Vikerraadio jätkab argipäeva saatega ja tänase saate teemaks on eestimuuseumid. Muuseumitest on viimasel ajal räägitud põhiliselt seoses kahe hoonega siis kuidas ja kuhu ja kui kallilt ehitada Eesti Rahva muuseumi ja kunstimuuseumi. Aga meie räägime tänases argipäeva, saates sellest, milline on hetkel Eesti muuseumide olukord, muuseumites, sisu, kas see on tänapäevane, kas ta on kaasaegne kas ta on atraktiivne ja, ja kui vaataja külastajasõbralik, see kõik on, mida eestimuuseumid pakuvad. Stuudio külalisi on täna kolm vabaõhumuuseumi direktor Merike Lang, Läänemaa muuseumi direktor, talis Vare ja Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Peeter Maurer. Tarmo Tiisler on vikerraadiopoolne saatejuht. Alustuseks küsimus nii-öelda õhku ja kõigil, et kas Eesti muuseumid on oma olemuselt praegu kaasaegsed. Betlema vrakk. Peale minu arvates on nad täiesti kaasaegseid just eriti oma sisulise mõtlemise poolest. Vorm on nii ja naa, kuidas kellelegi jõudu jaksu on olnud, seda kaasa lohistada, aga jah, see, see, kuidas ütleme, muuseumi inimesed mõtlevad ja mida nad teha tahavad, see on täiesti kaasaegsel tasemel. Ma olen ka sellega täiesti nõus, et ideid on Eesti muuseumides kohutavalt ja siiski ütleks ka, et väga paljud suudavad sellega väga heasse vormi panna ja on muuseume, kuhu sa lähed täiesti kindla peale sisse ja muuseumi inimesena muidugi tead siis teiste käest, mida sa võid oodata ja mida mitte, aga see on põhiliselt seotud ikkagi sellega, et et näituse tegemine on väga kallis asi. Jah, Eesti muuseumid on kindlasti viimase 10 aasta jooksul muutunud kaasaegsemaks ja muutuvad seda ka edasi. Aga nagu öeldud, et, et raamid on siin ees rahalised ja ja võib-olla ka raamid on, on ees selles mõttes, et meil ei ole küllaldaselt kogemusi. Ei ole, ei ole piisavalt nähtud seda, mis on mujal kui, kui siin on meeldivaid erandeid. Merike Lang, milline oli see kõige suurem? Suurem probleem mida te pidite murdma siis kui Eesti vabariik taasloodi muuseumide vallas Muuseumil oli vaja, hakkab ta võibolla võitlema ühiskondliku arvamusega. Taani muuseumid võitlevad ju sellega, kui öeldakse, et ikkagi te olete tolmused ja te olete nii ja naa ja ja, ja see, et noh, väga palju tuli õpetusi, mis ühest küljest olid väga head aga teisest küljest sa pidid alati seal võtma enda jaoks selle iva välja. Ja muidugi oli ka see, et saada suhtlemine nüüd väljapoole, noh, tol ajal oli ka keeleoskuse küsimus, kollektiiv, kõik keeltekursustele saadetud ja nii edasi. Aga ei, ma ei ütleks, et nüüd oma kollektiivi juures midagi väga olulist oli vaja murda. See tahtmine oli olemas väga-väga ammu ja ka ühiskond oli tol ajal Eesti vabariigi algusaastatel soodne. Sellepärast et kui tuli klasside kaug palapsi käest tahtsid saada oma lõpupeoks endale selga rahvariideid, mis pärinesid just nimelt sellest kihelkonnast, kus tema vanemad või vanavanemad pärinesid siis siis oli piinlik, kui sul neid juhuslikult ei olnud ja siis helistasid ise läbi need muuseumide, et kas teil ei ole kollektsionääri seda kogusest väga tugev identiteeditunne oli, et see oli võib-olla vastastikune taoline ärkamisaeg Eesti ühiskonnas. Kuivõrd on teie meelest levinud selline mõtteviis, et muuseum on see koht, kus on vanad asjad? On ju see on üsna valdav ja kui sa teed ka, teed ka, eks ole ju vanad asjad ka seal, eks ju. Et kui sa teed ka inimeste juures küsitlusi, et mida te tahate muuseumis näha, siis ikkagi on, noh, vabaõhumuuseumil on need, et kindlasti olgu Nad ikka 100 aastat vanad ja kui sa siis ütled, et et näiteks Norras May haugeni muuseumis on kõige-kõige uuem maja pärineb 1999.-st aastast, on ja väga populaarne eksponaat siis inimesed ei tule lihtsalt selle peale, millega kõigega muuseum võib tegelda. Nii et huvitavad võivad olla nii vanad asjad kui ka uued asjad, kõik oleneb selleks sellest, mida sa näitad ja miks sa neid näitad. Just nimelt miks? Jah, aga valdav, valdav ikkagi selline arvamus on, et muuseum on see vana asjadekoht ja ja kõige suurem probleem ongi see, et kuidas seda moodsat ja kaasaegsed, et näidata ja koguda, et ka edaspidi näidata, et see on ikka päris suur suur teema praegusele. Ja, ja väga levinud on arvamus, et muuseum ei ole mitte ainult vanad asjad, muuseum on ka vanad inimesed, et see reklaam, mida igatahes telekast tuleb, et, et noh, tolmustest saalides on istuvad vanad inimesed ja kes sind pidevalt jälgivad, noh, see on, see on ka ühiskonnas teatud stereotüüp on kinnistunud. See, selle vastu tuleb muidugi võidelda. Peter Maurer on teil uuritud ministeeriumi poolt, et miks inimesed käivad. Sel kevadel kultuuriministeerium korraldas sellised kultuurid tarbijauuringu. Ja sealt selgus päris selliseid noh, võib isegi teadaolevaid asju, aga ikkagi andis nagu jälle sellist veendumust juurde. Valdav osa inimesi otsib muuseumis siiski meelelahutust. Ma ei tea miks. Kuid samas on ka väga kõrge protsent oli 45 protsenti, kes, kes käivad muuseumides siiski ikkagi eneseharidusharimise eesmärkidel. Et need on nagu kaks põhilist põhilist asja, miks käiakse muuseumis? Sõltub see kuidagi vanusest. Ei autoriti. Tegelikult ju mõneti üllatav, sest võiks ju eeldada, et noorem inimene tahab meelelahutust. Jah, aga samas see ongi sihuke kummaline, et, et kui see Klass või need lapsed sinna muuseas tuled kui esialgu pisikese meelelahutuseesmärkidel, kui nad siis nagu lõpuks seal läbi käiakse, nendakse muuseumil, seletatakse siis nagu see huvi, rõhku nagu muutub täiesti, et täi nad ei ikkagi. See uurimus näitas, et nii vanuseliselt nad on kõik enam-vähem ühtemoodi jagunevad nii et see ei ole küllatud. Merike Lang, kas teil on selles mõttes vedanud, et vabaõhumuuseum On üks atraktiivsemaid muuseume, mis saab üldse olla, sinna saab tuua lapsi sisuliselt sellest east alates, kui nad midagi aduma hakkavad, sinna saab tuua vanemaid inimesi, sinna saab tuua välismaalasi, kellega näidata, et meil oli selline maja ja selline puulusikas. Ja näiteks talis Vare, teil Läänemaa muuseum eesotsas on, on juba sellepärast keerulisem, et ei ole. Minu arusaamist mööda ehk nii atraktiivsed kõigile ei suuda pakkuda? Jah, tähendab et siin on selge erinevus loomulikult vabaõhumuuseumiga. Aga, aga meil on ning selline filiaal nagu Ants laikmaa majamuuseum, et, et seal on tegelikult võimalus harrastada taolist tegevust suuresti, nagu nagu vabaõhumuuseumis on võimalus piknikku pidada, võimalus võimalus loodusega sõbraks saada ja nii edasi. Mina tahaksin sind nüüd selles mõttes seda meie atraktiivsuse osse natukene maandada, et tegelikkuses vabaõhumuuseumit kui sellised on maailmas väga suures hädas iseendaga just nimelt, sest kui teised muuseumid vahetavad oma näit tõsi ja ka püsiekspositsioone vahetada võtavad, siis meie paneme oma majad püsti niikauaks, kuni loodus nendele seda aiakest üldse annab. Ja selles mõttes on tegemist vanade muuseumidega. Kõige vanem muuseum vabaõhumuuseumina on Juuscansen Stockholmis ja vaadates neid inimesi seal räägivad nad siiski ka identiteedikriisist. Selles mõttes, et ta on ära nähtud ja seal ei tõsta, ei vea ümber midagi, sest teatud asjad paneb sulle see arhitektuur ise need piirid paika, et sa ei saa suvalisi asju teha. Ja, ja selles mõttes on ta raske ja, ja maailma vabaõhumuuseumid praegu ehitavad endale juurde suuri väravahooneid, suuri näitusi, saali saale, kus mõtestada lahti see, millest inimesed ekspositsioonis aru ei saa. Talis Vare, kuidas teile tundub, kas jagate seda Peeter Mauri mõttekäiku, et inimene võib ju tulla muuseumisse sellepärast, et oleks lõbus, aga et muuseumis olles tal hakaku, huvitav, ei, aga on küll. Ja tegelikult igasugune teadmine võib olla inimesele elamus, tähendab, selles mõttes ei, ei muuseum, mis ei saa niimoodi eraldada, et üks on üks on meelelahutuse ja teine on teine on mingisugune teadmine või teadusvähemalt ei tohiks seda eraldada, tähendab kui on ainult meelelahutus, siis pole ka muuseumit. Et see kõik tuleb ikkagi vaadata kompleksselt. Kas teie olete püüdnud murda seda kivinenud arusaama, et muuseum on selline tolmune koht, kus on sukakudu tädikene nurgas, kes sind vaatab karmi pilguga, kus kõva häälega ei tohi rääkida ja ja üleüldse peab hästi vaikselt käima. Nojah, eks see tähendab, siin on variandid, kuidas teha mingisuguseid näituste elavamaks, eks ole, kuidas kuidas üllatada inimest, seal on teatavad teatavad tehnilised võimalused, hääled, muud asjad kas siis antakse midagi katsuda või, või jookseb seal mingisugune film või, või, või on mingi õpetlik arvutiprogramm ja nii edasi. Et nii üht-teist kolmandat on katsetatud ja ja noh, see on nagu ennegi öeldud, et ideid ja tahtmisi on veelgi, aga aga tihtipeale need jäävad nagu majandusliku külje taha kinni. Merike Lang, kas teil on sama probleem? Ei, kahtlemata on meil samad probleemid, eks me, mõnes mõttes on vabaõhumuuseum niivõrd eriline, aga teisest mõttes käib ta ikka täiesti kõikide üldiste muuseumidega sama jalga oma probleemides ja ja muuseum on väga kallis ettevõtmine, iga näitus on võrreldav ühe teatrietendusega rahastamiselt. Ja, ja selles mõttes tahtes seda hästi teha peab ta olema kvaliteetne ja ei tohi välja paista see, et raha on vähe, aga aga see missioonitunne siiski paneb ka tegutsema ja midagi ei aita, sa pead tegema lihtsalt. Kas Jaanil iga-aastane probleem, et et raha on vähe või on olnud ka paremaid aegu? Noh, mina võin küll öelda, et on olnud ka paremaid aegu viimased viimased aastad see nagu eelarve, kasvanud ei ole väikene püksi tahta tasemel püksirihma pingutamine Dmitri Mauriks eelarve kasvab. Hea küsimus. Raske on öelda, et ma arvan, söök rohkem on praegusel hetkel mitte mitte kultuuriministeeriumi taga, vaid et see on selline üldine üldine eelarvepoliitika kujunemine, mis siin Eestis on toimunud. Millal see paranema hakkab, ei oska öelda. Sest, et sel aastal ja järgmisel aastal nagu need tendentsid küll sinnapoole suundumused. Et rahunenud. Aga hakkaks olema, kui suure osa muuseumi sissetulekust moodustavad piletitulud. Kuidas kellelgi? On väga erinevaid muuseumi on ju suuri muuseume kahtlemata kunstimuuseum ja, ja Eesti vabaõhumuuseum siis linnused kõik, kus käib väga palju rahvast, et siinse osa on, on suurem, aga umbes mitu protsent. No ta on meie riik, meie puhul on ta riigi toetusest siis. 30 protsenti ei ole nii palju koos kõigi nende teenustega, ütleme mis jah, umbes viis. Kauplused. No meil on, meil on ikkagi vähem, tähendab eripära on see, et et meil on ekspositsioon küll Haapsalu piiskopi mõnusas, aga mis ei ole meie halduses tähendab sealt nagu meie tulu sedapidi ei saa. Aga, aga ütleme see, see protsent meil alla 10. Mina käisin paar nädalat tagasi Kadriorus asuvas Tammsaare majamuuseumis ja pileteid müüv proua ütles, et kolme viimase päeva jooksul on piletitulu olnud 15 krooni kolme päeva peale ehk siis kaks piletit. Etet. Vaatamatu, et sellise väikse muuseumi, kuhu see nii on, või on siin kinni kuidagi selles, et ei ole osatud välja pakkuda Ma arvan, et toodud näide ei ole nüüd küll selline tüüpiline näide, et, et seal on, seal ei ole kindlasti tegemist paratamatusega, seal on, seal on kindlasti tegemist sellega, et et see muuseum on oma arengus jõudnud siis mingisugusesse nullpunkt, järjed, kus tähendataks nagu tõusma hakkama, sest et et noh, eks eks, eks nagu kõigis sellistes valdkondades muuseumis on, käib see elulainetega, et kord on see muuseum oleme jõudnud oma mingi arengu tippu ja siis siis ta hakkab vaikselt nagu mitte maha ilmaga seisma jääma mõtlemise areng, et kas siis kas personal vananeb või, või ei ole investeeringut ja ütleme, need rahasummad piisavalt, väsib lihtsalt mõte. Et mis vahepeale turgutamist. See nagu jah, et ütleme, selle Kadrioru muuseumi puhul ma arvan, et on pigem tegemist sellega, et teda uut mõtete sisu otsitakse, sest et teema ise Tammsaare ja tema kirjandus on, ütleme, küllaltki selline eestlaste jaoks siiski oluline ja, ja tema, selle muuseumi potentsiaalne ikka palju kõrgem võiks öelda, et mis siis veel, kui mitte Tammsaare. Noh, võiks öelda, et Vilde ja ja luts ja teised sellised Merike Lang, te olete lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna talis Vare teiega teie muuseumi juhtimise kõrval. Selle majandamise kõrval jõuate ka vaadata, mis seal nagu sisu poolt toimub, see eriala. Jõuab küll, tähendab, aga mitte piisavalt, tahaks rohkem, elate. Nii et ma olen enne samas muuseumis töötanud teadurina ja ja, ja, ja ma ei ole seda otsa nii-öelda käest ära andnud. Selles mõttes, et tihtipeale saab ka ise näitusi teha ja, ja üldse on ju suhteliselt väike personal maakonnamuuseumides nii et öelda, et ainult tuleb tegeleda administreerimiseks. Kuidas teil ameeriklane? Ei noh, kuna ma just nimelt ajaloolane etnoloog olen, siis ma pean ennast otseselt ju vastutavaks selle muuseumi sisu eest. Ja lõppsõna sellesisulistest tegemistes jääb minule ja sellepärast ma kini kuulan üle kõik sisulised programmid, mis seal on, aga samas muidugi peal ka ise heal meelel kaasa. Viimasel päeval ma mängisin naiskarskusseltsi esimeest ja võtsin väga julmalt inimeste naiste käest, tähendab allkirju selle kohta, et nad peavad karsked olema. Nii et tuleb ka programmis kaasa lüüa. Aga äkki peaksid siis muuseumid eesotsas olema sellised karmid ärimaailma esindajad, heas mõttes karmid, kõvad majandusinimesed, kes ei peagi teadma sellest sisust nii palju, aga peaksid oskama väga hästi majandada. Kas siis elaksid muuseumid paremini? Sisu ja, ja vorm, nad ei ole lahutatavad, ei saa lahutada, et meie äriidee ongi sisu. Ja, ja selles mõttes ma ütlen ka majandus on õpitav. Olen ise seda õppinud, õpin seda praegu veel nii etet, et ma arvan, et õigetpidi on pikem õppida niipidi, et kõigepealt tuleb humanitaar ja siis saad seda majandusharidust peale, sest kõik asjunupita. Väidetakse küll vastupidi. Jah, pigem see struktuur võiks välja näha selline, et muuseum juhib ikkagi sisuliselt ütleme selline inimene, kes muuseumitööst nagu teab ja ütleme, suvaliselt paika paneb, et alati on võimalik võtta appi tööle endale mänedžere ja, ja ärijuhte kes, kes ütlevad majanduspoolt nagu ajavad, aga aga selle pealiini juhtimine on ikkagi peab olema muuseumi direktori, kui sisulise juhi käes. Taris varade juhatajate, maakondliku muuseumi ja kas see on üht otsa pidi lihtsam või üht otsa pidi keerulisem võrreldes, millega võrreldes suure muuseumiga, kus on nii-öelda kõiki kõigile väga raske öelda, ma ei ole üheski suures muuseumis töötanud ja, ja. Ja ühtepidi ühtepidi on see, et nagu ma ütlesin, et personal on väike ja, ja ei ole nii, et üks inimene teeb andi ühte asja, teine inimene teeb teist asja väga, väga palju on on sellist tööd, mida, mida üksteisel tuleb asendada pidevalt. Aga ma ei arva, et see oleks nagu paha ja ma ei kurda selle üle sugugi selles mõttes, et et selline mitmekülgsus ainult kasvab selle läbi. Aga, aga näiteks kasvõi see, et te istute, pakute omaltmuuseumis seda, mis on seotud maakonnaga. Et, et kui palju näiteks ka Tartumaa inimene huvitub sellest, kes on teie koha kandi prominent olnud teie koha kandid, puu, mis on kasvanud kuskil või potikani? Tähendab küsimus ongi selles, et kuidas kellelegi teete seda kohalikku muuseumini. Noh siis sihtgrupp on, on tegelikult kahetina, üks on üks on ikkagi turist ja teine on see oma inimene, seda peabki ühendama niimoodi, et tuua välja see Läänemaa eripära. Nad ei ole mõtet näidata kõike seda, mis on olnud sarnane ülejäänud Eestiga. See tuleb, mingisugune huvitav moment, mingisugune eripära, mingi erijoon, seda tuleb võimendada ikkagi paratamatult. Peter nurgas, Eesti kohalikud muuseumid on oma ülesannetega hästi hakkama saanud. Suures joones küll ei olnud, tähendab, praegusel hetkel on see protsess just löök selles suunas, et iga kohalik muuseum, ma mõtlen just provot, maakonnamuuseumid on ikkagi leidmas endale sellist nišši, et noh, et just seesama, mida talis ütles, et tuleb leida see eripära, et Pärnus oma Tartumaal oma Padis, Padisele paides homo ja Läänemaal omaette selles mõttes. Et noh, mõelase paremini juba õnnestunud, mõned on alles teel sinna, aga aga üldiselt on küll jah. Kas Eestis seda ohtu pole, et muuseumites välja pandava väline efekt hakkab domineerima selle üle, mis seal seisab? No oht on, oht on nähtavasti siis, kui, kui kaob ära selline teaduslik alus või baas või tähendab teeme seda efekti ikkagi, sellepärast ju, et mingisugust asja paremini esitada, tähendab, ütles, et see paremini jõuaks inimeseni. Selle mõttega on seal mingisugune väline efekt ju tehtud, ega ta ei ole tehtud efekti enda pärast. Inimene vist välist sära võtab paremini vastu, kui seda sisu ei ole. Noh, see Merikesega me enne arutasime, et see aja jooksul, see on nagu pendel, tähendab seekord on nii ja kordan teistpidi. Et kui, kui inimesel ei olnud internetti siin Eestis ja ei olnud seda meeletut meelelahutustööstust, siis ta siis ta oli vastuvõtlik, ta ootas seda, see oli tema jaoks midagi. Ohoo, eks ole. Nüüd on, nüüd on see kõik olemas, et varsti peaks tulema see aeg, kui, kui moodi lähevad jälle võib-olla sellised klassikalised naljapanekud Ma olen täitsa nõus ja seda on ka Euroopa muuseumide juures näha, et tegelikkuses minnakse tagasi nende ilusate asjade juurde, mis on hea vaadata ja mõtiskleda sealjuures, et kõik ei pea sul ümberringi müriseb ja kolisema ja igale poole kätt külge saama panna. Kuigi ei saa olla terve riik ühtemoodi. Et siin näiteks Eesti puhul on kaks väga head näidet, on Tallinna linnamuuseum ja Tartu linnamuuseum, kui nad oleksite täiesti ühtemoodi, siis oleks see kohutav, aga, aga nad on niivõrd erinevad ja selles mõttes täiesti omanäolised ja väga külastatavad. Tegelikult muuseumi külastaja jaoks ju väga palju nägemata, nemad näevad ainult väljapanekut ja, ja nad võib-olla ei mõtlegi, et seal on kõik pannud kokku inimesed, keda üldse näha ei ole. Ja kes teevad selle töö ära seal tagumistes tubades. Nii et siit võib-olla tekibki ka rahastajatele ehk arusaam, et teil on muuseum olemas, seisab seal, et anname küttekulud ja anname mingi raha veel ja kogu lugu. See ongi jah, kõige suurem oht, ütleme, rahastatu juures noh, ma ei räägi siin ainult ütleme, riigist ja kultuuriministeeriumist või siin põllumajandusministeeriumist vaid vaid ka, ütleme, rahastajatest, kui ütleme omavalitsustest, et et kui leitakse mingid vahendid, et ütleme see näitus väljaehitamiseks ja kogude jaoks mingi ruumi nagu korrastamiseks et siis arvatakse, et sellega nagu asi lõppenud, aga tegelikult sellega nagu oleks seal võetud endale see taak kaela, et nüüd tuleb hakata muuseumid, tuleks tõsiselt nagu nagu arendama, et muuseumi tegevus seal sees, et mitte ainult see väljapanek ja see majas, kuid muuseum ei ole valmis siis kui seiskunud. Sest kui seal taga ei ole mingit pidevat arengut ja tööd ja selle olemasoleva materjali mõtestamist, et siis ei ole muuseumit olemas. Muuseum ei saa mitte kunagi valmis, isegi vabaõhumuuseum ei saa mitte kunagi valmis, kuigi meil on territoorium, mis meil on aiaga piiratud ja sinna ei saa lõputult maju tuua. Aga, aga põhimõtteliselt kõik need ideed, jaa, jaa, ajalugu läheb edasi ja teda tuleb kogu aeg ikkagi jäädvustada ja see on meie rahva mälu mäluta, rahvas ei ole ju tulevikku, ei ole. Kas muuseumis töötavate inimeste potentsiaali tase on, on hea hetkel. See on nii ja naa, suured muuseumid on väga tasemel, ütleks maa, on viimastel aegadel korraldatud igasuguseid kursusi ja ja viimasel ajal lähed sinna kohale ja kuulad ära ja ütled, et ma nüüd tulen järgmine kord siis teile rääkima ka. Et selles mõttes muidugi on väiksemaid koha muuseume, kus on võib-olla veel probleeme, aga siin muidugi nemad võiksid ka julgemad olla ja tulla keskmuuseumide juurde küsima ja selleks me ju kõik nii maakonnamuuseumid kui keskmuuseumid, oleme konsulteerida. Aga õppida muidugi võib alati ja nüüd Tartu ülikooli puhul jah, on see, seda loetakse üliõpilastele minimaalselt, et ja, ja hea on vast see, et nüüd on nii Tartu Ülikoolis kui Tallinna pedagoogikaülikoolis avatud kultuurikorralduse eriala Tartus, siis avatud ülikooli raames ja Tallinnas selline intensiivõppena. Et Need on head algatused ja tasub edasi viia. Muidugi on siin probleem selles, et nad on tasulised ja, ja muuseumitöötajad ka töö kõrvalt siiski käivad seal see on väga keeruline. Talis Vare mitut töötajat on Läänemaa muuseumis. Noh, ütleme kõik kokku on 15 inimest, aga see, see hõlmab kõiki tehnilisi töötajaid. Tähendab, meil on ikkagi nii sisulised teadureid on praegu kaks põhilist teadurite siis peavarahoidja, siis ülejäänud on siis nii mitte täiskohaga, kes siis abistavad? Kuidas teie muuseumisse näiteks tere tullakse maakondlikkumus? Ausalt öeldes on meie muuseum on huvitav selle poolest, et praegu töötavatest nendest inimestest on ainult üks on, kes on Läänemaalt pärit, ülejäänud on väljastpoolt sisse tulnud, mina kaasa arvatud. Ja, ja üks töötaja on meil selline, kes on juba aastaid töötanud tema kogemusele, me toetume, aga, aga väga mitmed inimesed on noored, kes on tulnud siis 90.-te aastal. Kuidas Merike lang teie suures uhkes muuseumis on? Ei, no meie muuseum on tõesti väga suur, kokku on seal 80 inimest, aga see on kokku siis igasugune teenindav personal sinna juurde ja valveteenistus ja ja, ja nii etet, et noh, teaduskaader, kõrgharidusega inimesi, sellest on võib-olla 20 niimoodi kokku, seal on siis teaduse osakond, kogude osakond, restaureerimisosakond, pedagoogid ka. Ja turundus. Et need on siis need sellised põhimusioloogilised tegevused ja igas osakonnas on siis kolm, neli inimest ja töökoormus on väga suur ja ega koosseis noh, kuidas nüüd võtame, hakkame nüüd juba siin käskikka jõudma, jah, et kas see on nüüd ana või et? Päris vara, teie olete lõpetanud Tartu Ülikooli? No mitte väga ammu ütleme nii, et kas teie põlvkonna ajaloolaste puhul muuseumisse minek oli erandlik, kutsus? Jah, ega neid muuseumis töötavaid, mõned on, aga, aga mitte eriti tähendab üldse oma erialal vist ma ei tea, kas pooled töötavad. Aga kas on palgast sõltuv? Jah, kindlasti, otsapidi sõltub ka sellest selles mõttes, et et kui me räägime siin sellest, et need näitused peaksid olema niuksed, atraktiivsed ja nii edasi, et noh, sellise suuna inimesed kes järgmiselt innovaatilised ja nähtavasti töötavad kuskil copy-writer itena, aga aga selliseid konservatiivsema meelelaadiga inimesed meeldib midagi uurida, süvitsi minna, need on siis võib-olla muuseumisse läinud. Peter Bauer kas või kuidas riik suhtub ja toetab, kui toetab muuseumitöötajate täiendõpet või täiendkoolitust. Siiamaani muidugi see toetus ei ole väga suur olnud. Toetatud on nagu siis praegusel hetkel. Muuseumiühingu kaudu muuseumiühing on olnud üks eestvedajaid, kes on korraldanud sellistele väike muuseumidele ja nende töötajatel täiendkoolitust. Aga, aga taas on, julgen, julgen ma öelda, et seda asjaga parandada, sest et et oleme nagu asunud läbi rääkimistele kunstiakadeemia restaureerimiskooliga, et et võimaluse juures korraldusel avada seal muuseumi töötajatele täiendkoolitus, mis ei ole küll magistritasemel, aga aga mis annaks võimaluse, ütleme, muuseumitöötajal ennast oma erialalist koolitada mitte ainult praktilise osas, vaid ka teoreetiliselt natuke. Merike Lang, teil on muuseumil ka veel suur hulk pindu. Kas, kas see, mis muuseumi territooriumil toimub, on kõik teie hallata? Ses mõttes, et teil on vaba voli korraldada seal ükskõik mida? Ei muuseumis jah, muidugi tundub, et võib teha ükskõik mida, aga vaat siin panebki see muuseumiturundusele tegelikkuses väga suured, piirideta, et nii muuseumi põhimäärus, tema eetikakoodeks, rahvusvaheline eetikakoodeks, soliidsus, see imidž, mis sul on ja see usaldusväärsus sellepärast et välisuuringud näitavad, et tegelikult peetakse muuseume maailmas veel ühed viimased väga usaldusväärsed kandsid just selles osas, mida rahvale pakutakse. Nii et ei, kindlasti ei saa, aga siin on võimalik teha soneerimisi. Kõik, mis on avalik, on minu poolt nii-öelda tsenseeritud. Kõik, mis on kinnine, nendele inimestele, kes tulevad, teevad kuskil muuseumi taganurgas, iseendale, need on vabamad, peasid muidugi meile turvaline on. Nii et paindlik peab olema, aga see, mida tehakse muuseumineeme all see peab vastama muuseumi taotlustele, missioonile visioonil. Kui palju näiteks Läänemaa muuseum saab korraldada kasvõi jaanipäevaga seonduvaid või läbi suvi midagi, näiteks vabaõhumuuseumil on vaba pind olemas ja andke aga tulla? Tähendab, siin paneb oma raamid kindlasti see, et, et mis on selle konkreetse muuseumi asukoht kindlasti ja, ja millised on need hooned, laena, muuseum asub Haapsalus vanas raekojas. Ja, ja kus on selles mõttes ruumikitsikus, et meil on ajutiste näituste saal 35 ruutmeetrit ja, ja muud ruumi tegelikult eriti midagi ei ole, kus midagi korraldada seest, nagu ma algul ütlesin, on, on meil laikmaa majamuuseum, kus on selline uhke kaheksahektariline looduskaitseala, tegelikult see park. Ja see on selline noh, koht, kus korraldada väiksemaid kontserte, väiksemaid näitemänge, piknik. Kas te teete seda? Kas seal põhiekspositsiooni majas ka kontserte korraldate kohalike külakapell, kes on, kes on, siis rõõmustab inimesi suviti? Kas Eestis on välistatud täiesti see, et tekiks mingi hea muuseum? Ei ole olemas. Need on täiesti olemas. Näiteks millises viimane kõige kuulsas kuulsusrikkam on Viimsi Kunstimuuseum kes väga aktiivselt tegutseb ja kala ja siis ta nagu tuntust saanud oma päris huvitavate üritustega. Kas see on lihtsalt ühe ühe rikk, noh, ma ei pea silmas konkreetselt seda muuseumi, aga eramuuseum oleks ikkagi ühe kõika inimese eralõbu pidada muuseumis. Ei, ma ei ütleks nii, sest et noh, mis tähendab eramuuseum, rammusam on tegelikult võib kuuluda ka mingisugune organisatsioonile või või, või mingile asutusele, selles mõttes, et üldiselt Nõukogude vorm on eramuuseum. Muidugi, kui on selline metseen olemas, kellel on seda vara juba kogunenud, ta tahab seda mingisuguses sellises suhteliselt veel märgil kasutada, siis siis muidugi küsimus rohkem selle suunaga, et kas on reaalne, et muuseumina. Sellises sellises tegevuses nagu ta meil praegu on, ikkagi. Ei ta ei ole mitte kuskil ise ära majandab, see on absoluutselt maailmas. Selleks on loodud siis kõrvalsüsteemid, mis teda toetavad. Aga muuseum ei saa mitte kunagi olla isemajandav, nii et selliseid äriplaane ei tasu kellelgi üldse välja hakata. Mõtlemagi. Äriplaan on ikka selline, et on mingi toetav fond, kes mingi tegevusega siis tekitab, tekitab vahendatud siis seda muuseumit üleval pidada. Te olete kindlasti teinud maailmas ringi ja näinud erinevaid muuseume mis võiks olla selline, mida tahaksite üle võtta. Aga aga pole raha, hekel. Vabaõhumuuseumi puhul on see lihtne vastata, see on see igapäevaselt elav tegevustaoline, mis muidugi muuseumi säästav on, aga ka loomad ja käsitöömeistrid ja, ja siin on just nimelt kõik maailma vabaõhumuuseumit ütlevad seda, et ka need kunstnikud, käsitöömeistrid, kes sinna tulevad, nad siiski peavad muuseumi poolt toetust saama, sest muuseum ei saa ka kommertsiks muutuda, et ta seal kohapeal müüb ja seda nii palju ei ostetagi, et ta sellega ja elaks, et siin tulevad need raamid paika. Ja muidugi nagu ma enne ütlesin, et tahaks sellist pinda, kus saaks ka ajutiste näituste raames probleeme lahata. Ja, ja noh, jah, see rahale mõtlemine, see on nii ära tüüdanud juba, et et ratsialiseerumis oht selles mõttes on, on väga suur. Selle piiri tunnetamine väga oluline. Just nimelt, et kui see see võimalus rahaliselt läheb väiksemaks, siis sa pead kuskilt seda kokku tõmbama ja, ja küll on kahju, kui sa lõpuks pead hakkama sisu arvelt kokku tõmbama. Talis Vare, mida teie olete näinud ja tahaks siia tuua jah, ega tähendab neid idee, ideid, mis on kuskilt kas Põhjamaade või mujalt muuseumidest nähtud, seda on huvitatud ka siin ellu viia. Mõningatele näitustel, aga aga mida tahaks, on just see ütleme, erinevad tehnilised lahendused, erinevad materjalid, mida, mida, mida, mida võiks näituse tegemisel kasutada, tähendab seda sisu ega sisu ei muudaks seda vormi, võib-olla muudaks mõnikord et sisu poolt tegelikult on, ütleme nii, pole häda midagi. Ma arvan, et, et see sisuline tunnistus on, on Eesti muuseumidel täiesti täiesti olemas, siin on küsimus just sellesse õigesse vormivalamisest. Kõige kauem kui midagi, siis, siis on selline rahvusvaheline koostöö mis on nagu oluline, et ühesõnaga ühisnäitused ühisteemat, et selline see nagu. Jah, ja kindlasti see tegelikult, kui, kui saaks mingi süsteemi käima, kus erinevad eestimuuseumid, vahetaksid mingeid töötajaid, kas või ajutise näituse tegemiseks see juba üksteiselt kogemuse saamine suhteliselt oluline. Üks nikerdab omaette, kas praegu eestimuuseumid teevad, koostad? Mingid üksikud asjad on kindlasti miks rohkem ei tehta? Igaüks hoiab oma jupist kinni. Eks see töökoormus ja üsna suur, mida tahad oma majas sageli ära teha. Ja mis nüüd rahvusvahelisse puutub, siis vabaõhumuuseumit siin on võib-olla paremas seisus kui teised, sest meil on oma liit olemas ja, ja see töö on, on väga heal tasemel. Omavahel muidugi, siin tulevad jälle see, et kui näitust välismaale saata, siis, siis meil oleks midagi saata, aga eeldab ka see, et sealtpoolt vastu meie võtta ei saa, sest meil ei ole näitusesaali selleks ja, ja see pole ka kindlustusrahasid ja kõike seda No meil peaks nüüd suvel tulema ikka ühisprojekt kus Saaremaa muuseumi ja Soomest Noontali muuseumiga selline ühine ühinenud teema on siis kuurort, nii et see peaks siis ringlema nii Soomes kui kui meil kui Saaremaal. Argipäeva saade hakkab tasapisi lõpetama ja ma lõpetuseks paluksin, et igaüksteist Nimetaks ütleme, kaks väga head Eesti muuseumi, igat üht soovitaks. Tema uuris peale. Raske valida? Kindlasti kui väike esimesed, mis on ka ütleme, räägime üllatustest suve jooksul, siis üks üllatus oli seto talumuuseum. Oma sellise Väga hingestatud ja personifitseeritud sellise lähenemisega. Teine muuseumi mustuse hulk, muuseum üldse Eestis on. Eelmine aasta ütleme nimelt, andis statistikaametile, andis andmeid oma tegevuses 187 et mina olen nagu selle numbri juurde tegelikkuses on need, kes nagu siis muuseumi tegevust arendada 200. Lang raske on tuua välja head muuseumi, siin ma kahte nimetasin kahte linnamuuseumi ja aga neid on maakondadest igas maakonnas on igas linnas on häid, nii et see oleks kolleegide solvamine, kedagi sealt jätta nimetamata. Nii et see on igal juhul vale jutt, et Eestis ei ole häid Muuseas, see on küll vale jutt. Talis Vare ja ega ega ma ei hakka nüüd tõesti kui need, kui neid on nüüd rohkem kui kaks, nagu tõesti on, et ma ei hakka ka eraldi välja tooma. Sest sest siis tahtmatult solvaks kedagi. Tõesti. Ma tänan teid, Eesti vabaõhumuuseumi direktor Merike Lang, lähema muuseumi direktor, talis Vare, jah, Kultuuriministeeriumi muusikamuuseuminõunik Dmitri Maurer. Argipäeva saade, mis täna rääkis muuseumidest lõpetab saatejuht Tarmo Tiisler kuulmiseni.