Meie tänases silmaringi saates on esinejaks jälle kultuuriloolane Malle Salupere, kes on meie jaoks järjekindlalt otsinud välja selliseid huvitavaid inimesi eelmisest sajandist, kes on Eesti kultuuri ka kaunistamas, kuigi eesti kultuurist iseseisva sellel ajal ei veel rääkida, need isikud on kõik kuulunud kas vene või või või baltisaksa kultuuri. Ja täna on üks noormees del jälle vaatluse all Michalleeveedi. Jah, siin ma ei saa kohe mitte jätta märkimata, kuidas ma üldse selle peale sattusin, sest hoopis teise asjaga tegeldes Kukruse mõisafondi nimistus näen pealkirja eesti kunstniku Michal lepete vinnekroloog muidugi ei olnud, manitses sellisest eesti kunstnikust kunagi midagi kuulnud ja kohe vaatasin järele, mis asi see on. Kui ma seal olin läbi lugenud, siis tutvusin kõikide kättesaadavate materjalidega sele. See oli kohta ja selgus, et, et see 150 aastat tagasi avaldamata jäänud neuroloog sisaldas üpris palju uut ja huvitavat sellesama mehe kohta keda pidevalt on nimetatud vene kunstnikuks üheks vene realistliku maastikumaalialuste rajajaks kes on sündinud Tartus pärisorja perekonnas ja keda meie enega Eesti entsüklopeedia ei ole austanud ühegi Reaga, kuigi seal on kõiksuguseid Lebedevi sel, kelle mingit tegemist ei ole. Niisiis, see neuroloog oli Tartu omaaegse ajaloo professori Friedrich Kruuse koostatud kirjutatud ja tal oli kavatsus avaldada väikese raamatuna, mis jäi teostamata. Võib-olla sellepärast, et see teadusegaleeri ori, nagu Sults, Kärtram teda nimetab sattus teiste, teiste töödega hiljem liiga koormatud, siis tuli just parajasti tulid arheoloogilised leiud Lätimaal, kus ta nendest väljakaevamisest osa võttis, avaldas need suured minek. Monika materjalid, võib-olla ka muudel põhjustel, ta toetust ei leidnud. No igatahes, see materjal on uudne, Mihhail Lebedev? Jah, tõesti, Eesti kunsti ajaloos ja ka baltisaksa kunsti aeglustada praegu ei mainita või nimetatakse möödaminnes, et temale on pühendatud 1971 ilmunud monograafia, see on umbes paarisajaleheküljeline Tatjana jorava on selle autor ja ka kõik muud materjalid, mis mul õnnestus leida tema kohta alustavat tema biograafiat sellest ajast, kui ta läks õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse, aga siis ta oli juba 17 ja pool aastat vana, enne seda möödus tema elu Tartus. Ja Gruusia kirjutab sellest perioodist ja alustab, alustab niisugusest teatest, et Lebedevi isa olevat tegelikult olnud Tallinna eestlane, ütleb temaga, ma mõtlen, et ta vist pidas silmas Tallinna maa, eestlane, kelle oli ärandanud ütleksime Me, leitnant, nii hero'd tõi ta Tartusse, laskis õppida Kingissepa kunsti ja nii ta oligi siis nii rotti pärisorjana kirjas. Ühtlasi tegutses vabakutselise kingsepana ja kuna ta olevat olnud kirjaoskamatu ja seetõttu ei võetud teda luteri leeri, siis Läks ta õigeusku ja saigi niimoodi nimel Lebedev abielus oli ta kindlasti Tartu eestlannaga Sophia Jürgensoni ka, nii et vähemalt poolest saadik on lõpetatud kahtlemata eestlane elasid nad vaeselt, aga poisikese andekus avaldus väga varakult, nii et Kruuse kirjutab, et ta kuigi isa laskis tal enda kõrvalt kingsepa ametit õppida poisike lõbustas end sellega värvilistest nahatükkidest, saadik seadis kokku pilte ja vahetevahel maja. Peremees oli ülikooli Pedel. Kelner tõi talle tükikese paberit, et või pliiatsit, mille peale ta siis proovis joonistada. Ja nii viies jälle töid valmis töid rikastesse majadesse, võista seal tundide kaupa vaadelda pilte, mis Entel Teppasid. No lõpuks isa meelehärmiks hakkaski tegelema joonistamisega, tema peale pöörasid tähelepanu juba ka siin Tartu kunstnikud ja omal käel, aga muidugi teda toetati nähtavasti mitmelt poolt ja juba see, et isegi paberitüki saamine oli suur probleem ja ometi, kui ametlikult kaotati Liivimaal pärisorjus 1819. Siiski Lebedevi isa oli vabastatud sellest juba 1800 18. aastal ja 1826 astus ta Tartu kodaniku seisusse sellega ühtlasi sai poeg õiguse õppida gümnaasiumis. Muidugi pidi ta tooma vaesustunnistus, et ta sai seal tasuta pida gümnaasiumis. Vaat siin ongi nüüd biograafidel juhtunud üks aps, mis kahjuks jookseb läbi nii monograafiast kui entsüklopeediates ja kõikidest kunstiajalugudest. Et Lebedev olnud gümnaasiumis väga vilets õpilane ja paistnud silma ainult joonistamisega, tekib kohe küsimus, kuidas niisugune kauni hingeline, mõtlev ja nagu ta hiljem oma kirjades avaldub, noh, väga niisugune iseseisva ja, ja uuendusliku mõtteviisiga inimene. Kuidas ta siis võis olla nii täiesti andetu ja tuim. Ma vaatasin need asjad järele, tuleb väljad, et kahjuks see üks Hermitaaži töötaja, kes siin oli vaadanud gümnaasiumi toimikuid, sattus pale klassipäeviku peal, kus oli sees tõesti Lebedev 1829. aasta sügissemestril. Aga juba kevadise ministril läks ta Peterburi akadeemiasse. See õige Lebedev, aga õpilasi nimetati perekonnanimede järgi, aga see oli Lebedevi keskmine vend Pavel, kelle kohta tõesti kõik õppejõud üksmeelselt kirjutavad, et ta võiks parem saapaid teha, ta ei oska ei saksa ega vene keelt, käitumine ei ole midagi ja üleüldse lõpuks viidi ta gümnaasiumist üle kreiskooli tähendab madalamasse kool ja samal ajal neid klassipäevikuid gümnaasiumist sellest ajast isegi rohkem säilinud kui veel üks. Ma ei tea, miks see siis jäi kahe silma vahele sealsamas kõrval, kus on kõik 300 meistrit, mis Lebedev õppis selles gümnaasiumis ja kõik andmed tema kohta, kuidas ta seal õppis, kui ta esimesel poolaastal oli 30 õpilase hulgas 10. kohal pingereas, siis järgmised kaks semestrit oli ta esimene. Käitumise kohta avaldatakse pidevalt ainult ülikiitvaid hinnanguid ja peab ütlema, et pealegi ei antud üleüldse neid hinnanguid kergel käel, sest suurem osa õpilasi saavad käitumises halbu hindeid, aga muudes ainetes on mitterahuldavad ja rahuldavad, ülekaalus niietlejad paistis seal igatpidi silma ja siis on ka loomulik, et talle pöörati tähelepanu ja suunati ta Tartu Ülikooli rektor Jeversi kaasabil ja nähtavasti ka gümnaasiumi direktor soli, Rosenberg joonistusõpetajad, nende abil kuraator paanleni tähelepanu tema peale, kes siis kostis Peterburis tema eest ja seest, kus ta oli jällegi vajalik, sest lepetega ületas juba vanusetsensus. Kuni 15 aastani võeti akadeemiasse kasvandik. Sest üleüldse nendes tolleaegses süsteemis oli nii, et andekaid õpilasi, näiteks nii kunstide, akadeemia kui balletikool, neid otsiti igalt poolt ja võeti täielikule riiklikule ülalpidamisele. Nojah, ja siis võeti ta vastu keisri erikorraldusega ja keiserliku kabineti kulul. No võib arvata, et see niisugune ootamatu erand võis olla Žukovski kapsa abil mõjutatud, noh, kellel oli siin Tartus ju palju sõpru jäänud, need pöördusid alati tema poole, kui kuskil midagi vajalisukovski oli tol ajal keisriga rekonnas. Tulevase tsaar Aleksander, teise kasvataja ja nähtavasti tema, tema eestkostel sattusid Lebedevi tehtud TÖÖD tsaari silma alla ja ja nii see, nii see korraldus teoks sai, sest üks Lebedevi kaasõpilasi Frice on hiljem vanas eas meenutanud, et noh, tsaar olevat Tartus käies seal see oli ülikooli joonistuskooli või siin nimetati seda tol ajal uhkelt Tartu kunsti emjaks olevat näidanud talle Lebedevi töid noaga Nikolai käis tegelikult Tartus siis kui lõpetab juba õppis akadeemias, nii et nähtavasti brike lihtsalt vanas eas oli ära unustanud, kuidas tegelikult sattusid need tööd keisri silma alla, kuigi ta töid loetleb, need olid väga mitmesugused, juba olid tušijoonistused, seedpjad maal. Nii ta siis asus õppima akadeemia just ja hakkas seal kohe silma paistma. Huvitav on, et need biograafid senimaani ei ole üldse huvi tundnud, kus tal siis see ettevalmistus tuli? Ta ei olnud üleüldse. Väga tugev ja siis oli siin gümnaasiumis oli joonistusõpetajaks August Haagen. Just Ta oli ka eestlane August Klaara kelle Žukovski kosti seada Peterburi õuegraaf gravieeriaks sokutas, ütleme, kui Haagen pärast selfi suurema juba pärast Lebedevi surma taotles ülikoolis Senfi kohta joonistuskooli, siis ta loetleb oma silmapaistvaid õpilasi. Nende seas oli Woldemar Krüger muuseas ka eestlane, kes Raadi mõisa omaniku liparti kululeb. Kunsti õppis ja mitmed teised ja eriti tõstab esile Lebedevi, kes olevat tema juures tasuta õpetust. Vaata selles kruuse neuroloogis on üpris pikk, aga seal on palju väljavõtteid Lebedevi kirjadest Tartusse. No siin on Lebedevi kirju Itaaliast Peterburi kaaslastele ja õpetajatele sellest monograafias, aga Tartu periood on täiesti jäänud maha ja seal kirjutab Lebedev haageneljani sellest oma õpingutest Peterburis kui ka sellest näiteks, et et ärge arvake, et ma oleksin hetkeks läinud või ennast unustanud, et ma tean väga hästi, et kõike, mida ma oskan ja suudan selle eest, ma olen tänu võlgu teile, August Haagen, oli ju kaks silmapaistev kunstnik Tartus ja maastikumaalija eriti. Me teame palju Tartu ja Tartu ümbruse vaateid. Tema tema. Intena natukene kuulaja saaks ka ettekujutust, mida see kunstnik Mihhail Lebedev ta on üldse elu jooksul oma lühikese elu jooksul jõudnud teha, siis nagu minulegi suureks avastuseks ja ma usun, et enamusele kuulajatest võiks olla seesama raamat, mis teil siin ligiduses on Mihhail Lebedevi reproduktsiooni, siis tema maalidest on põhiliselt olnudki maastikumaal ja aga ma ütleksin nii, nagu me nentisime, et, et on kohe tajutav, et ta ei ole mingi keskpärane maalija. Ta on väga andekas, kuidas seda andekust tema puhul iseloomustaks. Et seda on isegi raske iseloomustada, sellepärast et seda võib näha ja tunda, aga tõesti ma ütleks niimoodi igasuguse loomingulise inimese juures minu meelest loomingus, olgu see siis sõnas, pildis või, või kasvõi liikumises muusikas avaldub ikka selle tegija, aga sisemaailm ja hing ja Lebedevi puhul on see tõesti niisugune harmooniline ja kaunist, ma võiks öelda, aga konkreetselt hilisem kunstiajalugu on nimetanud leebeedeevee realistlikku maastikumaal eelkäijaks ja võib-olla midagi ühist on meile kõigile tuntud siiski neil, kes aga tuli palju hiljem, kui Lebedev ei maksa unustada, on juba niisugused õhulised ja valguse ja varjude mängud, noh, mis, mis näiteks jällegi on omased levitaanile, kes niukene hilisena veidi impressionistliku leebeedeevienda kreedoks eriti nendes kirjades tema kunagisele kaasõpilasele frikele Itaaliast ta kirjutab ja õpetab teda pidevalt, räägib kõikidest oma uuendustest ilma igasuguse kadedusega tehnilistest võtetest. Ja samal ajal manitseb seda, sel ajal oli ju akadeemiline koolkond, romantiline, võiks ütelda. Ja samal ajal niisugune ilu, see suurejooneline, kus näiteks Peterburis maaliti Itaalia maastikke ja üldse midagi niisugust või siis mingeid romantilisi udu või pilte, aga tema kirjutab, et Itaaliat maalite siis kui ta ükskord tulete siia, aga nüüd kasutage juba vanad hollandlased näitasid, et tuleb maalida seda, mida te enda ümber näete ja mida te tunnete ja elada sellesse sisse. Lebedevi enda ideaaliks jälle sellessamas kirjas ta kirjutab, oli üks maal, mis rippus Ermitaažis, mille sisse võib minna ja ta ise püüdis ka sinnapoole ja tõesti eriti need pildid, mis ta Itaaliast saatis ja ka tema, muide akadeemias õppimise ajal õpilasi, seal järgutati mitmesuguste medalite ja diplomitega. Lebedev sai nelja aasta jooksul, mis ta seal õppis, neli medalit ja viimase lõputöö eestvaade Laadoga lähistel suure kuldmedali ja sellega seoses ka stipendiumi kolmeaastase stipendiumi Itaaliasse reisiks ja selle maali ostis ära Nikolai esimene isiklikult. Pealisele kingiti veel kunstnikule briljantsõrmus. Nagu ta kirjutab isale koju olevat keiser isegi talle lale patsutanud ja ütelnud, et sa saad kuulsaks mitte ainult oma kodumaal vaid kogu maailmas, mis kahtlemata oleks ka läinud, kui ei oleks tulnud vahele Itaalias koolerat, mis niitis noore kunstniku juba 26. eluaastal. Nüüd jällegi biograafid, on Lebedevi surmadaatumi ka olnud hädas ja kui näiteks Saksa kanstler leksikonis on siiski antud 19. juuli või siis vastavalt 31. uue kalendri järgi, siis hiljem on hiljem on siin tehtud mitmesuguseid oletusi ja manipuleeritud daatumitega ja nii annab viimane nõukogude entsüklopeedia, suur nõukogude entsüklopeedia annab kuuendast kuni 20 Ta juulini ja isegi millegipärast uue kalendri järgi, oletades et Lebedev oma kirju kirjutas dateerides uue kalendri järgi. No ei saa olla, et kaasaegsed kõik, sest neurolooge ilmus lehte ajalehtedes ja ajakirjanduses õige mitmeid. Et need kõik oleksid eksinud ja hoopis hoopis valesti dateerinud. Ja Kuuse materjalides on tsitaat ühest Rich särikirjast. Richter oli kaasõpilane akadeemias, kes koos temaga reisis Itaaliasse. Tema sai arhitektuuri erialal stipendiumi Samarister, kes hiljem oli üks juhtivaid arhitekte selle Moskva suures lunastaja kiriku ehitamisel. Tema kirjutab. Lebedev suri 23. juulil. Kahtlemata oli see siiski vana kalender, sest ikkagi Venemaa kodanikud kasutasid vana kalendri dateeringuid, see läks siis, tähendab neljas august, nüüd Kruuse krõpse kirjutab, et temale ja hakkas nende kirjade põhjal, mis olid isale ja, ja Tartu sõpradele ja õpetajatele kirjutas see noormees väga meeldima. Ta tingimata tahaks midagi teha perekonna heaks. Muide, Lebedev ise pidas Tartut oma kodulinnaks ja, ja oli kindlasti nõuks võtnud siia tagasi tulla, ehitada majakene, jäädagi siia elama ja oma perekonda aidata perekonna heaks, ta müüs maha selle tsaari kingitud briljantsõrmus, sõna nende hind oli tavaliselt need niisugused tsaari poolt annetatud sõrmused kolmest 1000-st 1000 rublani kavama stipendiumist poole saatis isal läbidi, pildid hakkasid juba enne akadeemia lõpetamist olema, noh, nii akadeemia ülevaatenäitustel Peterburis need olidki kõige suuremad kunstinäitused. Ja hiljem need, mis tulid Itaaliast, need mõjusid kaasaegsete peale lausa võiks öelda, pommiplahvatusena, kui me loeme, ilmus niisugune ajakiri õhud otsustanud neile stock, kus kirjeldatakse Lebedevi pilte. Kolm väikeseformaadilised maalid Itaalia vaadetega, et Vene kunstis olnud veel niisugust noh ja nii hästi digivälja töötatud, nii läbi tunnetatud niisukust tõesti hingestatud pilti praegu need vähesed Lebedevi tööd, mis, mis ta jõudis teha ja mis enamasti on säilinud, need asuvad vene kõige esinduslikum mates galeriides. Kas Tretjakovi galeriis või vene kunstimuuseumis oli meil ka üks pilt Tartu botaanikaaiast, see on tehtud just vahetult enne Itaaliasse reisil käis kodulinnas olevat väga paljudele kinkinud oma töid joonistusi just ja ka linna peale noh just tänuteks sellele linnale, kus ta kus ta oli üles kasvanud ja kruuse, ütleb, et neid on olemas väga palju tartlasi, paljudes majades ja Tartu Tartu botaanikaaiavaade on tiik tehtud nähtavasti selle saare pealt kevadise suurvee ajal õrna vahelduse ajal. See on üsna tavatu ette, kunstniku loominguline käekäik läheb nii libedalt nagu praegu paistab, et leeveedevil on läinud. Kas see on tänu sellele, et temast on suhteliselt vähe kirjutatud ja arhiividest ilmselt ei ole just palju materjali ja sinna jõudnud vastukajad ongi ainult positiivset või, või, või on midagi muud kaalumata? Noh, ega tõesti keegi ei ole temast jõudnud või ei saanudki midagi halba kirjutada, sest tema andekus tõesti oli. Olin eriti silmatorkav, muide, siin on veel Lebedev, võeti vastuakadeemiasse kui Tartu ülikooli joonistaja ris Avalsik derbscagoniversiteta, nii on öeldud. Muidugi ei olnud ta ülikooli juures, pole ta kunagi ametis olnud, aga samal ajal Frice jälle räägib, et tal tuli ikka joonistada siin putukaid, putukaid, putukaid ja liimitaimede kujutamine on tal väga käes, on tõesti näha tema maalidel, esiplaanil on alati väga hoolikalt välja joonistatud taimed võis täiesti olla. Haagen kirjutab sellest tasuta õpetusest tema ise omal ajal õppis professor Senfi juures samuti tasuta aga samal ajal siis aitas teda mõningatest töödest vetikaravierimis töökojas. Tõenäoliselt võis ka Lebedev abistada haagenit. Haagen ise kirjutab, et tema temale kuuluvat kümmend tahvlit suures professorlede puuriväljaandes Flora Altai ikka, need on illustratsioonide tahvlid, kolareeritud taimepildid. Täiesti imelik, et ta võis, võis neid joonistada ookeani juures muidugi võistkonda teiste professorite kollektsioone üles unistada, tol ajal ju fotograafiat ei olnud ja, ja see, see amet oli väga hinnas ja professoritele oli vaja oma kukkusi teadvustada. Nähtavasti sai ta ka sealt omamoodi kooli, mis puutub veel tema kodulinna maja, kus ta elas, asus Aleksandri ja soola tänava nurgal, väike aiamajakene kelneri kelner oli see ülikooli Pedell Ülikooli nende tähtsamate teenrite juulis kooli politseinik võiks ütelda tema ise jalas peahoones, oma perekonnaga, nii võiks ta siis oma majakest. Lebedevi enda sünniandmed on Tartu Uspenski kiriku meetrikaraamatus haka tema, vendade ja õe kohta ei leidnud ma sealt mitte midagi, lihtsalt ei ole ja ka isa surm on ei tea, kus registreeritud on näha revisjoni kirjades, et ta on surnud, ta suri. Ta ei elanud poja surma üle, kuigi kaua. Suri aasta hiljem. Poeg ise suhtus temasse väga suure pieteedi ka ja, ja püüdis teda kogu aeg igati abistada. Ja ka kirjad, need katkendid, mida Kruuse tsiteerib. Need on väga südamlikud just enne akadeemia lõpetamist. Ta kirjutab isale, et nüüd veel paar kuud ja siis ma saan, ta ütleb diplomi, siis minust aktsi. Novnik, see oli tol ajal muidugi meil raske aru saada sellest, mida see tähendab, ta kirjutab, siis ma võin kanda okka ja kolme kandilist kübarat ja kuigi akadeemia lõpetanud said kõige alama Neljateistkümnenda klassi, aga ikkagi ikkagi oli see riigiametniku aste ja see tähendas, et, et inimene sai vabaks sellest maksu, sest seisusest ka maksualgused olid nii pärisorjad kui kan, tavalised tavalised linnakodanikud, kaupmehed ja, ja see oli hoopis teine ja õigusteta klass võrreldes nendega, kes kuulusid riigiametnike seisusesse ja pealegi pidevalt teenete eest või ka Lebedevi oli lootust oma tööde eest need pidevalt jõudsid ja juba sel ajal, kui tema lõpetas, siis andis kuues klass juba see oli riiginõunik, andis juba aadliseisus, Lebedevi tööd läksid, õigemini nii, et Itaalias olevat Kruuse andmetel saanud juba müüa oma töösid Graputavadki ostis 1000 rubla eest maalita, võdovid olid ostnud kaks maal ja 1500 rubla, noh, need olid tol ajal maalide eest juba väga kõrged. Siit on ka näha, kuidas teda juba hakati hindama tol ajal ja pole siis ime, et järgmine akadeemikut Juba asus mingil määral teda jäljendama ja püüdis teda saavutada, noh jah, kõige rohkem on on jõudnud, sest siiski nii maastikumaalid on üsnagi kompositsiooniliselt sarnased, sest seal on just tihedalt läbitöötatud esiplaan mingi, et alati suured puud tavaliselt ja vähe taevast. Muidugi Lebedevi on ka töid, kus on palju taevast, nagu, nagu levitaanil selle, et see noormees nii ära on unustatud tartlasena ja isegi kui me, kui meil ei õnnestu tõestada, et ta tegelikult eestlane oli, aga muidugi võib arvata, et Kruuse, kes rääkist vahetult oma lastega ja vahetult pärast tema surma sai siiski küllalt õiged andmed ja pealegi päris hiljuti sattusin niisuguse huvitava momendi peale, et Ambla kihelkonnas, kus oli ka nii rootidel mõisaid, on 18. sajandi keskel elanud kingsepp, kleebeedeeeff tähendab vaba inimene, noh, üldse olnud olnud luterlane ja lapsed on ristitud luteri kirikus. Noh, ma spetsiaalselt ei otsinud, kui palju neid oli, kas oli seal ka mõni Johan või Jaan hulgaski, Lebedevi isa oli, on Ivan Tartu kirjades on täiesti mõeldav, et see noor nii hero'd võis ka mõne kingsepa poja ära ajada, sest sellel oli ju kergem kingsepa ametit õpetada. Ja kuna tema enda mais asus Pihkva kubermangus, siis oli tal väga lihtne surnud hingede arvelt või niimoodi näidata teda oma pärisorjana. Kahtlane on jälle, mis pärast mispärast selle õpetajaks sai vabaks enne ametlikku pärisorjade vabastamist, võib-olla ta hiljem hakkas ise asju ajama, neid protsesse eristatakse oma vabalt sündimise õigust. Sedasama leitnant neeruti iseloomustab haagemgi oma mälestustes. Need on tal oma karjääri sest nii-ütelda kui suurt avantürist tee nii, et ta võis. Ta võiks täiesti ühe ühe poisiga ilma vanemate teadmata ära ajada, seda enam, et tol ajal pärisorjad, ostmine, müümine, kinkimine üksikult ja ilma maata ja ilma perekonnata oli keelatud. Kui see pärit olunuid läheb üha segasemaks sellega võrreldes, mis meil alguses ettekujutus oli, siis ikkagi sellele vaatamata oli ta tartlane Tartust kasvanud ja siis on jälle niisugune lubamatu ülekohus, et, et nii silmapaistvalt andekas noor inimene on täiesti jälle ära unustatud. Kas siin on jälle kellegi kuri käsi tegelikult mängus? Ma ei ütleks, et kellelegi. Kuri käsi konkreetselt, aga siin on mängus jah hoiakut ja, ja arusaamad. Ja minu meelest, kui, kui oli, tekkis suur vastuseis Kaltlastele üldse ja sakslastele ja 19. sajandil just pärast Lebedevi surma, üsna varsti hakkasid siin Baltikumis suured vastuolud sakslaste ja venelaste vahel. Käis suur poleemika balti kubermangude on, kas nad tuleb Saksastada või venestada niisugust mõtet, et nad võiksid iseseisvalt eksisteerida, ei tulnud kummalegi pooleli, see käis üle, kohalikud elanikud peab, järelikult balti ajaloolased ja kunstnikud jätsid muidugi kõik vene nimed kõrvaldasid balti kultuurist iseseisvas vabariigis oli nii suur iseolemise tuhinas jälle nii saksa kui vene kultuuriloolised asjad, noh nagu me oleme siin teiste asjadega puhul näinud, siis jäid need jällegi kõrvale, siis hakkas ajaarvamine umbes 1918.-st aastast peale, nii et selle tõttu on siis jäänud see mees kas kõrvale ja hiljem juba meil ju väga vähe tegeldakse algallikatega korratakse seda, mida on juba keegi uurinud ja, ja kusagil on juba kirja pandud ja töötatakse neid asju uuesti läbi ja just nagu oleks kõik materjalid läbi uuritud. Nii nad jäävad, sest noh, nii on see kruusa kruusamaterjal, missugusel moel ta üldse sinna kukrusse tollid olid muidugi suured muinsustekogujad ja harulduste kogujad ja nähtavasti nii ta sinna kollektsiooni kuidagi on sattunud. Kruuse püüdis seda asja Peterburis liigutada, aga paistab, et olen, ei ole vist üldse vastanud ja mulle tundub, et see võis olla ka sellepärast, et tolleaegset vene kultuuritegelased oskasid küll saksa keelt. Aga peaaegu keegi neist ei osanud lugeda koordi kerja ja Kruuse krose käekiri on äärmiselt niisugune kribuline ja jaa, Lenin arvatavasti ei hakanudki talugeja. Lihtsalt niisuguste juhuslike asjaolude tõttu on üks noor anne teenimatult mineviku varjude hulka ära kadunud. Aga öelge, kuidas teie olete sellegi materjali kokku saanud, mida teil siin tänase saate jooksul kasutada või kui tahad otsida, siis ikka leiad. Kõigepealt see kruuse materjal, mille peale ma tõesti täiesti juhuslikult sattusin, see hakkas intrigeerima ja siis ma püüdsin vaadata, mida, mida veel kusagil on asutused, on Leningradi arhiivides ühte ja teist leidsin seal küllaltki palju kirju, mis Lebedev ise on kirjutanud tema akadeemias õppimise aegseid materjal, noh, nii ma sattusin ka selle selle kirja peale Kruuse kiri oleninile ja muidugi ka kõik läbi Devi kaasaegsete jõgi teosed ja vastu kajatama töödele, mis olid näitustel vastu kajab tema surmale, kus Lebedevi kaotust. Tema suri suvel, Puškin hukkus duellil veebruaris Lebedevi Kaotust, Vene kunstile võrreldi Puškini kaotusega kirjandusele. Nii see materjal kogunes muidugi heade siin Tartu arhiivist täiesti kahetsusväärne ja see on tõesti lausa häbiväärne, et niiviisi nüüd me loeme kõikidest kõikidest väljaannetest, kui vilets õpilane lõpetab olnud gümnaasiumist, noh, on täiesti eba, loogiline, et keegi oleks julgenud keisrile soovitada niisugust tuima ja sõnakuulmatut halva käitumisega inimest. Pavel Lebedevi kohta veel. Nii et arhiivis töötades jah, on on ka vaja, tähendab. Palun kordame veel lõpuks, kõige olulisema on sellesama kunstniku nime ja eluaastad, et need jääksid eesti inimesele kõrvu, kõlama sündis tema kaheksandal novembril vanadele. Videre järgi 1811 suri jälle vana kalendri järgi 23. juulil 1837 Itaalias. Ma pean ütlema, et ma avaldasin tol ajal Edasis ühe artikli lootuses, et, et meie kunstiringkonnad võtavad asjast tennisest, siis oli just tulemas Lebedevi 150-st surma-aastapäev ja 175. sünniaastapäev ettepanekuga, et seda võiks ju tähistada, siis oli üks artikkel ajakirjast Tallinn. Aga nähtavasti ei sattunud kumbki õige inimese silma alla, et keegi oleks midagi midagi selle jaoks tahtnud teha. Muidugi Avo nüüd, 20. novembril on leppeta või juba 180. sünniaastapäev.