Enne etenduse algust oli Shelton aega heita pilk oma naabritele. Tema kõrval istus daam laiade tervisest kõnelevate õlgadega, mis olid üliheldelt paljastatud. Daami kõrval istus tema abikaasa, punapõse line kollakas, hallide sorgus, vurrude ja kiilaspeaga mees. Siis kaks meest, kellega Shelton oli tutvunud Yittonis. Ühel neist oli siledaks raseeritud nägu, tumedad juuksed ja tuules ning päikesest parkunud. Tema kitsas suu etteulatuv ülahuul ja raskevõitu laud. Valvsad silmade kohal tegid ilmesatiiriliseks ja otsustavaks sain su sabast kinni, vennike näis ta ütlevat, otsekui oleks tal aina käsil mõni rebase püüdmine. Teise mehe pungis silmad silmitsesid ainiti Shelton mingi töögava naeratusega. Tema veega niisutatud ja keskelt lahku kammitud tihedad siledad juuksed. Tema kenad vurrud ja imetlusväärne vest lasksid aimata sedalaadi keigarit, kes põlgab naisi. Tundnud ära need vanad kaasõpilased, pöördus Shelton, et vaadata hälli tõumi, kes oma kurgu puhtaks köhatanud, vahtis ainiti eesriidele enda ees. Antonia sõnad. Mulle ei meeldi haiglased, inimesed ringlesid Sheldoni peas. No need inimesed siin olid igatahes kõik terved. Näis, nagu oleksid nad kordu, võidelnud loodusjõududega, et saada neilt kaasavaraks ainult tervist, jäi kübetki midagi muud. Just siis kerkis eesriie pikkamisi ja vastu tahtmist, taipas Shelton. Ta oli loomu poolest usaldav, et näidend on üks neist moodsa draamakirjanduse meistriteoseid, mille osalised on joonistatud põhimõtte järgi, et inimesed on loodud pigem kõlbluse jaoks kui kõlblus inimeste poolt. Ning ta jälgis, kuidas arenes näidend, milles oli nii hästi hoolitsetud tõsiste lõbusate stseenide vaheldumise eest. Lugu keerles abielus naise ümber, kes ihkas lahti saada oma abikaasast ning Sheldoni silmade ees avanes Rida leidlikult sepitsetud stseene 100 põhjendusega, mis pärast soov oli väär ja ebakohane. Need põhjendused tulid peamiselt ühe hästi säilinud vana džentelmeni suust, kes näis etendavad mingisuguse moraali müüta. Jausa Shelton pöördus hääli tuumi poole ja sosistas. Kas sa talud seda vanaeite imestades, vaatas sõber teda oma ilusate silmadega. Missugust vanaeite? Seda vana eeslit seal oma labasusega häälid, omi ilme muutus jahedaks veidi šokeerituks, nagu oleks rünnatud isiklikult teda. Mõtled sa pöörbraeti? Küsis ta. Minu meelest on ta suurepärane. Saanud vastulöögi, hakkas Shelton taas jälgima näidendit. Et ta istus ühel oma sõbrale kuuluvast partneri kohtadest, siis oli tal tunne, nagu oleks ta oma eriarvamusega eksinud heade kommete vastu. Ning loomulikult hakkas ta nüüd senisest veelgi kriitilisemalt etendust jälgima. Taas meenusid talle Antonia sõnad. Mulle ei meeldi haiglasid inimesed ning need näisid sellele näidendile valgust heitvat. See oli ju täiesti terve asi. Nüüd oli saabunud kulminatsioonipunkt. Lavapildiks oli elektrilampidest mahedasti valgustatud võõrastetuba põrandavaibal magava kassiga. Shelton ei suutnud otsustada, oli ta ehtne või mitte. Abikaasa jässakas terve mees õhtuülikonnas jõid puhast viskit. Ta pani klaasi lõuale ja tõmbas mõtlikult pikkust tund. Siis läitis ta veel mõtlikumalt kuld Otsalise sigareid. Shelton polnud kogemustega teatriskäija. Ta nihutas küünarnuki, sest tundis, et midagi on juhtumas ning küttik tulle visati, kallutas ta enda ist, mäletab poole. Abielumees valas veel viskit, jõi selle ühe sõõmuga ja sammus ukse poole. Siis pöördudes publiku poole, otsekui selleks, et teda pühendada mingi ülitähtsa otsuse saladusse. Puhuse rahva suunas pahvaku suitsu. Ta lahkus toast, tuli tagasi ning täitis veel kord klaasi. Nüüd sisenes kahvatu näo ja tumedate silmadega daam tema naine. Abielumees läks risti üle lava ning jäi harkisjalu kaminete seisma. Shelton oli juba kuidagi ette aimanud, et ta selle poosi võtab. Too ütles. Tule sisse ja sule uks. Shelton taipas äkki, et on silm silma vastu ühega nendest küllatust momentidest, mil kaks inimest kuulutavad oma kustumatut, viha, viha, mis on kahe halvasti sobiva olendi seksuaalse intiimsuse aluseks. Ning talle meenus äkki stseen, mille tunnistajaks oli kord olnud ühes restoranis. Ta mäletas äärmise üksik asjalisusega, kuidas naine ja mees istusid, põrnitses teineteist üle ahta valgel laudlina, mida kirjas odavas hirmiga küünal ja kitsas roheline vaas kollaste lilledega. Ta mäletas kummalist põlast 1000 viha nende häältes, mis olid summutatud. Sheltonini kandus ainult Mõnison. Ta mäletas külmatulkust nende silmis. Ning eelkõige mäletas ta saadud muljet, et sedalaadi seenejuhtum nende vahel päevast päeva ning et see on ka edaspidi nii. Ja palitud selga pannes ning arvet makstes oli ta endalt küsinud. Mille nimel küll peaksid need inimesed, jätkame oma kooselu. Ja nüüd, kui ta kuulas, kõht, näitlejad laval nääklevat mõtlast, mis kasu on kõigest sellest rääkimisest? Siin on midagi, mis sõnadesse ei mahu. Eesriie langes ning sõltun vaata daamile enda kõrval. See kehitas õlgu ja pöördus abikaasa poole, kelle heast tervisest kõnelev nägu paistis solvunut. Mulle ei meeldi need haiglased naised, lausus mees parajasti, aga märganud Sheldoni pilku, tegid oma istmel pöörde ning krimpsutas irooniliselt nägu veel kaugemal istuva Sheldoni sõbra nägu külmaverelist satiirilist, nagu ikka, kattis põlastava uudishimu mask, otsekui oleks ta pealt kuulanud midagi üsna pahandavat. Punnsilmne mees haigutes. Shelton pöördus häälidoomi poole. Talud seal seda värki, asja küsis ta. Ei, minu meelest oli see stseen veidi liiga tormiline. Vastassõber Shelton niheles. Ta oli kavatsenud öelda, et see polnud küllalt tormiline. Vean kihla, ükskõik mille peale ütles ta, et tean, mis nüüd juhtub. Sa näed seda vana eeslit, mis ta nimi nüüd oligi. Eineks võtmas kotlette ja šampanjat, et kinnitada keha enne naisele epistlit lugemist. Ta näitab naisele, kui ebaterved on selle tundmused. Ma tunnen seda meest ning ta võtab naise käest kinni ja ütleb. Kallis naisuke, kas selles armetus maailmas on midagi tähtsat peale seltskonna hea arvamuse ning ta teeb näo, nagu määraks ta oma sõnade üle. Ja siis kirjeldab ta mitmesuguseid olukordi, millesse naine võib sattuda, kuid ta ei kirjelda seda mitte nii, nagu olukord tegelikult on, vaid nii, nagu see tema arvates võib-olla ja näitab, et ainus tee hinge päästmiseks on suudelda oma meest. Shelton irvitas. Igal juhul vean kihla ükskõik mille peale mees võtab naisel käest kinni ja ütleb, kallis naisuke, hälli tõmm pööras oma silmad laitvaltshaltonile ja kordas uuesti. Mina igatahes arvan, et pöörbraet on suurepärane. Aga nii selleks nagu Shelton oli ennustanud ja pealegi veel suurte kiiduavalduste saatel Teatrist lahkudes peatusid nad hetkeks vestibüülis, et ajada selga palitud laitmatult puhaste rinna esistega. Inimeste voog keerles uste juures otsekui hetkelisest hirmus lahkuda sest võltsi moraalining võltside tundmustega kasvuhoonest märgadele, tuulistele tänavatele, kus inimtaimed kasvavad ja surevad. Inimrohud õitsevad, närtsivad karge osavõtmatu taeva all. Tulede sära tõi nähtavale loendamatuid pidulikke nägusid, valgus helgeid kiirgesid loendamatu Tullio vehilidel ja kübaratesiidil tõttasid siis valgeks võõrpama äsja sadanud vihmast märga sillutist Loitma hobustel ja voorimeeste nägudel ning ekslema kahtlastel pidel, kes ei talu valgust. Kas lähme jala? Küsis hallidu. Oled sa kunagi vedanud, vastas Shelton. Päeval esineb meie näidendis ikka ja alati keelebektsete koor, kes näib mängivat otse jumalat ennast. Halli Toom köhatab hääle puhtaks ning selles köhatuses oli midagi paha endalist. Sa oled nii pagana nõudlik, oli tema vastus. Mul on selline eelarvamus, et need kaks asja tuleks lahus hoida, jätkas Shelton. See lõpp ajab iiveldama. Mispärast? Küsis hälli toom vastu, missugune muu lõpp oleks siis üldse võimalik? Sa ei taha ometi, et näidend jätaks sulle suhu paha maigu. Aga see jätab ju hälli tõmm lisas sammu, mis niigi oli juba liiga pikk ses nii kõndimisel kui ka elumuudel aladel pidas ta tarvilikuks olla alati eesotsas. Kuidas sa arvad, küsis ta viisakalt, kas oleks siis parem, kui naine teeks enda naeruväärseks? Abikaasale, mis tal siis viga? Muidugi ta oli veidi kehkenduks. Ma ei saa aru ühestki mehest, kes tahab elada koos naisega, kes teda ei taha. Sheldoni hääles tundus mingi väljakutse ja see rohkem kui too arvamusavaldus ise sundis sõpra väärikalt vastama. Sedalaadi asjust on palju mõttetusi räägitud. Naistele on see tegelikult ükspuha, mingi mõte on neile ainult pähe pandud. See on ju peaaegu sama kui öelda nälgivale inimesele. Tegelikult ei vaja sa midagi, selline mõte on sul ainult pähe pandud. Sa toetad sellele, mida tunneks alles tõestada mu sõber. Aga miski poleks suutnud hälli toomi rohkem pahandada, kui öelda talle, et ta toetub sellele, mida tuleks alles tõestada. Sest ta armastas uhkeldada oma tugeva loogikaga. Emahtaste sugugi mitte alamees. See on juhtum, kus naine vajab endale vabadust ning sa vastad ainult et tal pole seda vaja. Niisugused naised on võimatud paremini, jätame sõnad mängust välja. Shelton mõtles selle üle järele, naeratas talle meenus keegi tuttav, kes kui naine ta maha jättis, leiutas teooria, et naine on hull ning see tundus nüütele väga kentsakas. Kuid too vaene mehike oli ju sunnitud teda hulluks nimetama, arutas edasi Poleks ta seda teinud, oleks ta tunnistanud end ebameeldivaks. Kuivõrd tõsise ka ei oleks sellist ülestunnistust oodata, oleks mõttetu. Aga põgus pilk sõbra silmadele hoiatas teda, et sõbergi võiks oma naist sellisel juhul hullumeelseks pidada. Kindlasti peab mees käituma Lenina, lausus Sheldon. Isegi siis, kui on tegemist oma naisega sõltub sellest, kas naine käitub daamina. Kas tõesti ma ei taipa seost hääli, toom jättis hetkeks näpri võtmekeerutamise. Tema selged silmad naeratasid üsna pahaselt. Kallis sõber, ütles ta. Üldiselt oled sa liiga sentimentaalne. SÕNA sentimentaalne, otseselt kõrvetas Seltonit. Sellel, kas inimene on džentelmen või mitte, pole midagi tegemist teiste inimeste käitumisega. Hääli. Toom keeras võtit lukus ning avas ukse halli, kus kamina paistel langes karahmiinidele ja tohutu ületoolidele, mis olid tõmmatud tule juurde. Ei, lausus ta tagasi, saades oma peene kombelisuse ning võttes enne istumist kuuesabat pihku. Seda kõike on hea rääkida, aga oota seni, kuni oled abielus. Mees peab olema peremees ja seda ka näitama. Shelton neile turgatas pähe tore mõte. Kuule hääl, küsis ta, mis sa teeksid, kui su naine sinust tüdineks hälli toomi näoilmes segunesid korraga lõbusus ja põlgus. Ma ei mõtle sellega muidugi mitte midagi isiklikku, aga kui ennast selles olukorras hääli toom võttis välja hambaorgi kasutas seda rohmakalt ja vastas. Ma ei taluks mingid jaburdused, viiksin ta reisima, paneksin ta mõtted liikuma. Küllap ta peagi aru pähe võtaks. Kuid oleta, et ta siin tõepoolest jälestab. Häälitum, köhatus. Mõte oli ilmselt sündsusetu. Kuidas võis keegi teda järjestada. Ometi vastas ta suure meelerahuga, käitudes sõltuniga kui ninaka, aga siiski huvitava lapsega tuleb arvestada paljusid asju. Mulle näib, ütles Shelton, et see on lihtlabane uhkuse küsimus. Kuidas võib nõuda naiselt seda, mida ta ei taha lubada? Sheldoni sõbra hääl muutus otsust langetamaks. Mees ei pea veel sellepärast kannatama lausest oma ühiski klaasi silmitsedes, et naine saab hüsteeria. Peab mõtlema seltskonnale, lastele majale raha asjadele 1000-le küsimusele. Rääkida, seda kõike on väga kerge. Kuidas meeldib see viiski. Tähendab, korraliku kodanikukohuseks on siis vaid enesesäilitamine, jätkas Shelton. Neid mitte enesesäilitamine, vaid terve mõistus, andis sõber vastu. Ma usun rohkem õigluses kui tundmusesse. Ta jõi ja puhus tuimal ilmel Seltonile suitsu näkku. Muide, paljudel inimestel on selles asjas religioossed tõekspidamised. Mulle on alati veider tundunud, lausus Shelton, et inimesed, kes peavad end kristlasteks, väidavad, et abielu annab neile õiguse käia põhimõtte järgi. Silm silma ja hammas hamba vastu. Tead sa kedagi, kes oleks visalt rõhutanud oma õigust muu kui solvatud uhkuse või omaenda mugavuse pärast. Nimeta konnad omab põhjendusi, kuidas tahavad. Sa tead niisama hästi kui mina, et see on silma kirjatsemine. Ma ei tea seda öelda, jätkas Hälidu, muutudes seda üleolevamaks, mida ägedamaks läks, Shelton. Kui seistakse õiguste ees, siis tehakse seda nii hästi seltskonna kui iseenda pärast. Kui tahad abielu ära kaotada, miks ei ütle sa siis seda välja? Aga ma ei taha ju, vastas Shelton. Miks sa seda arvad? Noh, ma ju ise kavatsen ta peatus lisamata sõna abielluda, sest talle turgatas äkki pähe, et see põhjendus pole lõpuks kuigi ülev ega filosoofiline. Ma võin ainult öelda, jätkas ta kainelt, et hobust ei saa jooma sundida. Suuremeelsus on kõige kindlam vahend sidemete tugevdamiseks inimeste vahel, kel vähegi, on Suntsusest arusaamist. Mis puutub aga ülejäänus, siis on Piaasi vältida nende paljunemist. Hääli tuum naeratas. Sa oled veider vennas, lausus ta. Shelton viskas sigaretti järsu liigutusega tull. Kuule, mis ma sulle ütlen? Öösel ärkas temas võime asjust läbi näha. On puru silmapuistamine rääkida, et midagi tehakse ühiskonna pärast. Tegemist on ainult meie enda pea ja vee peal hoidmise instinktiga. Aga hälli tuum jäi külma vereliseks. Hästi, vastas ta. Nimeta seda, kuidas tahad, kuid ma ei mõista, miks peaksin just minaa põhja minema. Sellest poleks ju kellelegi mingit kasu. Sa möönad, siis tähendas Shelton, et meie moraal on vaid kõigi üksikinimeste enesesäilitamise instinkti kogusumma. Halli Toom sirutas oma suurepärast keha Jahaigutes. Ei tea. Algas ta, kas peaksin seda just lausa selleks nimetama, aga. Ja korraga tundus sõltonile naeruväärne. Halidumi ilusate silmade kangekaelselt enesega rahulolev pilk, tema terve keha, väärikas puus, tema kitsa lauba uhke tõus ja kultuuri vaapa saanud brutaansused, täiesti humaanne ilme. Pagan võtaks, hääl püüdis ta toolilt püsti karates, milline petis oled? Ma pean nüüd minema. Ei kuule, hüüatas häälidu ta näol oli ilmunud üsna nõrk kahtlusevarjund. Ta haaras kinni Sheldoni kuue käänisest. Sa eksid. Väga tõenäoline. Head ööd, vana vennas. Oli laupäev ning ta möödus nii mitmeski vaikivast paarist. Kõikjal, kus leidus mõni pimedam koht võis ta näoga kogu ligistikku koos seisvat või istuvat. Ning sõnad need petturid naersid nende läheduses Suu pidavat tuul kahistas pungades tähed ühel hetkel eredad, kui teemandid haihtusid järgmisel vaesemail tänavail, oli osa inimesi alkoholi mõju all. Aga sõltulite ei häirinud see sugugi. Kõik siin tundus parem kui äsja nähtud raama. Parem kui viksitud mehed, külmaverelised naised ja mugandatud ning ohutud suhtumis viisid parem, kui ta sõbra paradel laitmatus oliidsus. Ni mõlgutas ta ennast peale toppida, seal, kus sind ei soovita, on siis õige igast vaatevinklist nii sotsiaalsest religioossest kui ka mugavuse seisukohast lähtudes. Abieluseisusel on oma ilmsed eelised. Meeldiv on teada, et oled lugupidamisväärt ka siis, kui toimid viisil, mis muudel elualadel ärataks vastu põlgust. Kui hääli toom mulle mõista annaks, et on minust tüdinenud, mina aga teda edasi külastaksin, arvaks ta, et tulen, lurjus. Kuid kui ta naine talle ütleksid, ta teda ei talu, peaks ta end ikkagi täiuslikuks maniks. Kui ta oma naist edasi koormaks oma seltskonnaga. Ja tal jätkub seejuures jultumust vihjata religioonile religioonile, mis ütleb. Mida sa ei taha, et sulle tehtaks seda ära tee teistele. Aga nii mõeldes oli ta ülekohtune hälli toomi vastu, unustades, kui võimatu oli viimasel uskuda, et naine ei suudaks teda taluda. Shelton jõudis oma kurterini ning viivitas hetke sisseastumisega, et kauem nautida heledat laterna valgust mahedat tuule, Winu ja kahanevat tänavakära. Huvitav oleks teada, mõtles ta. Kas ma osutan lurjuseks, kui abiellun, nagu see tüüp näidendis? See on nii loomulik. Me kõik tahame ju midagi oma raha eest vastu saada. Oma naela liha. Milleks küll säärased kaunid sõnad, ühiskond, religioon, moraal, puha pettus. Ta läks tuppa, paiskas akna lahti ja jäi sinna kauaks, käed taskus, pea langetatud, mõtlik korts silmade vahel. Alt pimedalt sfääril võis selgesti näha tema siluetti valgustatud toa tausta. All olid peatunud vana poolpurjus, löömavend politseinik ja keegi õlgkübaras mees ning lobisesid. Ja teatas lööma lend. Olen igavene mürgli mees, aga seda ma ütlen. Kui me kõik oleksime ühtemoodi, poleks maailma.