Tänades kesksaates on tegelasi, ka on Hiiumaa Ave ja Katarina. Hiiumaa on teadagi Hiiumaa. Ave on luuletaja Ave alavainu ja Katariina väike tüdruk, kes teeb ema eeskuju, laule. Aga niisuguseid, mida saab viigiga laulda, sest ema ju ise ei laula. Saate lindistas Lea Veelmaa, kujundas Jaak Jürisson. Alustane. Ma mäletan, kolmandat kevadet. Oli võilille õitsemise aeg. Ma mängisin rahuga südames mu maailmaks olime aed. Aed oli korras, kui filmis muru pügatud peenar del peet. Reedel liiv ja tee veertel lilli nurgas liivakast minule. Minu väikene maailm. Ma ei tahtnudki midagi muud. Mu ümber, sissid ja tulbid ja pea kohal õunapuud. Oli mustast atlassist neeger. Ühe jalaga nukk ja pluusist elevant Peeter ja pildiraamatust lõigatud kukk. Kuu aega oli mul meeles ema range ja nõudlik keeld. Et üksinda ei tohi minna aiast välja ja üle tee. Nii ma mängisin südames õndsus. Ma ei soovinud midagi. Kui äkki äkki iludust ma märkasin, midagi? See midagi säras ja kutsis. See midagi häiris moment, see midagi oli nii kaunis ja oli teisel parteeta. Ma olin kui meelest ära, ma ei näinud midagi muud kui maapealse päikesesära süda täis rahutust suurt. Mul polnud üldsegi meeles mu pildiraamatust lõigatud kukk. Unus pluusist elevant Peeter ja ühe jalaga nukk. Ja täiesti meelest ära läks äkki mul emakeelt. Sest nõnda kangesti säras midagi, teiselt poolt teed. Astusin katki, kaks tulpi ja mõned nartsissid ka veel ning mõistmata isegi, kuidas juba olingi, teisel pool teed. Juba noppisin päikest, noppisin rõõmust hull. Kuni mu süli jäi väikseks, pesin kummalist tuld. Siis meie korrasteta aeda tõin oma kandamima. Oi, tahtsin kõvasti naerda. Ja nutta, tahtsin vist ka. Siis tuli ema ja ütles. Sa käisid teisel pool teed. Ja siis ma sain isa käest vitsa. Võilillehulluse eest. Kas tõtt karedad, nõmme, härg, sahke, kas sa, kas sa? Kas vahetatud? Nelja ajal saate seal, kas siis emake sääred memmeke seal kassi, isa, emake, seal veel, et sa kost tammest ääred. Aiake seal kast tammest, ääretu rõõm pööraiate. Kas. Tõke armsak seal Kask löökaadoke. Meie saate, kas sa sageli laulad, meeldib sulle laulda meelt, mis Petteri loost. Kui vana sa oled? Kas sa elad ammu juba Hiiumaal, oled juba päris hiidlane. Too palju, kes su sõbrad on? Kristiina ja kõlli äkitsi käsle põle. Sellist armastad loomi ka ma teen, sul on kodus mitu Lauma. Kes need on? Kõik seal käsistver. Kuidas ema perekonnanimi on, kuidas ema nimi on päriselt ka, vahel lennuk käiku vahel. Kas ema, isa aitad ka kodus ja mida sa teed, milleks sa neid aitad? Käega vahel aitab veel pesta, tänama aitasin, emad ei vaata, mida kuivatada Leost. Aga kes kassile ja koerale ja jänkule süüa annab, kas sina annad ka vahel? Ja? Kui tahad, siis ma kallan talle juua. Kas ema-isaga vahel laulavad kodus? Kes sulle need laulud selgeks on õpetanud? Mitte töötama. East õppisin pinni ja panni, meie lähme vanni. Ei, me. Teeme seebivahtu seeme. See tiiva, see Me. See on ainult linna külma ja kivist. Tean mõnda pügatud puud. Tean mõnda majasest lõputust rivist muulisuus, oigavad tuult. Tean seda nukrust, linnal on anda pidev lootus ei vii. Tean, et ta rõõmud nii rasked on kanda. Igaüks võltsitud viiv linna tean linna, vaid mis minust tuleb. Päev-päevalt kaugeneb, maalinn minu Meirates müüresse suleb. Oi, kui ma karjuda saaks. 1967. aastal olete Te kirjutanud niisuguse luuletuse kivisest ja karmist kurvast linnast. Kas võiks arvata, et juba siis oli see maaläheduse igatsus olemas, mis siis nüüd on teoks saanud? Ju see igatsus on igas inimeses loomuomaselt kuskil olemas. Minul võib-olla sellepärast, et pani põline linlane, oleneb, mul tekib, mul on sihuke tunne, et mul on midagi puudu, mis teistel on. Enamikul eestlastel on maakodud, on esivanemad maal. Mingit niisugust seotust ei ole ja siis tekib mingi niisugune. No ikka ilmajäetuse tunne, et mind on petetud, ma pean ise endale siis kätte võtma selle maakodu, mida mul ei ole olnud. Soo, kust me jäljed lähevad, jääb varsti täiesti sootuks. Veel mälestus on veel aim. Kuid siis me jäljed on. Tardunud sootuks sest soo pole süüdi, et taganeb. Selles süüdi on süütumad kraavid. Ja kui ükskord meid pole, Me jäljedki võssa sulgevad magistraalid. Ja iga jälg kisendab üksinda ja sureb omaette. Sest tema ei tahtnud tarduda soos, vaid uppuda lauka vette. Sinu jälg, minu jälg. Miks nemad just peavad oigama peaaegu pinnal kui öösiti laulda on lubatud, neil kellel õnnestus põhjani? Kas te tunnete, et see maakodu praegu on ka loometööle mõjunud innustavalt? Vot ei oska ütelda, ju see emotsionaalne laeng on ükskõik kus maailma geograafilises punktis sa oled, see on olemas see nagu sellepärast, et noh, põlise linnainimesena, aga mulle ei saagi nagu mingid niuksed ürgset maa tunnetust olla. Aga luuletusi võib lõppude lõpuks igal pool kirjutada. Kas ei hakka nii palju aega üle, et saate Hiiumaa kultuurielule õlga alla panna? Mis tõlge alla panna ka seal on isegi see kultuurielu täitsa tubli, sellepärast et see pikaajaline isoleeritud, mis talvel tekib, see juba ise eeldab seda, et meil tõesti taidlus ja peab olema järjel. Sest meil ei ole meelelahutust, kõik kangesti suvel kipuvad meile esinema ja suvitama, aga kui keegi aitäh talvel ka tuleks, siis oleks nagu natuke rohkem rõõmu, sest asjast. Ja nii tuleb ise teha. Näitering on vägev kultuurimaja juures kaks täis metraažillist näitemängu püsti pannud ja ja siis muusika muusikakooli õpetaja, neile on väga hea pianist, temaga me oleme koos teinud siis luule, muusika, põimikuid, halveris, tunderist, jalavenust. Pikkade-pikkade õhtute sisustamiseks. Nüüd kõnnid kummalisi radasid. Need viivad järjekindlalt õõnest mööda. Sa kohtad aina riivet, tabasid ja imestad, kui näkku sind ei lööda. Nii lähed oma mõtetega rappa. Näki keerlevad kui hullud helbed, sajus. Soneti märg, jääb sinust Palmimata. Endalegi ootamatult tajud, et tulid ära liiga. Karmil kiirul. Jäi hinge hüüdma imeline viiul. Nii peene heliga, et kõrv ei taba. Saastutud rapsid helbed maha? Jah olla, olla tuisk, jäi selja taha. Ning oled äkki kohutavalt vaba? Ma tean, et te olete väga paljude väga lähedane poetess, väga armastate. Kas te oskate öelda, mispärast see nii on? Olete te sellele ka mõelnud? Kunagi? Ei, muidugi olen jah. Ja mul on niisugune, noh, see on väga ebamugav küsimus, üldiselt. Naiste luuletaja olen. Ise mul niimoodi eputades meeldib ütelda, luule meeldib naistele väga tarkadele meestele. Vaata, kas ta nüüd päris nii on Lepist, et maitseid on mitmesuguseid ja võib-olla asi on tegelikult selles, et mul on ikka üsna lihtsad laulud. Ma võib-olla sageli kirjutan just selleks, et ise aru saada, mis ma mõtlen nagu Kihnu Jännu mann olijat. Et kust ma tean, mis ma mõtlen, kui ma pole kuulnud, mis ma ütlen ja mul on samamoodi, et midagi kripeldab, omas kirjutan maha, saan teada, mis mind häiris. Ja siis, et ma ise aru saaksin, ma eriti tark inimene ei ole, siis ma pean hästi selgelt endale arusaadavalt kirjutama ja ju siis sellepärast saavad teised ka aru. Miks just siin? Miks just siin said tuhaks jumalik tuli. Miks just siin? Miks just siin sai otsa su kuninglik lend. Miks just siia omal lõpusa otsima tulid? Miks just siia, mu keskija isand, mu armsam ja vend. Nüüd on tuhka vaid tuhkamu põrandal, laual ja toolil. Nüüd on tuhkavaip tuhka, kõik kapid ja riiulid täis. Ei nüüd Magardassaa tuhaasemeks muutunud voodi silmad, tuhastontiined, laud enam kinni ei käi. Tuhk on Saleliks sööbiv. Sinu tuhk, kadedus, hall, raiuja meeltesse sööbib ja sööbib ja sööbib mind ta matab ja matab. Ja juba ma olen tal. Nüüd me oleme tuhk. Me oleme palju tuhka. Ja me oleme tuhk mille all meie rahutus puhkab. Päeval paterdan pardina, partide seas. Pole halvemmateistest, nad teavad. Kuid õhtuti luideksma moonduma pean. Ja seda vaid sina võid teada. Ja kuigi ma Päevaleht pardina näinud ja mu kuju on madal ja raske ja kuigi ma praeksunia taarudes käin olen siiski üks luikede lastest. Ja õhtul, kui tuba on vaikne ja soe, kui su kõrval ma vaikida tahan su käsi siis vargsimus sulisse poeb ja mu parti rüü rebib mult maha. Suurest rõõmust ma häbenen enese häält. Teen seda, et olen liig ilus su silmis. Liigilus, jää, jääd päeval. Ma olen nii kole. Ja hommikul siis kui ma jällegi pean oma pardirivi panema selga et olla üks partidest partide seas oma elu ja saatust. Ma pelgan Ja õhtuti siis kui sind polegi siin. Sest me vahel on kiusakas kaugus. Maimisel mõttes üht kummalist viit. Mis saab kord mu luigelauluks?