Vaid harvadel juhtudel käis Rembrandt Amsterdami südalinnas kõige sagedamini päevil, kui seal peeti suuri oksjone. Ta külastas kõiki kunstikaupmehi, ehkki tundis juba ammu hangeldajate nende tegevuse vastu iiveldavat tülgastust. Kes kandsite vastu käte maksulist viha ei tõstnud ta kunagi oma jalga. Mõnikord käiski Rembrandt ka Heeren praktil kollektsionäär arman Beckeri maalikunsti suure austaja juures, kellel olid kaubanduslikud sidemed balti meresadamalinnadega. Remont käis tema juures laenu kustutamas, mille ta oli temalt kunagi võtnud kokkuleppe põhjal tõida laenu kustutuseks oma uusi maale ja tõmmiseid mis kollektsionäär hiljem harilikult suure vaheltkasuga edasi mees. Kuid neid kõiki linna võttis Rembrandt üha harvemini ja harvemini ette kelle harvemini käis ta linnast väljas vaatamas pilvi ja puid, põõsaste vahele peitunud viletsaid onne, tumedat kõrkjaid ja pilliroogu täis kasvanud kanaleid, millel liikumatuks vees peegeldus tinahall taevas. Kunstniku hinges algas suur viljastava murrang. Oli aeg, kus ta üldse ei lahkunud kodust. Tundes omaloominguliste võimete langust, häbenes ta inimestega päevavalgel kohtuda. Nüüd aga ei lahkunute oma ateljeest sellepärast, et teda on haaranud ääretu loominguline balang. Ainult kui õhtune videvik või väsimus sunnivad teda tööd katkestama, puutub ta jälle kokku tegeliku eluga, mis produtseerib ta kõrval. See elu on Hendrike Tiitus. See, kes oli surnud Kopenool podagra valudest voodisse needitud. Siks aga, kes oli täis seltskondlikke eelarvamusi, püüdis kunstniku maja külastamisest hoiduda kõnelde jätta tahtvat tööl järve meistri tütre Margareta tulpi kätt paluda. Nii tuligi üksindus. Remonte ise peaaegu ei märganudki seda, et oli enda unustasime haarata uuest loomingulisest jõust, mida ta endas tunnis mitte ainult et tundis, vaid millele ta ka vaba voli siis ta ei tundnud iseteadlikkust. Võõras oli talle oma geniaalse loomingu kõrk, imetlus lõpetatud teos, et teda enam ei huvitanud ainult see, mis elaste unistustes, mille kallal töötasid ta käed ja mis paelus tema mõtteid oli talle väärtuseks. Ta ei tundnud kosutavaid vaheaegu töös nagu Leonardo da Vinci, kes andus vaimustatud imetlusega oma suurepärase olemasolu ja jõudude täiusliku harmoonia vaatlemisele, mis ühe inimese elus üldse võib olla. Rembrandt töötab ilma ringi vaatamata. Ta ei tunne rahuldamatut vajadust looduse saladuste tundmaõppimiseks. Ta ei esita endale kunagi küsimusi nähtuste, sügavamate põhjuste üle tegude ja mõtete salapärase sünni üle. Ta võtab loodus niisugusena, nagu see on kõigi tema mõistatuste ja ilmutustega. Ka loodus ei küsi eesmärkidest ja põhjustest, vaid tõttab väsimatult täiustumise suunas. Ning Rembrandti töödes taaselustub loodus täpselt samuti milleski kahtlemata ja midagi küsimata süvenete ajuti pühakirja igavese ime issanda kannatuste, apostlite ja patriarhile, apokalüptiliste ja kanooniliste pühakute uurimisse kes elavad tema piibli koltunud lehtedel. Ei tohi küsida ega püüda saladustesse tungida. Ei tohi mõistuse kaotuseni mõelda. Tajumatut peab lihtsalt vastu võtma. Siis omandavad kõik asjad reaalsuse. Rembrandt loob tõelisust taevase maa, kujutavad endast tõelisust ja tõelisus sisaldab endas taevast ja maad. Jeruusalemm ja Amsterdam ei ole teineteisest eraldatud ei ajaliselt ega ruumiliselt. Patriarhid ja püha kirjaseletajad elustavad bee straati ja puude turu habemik, kes juutides tõelisus kõiges nii valguses kui varjudes. Talle heidetakse ette töine valgus, tema maalidel pole tõepärane. Ma olen kõiges ja alati otsinud ainult loomulikkust. Ei, ma tean paremini kui ükski teie seast, et loomulikkusel pole mingeid piire, nagu pole piire jumalal ja sellele, et ta on igavene tee, külmad, ähmased värvid, mis on laenatud vaikselt kevadeõhtult, on niisama loomulikud nagu varjatud tuli leegitsev minu ööde taga. Tedaga ammutan oma hinge sügavusest. Meie sisemaailm on seotud meid ümbritseva maailmaga. Ja see kõik on üks ühtne loodus. Selle nähtavad ja nähtamatud, tajutavad ja kujutletavad avaldused on tõelisus, ise. Ta veetleb ja peibutab mind. Ning ma pean teda kujutama just nende värvidega, selle käega. Unistused ja plaanid kihutavad meistrit tagant täidavate päevi rikka sisuga. Öösiti aga vaevavad palavikuhoogudega. Raametuna uinub ta raskelt ja rahutult. Ta teeb lõputult visandeid eskiisjooniseid, Emmbeeerreritelt ja välismaalastelt pidevalt tulevad tellimused segavad tema suurte kavatsuste teostumist. Ta püüab nagu vargsi ja isegi nagu vastu tahtmist põimida port reedesse motiive oma tulevastest teostest, millest ta unistab. Ning tellijad näevad oma portreede ees seistes imestusega et inimese kuju taga on äkki valgus süttinud või et nende kuju tõuseb süngelt esile salapärase suitsuvinesse kaduva maastiku taustal. Patsilmitsevad ehete tuhmi sära, eredaid purpurmantleid ja brokaatserpe, mida nad tegelikult kunagi pole kandnud. Oma piiratuses ja nürimeelsuses ei suuda nad meistrit mõista. Nad keevad raevust, ei ole, kiitsid sõimusõnadega ja keelduvad tellimuse eest maksmast. Rembrandt kehitab vaid õlgu. Pilkov muie, mis sädeleb ta väikeses silmis ajab tellijad veel suuremasse segadusse. Nad vihastavad ja tõotavad, et ei tõsta tulevikus enam iialgi oma jalga üle Rämmaranti ateljee läve. Tuli mõni päev tagasi Rembrandti juurde, kaupmees Kornelis ekspert, sona hoor, oma itaallasest kompanjuniga tõitele Messina marki, Antonio Rufo kirja. Sitsiilia aadlik oli külastanud hiljuti Roomat ja leidnud ühes kunstikaupluses krabüüre, mis Schiaatree Pariisist signaali saatnud. Jäida imetuses lausa keeretuks. Ta igatsenud maailmas midagi nii väga kui omandada üht Hollandi meistri maali. Saanud kuulda, et tema kaasmaalane andi Batista kavatseb suvel külastada amsterdami linna, kus meister elab ruttas marki tema kaudu Rembrandti le tellimust saatma. Rembrandt on õnnelik. Välismaalt pole juba ammu, tema maalidele tellimus ei olnud. Kuid praegu pole aega arutlemiseks. Kirjas on öeldud, et marki soovib maal. Kujutage filosoofi. Remorand teeb juudi linnaosas kohe mõnede tüürid ja asub töö juurde. Maal tuleb suur. Ent kunstnikus ei heiduta. Suur pind võimaldab tal end paremini väljendada. Õpilased jälgivad, kuidas õpetaja töö edeneb. Nad jätavad tihti oma maalide joonised sinnapaika. Ümbritsevad Rembrandti silmitsevad. Kuidas ta maalib? Külart näeb õpetajate esmakordselt abstraktset kompositsiooni loomas. See avaldab talle sügavat muljet. Rembrandt töötab iga päev, kuni lõuendile langeb eredat valgust. Seistes istudes või liikudes maalipuki ees töötab ta palavikuliselt. Kuid seejuures ei kaotada ranget enesekontrolli. Ta otsib uut. Muudab juba tehtud, kuid kõik on alati suunatud ühele eesmärgile. Tormakas, ent kunagi ei lase silmist põhiideed. Mõnikord töötab meister sõnatult mitu tundi järjest ümbritsetuna vaikivalt seisvatest õpilastest. Ainult lõuend sahiseb harjast tugeva vajutuse all. Ja Haiman mõtleb seal nagu vaikne, kirglik Hoie. Lõuendi niidid imevad, nautides endasse Rembrandti poolt segatavate ja pealekantavate värvide hingestatud armastust. Siis on maal pooleldi valmis ja Rembrandt vestleb õpilastega pühendades neid meisterlikkuse saladustesse. Ainult materjal või materjali tundmine ei tee veel maalikunstnikust tõelist meistrit. Sellest on vähe, kui õppida raamatu järgi ära inimkeha mõõtmed, proportsioonid. Raamatus on vaid abstraktsed mõisted. Iga üksik inimkeha kujutab endast midagi uut ning kordumatut. Ja igal üksikul juhul tuleb alustada algusest peale. Siin võib aidata ainult terav silm. Kõikenägevus anne. See anne on muidugi sünnipärane, kuid te peate teda hoolsa tähelepanelikkuse abil arendama ja õppima teda kasutama. Teisel korral ütleb ta õpilastele. Ärge kulutage oma töötoas, kuni te pole leidnud oma stiili. Ärge kaotage asjatult aega kohmitsemisele. Elutus teoorias. Silmitseb teraselt loodust. Pöörake tähelepanu kõigele teid ümbritsevale, vaadake mehi ja naisi. Pange tähele, kuidas nad liiguvad. Kuidas nad käituvad argipäevases elus. Jälgige tähelepanelikult, mida teevad nende käed ja kuidas vaatavad silmad. Püüdke meeles pidada, kuidas inimesed õnnest nutavad või kuidas nad naeravad, kui nad tahaksid nutta. Tunnete väljendamise loomulik dünaamika. See on kunstnikule kõik. Kord heitnud silmanurgast iroonilise pilgu Philips dekooninkile, kes vastastele naeratusega ütles. Remont. Reisimine on suurepärane asi kuid pole mingit vajadust matkata Itaaliasse ja õppida seal vanu meistreid. Sellest on vähe, et näha, mida nad on loonud. Iga inimene, kes käsitleb pintslit, võib jäljendamise kraapida. Teile aga on tähtis, et leiaksite isiklikud vahendid kunstikõrguste kättevõitmiseks. Kopeerimine ja mõttetu jäljendamine Edeedeid meistriks. Joonduge vanade meistrite järele ainult ühes mõttes. Looduse tundmise mõttes. Õppige teda tajuma igaüks omamoodi. Ta vaatas Nicolás maasi poole ja jätkas. Ärge mõelge kunagi kaanonide järgi ega teiste kunstnike eeskujul. Õppige isiklikest kogemustest. Kui lähete ümbruskonda või lihtsalt linnatänavaile luusima, ärge unustage kaasa võtta visandite albumit. Botaanikes kogub taimi, võtab kaasa luubi sõdur, püssiteadlane oma ver, kiiluse või Erasmuse. Teie ümber on kõik loomulikus liikumises. Töötoas istudes ei suuda seda dünaamikat iialgi tundma õppida. Tehke visandeid lastest, vanakestest, loomadest, hulkuge Amsteli kallastel. See ei ole kaotatud aeg. Te näete seal alati küll pärslased, küll venelasi, küll kõigist rahvustest madruseid, kõlvatuid, naisi ja muusikuid, kõrtsmiku, rändkaupmehi. Ärge unustage ka meie oma linnaosa kus võib tänapäevani kohata elusaid prohveteid ja tarku. Väga antiikrahvaste ideaal. Ilu julges kuidagi küsida tüllaart mõeldes Michelangelo Hieron Saarile. Rembrandt puhkes naerma ja raputas pead. Ilu ei eksisteeri iseenesest. Ilu on illusioon. Te teete asjad ilusaks ainult oma isikliku oskusega neid vaadelda ja oma võimega nähtut lõuendile jäädvustada. Mina olen kogu elu aega otsinud looduse tõelisust. Mind ei ole kunagi võlunud valitud vormide petlik sära loodus, looduskunstniku idee suureks, mitte see, mida ta kujutab, vaid see, kuivõrd loomulikult ta loodustama kunstis edasi annab. Ärge laske end võrgutada petlikkus näilikkusest, elu. See on kõik. Rembrandt Lõpetas filosoofi maas ja meer Tegoning tüllaart jälgisid meistri tugevalt päevitunud kätt mis liikus väsimatult lõuendil. Nad tundsid geeniuse salapärast hingust, mis elustas surnud vorme. Neid oli siis filosoof, nende ees suur tõsine ja elav. Veel üks pintslitõmme. Ja tundub, et ta pöörab oma pea, mida katab barett, avab suu ning hakkab rääkima. Homerose püstil puhkav käsi libiseb maha külmalt kipsilt, kuna teine käsi näib iga hetk tõusvat kõnemehe lühikeseks väljendusrikkaks viiteks. Nii maalid, meister. Mitmel päeval ei söanda õpilased pintslit kätte võtta. Rembrandti sõnad veel rohkem, aga tema teod on jõulisemad kui kunagi varem sunnivad neid järele mõtlema omaenese ebatäiuslikkuse üle. Ainuüksi Nicolás maas jätkab tööd. Ta maalib pruunides värvitoonides tema teose süžeed avaldub maskeeritud sarnasust Rembrandti äsja lõpetatud filosoofiga maas, kiitleb oma maaliga teiste õpilaste ees. Kas ta ei ole õpiaastaid meistri juures villastavalt ära kasutanud? Ei mingeid vanameistreid, ei mingeid reegleid, ainult loodus, räägib ta Philips dekooninkile, kellele ta vaatab veidi ülalt alla selle õnnetu maale ei taha ju keegi osta. Aga ka mitte mingisugust jäljendamist. Üsna Philips lühidalt ja kuivalt. Ei vanu ega uusi meistreid. Maas vaatab talle jahmunult otsa. Peaaegu nagu Rembrandt, lisate kooning näidates Nikolase maalile. Puudub vaid üks asi. Kas tõesti, mis siis sinu arvates veel puudub? Küsib maas, keda Philipsi kõrgtoon on üles ärritanud. See, mis teeb rämbranti rämbarantiks. Maas ei taipa midagi. Ta ütleb. Ma hakkan veel hoolikamalt töötama. Pole kasu. Sul on kogemusi küllalt. Sa pead leidma selle, mis teeks sinust Nicolás maasi. Tegolink läheb trepist üles saadetuna maasi pärani silmade abitust pilgust ja mõtleb. Puupea sai taipa, keed, sa pole peaaegu mitte midagi õppinud.