Tänase luulekava Aaro hella kuskil luulest on koostanud Liiseppel. Luuletusi kuulete Einari Koppeli esitades muusikaline kujundus Merike vait maalt. Soome kirjandusteadlane Anna-Maria Talgreen peab võtmeks Aaro Hellagoski luule juurde epiteeti ränkraske. See liitsõna iseloomustab küll kõige paremini Hellakovski luulelaadija värvi tumedus ja tuumakust autori ehedat vaistlikust ja ohjeldamatust. Kõike seda, mis on teinud sellest loodusteadlaseks koolitatud meest. Meie põhjanaabrite, ühe suurema käsiloleva sajandi luuletaja Aaro Hellagoski oli niisiis koolituselt loodusteadlane ja geograaf ning tegutses eraelus kooliõpetajana. Soome külaelu ja loodus olid juba lapsepõlves luuletajale südamesse kasvanud. Aga ühes sellega oli ta põhjamaise sünnipärandina saanud verre sisemise karge, eetilise enese sunni pürgimuse aususeks. Seda tunnistab hella kosk ise ühes hilisemas luuletuses oma isast. Hellagoski luule põhiprobleemistik on filosoofilist laadi mõtisklemine mina ja maailma ja olemise ja kõiksuse ja muutumise üle. Neile teemadele läheneb ta enamasti looduse kaudu. Looduse rüpes suudab ta end teinekord lahtigi rebida oma vastuolulise mina probleemidest. Tema esimeste luulekogude neid hakkas üksteise järel ilmuma 1916.-st aastast peale. Tähtsamaks teemaks ongi loodus, inimese vabastajana, loodus, unustuse ja õnneandjana ilma vastutasu, tahtmata. Kuupaiste metsas. All okste unelemist. Valgus on kummalised. Metsa sees võludee ei tule kuskilt, ei vii kuskile. Vari põgenes. Keha polegi mul kuu paistesse liugunul. Samm minust irdub õhku, jääb tühjusesse, sirutan käe. Oma märjast vete sülest haug läks puusse laulma üles. Kui halli pilve lahtus päeva jõud ja järvel algas lustlik lainesõud oli haugeäki kõrges kuusepuus. Punane krõbe käbi suus. Nähes kuuldes haistes ja punast käbi maitstes tundis ta midagi ära vist. Selle hommiku imelist säramist. Ta tegi lahti luise suu ja lõugu, kuidas lõualuud ränkrasket laulujoru all, kas. Nüüd linnud jätkata ei malda. Vete raskus, kui tulnuks üle üksinduse külma süle Raske on leida midagi, mis kannaks nii väga kirjaniku loomingu pitserit kui seda on Väine Aaldoneni 1945. aastal valminud vaskpea noorest Hellaagoskist. Tema huultel kumendub niisama kibe iroonia kui tema luuletusteski. Otsmikusagara tõusevad protslikult esile ja üksildased silmad vaatavad oma ainitist raskemeelset vaatamist. Hellagostki luuletajad ei algust, mõjutas tugevasti esimene maailmasõda ja tolleaegse Soome sotsiaalsed probleemid. Luuletaja ei sekku oma luulega poliitilistesse sündmustesse otseselt luulesse jõuab ainult resignatsioon. Autori soov põgeneda linnast tagasi kõrvalistesse maakohtadesse, armsate metsade juurde. Soov unustada metsade unes kõik see, mille nägijakse teadjaks on tuldud. Linnas see muidugi ei õnnestu. 1920. sel aastal avaldatud luule kogume kaks eessõnas kirjutab autor et tema põlvkond on põhjani ära näinud selle valu, mida kauneid fraasid ei ole suutnud peita selle pettuse, mis kuulub sõna elu juurde. Järgnev on üks Hellagoski luuresse tuleku aegade programmilise luuletus, kus luuletaja vaeb oma vahekorda luule muusaga. Kui ka Betul otse hakul pilgul rangelt pinguldatul tahan ometigi jõuda. Sinul ligi. Ja peotäis pahnlasid. Kui sind kinni kahmasin. Aga ükskord raudvööväega kammitsen sind kindla käega. Olgu, keska oleks sulle abiliseks. Kas sind ma tahan ehtimata alasti Jamiikimata ilma ürbist, kantust, teiste atust? Näitan sinu kuju ilmale. Hüüan iga kuuljale iganes. Nii nägin mina sind enda ees. Mitte kunagi hiljem enam pole luuletajal tulnud nii otsesõnaliselt mainida tahte osa oma loomistöös. See, mida ta öelda on tahtnud, on nüüdsest peale tunginud igas reas lausa painova jõuga otsekui iseenesest esile. Aaro Hellagoski on kahtlemata kõige egotsentrilise luuletaja, keda meie lüürika ajalugu tunneb, öeldakse Kai laidise teoses soome kirjandus 1917 kuni 1967. Niisugustel tahte inimestel küpseb tavaliselt vastus küsimustele, mis nad on enda ette seadnud pikkagi aega omaenda sees. Hellagoski ei olnud erand. Vastus küpses luuletajas 12 aastat. Lagovski vaikis luuletajana ajavahemikul 1928 kuni 1941. Hellaguste vaikis luuletajana selle ajavahemikul ja pühendus teaduslikule ning pedagoogilistele tööle. Üldsusele arvamusel, et luuletaja on pannud punkti oma luuleloomingule. Nii arvas autor, isegi. Mõlemad eksisid. Maailm ja tema vahekord, luuletaja mina ka ei olnud sõja järel enam sama, mis kahekümnendatel aastatel. Teise maailmasõja võttis luuletaja vastu küpses mehe ja luuletaja eas. Ta ei võinud vaikida ega vaikinud. Sõda ja möödusi taunides suhtub ta sõjasse kui kohtupäeva, kus vaagitakse iga inimese süda, veendumus, tunne ja mõistus. Sel ajal alanud Hellagoski teine loomisperiood vältab tema elu lõpuni. Oletused kogudest uus luule 1943 kiikuvad käilad 1946 vaikust 1949. Sarju 1952. Mumme kirgastub 1953 on soomekeelse lüürika, tippsaavutus, üksinduse, külmsüli ja kõrvaltvaataja osa ei rahuldanud luuletajat, nüüd enam. Töönduva vee all salapulbatus käis. Tundmatu kala ise sügavikku jäi. Teades sügavusest Viivuks läikumist pinnavee all sala. Teaksin maas seda kala. Luulekõne. Olen sündinud kuskil vabapilve all. Nagu mu vennadki, laine lind ja kaunid puud. Olin nimetu nii nagu nemad ja nagu kõikjal mu vennad, muud. Ehk ainult veel enam üksi üksi ja ilmsi iseendaga silms ilmsi. Mitte isekusest. Ise ei teagi, miks. Nii olin määratud. Nõnda andusin, et kaugused said mulle lähedaseks. Kandusin läbi vaikset salakambritesse eine. Neist üks oli kirkam, kui teine. Laatadele. Ja kõikide silmade endasse vaatavate valgus heiastub mutiibadelt, mille värv on mulla ja pilvede tulise kulla. Kui tumeneb õhtu, rahuline ja hämarus tõuseb oksistust küsi taeva talumailt, Rutooline, kelle kink on see õhtu ime. Ja sinu enese küünus olkust. Tühi vaev oli valu ja sumpamine. Juurde saladuste ei saa. See oli lõputuse lõhkumine. Üks põhjatuse loodimine, ainult küsimusmärk, sõelutsa. Ära urgitse, kust ja kummatigi oled tühivaid. Ole lahtivaid. Lase saladustele tulla ligi või hõljuda üles pilvinegi mööda metsa latvu humisevaid. Lase silmadel paista. Lase tulla tuulel hinge, et tunne ei sulgatuks. Vait olijal ainult olnud kõrv. Ta kuuleb. Kui sammud hiilivad purde puule on lahti ainult oota jaburaks. Ränk raskuse tunne säilib edasigi ülitõsidusena. Meeleolud on veidi rahulikumad, luuletaja suhe inimese ja iseendaga on endistviisi eetiliselt karm ning nõudlik. Pöördu enesesse, ütleb ta küsitleja, kuula ennast. Hoidu enesele valetamist, kas mugavusest või rumalusest kasva väiksemaks, muutu vaesemaks õppi, kuna ma iseennast ja vaikust ja tühjust ainult sel moel võid sa hingelt avardada, avaneda ja õppida kuulama muid ja maailma ühes tema häälte ja saladustega. Elu lõpulähedastes luuletustes on meie ees elu ja tunde tark luuletaja kes võtab eluhetki vastu nii, nagu annaks neid ise ega saaks. Luuletaja on leidnud ühenduse kõiksuse ja ühenduse inimesega. Sisenedes enesele, et väsida võib, aga kustuda ei ole tal õigust. Küsib autor ikka uuesti. Mis on see, mis jäi minu poolt tabamatuks? Väsida võib. Aga kustuda ei saa. Hirmuäratavalt sisimas õhetav. Vaos madalat pilve ja jäisema mõistetud olen tulena hävima. Kaua see vältab kaua. Pikad päratult ööd on olnud ja päevad leekidest jalad tud. Rohmatanud on sambaid, kuuma tuhka suuri ja väikesi. Pimedusse uhkab mu suust sädemete tulelust ning ajudes loob ja lõõmab. Ahakus, näeks tulemust. Elutulemus, mis valu ja melu ja balang Kas on siit koorunud midagi? Olenema kuskile valgust valanud. Selle tuulise õhuraskune olenduvaid Liikuva rahu otsivata sain. Olen kergus ja jõud. Ja nähtamatus. Selles on mingi sõnulseletamatu aus. Enne iialgi jõudu ei jätkunud seal ära teeninud kõik nüüd kergel käel. Vean Belver ja lähebki korda mu püüd ja lõokese häält mahelisem nüüd. Kergem kergemast see rahu liikuv ime, mis sinust Eruldamas. Ei saagi sarja vaibuma. Küll soikunud hääled muud kuid riiulitelt kaiguma jäänud hääletuse suud. Täispoole nõelasilma, kust võib jõuda hiir kui kitsukene avaus talt hinge seest ei vii. Sest lavest üle põikul ei ole sooveris. Sel riideid heitnud. Kinol on palju kuulamist. Ei saadud sarja vaibuma. Kui soikus heli, muu jäi hääletusse kaiguma. Veel tabamatu suu. Maalikunstnik. Päeva läbi elasin ennast, maastiku janul, silmi, lehitsesin puid ja kõrgendiku. Vastu õhtut alles pildi tehes. Kaselehe.