Kui oreli jään, nägi pere, mis esmakordselt näis too talle lausa inetu. Ta lihtsalt ei meeldinud talle kui oli talle vastumeelt selle naise riietus. Orel jään ise, poleks valinud säärast riidesorti. Tal oli kangaste suhtes taipu. Seda riiet oli ta näinud paljude naiste seljas. Mida head võis loota naisest, kes kandis idamaise printsessi nime aga ilmselt ei lugenud end kohustatuks maitsekalt riides käima. Tema juuksed olid sel päeval tuhmid hoolitsemata lühikesed juuksed nõuavad aga pidevat hoolitsust. Reiljan poleks teadnud ütelda, kas perenišš oli blond või brünett. Ta oli teda pealiskaudselt vaadelnud. Talle oli sellest naisest jäänud mingi ebamäärane üldmulje koos igavust tunda ja ärritusega. Ta pidi endalt isegi küsima, miks siin nagu ei klappinud miski. Ta oli pigem väheldane, vist kahvatuke. Olnuks tema nimi Shan või Marii, poleks oreli, jään pärast kokkusattumist temale hiljem enam mõtelnud. Kuid tere, Nis. Kummaline ebausk. Just see ärritas teda. Asi puutus ühte rassini värssimistele pähe kerkis see värssoli teda kiusanud sõja ajal kaevikuid ja ka hiljem pärast mobiliseerumist Üksvärss, mis polnud tema meelest isegi ilus. Õigemini, mille ilu tundus talle küsitav. Seletamatu kuid see oli teda painevalt jälitanud, jälitas ikka veel. Ja kaua rändasin ma tseesar reas. Üldiselt oli ta värsside suhtes nii entsee värss tuli visalt ikka jälle tagasi. Miks? Seda ei osanud ta endale seletada. Igatahes ei puutunud siin asjasse Berenis too teine, tõeline. Ta mäletas muide, vaid üldjoontes seda vana lugu, mille üks rida teda painas. Toores siini tragöödia, Berenisson, brünett ja tseesar, asub kuskil Antiookia ja Beiruti kandis mandaatma. Too naine on üsna tõmmu, üleni käevõrusid täis terved hunnikud, linikuid ja loor. Tseesar ja ilus nimi linnale. Või naisele. Igatahes ilus nimi. Tseesar rea. Ja kaua rändasin, ma muutun tõepoolest lapsikuks. Ma ei suuda meenutada, kuidas oli selle tegelase nimi, kes lausus seda värssi. Mingi pikk ärakurnatud, melanhoolne vennike süsimustade silmadega vedelvorst malaariahaige kes viivitas armastusavaldusega seni kui perenišš valmistus, juba roomas abielluma kangakaupmeest meenutava priske käigariga kes samasuguse žestiga viskas letile oma kaupa, kui heitis õlale tooga hõlma. Kiitus. Ilma naljata, Tiitus. Ja kaua rändasin mad see sarjas. Küllap vist oli mingi laiade tänavatega linn väga tühi ning vaikne linn, mida oli tabanud õnnetus võib-olla koguni sõja kaotus. Mahajäetud linn, linn kolmekümneaastaste meeste jaoks, kellele enam elugi polnud armas kivine linn, milles sonid kogu öö. Kaotad usu, et kord veel kumab koit Kareli jällegi kujutluses sammaste taha peitu pagevaid koeri, keda tema ootamatu ilmumine raipe kallalt minema peletas. Kõikjal vedelemas maha visatud mõõku, soomusrüüsid au ja kuulsuseta võitluse jäljed. Kummaline, et tema oril jään, tundis end nii vähe võitjana. Võib-olla sellepärast, et ta oli matkanud tirooli sea Salts kammerkuudis näinud viini sel hetkel, kui Doonau lained kandsid enesetapjate laipu ja raha. Kursi langus tekitas välismaade turistide närust rõõmujoovastust. Mitte oreli jään oleks endale täpselt sõnastanud oma mõtiski elusid. Aga ta tundis vaistlikult, et ta on võidetud. Et elu on ta lõplikult võitnud. Asjata kinnitas ta endale. Aga me oleme ju ometi võitjad. Ta ei suutnud iialgi täiesti toibuda sõjast. Sõda oli haaranud oma võimusesse, enne kui ta oli saanud elama hakata. Ta kuulus sesse aastakäiku, kes oli ajateenijana olnud kolm aastat sõjaväes ja ootas päevast päeva vabaks saamist. Saabus 1914. aasta august. Ligi kaheksa aastat lipu all. Ta polnud küps nooruk kasarmusse ilmuste vähe erinevana keskkooliõpilasest, kes 1908. aastal otse oma perekonna rüpes ladina kvartalis maabus. Sõda oli ta kasarmust välja viinud ja ta lõpuks tõelisele elule tagasi andnud. Pärast lõpmata pikki aastaid, kus elati ühepäevaelu ja ei üle elatud ohudega kokku puutumised prostituutidega olnud jätnud jälgi tema hinge. Ta polnud ei armastanud ega elanud. Ta polnud surnud, seegi oli juba midagi. Mõnikord vaatles ta oma pikki kõhnu käsivarsi, omas haledaid jalgu, oma noort keha oma terveks jäänud keha. Ning võpatas tagantjärele mõteldes Santidele oma sõjakaaslastele. Neile, keda võib näha tänavail või ka neile, kes sinna enam ei ilmu. Varsti saab juba kolm aastat, kus ta oli vaba, kus temalt enam midagi nõutud, kus ta võis oma luu korraldada oma soovi kohaselt, kus talle koos teistega ei antud enam igapäevast toidunormi ja tal seest olnud vaja enam kedagi sõjaväelase kombel tervitada. Ta oli kolmekümneaastane, jah, täpselt 30 sai juunist täis päris täiskasvanud noormees. Ta ei saanud end päris tõsiselt võtta ning mõtles. Täismees. Ta kahetses isegi pisut taga lõppenud, seda muidugi mitte sõda ennast sõja aega. Ta ei toibunud sellest kunagi. Ei leidnud kunagi õiget elurütmi, ta elas ikka päevast päeva nagu siis. Ja seda tahtmatult ligi kolm aastat juba jättis ta homseks tähtsa otsuse langetamise. Ta kujutles, et pärast seda peab tema tulevik hoopis teiseks saama erutavaks pulbitsevaks muutuma. Talle meeldis seda kujutleda, kuid mitte rohkem 30 aastat, aga elu pole veel alanudki. Mida ta siis ootas? Ta ei osanud teha muud, kui sihitult ringi lonkida. Ja ta lonkiski. Ja kaua rändasin ma tseesar eas. Võib-olla selline oligi tolle klassikalise värsi järelkaja mõte. Teenistusest idas, kus ta lõpetaski oma sõjaretke oli ta toonud kaasa soo, palaviku, mõninga, igatsus tundega meenutas ta seda kergete elusaloniigis kreeka naisi, võltsromaane, mis kedagi ei suudab rahvatõugude mitmekesisust, seda pealetükkivad kupeldamist kõikjal tänavail saunades. Oreli jään oli kasvult üle keskmise mustade ja tihedate ninajuurele kokku kasvanud kulmudega ning ilmekate näojoontega noormees, kelle nahale elu oli jätnud oma märgid. Varem sõjas kandis ta vurri, aga ajas need maha pärast naasmist. Mitte sellepärast, et keegi seda temalt oleks palunud. Ei, seda paluti teha kellelgi teisel, tema juuresolek lõunasöögil, kuhu teda oli kutsunud keegi sõber, kes oli haiglas praktikal. Vorst oli ühe kirjaniku vend, kellest saanuks kahtlemata suur kirjanik, jäänuks ta ellu. Selle kirjanikuga koos oli orel, jään sõjas olnud. Vend, kes hiljaaegu oli Pariisi elama asunud, hakkas liikuma kirjanduslikes ringkondades, kus peamiselt olidki pärit selle õhtu külalised. Kutsutute hulgas oli ka üks väga ilus aga üpris nipsakas naine, kes ütles, et ta ei vaata vurrudega meeste poolegi. Kes ütlesite seda oreli Ani pärast? Too ei arvanud seda enda arst, praktikant lahkus viivuks ja tuli tagasi, olles toonud ohvriks oma vurrud. Selles loos pole midagi üllatavat ja pealegi on see tuntud, sest koos daamiga olid in eel keegi kirjastaja, kes seda kõigile jutustas. Ja paljud tema autorid kasutasid oma raamatuis seda episoodi mitmesugustes variantides. Tekib küsimus, miks ilmselt jäävad labased naljad lihtsalt hästi meelde. Antud juhul tuleb lugejal sellega leppida, et asjal puudub isegi uudsuse võlu. Aga keegi ei märganud, et nädal hiljem oli orel, jäämegi oma ülahuule paljaks raseerinud. Sellest ei kirjutanud keegi, sest orel jää ei huvitanud kedagi. Õigusteaduskonna üliõpilane, kes ei tee oma eksameid ning vedeleb kellelegi advokaadikontoris kahtlemata väga tuntud advokaadi juures kui Toometi, ei kuulu nende hiilgavate isiksuste kilde, kes moodustavad meie kohtusaalide au ja uhkuse. See vurrude lugu muide, tõendab paremini kui miski muu oreliani reageerimise aeglust ja sedagi, et ta oli elus tagantjärele tark. Alles kuu aja pärast taipas oreli jään, tema arstist sõber kurameerib tõenäoliselt selle ilusa nipsake naisega. Algul polnud ta selle peale tulnud ja ka mitte selle peale, et see naine oli meeldinud ka temale oreli Jaanile. Ometi pidi see nii olema, sest miks oleks ta muidu sellest endalegi aru andmata ikkagi tema pärast oma vurrud maha ajanud. Ja naist, kelle nimi oli Perynis, oli ta endale kujutelnud sarnasena tollega saleda, prioneetina aga valge, helendava nahaga nagu veega valgeks uhutud veerkivi. Sellepärast oli orel jään kui barbantandegi juttu oma nõost Perynissist kujutlenud teda endale samasugusena. Kuigi tollest Hurrude loost oli möödas ligi kaks aastat. Siit algaski teatav pettumine. Oreli an püüdis muide meenutada tolle pere Nissi näojooni kuid see ei õnnestunud tal. Ja mälestusse kerkis vaid ebameeldivalt tema kostüümimuster. Inetu kollakashall karvane riie. Mis selle puks temasse puutub? Ta tõmbas pikkade sõrmedega nagu kammiga läbi oma käharate juuste. Ta mõtles raidkujudele kaunistavad reaväljakuid kõigile neile jahijumalanna teleDianadele ikka aina ekslema pilguga Dianadele. Nende jälgis uinunud kirjustele. Oreli Jaanile meeldisid vaid brünetid, vere nišš aga oli blond, tuhm blond. Talle meeldisid pikad naised nagu temaise verenissaga oli väike omamata siiski seda lapse välimust, mille mõnikord annab väike kasv. Tema lühikeseks lõigatud juuksed olid kalgid, näojume kahvatu, nagu ei, voolaks naha all elav veri. Otsmik polnud madal endi juuksetukk, mida ta laupäeval kandis tegi selle liiga madalaks. Selles väljaulatuvate põse sarnadega näos hämmastasid aga silmad. Mustad silmad värvitud ripsmete taga, mille ebatavalisus polnud tingitud sedavõrd nende mustast värvitoonist kui nende isesugusest kumerusest, nagu ema Hirvel ja oimude suunas üles kerkivad peaaegu asiaatlikud kulmukaared. Suu oli samuti üllatav, tugevasti pruntijad, huuled ei tohiks siiski ütelda, lihtsalt paksud. Loomulikult punased, selles kahvatus näos. Seejuures äkilised närvilised liigutused, mille puhul suunurgad tõmbusid alla, andes Berenissile põhjuseta valulise ilme. Huuled nagu kergete eluviisidega. Tüdrukul mõtles orel jääma. Nina been ning lühike hoolikalt välja joonistatud sõõrmetega, mida vähimgi tunde liigutus pani varastama. Tekkis mulje, nagu kuuluksid siia koondatud näojooned Meile eri tüüpi naisele mis andis neile joontele mõninga ühtsuse. Oli lihtsalt see oimude siledus, see põskede kaldjoon mis muutus imekaunilt täiuslikuks, kui seda puudutas valguskiir. Ometi tundus kummaline, et skulptorid olid Edelnud, eriti põsed. Nende viimistlus ja põskede arvel oli ta jätnud hooletusse kõik muu. Kui oreli Jaan püüdis endale kujutleda pere nishi keha ei tulnud sellest midagi välja. Ta kordas endale, et ta oli väikest kasvu ja siis oli kõik, mis säilistama mälus. Olnuks Berenis tõesti inetu või väga tugeva riigina, aga oleks ta seda kahtlemata märganud. Ent pingutades mälu, suutis ta meenutada vaid tema kleidi värvi ega midagi muud. Ja veel kord were, mis ei loonud muljet väikesest tütarlapsest. Tema keha pidi olema välja kujunenud eluküllane. Jalad olid peened, aga sel päeval oli ta pannud jalga villased sukad. Ja see tundus Oreljanile Helvistamisena üsna ebameeldiv olend. Ainuke asi, mis meeldis talle Berenissi juures, otsekohe oli hääl. Zoe Contralt sügav, kuidagi öine, samasugune saladus, pärane, kui need hirvesilmad tolle õpetajanna soengu all kõneles Perynis kuidagi aeglaselt. Aga järsku võis ta innustada kõnelda elavalt tema sõnu, dissilmade helk, nagu oonüks ei tulesära misega kiiresti kustus. Siis äkki näis, nagu oleks noor naine kohkunud, et oli end reetnud. Suunurgad tõmbusid alla, huuled väratasid ning püüdsid naeratada. Alustatud lause katkes, ainult abitu käeliigutus lõpetas mingi julge mõtte. Ja kogu tema olemus kõneles soovist seda julgust andeks paluda. Ta langetas siis lillakasroosad silmalaud, mis näisid nii õhukesed, et võis tõepoolest karta nende rebenemist. Peab veel lisama, et pere Nissile oli omane õlgade liigutus nagu kohendaks, maha libisevad salli. Ja see žest päästis teda tavaliselt neil puhkudel, kui ta ei tahtnud jätkata keskustelu või kui ta tahtis muuta kõneainet. Ei sarnane sugugi balanssi tüübiga, ütles talle orel, jään. Naise häälduses oli teatav varjund, mitte aktsent, vaid korrigeeritud aktsent, mingi ebakindlus. Ta vastas, et selles pole midagi erakordset, tema ema pärineb France komteest ja isast on tal vaid mustad silmad. Ermoonbarbantan tüütas hirmsasti oreliani oma küsimustega. Sa siis oled näinud minu nõbu pere Nissi see on siis kõik, mis tema kohta võid ütelda. Ja neile järgnes veel 100 teist küsimust, millele tuli vastata umbes selles laadis. Taan, veetlev, eripärane olend, aga muidugi muidugi ta meeldib mulle ta, aga sest kui oreli jään, oleks ütelnud, et Berenistele ei meeldinud, mis vastas tõele. Oleks tulnud seletada, miks ja seal kõnelusel poleks tulnud lõppu. Et moon naeris kavalalt. Mis puutub see lõppude lõpuks temasse, mida mõtles oreli, jään tema näost verenissoli tulnud külla bar pantaanide juurde Pariisi ja pidi varsti oma provintsikolkasse tagasi sõitma. Ainult pime juhus tahtis, et tegevused, orel jään, tuli vaatama oma vana rindeseltsimeest. Teda hämmeldas alati moni, kodu luksus aga ta hindas Pantani peent maitset ja tema künismi. Pärast hommikueinet väljusid nad koos ning suundusid Kurla rääni suunas passist kesklinna poole. Ilm oli selge, veidi külm. Õhk ja tänav olid kuidagi puhtad, hoolitsetud nagu Moonbarbantaan ise, kes äratas alati imestust, kui ta kõndis jala. Tahtmatult vaatas oreli, jään ühte lugu tagasi, et näha, kas tema sõbra auto ei sõida talle järele. Muidugi oli monil päris jalgpalluri kanna. See on siis kõik, mis sa ütled pere nishi kohta. Lausa maania, orel Jaanil polnud tema kohta midagi ütelda. Aga tema vaikimine oleks võinud välja kutsuda moni edasisi arutlusi. Seepärast ütles orel jään. Tal on erakordselt leebe välimus ja selline naine majas pead küll mõjub otsepuhkusena. Ta oli püüdnud ütelda selle naise kohta midagi, mis poleks labane mis tõesti tunduks kaalutletud, lootes, et ta seejärel rahule jäetakse. Ja lõpuks, mis puutub leebusse, siis leidis ta selles väikeses provintslannas tõepoolest leebust. Kuid nagu näha, just seda poleks tohtinud rääkida. Te ju teate, millised on inimesed, nad loovad endale kellegi kohta arvamuse, avaldavad seda 10 korda, keegi neile vastu ei vaidle ja mõni koguni kiidab takka. Ja nõnda kujuneb see arvamus nende jaoks üldtuntud tõeks. Ermoon polnud selles suhtes erand, ta turtsatas, tühi jutt, leebe veri, Niss, leebe sinule vanapoiss, kuluks ära üks selline leebe, kõige veidram jutt, mida ma kunagi olen kuulnud. Sa teed lihtsalt nalja, kas sa siis ei vaadanud teda hoolega? Mis puutub puhkusse, nagu sa ütled, siis see on sul hooletu saatan, pühitsetud veeanumas. Põrgu omas kodus. Oreli Jaanil tõusid üllatusest kulmud kõrgele. Mis saatan, mis pühitsetud veeanum, mis põrgu, ta ei tahtnud tunnistada, et eelkõige ei tundunud toberenistele millegi poolest tähelepanuväärne. Et saatan ikkagi. Sest olles sattunud silm silma vastu tänaga, pead tahtmatult tundma kerget värinat. Ta pomises midagi selles laadis, mida moon ei võtnud teatavaks. Oli novembri lõpp. Ent kõik ümberringi oli heledas päikesesäras. Autod vurasid killustik teel müratult tolmu, keerutamata. Raagus puuded, tumemuster joonistas puiesteede kohal otsekui Niello tehnikas juveliiritöö. Kõik õlid puhas ning pidulik. Isegi too palee, mida orel jään vaates kui oma isiklikku vaenlast. Et vaid midagi ütelda, lausus ta. Sa seleta mulle ja kahetses seda otsekoheses termoon järeldas sellest, et ta tundis huvi tema näo vastu ja temas algamised ainult kinnitasid veel seda veendumust. Seepärast hakkasid moondale peri Nissi kohta üksikasjalikumaid seletusi andma. Kas see on ju täiesti ilmne? See naine lausa põleb nagu Neetu. Tema elu on vist tõeline põrgu. Väike rahulik elu, pagana armetu elu, võin sulle ütelda teadagi proovinud, tema mees on ka mulle pisut nagu nõbu sellest liigist, keda nimetatakse toredateks poisteks. Üsna taibukas tüüp, ent piiratud vaim, kellesse oli armunud juba lapsena või siis tema pere Nissi, kes neid asju teab. Ühesõnaga, vana lugu, millest saab organism oli enda sisse mässinud ega tahtnud jätta oma jonni, sest et perekond oli algul selle abielu vastu sisega, oli peigmees 22 või 23 aastaselt muutunud paksuks ning inetuks. Ühesõnaga, ma ei tea isegi, miks, aga nüüd on seda abielu kuidagi hale vaadata. Tere, Nissaga oli seda ise tahtnud ega loobunud oma antud sõnast. Nad abiellusid pärast sõda. Selles väikeses linnas kehastas mees tema silmis kahtlemata nii-ütelda vaimset elu. Ta tõi talle romaane, filosoofilisi teoseid, mida ta ise luges ja millest naine midagi ei taibanud või õigemini säilitas mälus vaid seosetut kujutelmi. Pealegi Bereniš liiga uhke ega taha tunnistada, et kõige selle taga peitub terve draama. Ta on kangekaelne ning jätkab jonnakalt seda absurdset abielu. Ta kinnitab, et jumaldab oma meest ja võib-olla armastabki teda tõepoolest. Mees, taldrikute kollektsionäär ja teeb seda kogumistööd pealegi väga taibukalt. Huvitav on kuulata, kui ta kõneleb oma harrastusest. Spetsialistid on muide alati kütkestavad, kui nad jutustavad oma huvialast taldrikut pisut kitsavõitu harrastus. Ah jaa, ta on veel farmatseut muidugimõista. Aga võtke ära tema taldrikud ja temast ei jää midagi järele. Tõeline lollpea. Nad jätsid hüvasti Concordi väljakul. Maailmas pole olemas teist nii luksuslikku paika toreduse, sellist liialdatud kehastust. Orel jään, mõtles, kas võiksid leida tolmu kübenekese. Palju enam kui perenišist oli ta vallatud toredus ideest teda türanniliselt kiusamas toredus ideest. Ta vaatas eemalduvale barbantaanile järele. Heitis pilgu tema hästi istuvale ülikonnale tema kalleile kingadele, tema laia õlalisele mon tähendusele sportlaskujule. Ja talle meenus šampanni sood Emmuun. Kohmakas, mitut värvi kaltsudes Traseerimata, räpane, rüüpama valuvaigistavat eliksiiri nagu jumalate jook. Lootuses piiri panna sellele ägedale düsenteerijale, mis oli ta täiesti jalust maha võtnud. Oreli kehitas õlgu.