Mõnikord oli ta täiesti tühi. Mõnikord istus seal kolm või neli inimest. Kui aga rahvast oli rohkesti, harilikult kella kahe-kolme vahel öösel võis kuulda iga sõna, mida ümberkaudu räägiti ja kellega tahes jutuotsale saada sest ruum oli pisike. Ja niipea, kui seal istus või seisis oma 20 inimest, tekkis tunne, nagu prantsatas kogu krempel varsti lõhki. Suuremat kontrasti pole võimalik ette kujutada. Ringiratast ümber väljaku magasid maas kaltsakad inimesed. Tihti sulasid nad pinnaga niivõrd ühtepidi hoolega ette vaatama, kui ei tahtnud nende otsa komistada. Kes aga iganes sel kellaajal väljakul seisis või kõndis, oli kahtlane tüüp ja parem oli temast eemale hoida. Kui algas elu paaris, oli tegelik eluti emal ammu lõppenud. Paari külalisteks oli euroopaliku välimusega rahvas, prantslased, ameeriklased, inglased, leidus ka araablasi. Aga nood olid kas euroopalikult riides või nad jõid ja juba üksi see muutis nad vähemasti nende endi silmis moodsateks inimesteks. Ehk teiste sõnadega eurooplasteks. Joogid olid väga kallid ja sisenedes söandasid ainult jõukad araablased. Kaltsakatel kujudele, kes väljas magasid, oli taskus kaks franki või mitte midagi. Šerosaadi külastajad maksid konjakiklaasi eest 120 franki. Ja nad kummutasid mitu klaasi järjest väljakul. Enne kui vaikus maad võttis, võis kuulata araabia muusikat. Raadiote üürgamist kostis igast joomakohast, millal katus pea kohal? Barris mängis eranditult euroopalik tantsumuusika. Pealegi diskreetselt ja iga siseneja tundis end kohe kuidagi peenemana. Mad Ammin joon hoolitses uusimate lööklaulude eest. Ta oli oma plaatidele uhke ja pea iganenud. Seal ilmus ta paari uue äsja ostetud plaatide virna, aga ta mängis neid alalistele külastajatele ette. Tundes oma klientide maitse vastu elavat huvi. Sündinud oli madaamin, joon Shanghais. Tema isa oli prantslane, ema hiinlanna. Tal olid olnud pilusilmad. Aga ta oli lasknud neil operatsiooni teel korrigeerida ja nii oli tema Hiinapärasusest üsna vähe järele jäänud. Oma ema hiina päritolust ei teinud aga kunagi mingit saladust. Enne Marokosse tulekut oli ta elanud teistes prantsuse kolooniates mõned aastad ka toalaas. Ta leidis vigu kõigi rahvuste juures. Iial pole ma kohanud naiivsemaid ja päisemaid eelarvamusi kui sellel naisel. Ainult prantslaste ja hiinlaste kohta ei tohtinud keegi midagi öelda. Minu ema oli hiinlanna, lisas ta uhkelt. Ja mu isa oli prantslane. Nii rahul, kui ta oli iseendaga, oli ta rahulolematult teistest rahvustest külastajatega. Mina võitsin tema usalduse tänu pikemale jutuajamisele, kui ma kord baaris temaga kahekesi jäin. Juhtus, et mu sõbrad inglase filmigrupist unustasid vahel ära minnes oma osa eest maksta. Ja ma panin nende eest raha välja. Seetõttu pidas naine mind rikkaks salapäraselt rikkaks, nagu see inglastega ikka olevat, kuna nende riided seda harva reedavad. Arvatavasti selleks, et ma tahan miniooni haneks tõmmata, oli keegi talle mind psühhiaatri pähe serveerinud. Et ma seal sageli rahumeeli vaikivana istusin ja hiljem naisega üksi jäänud temalt üksikasjalikult külastajate kohta aru pärisin, otsustas ta kuuldust uskuda. Ma ei lükanud seda ümber, see sobiski mulle. Nõnda jutustas ta mulle rohkem. Ta oli abielus, musi ööminiooniga suurel rohmakatüübiga, kes oli teeninud võõrleegionis ja naist paaris ainult harva abistas. Kui külastajaid ei olnud, keristab pisikese ruumi pinkidele ja magas magus hästi. Kui aga saabus külalisi, keda ta tundis, Viistanaad lärevieera nimelisse prantsuse bordelli, mis oli jäänud paari minuti tee baarist. Hea meelega veetis ta seal tunnikese või kaks ja tuli harilikult koos külalistega tagasi. Siis andis ta naisele kõigest aru, rääkis bordelli saabunud uutest tüdrukutest, jõi pisut ja oleks võib-olla teiste külalistega hiljem uuesti Rivieras. Seda sõna kuulisse saades kõige sagedamini. Mussiminioonil oli laiade õlgade kohta ootamatult ümmargune ning unine poisi nägu. Ta naeratas loiult ja kõneles prantslase kohta haruldaselt vähe ning aeglaselt. Kanaeine oskas vaikida. Ega olnud naljalt pealetükkiv kordaga rääkima hakanud, ei saanud enam pidama. Mees, loputus vahepeal klaase, magas või läks Rivieras. Mitte kunagi ei lubanud ma ta oma tugeval kaasal häbematuks muutunud purjus külalisi välja visata. See dategi täis paar kuulus temale ja raskemaks juhuks oli tal baarileti all grammofoniplaatide juures kumminui varuks. Sõpradele näitas ta seda nuia meelsasti, unustamata kunagi mürgiselt naerda ning lisas ainult ameeriklaste jaoks. Purjus ameeriklastega oli tal kõige rohkem sekeldusi, mistõttu ta neid südamest vihkas. Tema silmis oli maa peal kahesuguseid Barbara ees. Kohalikud ja ameeriklased. Ta mees polnud mitte alati võõrleegionis teeninud. Ühel päeval pöördus tooma pooleldi laisale, pooleldi kavalal viisil minu poole ja küsis, te olete arst hullutohter, eks ole. Miks te seda arvate? Küsisin teeseldes üllatust, meile räägiti. Ma olin kaks aastat Pariisi lähedal hullumajas põetajaks. Mu siis tunnete asja, laususin mina. Mees oli meelitatud. Ta jutustas oma tookordsest tööst, kuidas ta hulludega hakkama sai ja alati täpselt teadis, missugused olid ohtlikud ja missugused mitte. Tal oli nende tarvis oma isiklik lihtne jaotusprintsiip vastavalt sellele, kui ohtlikuks ta neid pidas. Küsitlesin musi eminiooni hullude kohta Marrakeshis ja ta nimetas paari linnas üldtuntud juhtu. Sellest õhtust saadik suhtute minusse pisut nagu ametialasesse ülemusse. Kui keegi paaris natuke napakalt käitus, vahetasime pilke ja vahetevahel tegi ta mulle isegi klaasi konjakit välja. Ma tamminioonil oli sõbratar, õieti ainuke, kelle sõprustab tõsiselt võttis. Ta nimi oli sinnet. Ja ta käis siin sageli harilikult istuste kõrgel paari pukile ootes. Ta oli noor ülesmukitud ja väga kahvatu jumega nagu inimene, kes ei maga öösel, vaid päeval. Tal olid pung silmad ja iga hetk pöörduste külalist oodates ukse poole. Jäi mulje, nagu kisuks neid silmi magnetiga ukseklaasi külge. Siin nett igatses seiklusi. Ta oli 22 aastane ja ta polnud veel Marokost kaugemale saanud. Ta oli siin sündinud. Ta isa oli inglane, kes oli ära Dakari läinud ega hoolinud temast. Ema, aga itaallanna. Talle meeldis, kui räägiti inglise keelt, sest meenutas talle isa millega isa tegeles. Miks ta Marokos oli viibinud ja miks ta kaari läinud, jäi mul teadmata. Nii ma tahan, minjoon kui ka siin need ise. Mainisite ta mõnikord uhkustundega, andes sõnadeta mõista, et mees oli tütre pärast jalga lasknud. Kindlasti lootsid mõlemad, et sa oletus vastaks tõele. Sest kuna isa tütrest ei hoolinud, pidi selle taga midagi olema. Et ta suisa vältise linn, kus siin need elas. Emast ei räägitud kunagi. Mul oli mulje, et ta elas veel Marrakeshis aga tema üle ei oldud uhke. Võib-olla oli ta vaene või polnud tal kuigi auväärne elukutse. Võib-olla ka ei peetud itaallastest eriti lugu. Sinnet unistas reisist Inglismaale, tundes selle maa vastu erilist uudishimu. Aga ta oleks läinud mujalegi, isegi Itaaliasse. Ta ootas rüütlit, kes teda Marokost ära viiks. Neil tundidel, mil paar oli tühi ilmutas ta eriti ärevat ootust. Vahemaa puki juurest ukseni oli umbes kolm meetrit. Aga kui uks avanes, võpatas ta iga kord, nagu oleks ta vastu vahtimist saanud. Kui ma siin, et esmakordselt märkasin, ei olnud üksi. Tema kõrval istus naiseliku välimusega üpris noormees kes oli veelgi enam mukitud kui ta ise kellel suured tumedad silmad ning pruun nahavärvus reetselt marokolasega. Nad käitusid omavahel väga usalduslikult ja tihti tulid nad siia paari koos. Pidasin neid armastajapaariks ja jälgisin neid, kuigi ei teadnud neist veel midagi. Alati tundus mulle, nagu oleks noormees otse kasiinost tulnud. Ta mõjus prantsuspärasena, mitte ainult riietuse poolest. Ta veskis neetil end avalikult kallistada. Mis oleks araablasega tähendanud suurimat häbi? Nad jõid palju. Mõnikord oli neil kaasas veel kolmas umbes kolmekümneaastane meesterahvas, kes nägi välja veidi mehelikum ja polnud nik plaanitud. Kui siin need esmakordselt mind, kui inglast üsna arglikult kõnetas istus ta paari pukil. Mina istusin temast paremal, noormees vasakul. Teda huvitas film, mida mu sõbrad Marrakeshis väntasid. See oli talle küllalt suur sündmus. Ja nagu ma varsti taipasin, oleks ta ihust ja hingest tahtnud seal kaasa mängida. Ma vastasin viisakalt, küsimustele. Ma tahan. On rõõmustas, et olin tema parima sõbratariga lõpuks tuttavaks saanud. Me vestlesime mõnda aega ja siis esitles ta mulle vasakul istuvat noormeest. Nad olid abielus. Ma panin seda väga imeks, oleksin oodanud kõike muud, kui seda. Nad olid abielus juba terve aasta. Niiviisi kahekesi jäi neist mulje, nagu viibiksid nad veel pulmareisil. Ent üksi olles vaatasin alati igigatsevalt ukse poole. Ja igal juhul ei olnud see tema mees, keda ta sealt ootas. Viisakalt naljatledes pärisin üht-teist tema eluviisi kohta ja sain teada, et nad läksid baarist koju kella kolme paiku ja sõid õhtust kella viie paiku heitsid magama ja magasid pärastlõunani välja. Küsisin, kellena ta mees töötab. Tal on isa. Minjoon, kes meie jutuajamist pealt kuulas, muigas selle peale õelalt. Pruun naiselik noormees naeratas häbelikult kuid parajasti nii palju, et tuleksid nähtavale ta säravvalged hambad. Tema edevus varjutas kõik, isegi kõige piinlikum kohmetus. Tegime vastastikku ettepanekut tõsta klaasi ja nõnda meie vestlus arenes. Ma märkasin, et ta oli tõesti nii rikutud, nagu ta algul paistis. Küsisin, kaua ta oli Prantsusmaal elanud talini valdavalt prantslaslik? Üldsegi mitte lausest. Ma pole kunagi Marokost kaugemale saanud. Tahaks ta Pariisi minna? Ei, seda tahtmist tal polevat. Taasta võib-olla Inglismaale? Ei, õieti mitte. Kas ta ülepea kuhugi tahaks? Kõigile küsimustele vastas ta jõuetult nagu poleks tal millekski hindu. Ma tajusin, et siin peab olema veel midagi, millest ta vaikib. Midagi, mis teda selle kohaga seob. Net see olla ei saanud, sest too andis selgesti mõista, et talle meeldiks ükskõik kus, ainult mitte siin. Paarike, kes näis nik plaanitud ja harilik jäi mulle mõistatuseks. Nägin paaris igal öösel. Peale paari külastavate välismaalaste tundsid nad huvi veel madaam missiooni grammofoniplaatide vastu. Nad soovisid teatud laule. Mõned olid nende meelest nii ilusad, et neid kuulati kuus korda ühtejärge. Siis lõi muusika neile jalgadesse ja nad hakkasid paarile Tiia ukse vahelisel kitsal põrandaribal tantsima. Nad surusid oma liikmeid nii tihkelt vastakuti, et veidi piinlik oli neid vaadata. Net tundis sellest üliintiimsest tantsimise viisist rõõmu. Kuid pealtvaatajate pärast kaebasta oma mehe üle. Temaga on võimatu. Ta ei taha teistmoodi tantsida, ma olen ikka öelnud. Ta ütleb, et ta ei saa teisiti. Siis algas järgmine tants. Ja kui nad juba nii kaugel olil, hoolitses need kiivalt, et nad ainsatki plaadi tiiru vahele ei jätaks. Kujutlesin netti mõnel teisel maal, kuhu ta sõidaks. Kuidas ta sealt täpselt sedasama elu elab. Nendesamade inimestega seal samal ajal. Ja nägin teda Londonis nendesamade plaatide järgi tantsimas. Kord öösel, kui olime paaris üksi, küsis madaam Minjon. Kuidas siin nett? Mulle meeldib? Teda ei tunne enam äragi, õhkas Madaminioon. Kui te teaksite, kuidas ta selle aastaga on muutunud. Ta on õnnetu, vaeseke, ta poleks pidanud tollega abielluma. Kõik need kohalikud on halvad abielumehed. Poisi isa on rikas, poiss on heast perekonnast, see on tõsi. Aga vana jättis ta põranda, sest ilma sest, et neetiga abiellus. Ja tüdruku isa ei taha jälle tütrest midagi kuulda, sest see on abiellunud araablasega. Nüüd pole kummalgi midagi. Ja aga millest nad siis elavad, kui mees ei tööta ja isa talle ka midagi ei anna. Kas te ei teagi seda? Te ei teagi, son, poisi sõber, õigust, mina peaksin seda teadma. Te olete teda ju siin nendega istumas näinud, siin netimehe, sõber, anglo-i, poeg, mees ise, aga tolle armsam, see kestab juba kaua. Klui on nüüd poja peale vihane. Naiste vastu pole tal midagi. Ta tahab, et poegadel oleks nii palju naisi, kui nad tahavad. Aga seda asjameestega ta ei salli. Mõni päev tagasi kihutas ta poja minema. Ja sellest Scheneti mees on elanudki ja, ja siin netist ka. Hoovkonnas on üks, kellele siin meeldib. Ta pole enam noor, aga ta on rikas. Algul siin, et teda ei tahtnud. Aga abikaasa sundis. Nüüd on ta juba harjunud. Nüüd magavad nad tihti kolmekesi koos mees lööbinnetti, kui see ei taha. Aga seda teeb ta nüüd üksnes teiste puhul. Ta on väga armukade. Ta laseb siin neti magada ainult nendega, kes selle eest maksavad. Ta korraldab armukadedus, stseene kui naisele mõni meeldib. Tal ööbisin neti, kui siin mõni ei meeldi. Ja ta seda ka raha eest ei taha. Ja mees lööb ka siis, kui talle mõni nii meeldib, et aga ilma rahata tollega magada tahaks. Sellepärast ongi siin, et nii õnnetu. Vaene tüdruk, ta ei saa ilmaski teha, mis ta tahab. Ta ootab meest, kes ta siit ära viiks. Ma kohe soovin ta siit ära, pääseks, mul on temast kahju. Sealjuures on ta mu ainuke sõbranna. Kui ta ära läheb, pole mul mitte kedagi. Te ütlete, et Klui on poja peale pahane ja ta saatis poja mõneks ajaks minema. Ta loodab, et see oma lemmiku unustab. Aga ei, ta unusta, nad on teineteisest nii sisse võetud. Ja netisõber toon ka ära, pidi kaasa minema. Ta kuulub juuk Loui poja õukonda. Nii et nüüd on mõlemad läinud ja see on neile raske löök. Nüüd on nad ilma rahata, nad peavad võlgadest elama. Kuid see ei kesta kaua. Kui on juba paar korda katsunud mõlemaid lahutada. Poeg tuleb alati tagasi, ta ei pea vastu, kaua ei pea, tasin netti meheta vastu. Mõne nädala pärast on ta jälle platsis ja isana järele. Siis muutub kõikjale heaks. Oojaa. Varsti jälle. Siin pole midagi, hullumees on sellepärase siin netiga natuke pahur ja see on kõik. Ta katsub vahepeal kedagi leida, sellepärast teiega juttu tekigi. Räägitakse, et te olete väga ärritas. Algul mõtles ta enda peale, aga ma ütlesin talle, et sellest ei tule midagi välja. Te olete mul tema jaoks liiga hea. Kas siin meeldib teile? Alles nüüd hakkasin ma taipama, et mu oletatav rikkus oli mulle vembu mänginud. Kuid ühes punktis tegin Mathammynioonile üle kohut. Ta tuleksid ära viia, ütles ta. Ärge andke mehele siin neti eest raha. Raha tuleb ja läheb, sest vaest tüdrukut see ei päästa. Raha ei saada selle mehe kõrval elades kunagi, sa võtad talt kõik ära, tee, sõitke temaga lihtsalt koos minema. Mees ei saa sõita lõbuks, kuulub ju mees Kloy poja õukonda ja sealt ei saa niisama lihtsalt ära tulla. Lisaks passigi. Oleksite te teda aasta eest näinud, kui värske ta oli nagu puhkev pung, ta vajab head kohtlemist ja mõistliku õelu. Ta on ju ometi inglanna, aga loomulikult nagu ta isagi. Sealjuures on ta nii armas. Ei tahaks hästi uskudagi. Kas te oleksite teda Ingalannaks pidanud? Ei oleks, ütlesin, või siiski. Võib-olla oleksin temaga käitumise peenuses ära tundnud inglanna, eks ole, ütles madaaminjon. Temas on midagi peent, just nagu inglanna. Mulle isiklikult inglased ei meeldi. Nad on minu jaoks liiga rahulikult. Te vaadake oma sõpru. Seitse-kaheksa inimest istub terve õhtu siin tundide viisi. Ja kuulda pole mitte kui midagi. Mulle on see õudne ilmas ei tea, kas mõni neist pole äkki seksuaalmõrvar. Aga võrreldes ameeriklastega? Neid ei kannatamas silmaotsaski, need barbarid. Kas olete mu kumminuia näinud? Ta tõi selle leti alt nähtavale ja viibutas paar korda edasi-tagasi. See on mul ainult ameeriklaste jaoks. On mul juba suureks abiks olnud, seda võin ma teile kinnitada.