Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Meil on usaldatud taas tunni jagu eetriruumi, et rääkida muusikast. Ja ehkki muusika võiks ju rääkida ka iseenese eest, teeb iga uus või meenutatud teadmine sellele mõistmisele. Vaevalt liiga. Meie viimane tähelepanukese võimu ja loomingu põimumine on juba olemuselt sedavõrd paratamatu ning loomulik nähe läbi aegade et sel viisil võiksime tõele au andes vähemalt alapealkirjastada suurema jao episoode eriajas tuist. Niisiis on ehk mõistlikum ekselda mööda vaatenurki kui tingimata lahutada poliitikas sõltuvaks ja sõltumatuks sisu. Tänase teravikku suuna Beethoveni sõber kahele kodusele loojale, isale ja pojale, kes ei ole võtnud mitte vaid liigutada oma loomingulist sulge elu on andnud neile üsna erisugustel ajastutel võimaluse ja esitanud väljakutse juhtida teisigi ametivendi kahepeale kokku ligi 40 aasta vältel. Mida on need väljakutsed eesti kirju loos õigupoolest tähendanud, mida võib pidada nende loojate teeneks ja kui palju on need teened teeninud neid, kes omakorda ei ole sugugi teeninud meie rahvast? 2014. aasta detsembris saab heliloojate liidu eelkäijate sünnist üheksa Kümnendat aastat. Lahutame need aastad jõuame detsembris 1924. Detsember 1924 kellel sisemeenunud enamlaste riigipöördekatse. Milline kurjakuulutav stardihetk. Mõistmaks toonaseid olusid tänagi alustada sealt, kuhu viimaste saadete jooksul niigi palju tähelepanu jäetud sai. Tänase saate keskmes on Artur ja Eugen Kapp. Mina olen Märt Treier. Jätku. Poolest ei ole peaaegu võimalik võtta jutuks 20. sajandi algus ja meie professionaalsete muusikute sugu viimata seda kuidagi kokku Peterburiga. Oleme sellest linnast juba omajagu juttu teinud, kuid ei pelga tänagi sinna naasta. 1903. aastal oli Moskva konservatooriumi direktor ja Venemaa muusikaühingu esimees seega väga kaalukas isik, Venemaa muusikaelus Vassili Safonov teinud Artur Kapi ettepaneku asuda tööle Astrahani muusikakooli direktorina. Just nagu eelmise saate kangelane Sergei Prokofjevi oli Artur Kapi jätnud Peterburi palju õpinguaastaid ja kasutanud neid üsna eri palgeliselt. Täpselt nagu Prokofjevi oli Cap astunud konservatooriumi 13 aastaselt, kui Prokofjevi soovitajaks oli olnud nimekas vene helilooja Alexandre Klaazonov. Ei saa vähemalt öelda Miina Härma kuulsuse kohta siin Eestimaal. Tema see oligi, kes poissi oreli taga kuuldes kindla Peterburi soovituse kaas andis. Olles kuulanud klaverinoore eesti poisi improviseerimise, teatas õige paljusid eesti heliloojaid koolitanud Peterburi professor, lõi homilius poisi isale, Valgas siinse seminaris muusikahariduse saanud Joosep kapile. Kallis kolleeg, te ei teagi, mida teie poeg oskab. Noormehe hea edasijõudmine koolis tõi ka stipendiumi ja mõni aeg pärast kooli lõppu, seega lisaks sümpaatse töökoha Astrahanis mille kapp oli pikemalt mõtlemata vastu võtnud vaatamata sellele, et see põnev etapp kapi elust möödus kaugel Volga deltas Kaspia meres lähistel ei katkestanud helilooja sidemeid kodumaa Eestiga, kus ta ikka käis kontserdilavadel üles astus ja paratamatult endale nime tegi. Ei saa jätta kõrvale ka kapi panust Estonia teatrimaja rajamisse. 1910. aastal viibis ta Tallinnas, juhatas seitsmenda üldlaulupeo raames sümfooniakontserti. See oli see sama laulupidu, mille teisele päevale oli kavandatud teatrihoone nurgakivi panek. Kartes rahvuslikke puhanguid, keelas kuberner tseremoonial kõik eestikeelsed kõned ja hümni. Seetõttu avati nurgakivi vaikides. Seesama vahejuhtum ajendas toonast Tallinna Kaarli kirikuõpetajad ja hilisemat Estonia muusikaosakonna esimeest Rudolf Hurta tegema kapile ettepaneku kirjutada teatrimaja avamispidustusteks suurem heliteos ja pakkus ise välja Mihkel Veske patriootliku sisuga luuletuse paistus Peipsi piirelt. Nagu on märkinud Vardo Rumessen, asus kappi juba samal aastal oma vanematekodus suure jaanis tööle ja visandas siin ka mustand klaveri. See on kuulsagantaadi päikesele sünniloo algus. Kas kuuleme seda Elle tänavu suvel, 25. augustil, kui teatrimaja avamisest möödub täpselt 100 aastat? Artur Kapi 100. sünniaastapäeval 1978. aastal kantise teosetega Nõukogude Eestis, tõsi, veidi muudetud sõnadega kuuldud tenor oli varalahkunud Hendrik Krumm. Tänast Beethoveni sõpra huvitab siiski enim periood, mis algas kapi elus pärast enamlaste võimuhaaramist Venemaal ja päädis lõpuks kapi naasmisega kodumaale ja siin saavutatud vastutusrikka ühiskondliku rolliga. Revolutsiooni aegne aastrahan. Kõigepealt oli nälgia kaos, terror ja hukkamised, mis puudutasid vahetult inimesi kappide lähikonnast. Lisaks lahkhelid peres ja pere lõhenemine. Muusikahariduse sisu ja mõte, mille edendamise eest piirkonnas oli ka vastutama seatud, muutus tundma tuseni. Neid üleelamisi, mis aitavad suurema vaevata anda seletusega helilooja järgmistele sammudele leluteel on kapi ise meenutanud. Nõnda. Muusikakool läks kommunistliku hariduse komissariaadi kätte, mind jäeti muusikakooli juhatajaks ja nimetati emissariks. Organiseeriti rabis, tähendab Rabotnikiskustva, sinna koondati näitlejaid, muusikuid, teatriteenijaid, tantsijaid kuni kabaree ja tsirkuseakrobaat, ideni ja kloonideni. Minule usaldati muusikaosakonna juhtimine. Tuli juhatada sümfooniakontserte, korraldada kammermuusikaõhtuid ise pidin ettekantava teose kohta rahvale seletusi andma. Samuti pidin miitingul orkestrit juhatama. Honorari, eks sa iga tegelane pool naela tee vorsti. Raha muutus peaaegu väärtusetuks osta ei saanud midagi. Anti kooperatiinist kaardi järele. Et mitte viimast paari saapaid ära kulutada, käisin pasteldas. Väike kaheksaaastane, tütar Elizabeth oli mulle siis perenaiseks, meie leivanorm oli tütrele kolmveerand naela ja minule kui juhtival kohal seisvale isikule. Üks nael päevas. Võtsin enamlaste ajal, see on kahe ja poole aasta jooksul kaks ja pool puuda maha. Enamlased pidasid mind suureks, revolutsionäärid, kirikus kontserte korraldasin, mõned palusid ka tantsijaid kirikusse tuua. Puiklesin vastu, eks pärastpoole näeme. Rahvast käis kontserditel palju. Nad kõik otsisid meelerahu pärast enamlaste pealetungi, kus Astrahani elanikel tuli palju kannatada. Kurb eluma ümbruses mõjutas mind kirjutama sümfoonilise poeemi. Hauad. On seda isegi tunnistanud, et tema kui loojanatuur kujunes teiste seas ka Tšaikovski mõjudes. Kui lihtne on Tšaikovski liku käekirja sellestki poeemist leida või lausa ära vahetada ja miks mitte leida siit viiteid Aleksandr Screabinile, kes muide oli mõnelgi korral Astrahanis kappide juures oodatud külaline. Pärast teist veebruari 1920 kus sai allkirjad Eesti ja Venemaa vaheline rahuleping, tuli Artur Kapi Eesti vabariigi Moskva esinduselt ettepanek pöörduda tagasi kodumaale. Töökoht oli ootamas. Estonia teatri dirigent Raimund Kull oli siirdunud ajutiselt välismaale ja Estonia teater vajas Kulile mantlipärijat. Kapna Astrahanis ühes juba mainitud tütre Elizabethi ja poja Eugeniga, kel vanust 12 aastat. Temast kaks aastat vanem Konstantin oli jäänud kasvatada lahutatud abikaasale. Belgias Eestimaal, millega ta senigi häid sidemeid hoidnud, oli kiiresti sisse ja kerkis mõne aastaga tähtsaimate eesti muusikategelaste sekka. Viis aastat hiljem oli ta juba Tallinna konservatooriumi professor, armastatud ja viljakas helilooja. Tegelemaks loominguga oli ta loobunud ka dirigenditööst Estonias. Aga see ei olnud. 1925. aasta teisel jaanuaril seega pea täpselt viis aastat pärast vabadussõja relva tärina vaikimist ilmus ajalehes vaba maa üsna väike ja tähelepandamatu kuulutus. Detsembrikuus kutsuti ellu Tallinnas Eesti akadeemiline helikunstnikud selts, kelle eesmärgiks on ühendada Eesti elukutselise helikunstnikke eesti muusikakultuuri üldiselt arendada ja selle tasapinda süvendada ja tõsta. Seltsil on õigus kirjastada helitöid ja muusikalist kirjandust, välja anda muusikalist ajakirja, korraldada muusikalisi. Isegi muusika lehis ei leidnud sarnane sõnum, palju enam tähelepanu avaldati see suisa väljaande viimasel küljel. Ometi oli sündinud midagi, millest sai teedraja pühendus hilisemale eesti muusikaloole. Õieteist saagi toonasele ajakirjandusele viletsat tähelepanemist süüks panna sest ta oli ju laiemalt kätte jõudnud igasuguseltside ja ühenduste sündimise ja mis parata, ka otsasaamise aeg. Seda enam, et ligi kuus aastat varem oli Tartus püüdnud ärgata veel üks sarnane liit Eesti helikunstiselts kujunemata siiski elujõuliseks. Ja ehkki oli veel sõjaaeg, mõrsus juba toona kõiksuguseltsi üsna ohtralt sellele toonase seltsi sünni puhul ka 1919. aasta kolmanda aprilli Päevaleht. Tarvidus niisuguse seltsi järele oli juba ammu. Meil on palju muusikaseltsi olemas, kuid muusika edendamiseks ehk helikunsti arendamiseks ei ole nemad palju suutnud ära teha. Ega täpselt ei olegi teada, kelle idee Eesti akadeemilise helikunstnike seltsi kui elujõuliseks osutunud ja tänaselgi Eesti heliloojate liidu eelkäijaks tunnistatud loomingulise ühenduse ellukutsumine oli. Libedalt ei läinud selle tegevuses midagi. Kutseühingu põhikirja kirjutama tuli 18-le muusikule. Kohale tuli seitse. Ja kui põhikiri oli 1924. aastalõpusirgel Valmis sai ilmus asutud, mis koosolekule vaid viis muusikut. Et peaaegu niisama palju oli ka ameteid, mida jagada. Möödusse suurema venitamiseta. Juhi ohjad haaras Artur Kapp. Abijuhiks sai Jaan Tamm ning sekretäriks Raimond Kull seesama, kelle ameti oli kapp mõne aasta eest Estonias üle võtnud. Seejuures oli nüüdne abi esimene Tallinna konservatooriumi rektor Jaan Tamm, olnud oluline mõjutaja Raimond kulli muusiku elu kujunemisteel metsas, arvederritoosis. Tamm oli soovitanud kullil Peterburi konservatooriumis valida põhiinstrumendiks trombooni, mida kull õppis mängima sedavõrd hästi, teenis enne Eesti vabariigi sündi mõnda aega Keiserliku muusikaseltsi sümfooniaorkestris. Tema dirigendipõli, mille järgi kulli kahtlemata paremini tuntakse, sai alguse pigem juhuslikult. Seltsi kassapidajaks sai Artur Lemba, kes nagu läinud saates esile tõime, oli aastaid varem klaveri erialal hiilgavalt lõpetanud Peterburi konservatooriumi ja saanud parima pianistina Rubensteini preemjana autasuks Schröderi klaverivabriku uhke pilli. See siin on katke Lemba enda klaverikontserdist, mis muide kõlas suurel kontserdilaval arvatavasti viimati läinud aasta jõulude eel, nimelt Peterburis. Ametit ta jäi vaid viies kohale tulnu August, nii Lember, kes oli 1919. aastal Tartus asutanud omanimelise muusikakooli, mis oli saanud iseseisvalt tegutseda kaks aastat. Kui kull oli valinud trombooni, sai nii lender kõrgema muusikahariduse metsasarve erialal kus mujal, kui ikka sealsamas Peterburi konservatooriumis. Temale jäi seltsis nüüd juhatuse lihtliikme roll. Vaatame neid mehi, nüüd korra veel viiest helilooja olete liidu eelkäijaks saanud seltsi juht, figuurist oli heliloojaid, seega vaid kaks kapjalemba kartulid, mõlemad. Ülejäänud kolm tamm, nii Lenderi ja kull, aga professionaalsed instrumentalistid. Ning eks politseitaju diplomi järgi ka kapjalemba. Kuid helikunstnikud seltsi põhikiri ei eeldanudki. Selts on niivõrd heliloojate kujust elukutseliste muusikute päralt ja seda kõik viis tingimata ka olid. Millega Eesti muusikaelu värgitamiseks hüvanguks ellu kutsutud seltsis tegelema asus? Kõigi nende teiste ühingute kõrval, mis kandsid sageli pikki ja tänasel päeval natukene naljakaid nimesid. Kultuurkapital oli juba mõni aeg tagasi loodud, peagi sai uus selts jala sisse sellegi organisatsiooni ukse vahelt. Ka pingutas selts kõigiti kontserttegevuse elavdamise nimel. Keeruline oli esmalt publiku ja majandusliku hakkamasaamisega. Näiteks korraldati seltsi eestvedamisel ühe esimese suurema ettevõtmisena 1926. aastal Estonia kontserdisaalis kammermuusika kontsert ning toodi lavale vägagi nõudlik kava. Brahmsi klaverikvintett, kriigija, Mozarti kvartetid. Arvustajatel oli tööd kuhjaga ja kirjutised erinesid üksteisest nagu öö ja päev. Muusikuid oli sündmus selgelt erutanud, kuid publikut oli vähe. Piletitulu oli kasina toetus, läks peamiselt tsaariüüriks. Mis üle jäi, said muusik ja seda ei olnud kuigi palju. Estonia kontserdisaal oli osutunud liiga suureks. Mitme kolimise järel jõuti lõpuks konservatooriumi äsja valminud vähendase saali juurde. Mati Märtin on nende aastate unistustele viidates kirjutanud. Publikuga oli üldse keeruline, püüti anda parimat, loodeti muidugi tuntud esineja huvitava kava ja kõrgetasemelise ettekande peale tuleb saal publikust täis või vähemalt jää piinlikult hõredaks, aga midagi kindlalt ette ennustada oli raske. August Topmangi palus pärast konservatooriumi muusikateadusliku ühingu kolleegium muusikum kontserti. Kuuendal märtsil 1930 Tallinna Jaani kirikus. Kata Eesti akadeemilise helikunstnikud seltsil selle kontserdiga tekkinud 26 ja poolekroonine puudujääkseltsil leidus raha. Ei olnudki see kontserdi kohta nõnda tühine puudujääk. Kontserdipiletid maksid toona vähem kui kroon. Veel kaks aastat hiljemgi said näiteks õpilased kontserdile 25 sendiga. Interpreedi teenistus piirdus enamasti mõnekümne krooniga kuid ei olnud selts isegi rahalaeva nägu. Rahapuudus kimbutas seltsi läbi kogu tegutsemisaja. 30.-te keskpaigas oli seltsi juurde loodud muusikateaduse sektsioon, mis tegi ära palju vajalikku emissiooni. Tundliku andis välja rahvalaulude antoloogiat, korraldas loenguid, muretses kirjandust ja hoolitses teenekate eesti muusikainimeste teate koostamise eest. Majanduslik kasu oli siit mõistagi vilets, tärkama tegev muusika pool vajas samas raha kontsertide korraldamiseks ja väljaminekud olid seotud ka loomingu võistlustega mille korraldamisega loodeti missioonitundlikult loojaid uutele saavutustele ärgitada. Tulu Tõivaid, piletimüük, liikmemaks ja kirjanduse müük. Seepärast tuli seltsil mõnelgi korral pöörduda kultuurkapitali poole rahaasjade parandamiseks. Seda enam tuleb aga kiita seltsi visadust, astuda läbi kahe aastakümne ja saada otsa vaid olude sunnil Nõukogude Liidu alanud okupatsioonide. Läbi aastate oli seltsi vedanud seisama Artur Kapp, kes pani ameti maha alles 1935. looming tahtis paberile pääseda, kõik seda takistav tuli kõrvaldada. Nüüd sai ametisse Riho Päts, kes aga peagi loobus ja kakk tuli tagasi. Veel oli temas energiat. See juhtus 1937. aasta sügisel, kui 17 10-st inimesest koosnenud komitee oli ammugi alustanud kapil endale pühendatud kontserdihooaja ettevalmistamisega. Kapi 60. juubelisünnipäev 38. aasta veebruaris sobis põhjuseks ju hästi. Ettekandele tuli pea kõik, millega helilooja oli end kuulsaks teinud ka seesama kantaat päikesele, mille sünnilugu põgusalt kirjeldasime. Ja loomulikult oratoorium Hiiob. Praegu paljud peavad tema loomingu tipuks. Diobit kui vaimuliku sisuga suurteost ei mängitud Eestis terve nõukogude aja vältel. Alles eelmise aastatuhande lõpul ennistati sellele suurejoonelise taasesitusega vääriline koht meie muusikaloos. Samal 1936. 37. aasta hooajal saavutas Eesti akadeemiline helikunstnikud selts oma laega liikmete arvu poolest. Seltsist oli saanud arvestatav jõud Eesti muusikaelus. Seejuures ei olnud selts vahendite nappuse tõttu suutnud endale pikka aega hankida büroodega telefoniga. Büroo eest oli töölaud ja kapp, konservatooriumi kantseleis juhatus palka ei saanud. See aga ei takistanud Eesti muusikaelu edenemise nimel nõnda palju vaeva näinud heliloojaid panustamas nõnda jõuliselt energiat kõigi ametivendade hüvanguks. Kuulakem vaid, milliste sõnadega kiitis Cap Tubinat pärast selle kolmanda sümfoonia ettekannet. Tubin on geenius. Tubin on parem kui praam vs. Või siis oma Peterburi õpingukaaslase Mart Saare muret jagades viimase loomingu kohta. Väga kahju, et Mart Saare meisterlik soololaule nõnda vähe ette kantakse. Need on sügav, hingelise läbielamisega loodud ja rahvalikud. Ta annab sisu nita akordide muusikat. Jumaldan teda. Järgmine kümnend muutis kõik. Nõukogude okupatsiooni tulles ei kõlvanud uutele võimudele enam ka Eesti akadeemiline heli, kunstnikude selts. 1940. aasta 19. novembril luges seltsi viimane juhatuse esimees helilooja Adolf Pedro likvideerimiskomisjoni esimehe kirja seltsi tegevuse lõpetamisest. Juhuse tahtel oli kutsed sellesama seltsi moodustamiseks saadetud välja samal päeval, 19. novembril 16 aastat varem. Nõukogude korra tulemine oli ehmatus nii poliitilises kui ka sisulises mõttes, sest muusikamaastikul oli kolmekümnendatel vesi veidi seisma jäänud, võtab muusikakriitik Ivalo Randalu. Ehmatus võis olla Artur kapile, kes juba võrdlemisi vana mehena ei olnud enne okupatsioonivõimude tulekut enam kuigi innukas õppejõud. Ta puudus palju tundidest ja eelistas rohkem istuda kooli kõrval restoranis. Ka loomingulise kõrghetked kippusid üha enam jääma minevikku, ent tema kuulsus ja senised teened olid tema sellele vaatamata teinud eestlaste armastatud ühiskonnategelase. Kapist endast oli aga kujunenud veendunud rahvuslane. 1944. aasta märtsipommitamise aegu parasjagu, kes kõige hirmsamat mürglit olid avanud kõik oma Tallinna kassisaba asumi kodu, aknad ja sõtkunud valjult koraali saatjaks valjuhäälselt needuse punalendurite aadressil. Ja armeeneedmine saksa okupatsioonitingimusi ei nõudnud just ülemäärast julgust, siis teine fakt peaks kapi veendumustest rohkem kõnelema. 1950. aasta 24. veebruaril hõiskas Artur Kapp oma kodumajale Eesti rahvuslippu sinimustvalge trikoloori ja kapiga ei juhtunud midagi. Või kui siis juhtus midagi hoopis imelikumad. Samal aastal pälvis Nõukogude Liidu riikliku preemia. Väidetavalt on selle sinimustvalge heiskamise näol tegu ainsa juhtumiga pikast Nõukogude perioodist, mil lipu heiskaja oli küll teada, ent jäi karistamata. See oli hullumeelselt julge tegu, sest viis aastat hiljem Viljandi Pauluse tornis keelatud rahvuslipu heisanud Ants Põrk pisteti kinni kaheksaks tema kaasosaline endale audla viieks aastaks. Ülejäänud vandenõulased jäid tabamata. Ent imesid juhtub ju harva. Ja mõistagi on seletus ka lipulool ja tulemata jäänud karistusele. Pideperest oli sirgunud hoopis teiste tõekspidamistega mees kel sama 1950. aasta vahejuhtumi aegu oli vanust juba 42 eluaastat. Kolm aastat varem saadud taskusse Abbey liikme parteipilet ja kellest vaid 30 üheksaselt oli saanud Tallinna konservatooriumi professor. Juba oli tal ette näidata kaks NSV liidu ja üks Eesti NSV riiklik preemia. Samal 1950. aastal ootas ees Eesti NSV rahvakunstniku ja kuus aastat hiljem juba NSV Liidu rahvakunstniku aunimi. Juba suure sõja-aastail tagalas. Ikka samas Jaroslavlis, kus nii kirglikult sõjaaegset Eesti kultuurilugu tehti oli temast saanud Nõukogude Eesti heliloojate liidu esimees. Kes teine nüüd siin ikka mängu tuleb kui Artur Kapi noorem poeg Eugen Kapp. Vahest on see number siin mõõkade tagumine balletist Kalevipoeg tema kirjutatust kuulsaim kuulsamate seas? Täpsema vastuse küsimusele, millal ja kelle algatusel sündis Eesti heliloojate liit on andnud Avo Hirvesoo. Kui rinne lähenes Eesti piiridele, kogunesid tollased eestlastest heliloojad Leningradi ja seal hakatud taas mõtlema heliloojate liidu loomisele. See olevatki toimunud 27. mail 1944. Oktoobri võõrastemajas toas number 316. Sinna oli kogunenud orgbüroo liikmed Eugen Gustav Ernesaks ja Hugo Lepnurme. Vastu oli võetud ka kolm uut liiget Edgar Arro, Boris Kõrver ja Harri Kõrvits esimeheks valitud Eugen Kapp, aseesimeheks Gustav Ernesaks. Selles koosseisus saabusid nad sügisel Tallinna. Eugen Kapi isa Artur oli sõjaaastaiks jäänud Eestisse, Nõukogude vägede naasmise aegu elas juba Suure-Jaanis. Pärast suure sõja lõppu said isa ja poeg taas kokku. Seda kohtumist on poeg Eugen 1978.-le aastal isa 100. sünniaastapäeval antud raadiointervjuus ka meenutanud. Miski ei jäta kahtlust, et isa ja poja kohtumine oli tõesti rõõmus sündmus. Pealinna Tallinna olid sakslased selleks hetkeks maha jätnud juba neli nädalat varem. Mõneti kangeks jäi lapsepõlve Volgamaal veetnud Eugen Kapi eesti keel elu lõpuni. Kuid tunnin vabastanud Eestisse ja Tallinnasse, ma mäletan seda väga hästi, et see oli 16-l oktoober, siis otsustasin kohes sõita suureanisest. Sain teada, et isa elas juba tükk aega Suure-Jaanis. Mäletan, et sõitsin koos kadunud konservatooriumi töötaja. Valintiin Niilusega ja just veomasinal. Isa oli tervise juures, rõõm oli mõlemat, on väga suur järgmised küsimused. Isa teatas mulle. Talle räägiti, et ma Leningradis pöördusin tema poole tema sünnipäeval veebruaris raadio kaudu ja tervitasin teda. Ta ütles, et viimasel aastal ta konservatooriumis enam ei töötanud, tal olid teatavad konfliktid tekkinud sakslasest võimudega ja elas ning töötas juba. Kuigi heaks isa ja poja suhted siiski ei jäänud, kui isa aeg-ajalt Tallinna sattus ööbista ikka vennapoja Villem Kapi juures oli siis tegelik põhjus poja uues abikaasas võimus. Ent isal oli siiski põhjust pojale tänulik olla. Pigem oli see siiski Eugeni teene, et Liisale tasuta rongipiletit ta valmis ei pandud ega muul viisil kiusama hakatud. Pigem oli see siiski poeg Eugen, kes oskas vahejuhtumi rahvuslipuga nõnda ära siluda et sellele Karmel karistusi ei järgnenud. Tõenäoliselt tegi Eugen Kapp uuele aparaadile söödavaks ka isa. Üha kahvatumaks muutuvad heliteosed, mis olid vanad härrale, vastuvõetamatut, ka ideoloogiat. Ent luua neid tuli. Näiteks on Eugen Kapp kohe valmimise järel redigeerinud isa kirjutatud kantaat sümfoonia c-moll ehk rahvussümfooniat aastast 1951 ikka sellesama Šostakovitši Prokofjevi näitelgi mängu toodud tolmatovski puna-naivistlik tekstidele. See on juba üks hoopis teistsugune päike, mis pärast Estonia teatrimaja auks loodukantaati sirab. Killuke rahu. Sümfooniast kõlab ajastutruudus eesmärgil aastast 1953 mille Artur Kapi ennast enam ei olnud. Samas, kes ikkagi oli Eugen Kapi ise kas tõesti punavõimutruu ja veendunud jünger, nagu seda eemalseisvat tema tiitlirivi tõttu kergesti võiksid järele? Eugen Kapp lahkus meie seast alles 1996. aastal mõni aasta enne oma üheksakümnendat sünnipäeva. Muidugi olid vana õpetaja viimastel tähtpäevadel ikka kohal tema õpilased ja kõik teised, kes temast lugu pidada oskasid. Mõned, nagu näiteks Eino Tamberg isegi selleks hetkeks juba üsna kõrges eas. Ühest teisest Eugen Kapi õpilasest on saanud tänase Eesti heliloojate liidu juht õige noorena endale nime teinud helilooja. Ja olgugi, et ajad on ammugi uued, räägib Olav Ehala, kelle Beethoveni sõber nüüd abti valus oma kadunud õpetajast Eugen pist ilmselge sümpaatiaga. Räägitagu, mis räägitakse kui nii-öelda varu seal, ta oli ka keskkomitee liige ja kõik ja puha, aga aga tema oli mees just nimelt ka läbi oma positsiooni, kes võttis need represseeritud inimesed Garaazi tööle, aitas, aitas neid inimesi. Aga see, kes koputas ja aitas repressioone tekitada, ta ei olnud nii nii-öelda teada, temast ei räägita tänapäeva ja parem, parem mitte rääkida loomulikult. Ehala peab hetke justkui endaga aru, aga otsustab siis seda kurvemat nimekirja mitte teemaks võtta. Et heliloojad ja teised lähemal seisjad teavad neid ettekandjaid, niigi oleks kõigele seni teadaolevale vähe lisada. Ent keskkomitee liikmest õpetaja Eugen Kapp oli tõesti väga lahke ja abivalmis mees, meenutab Ehala. Ei olnud vaid isasi, kelle eest ta seisis ja ehk ka loominguliselt abiks oli. Ta võis mõne töö ära teha isegi õpilaste eest. Vähemalt üks selline juhtum meenub ka õpilasele. Taheti ka, et oleks loodud mingeid Parteiste ei rääkinud aga hiljem, kui ma liidu liige juba siis korra ta küsis mu käest, et kas ma ei tahaks parteisse astuda ja, ja kui ma ütlesin, et ei taha, siis ta sellega lepi, seal midagi peale ei käinud, eks tallegi oli jällegi palutud ilmselt sõnum edastada. Ta oli väga heatahtlik ja heasüdamlik inimene. Ja nagu ma ütlesin, aitas just heastada paljusid sigadusi, mis oli korda saadetud. Aga võib-olla oli ta natukene lihtsameelne, et ega ta ei anna valgud peale. Mäletan ühte huvitavat Eesti heliloojate liidu kongressi Toompea saalis nagu Arvo Pärt kadus korraks puldi taha ära ja siis kerkis uuesti, sinna oli sõna võtmast uuesti pulti pikad juuksed, kristuse soeng peas Eugen Kapp vahelises presiidiumis lapseliku rõõmuga, nagu lapsed vaatavad nukuteatrit ja ta ei olnud lihtsalt toredad. Siit tuleb muidugi nende jaoks seal väga toredad ei tulnud. Aga selline. Heasüdamlik tore inimene ja tema viimast juubelit tähistati Estonia talveaias, ma mäletan, siis ta tõusis püsti. Pani käes ja pisarad olid silmas. Uskuge, ma olen, ma olen väga eesti inimene, ma armastan Eestit ja see oli siiras. Oli uue korra soosikute tegudes vahel inimlikkust rohkemgi kui laiemalt räägitud. 1941. aasta juuniküüditamise aegu pisteti Siberi rongile ka organist ja helilooja Hugo Lep norm. Nagu kinnitab Ivalo Randalu, oli toona tema päästjaks legendaarne viiuldaja, hiljem aastaid Tallinna konservatooriumi rektorina töötanud Vladimir Alumäe, kes kuuldes juhtunust asus kohe tegutsema. Alumäe tegevus päädis Lepnurme rongilt maha. Misega Jõgeva jaamas. Lisaks heasüdamlikkusega siirusele iseloomustas 22 aastat heliloojate liitu vedanud Eugen Kapi veel edevus. Üsna korralik, pealegi. Kui kord öelnud legendaarne kriitik Ofelia tuisk kapi uhiuue kammerteose läbikuulamisel selle kohta üksnes häid sõnu, kuid lisanud siiski lõpu, et kui üldse oleks miskit lisada, siis ehk oleks veidi enam oodanud materjali kontrastsust selle peale vajunud Cap näost ära ega suutnudki uskuma jääda, et keegi oli võtnud tema Eugen Kapi muusikat sedavõrd kriitilise pilguga vaadata. Eks ülevas suhtumisest oma loomingusse rääkinud seegi detail, mis tema õpilastel üsna kiiresti silma jäi. Üks asi tema õpetamisel oli võib-olla nii selline nüanss, mida Tanbergiga tõdenud mõlemad. Tal ei olnud ka mingit keeldu või? Ta teadis, et ma see kergema žanride k tegelenud mingite Peeldi sellega vaevalt ei olnud ega isegi nalja nagu Eller omal ajal, eks ole, oma õpilastele seal naissoiku. Pühapäeviti kolmest viieni, aga vahva oli küll, üks tema huvi elavnemine minu loomingu vastu siis, kui oli mingi võistluskontsert, no ma arvan, et meil siis, kas ikka esimesel või teisel kursusel? Ta teadis, muidugi need tegelen sellega, aga palju huvi ei tundnud, aga siis oli üks võistluskontsert, ma võtsin sealt osa sellel kontserdil, see oli kahel päeval ühel päeval, hindas žürii, teisel päeval hindas rahvast, mis liideti need asjad kokku ja ja mul juhtus just olema siis pärast 101. päeva kontserdi järgmisel hommikul erialatund. Siis küsis ka ikkagi möödaminnes ta teadis, et ma võtsin osa, kuidas läks. Siis ma mõtlesin, et žürii hääletas mind esimesest, kuidas ta siis äkki elavnes ja siis edaspidi ta. Ei ikka jah, vaikseks üllatuseks muidugi, kokkuvõttes ma jäin sinna kuskile keskpaika, sest teisel päeval hääletas publik saalis, siis ei taha päeval. Mis lugu see oli? Ma mõtlen, äkki see oli, kui oleksin suul. Seesama võistluslaul, kui oleksin tuul, meeldis väga ka Uno Naissoo le, meenutab Ehala tänulikult. Veel. Kahtlemata sai see olla õpilasele vaid meeliülendav teadmine, et õpetaja, vaatamata mõningasele lapsemeelsusele ju ometi nii nimekas ja mõjukas, nagu ta oli tema teostest välja teeb. Milline laul tuli siis õpetaja Eugen kapile mulje avaldamiseks kirjutada? Niisamuti kiidab Ehanaga oma õpetajatöid näiteks seda siin numbrid kapi, Tallinna piltidest, pioneeride marssi. Pealkiri on küll pioneeride marssaga, vaata seda pealegi üks osa sellest tsüklist näiteks ka täitsa tore lugu ja et ka neil on, on väga kena muusika. Kavalamad olid jällegi muidugi need heliloojad, kes võib-olla tegidki mingi pühendusega teose mingile kongressile, aga instrumentaalteose pärast vahetad kaaned ära ja lugu on ju hea. Seda elukunsti, mis lubas heliloominguga tegelejaid Nõukogude aastail hästi hakkama saada oli omajagu sedavõrd kindlasti, et neid olusid eraldi kirjeldada. Seepärast paneb tänane Beethoveni sõber siia koma, et uurida järgmisel korral juba lähemalt, kuidas heliloojate liit kuue, seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel oma igav päeva elu elas. Kuidas jagati loomingulist tunnustust, töid, komandeeringuid ja ka autoostu lube? Olav Ehala jääb neis meenutamistes meile appi tulevalgi korral tsitaadid Toomas Lõhmuste ette kanda. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.