. Küüniline nägu, mõtles ta, aga ülitundeline ning siis jällegi liiga küüniline. Noormees, kellele nägu kuulus, istus jalad põlvist laiali, pükste tolmused, otsad ja saapad lükatud pingi alla. Tema kullased sõrmeotsad liikusid, otsekui keeraks ta sigaret. See nooruslik narmendav kuju mõjus kummaliselt võõrana selles ümbruses ning võrgus tema pea kohal polnud ainsatki pakki. Heitunud tüdruk istus selle jumalavallatu isiku kõrval. Võib-olla oli just mehe närune välimus põhjuseks, mis pärast tüdruk nimelt tema oma usalduse osaliseks valis. Ö küsis, kas te räägite prantsuse keelt täiuslikult. Siis võid ehk mulle öelda, kus nad piletid ära võtavad. Noormees raputas pead. Nii ütles ta, olen välismaalane, tüdruk ohkas. Aga mis on siis lahti? Viimasel tüdruk ei vastanud, vaid pani käed kokku vanal reisikotil, mis oli tal süles. Kupeesse oli hiilinud vaikus, selline vaikus, mis haarab loomi, kui need märkavad lähenevat hädaohtu. Kõigi pilgud olid suunatud välismaalastele. Ümardada säki punase näoga noormees. Sel õhtul oli ta veidi vintis, see meie vana tom. Ohoo, avastas tema naaber. Seda võis ta tõesti olla. Näis, et miski oli teinud lõpu nende vastastikusele umbusaldusele. Rooma ninaga daami matsakas sile käsi tõmbus kramplikult kokku ja see liigutus oli kooskõlas tundmusega, mis erutas. Sheldoni süda oli peaaegu nii, nagu kardaksid käsi ja süda, et neilt midagi palutakse. Ö, lausus tüdruk värinaga hääles. Ma olen väga õnnetu. Öelge, mis ma pean tegema, mul polnud pileti jaoks raha. Välismaalasest nooruki nägu lõi elevile ja ütles ta mõistagi, seda võib igaühega juhtuda. Mis nad nüüd küll minuga teevad, ohkas tüdruk. Ärge kaotage julgustmann masel. Noormehe pilgud libisesid vasakult paremale, ta silmad peadusid Eltonil. Kuigi ma tõtt-öelda veel ei tea, kuidas te sellest olukorrast pääsete ohmas ö, ohkas tüdruk. Ja ehkki oli selge, et peale Sheldoni ei mõistnud keegi nende juttu, oli meeleolu vagunis jahe. Tahaksin teid meeleldi aidata, lausus välismaalasest nooruk. Kuid õnnetuseks ta kehitas õlgu ning taas pöördus ta pilk Sheltonile. Viimane pistis käe tasku. Saan ma teile kuidagi kasulik olla? Küsis ta inglise keeles. Aga muidugi võid osutada sellele noorele daamile suurima teene, kui te laenate talle raha pileti jaoks. Shelton võttis välja Sovrini, mille noormees vastu võttis. Seda tüdrukule edasi ulatades, ütles ta 1000 tänu. Sheldoni peas kuhjusid juhusliku heategevusega kaasnevad kahtlused. Tal oli häbi, et need kahtlused tekkisid, kuid samaaegselt oleks tal olnud häbi, kui neid poleks tekkinud. Ta piilus vargsi välismaalast, kes nüüd rääkis tüdrukuga keeles, mida Shelton ei mõistnud. Kuigi poiss näis olevat hulkur, paistis tema näos seda peent vaimu meelekindlust ja irooniat, mida ei leidu tavalise inimese näos pöörates temalt pilgud teistele reisijatele, telemärkas Shelton nende nägudel mingit pahameelt, põlgus ja kahtlustamist, mille mõte jäi talle segaseks najatudes tahapoole ja pooleldi sulgedes silmad püüdistusele uue elamuse kohta selgusele jõuda. Teda häirisid naabrite nägudel ja käitumises polnud midagi, millest oleks võinud kinni hakata ja endamisi kiruda. Nad jätkasid vestlust imetlusväärse veidi teeseldud rahuga, kuid Shelton teadis, otsekui oleks igaüks neist talle salaja sosistanud. Et see kahtlane vahejuhtum oli neid vapustanud. Oli juhtunud midagi, mis paiskas segi nende arusaamad sünsusest, midagi, mis ohustas ja lõhkus nende mõnusat rahulolu ning seda ei saanud nad andestada. Seda vimma ilmutas igaüks neist eri viisil. Üks naljatades Teinofilosoofeerides, kolmas põlastades või ironiseerides. Ent korraga taipas Shelton mingi sisemise mõttevälgatusi mõjul, et tunded nende ja tema hingepõhjas olid ühesugused. Ja seepärast, et ta nende vimma jagas, oli ta vihane Anne nii neile kui ka iseendale. Ta silmitses rooma ninaga naise lihavad siledat kätt teistest eraldumine ja enesega rahulolu, mida õhkus selle kahvatus, nahast, mingi vaikiv enda õigustamine, mida võis aimata käe kõverdumisest, rasvase väikese sõrme peenutsev, teistest lahus hoidmine. Kõik see ühte kukku omandas lausa seletamatu tähtsuse. See otsekui kehastas tema kaasreisijate otsust seltskonna otsust, sest nagu sõltunud jäädes peitus igas kaheksa isikulises rahvakogus ja seda isegi kolmanda klassi vagunis seltskonna algrakk. Olgu need inimesed siis hästikasvatud, vaimule vastumeelt või mitte. Kuid Shelton oli armunud ja alles hiljuti kihlunud. Seepärast oli tal õigus hoiduda igasugusest rahulolematusest. Ta mõtted pöördusid taas tolle kiretu kaunina ja nobedate liigutuste ja sädeleva naeratuse juurde, mis nüüd katseks rattud pagendusaja vältel üha viirastusi tema kujutluses. Ta võttis välja oma pruudi viimase kirja kuid noore välismaalase hääl, kes kiires prantsuskeelses kõnes tema poole pöördus, sundis teda kirja järsu liigutusega taskusse peitma. Sellest, mis ta mulle räägib, sõõr lausus välismaalane kummardades ettepoole, tüdruk teda ei kuuleks. Paistab, et tema olukord on üsna vilets. Oleksin väga rõõmus, kui saaksin teda aidata, aga nagu näete ta tegi žesti, mille tõttu Shelton märkas, et noormees oli loovutanud oma vesti. Ma pole Rothschild. Mees, kes temaga abielude lubas, aga ta üle merede kõrisse meelitas, on ta maha jätnud. Vaadake ja ta osutas osava silma pilgutusega kahele daamile, kes olid tollest prantslannast eemale nihkunud. Neil on suureks mureks nende rõivad, teda ei puudutaks nad vooruslikud naised. Kui teine asi on see voorus. Ja veel peenem, on teada, et olete vooruslik, eriti kui teid tõenäoliselt iialgi võrgutada ei püüta. Shelton ei suutnud tagasi hoida naeratust, mis muutis ta näo mahedaks. Kas te pole märganud, jätkas noor välismaalane, et need, kes temperamendi ja elutingimuste poolest kõige vähem kõlbavad kohtumõistja X on tavaliselt esimesed kivi viskama. Seltskonnaotsused on alati lapsikud, kui silmas pidada asjaolu, et see seltskond koosneb suuremalt osalt indiviididest, keda elu pole iial kõrvetanud. Ja pange tähele, need, kellel on raha, peavad ju vaeseid kelmideks tobudeks sõimama. Kui nad seda ei teeks, võiks kergesti juhtuda, et neil tuleb loovutada oma varandus. Shelton oli jahmunud mitte ainult seepärast, et viletsas rõivais noormees tema kui võhivõõra ees äkki filosofeerima hakkas. Vaideta seda tehes Sheldoni enda salajasemaid mõtted omapäraselt sõnastas. Kuna noormees oli nii veidralt meeldiv sai ta jagu oma võõrastusest, mida ta tundis selle ebatavalise olukorra vastu ja ta ütles. Arvatavasti pole tee siitkandist. Elan juba seitse kuud Inglismaal, kui Londonisse pole veel jõudnud vastasto kavatsen seal midagi kasulikku teha, on viimane aeg. Kibe ja harras otse kaastundmust äratav naeratus ilmus hetkeks ta huultele. Kui mul ei vea, pole see minu süü. Shelton noogutas. Andke andeks, et seda küsin, teie hääles puudub midagi, mida olen märganud peaaegu kõigi inglaste juures. Mingisugune enesekindlus, mis tuleneb teie rahvuse üllaimast omadusest ja mis see siis? Küsis Shelton naeratades. Enesega rahulolu, vastase noor välismaalane, enesega rahulolukorda, Shelton, kas teie nimetate seda siis üllaks omaduseks? Õigemini nimetaksin ma seda teie suure rahva suureks defektiks. Kindlasti olete teie kõigi tsiviliseeritud rahvusmaa peal ja see asjaolu on teid pisut rikkunud. Kui ma oleksin mõni inglise jutlustaja, nüpeldaksin hea meelega seda teie enesega rahulolu. Shelton hoiatus tahapoole ning kaalutlushetke seda jultunud vihjet. Lausus ta lõpuks. Vaevalt selle jutlusega erilist populaarsust saavutaksid ja minu teada pole sugugi rohkem ennast täis kui mis tahes teised rahvused. Noor välismaalane tegi tähendusrikka žesti, otsekui kinnitades seda arvamust. Tõepoolest, ütles ta, see on küllaltki laialt levinud tõbi. Vaadake neid inimesi ja ta osutas kiire pilguga kupees viibijaile täiesti tavalistele inimestele. Kust võtavad nad küll õiguse nii vooruslikult nina krimpsutada nende üle, kes ei ela nii nagu nemad? Muide, selle vana külamehega on lugu vähest teisiti. Tema ei mõtle üldse midagi. Kuid sees vaadake neid kahte seal, kes on ametis oma tantsida arutlustega, humalahindadest, kartulisaagi väljavaatest, sellest, mis George teeb ja 1000-st muus sedasorti asjast. Te vaid vaadake nende nägusid. Ma ise olen samuti kodanliku päritoluga, seepärast huvitab mind küsimus, on need seal iial millegagi tõendanud, et meil on mõni väärtuslik omadus, mille pärast maksaks oma saba kergitada. Või veel peale kartulite ei tea nad millestki ja kõike seda, mida nad ei mõista, nad kardavad ning põlgavad seda. Tõugu aga on miljoneid neile inimestele ainult üks väärtuslik omadus ja see argus. Mind kasvatasid jesuiidid ja see määras mu mõtlemisviisi, lõpetas noormees. Tavalises olukorras oleks Shelton lihtsalt pommitanud mõne viisaka tõesti või jonni ning põgenenud taas omad Daily Telegraphi veergude varju. Müüdega vaatas ta mingi talle endalegi arusaamatul põhjusel tollele noormehele otsa ning küsis. Miks te seda kõike minule räägite. Hulkur, sest saabaste järgi otsustades võis ta vaevalt midagi paremat olla, kõhkles minu kombel ilmas ringi rännata, lausus ta toonil, just nagu oleks ta otsuseks teinud. Tõtt-öelda siis omatakse juba vaistu, kellega ja kuidas rääkida. Häda ise õpetab inimest, kui tahad elada, pead õppima kõike seesugust, et eluga toime tulla. Shelton neile, kes oli küllalt taibukas, ei saanud jääda tähele panemata nende sõnade meelitav laad. Sellega oleks nagu tahetud öelda. Ma olen kindel, et te mõistate mind ega pea seepärast Wellurjuseks, et ma inimloomust uurin. Aga kas pole siis võimalik selle vaese tüdruku heaks midagi teha? Sheldoni uus tuttav kehitas õlgu. Katkine kruus, ei, seda enam, parandab läheb sugulase juurde Londonisse, loodab sealt abi leida. Andsite talle raha sinna sõiduks ja see on ka kõik, mis te võite ta heaks teha, mis tast edasi saab. No see on juba küllaltki tuttav lugu. See on ju hirmus. Hüüatas Shelton süngelt. Kas ei saaks teda mõjutada koju tagasi pöörduma? Ma hea meelega, välismaalasest hulkur raputas pead mosse messi, ütles ta. Teil ilmselt pole veel olnud võimalust kogeda, mis asi on perekond. Perekonnale ei meeldi riknenud kaup. Ta ei taha tegemist teha poegade, kes oma käe On pistnud poelaekasse ega tütardega, keda ei saa enam mehele panna. Mis kurrat nad temaga veel peale hakkaksid. Parem panna talle kivi kaela ja las upub kohe. Me kõik oleme kristlased, kuid kristlane olla ei tähenda veel olla hea samariitlane. Shelton silmitses tüdrukut, kes istus liikumatult, käed koti peal risti ning temas puhkes protest elu ebaõigluse vastu. Ja tähendas noor välismaalane, otsekui lugedes kõiki tema mõtteid. See, mida nad vooruseks nimetavad, pole peaaegu kunagi midagi muud kui vaid õnnelik juhus. Ta pööritas silmi, otsekui tahtes öelda Ahhaa konventsioonid, olgu nad teil minugi pärast, kuid ärge veel sellepärast paabulinnu kombel saba lehvitage. See kõik on vaid argus ja juhus, mu sõbrad ainult argus ja õnnelik juhus. Kulge lausushelda, ma annan talle oma aadris. Kui ta tahab oma perekonna juurde tagasi minna, võib ta mulle kirjutada. Ta ei lähe iial tagasi, talle ei jätku selleks julgust. Shelton tabas tüdruku silmist orjalikud alandlikku pilgu. Midagi meelelist oli tema norgu vajunud alahuulel. Ning Shelton jõudis veendumusele, et noormehel on õigus. Ma parem siiski ei anna neile oma kodust aadressi, mõtles ta, heites pilgu vastasistujate nägudele ning pani kirja Richard paramor, Shelton paramor ja härngi kaudu. Lincoln in fiiluts. Väga lahkedeis. Minu nimi on Luischera käesoleval hetkel ilma aadresside püüan talle asja selgeks teha, praegu ei anna ta iseendale õiget aru. Shelton asus taas ajalehte uurima, oli aga liiga erutatud selleks, et lugeda. Ta kõrvus, kõlasid noore hulkuri sõnad. Ta tõstis silmad oma ninaga daami matsakas käsi lamas ikka veel süles. Ainult et nüüd oli see taas pandud musta, laiade valgete tikanditega kindasse. Tema pahur pilt püsis kahtlustavalt Sheltonil, otsekui oleks viimane solvanud tema sündsustunnet. Minult ei saanud ta midagi, teatas Punasenäoline mees lõpetades jutu Maksu kogujast. Rong vilistas kõrvulukustavalt ja Shelton pöördus tagasi oma ajalehe juurde. Seekord asetas ta jalad risti, olles kindlalt otsustanud mõnu tunda viimasest mõrva Salumist. Aga veel kord tabastanud silmitsi mas hulkuri pikaninalist irvitavad nägu. Kuigi ta näib minust vähemalt 10 aastat nooremana, on see vennas 10 korda rohkem üle elanud, kui mina mõtles ta. Mõtete kõrvalejuhtimiseks hakkas Shelton vaatlema maastiku selle aprillipilvedega korras peetud põõsas taradega koduste elamutega. Kuid kummalised mõtted ei andnud talle rahu. Teda häiris nii äsja toimunud vestlus kui ka tolle noore välismaalase isiksus. Ja tal oli tunne, nagu oleks ta alustanud uut reisi mõttemaailmaavarustes.