Kunstikaupmehed vennad tankertsid olid rämbrandilt suve lõpul saadud krabüürid mis ta oli teinud Waterlandis viibimise ajal samuti ka tema piibliainelised fordid müügiks välja pannud. Osa neist komisjonile võetud töödest olid nad saatnud Pariisi kaubafirmale Šattrele kellega nad juba ligi 20 aastat ärisidemeid pidasid. Üle ootuste müüsid nad peaaegu kogu Rembrandti krabüüride kogu ühe nädalaga läbi. Pariisist saabusid koos vekslit ei aruannetega kiired järelpärimised. Kas ei saaks veel mõningaid kraan meetri Hollande Hollandi suure meistritöid? Inimesed lõid lahinguid tema Fortide pärast ja nende hinnad tõusid päev-päevalt. Tankertsid vaatasid teineteisele palju tähendavalt otsa. Vaatamata kallist aega saatsid Pariisi uue, kuigi väiksema kogutõmmiseid, mis neil oli õnnestunud meistrilt ainult väga suurte raskustega saada. Vahepeal aga astusid nad nagu juhuslikult Rembrandti poole sisse kesiseid, muuseas kas tal ei ole veel mõningaid jooniseid. Nii imelik kui see ka ei ole, kuid Pariisis on nende järele suur nõudmine. Suur-Hollandi meister ei võinud aimatagi, et kaupmehed lihtsalt is saavad teda. Suure rõõmuga võttis ta vastu nende pakutud mõnisada kuldnat. Tal oli juba ammu kavas osta fibo Alardilt Michelangelo joonistamat. Andis kaupmeestele lubaduse saata neile peagi uusi töid. Vennad tangertsid, pärisid iga nädal uute tööde järele muidugimõista suurima ettevaatlikkusega, jumal hoidku, kõigutamaste Rembrandti usaldust. Kunstnik töötas visalt ja pingeliselt, tundes rõõmu võimalusest jälle oma töid müüa. Ta muretses uue trükipressi ja tegi korralduse, et nooremad õpilased energiliselt aitaksid krabüüride trükkimisel. Majas olid kõik des rakendatud. Vahepeal aga kogunes tankertsite juurde iga päev kunsti harrastajaid oodates äreva palavikuliselt huviga Rembrandti viimaseid krabüüre. Isegi Amsterdamis viibivad välismaalased, kui nad sellest kuulda said, kulutasid tankersite ukseläve. Rämbrantist hakati rääkima samasuguse õhina ja vaimustusega nagu 20 aastat tagasi. Kuid siis astus ühel õhtul kunstniku juurde sisse erkküünlasse Kers. Väljas valas sügisvihma vananev maastikud, gravjueeria näis veelgi rohkem vaevatuna kui kunagi varem. Oma kulunud mantlis värises ta külmast. Alles pärast seda, kui ta oli oma sõbra soojas ateljees end veidi soojendanud ja klaasi veini joonud suutis ta selgelt rääkima hakata. Sinu jooniseid ostetakse õhinal. Inimesed kaklevad üksteisega, et neid saada. Rämbrand, kes parajasti katisest maalilakiga vaatas imestusega Seegressile otsa. Mis sa sellega öelda tahad? Sinu viimaste tööde järele? Need on läbi müüdud. Rämmarand kehitas õlgu. Küllap toredate lubaduste eest. Mina sain tühise summa, kõigi rõõmustan nüüd kõige üle, mis mulle antakse. Sugugi mitte lubaduste eest. Puhta sularaha eest. Just täna õhtul on meil ostjatega järjekordne arvete klaarimine. Kunstnik raputas sõpra õlgadest. Segers, sa vassid midagi? Hakkad nähtavasti vanaks jääma. Savist nägid võõraid teid mõne välismaalase, flaami või itaalia kunstniku töid. Ärka öösse keresse raputas pead. Need olid sinuga fordid. Kas mina siis ei tunne sinu käsitluslaadi? Rämbrand sammus sõnatult nurgast nurka. Miks sa ei käi oksjonitel? Viimasel ajal pole siin linnas üldse näha. Seepärast on neil kerge siin beta beta. Rämbranti silmis süttisid viha sädemed. Talle tundus äkki, et tuba on jäänud kitsaks. Tekkis surmavaikus, oli kuuldavaid, Rembrandti raskete hingeldamist. Siis hakkas ta jälle rääkima. Aga mis ütleb Clemens Beyoncé? Kuidas, kas ta pole sinu juures käinud? Kas ta sulle raha ei toonud? Rämbrant otse hüppas ta juurde raha. Ma pole enam palju aastaid temalt ühtegi kuldnud saanud. Ning ta puhkes valuliselt sapiselt naerma. Jooge on peaaegu kõik sinu fordid maha müünud, ütles Kers. Temal on sinu töödest veel üht-teist alles. Nad vaatasid teineteisele otsa. Seegers vangutas pead. Rembrandti laga oli ülemine huul irevil tõmbunud ja ta sarnanes nüüd taga aetud vihale ärritatud hundiga. Ja nimetavad end sõpradeks. Süüdista sõbrad, kus lõhnab raha järel. Seal lõpeb nende sõprus. Kuid ka minu kannatused on piir. Oota mind siin, ma tulen kohe tagasi. Lai mantel seljas, esise rämbrand käratseva inimmurru taga tankertsite näitusesaalis. Meister vaatas enda ümber. Kõikjal olid laialilaotud või üles riputatud dema fordid, võisule joonised. Ainult mõni nädal tagasi olid kõik need olnud veel tema ateljees preestraadil ostjate ja lihtsalt uudislikuma murrus. Sissepääs siia oli kõigile vaba, nägi Rembrandt tuttavaid kunstnikke. Ta tõmbas sügavalt ja otsustavalt hinge. Need nägid oma silmaga petetud. Ta laskis silmadel ruumis ringi käia. Valgest ja mustadest plaatidest põrand oli mantliteltilkuvast vihmaveest märg ja üleni täis poriseid jälgi. Inimesed seisid tihedais gruppides, sõbrad sõpradega. Ajuti püüdis kunstnike hulka pugeda. Mani püriel valitses tohutu trügimine. Saal oli tulvil tasaste imetlushüüete kõminat, mis takistas Rembrandti kuulmast, mida räägiti. Siiski õnnestus tal üksikuid lauseid tabada. Huvitav, mis Rembrandt ütleb? Sissetulek on isegi temale ennekuulmatu tamisest kasu, see läheb niikuinii võlausaldajate tasku. Need parasiidid hoiavad teda oma käppade vahel niisama kramplikult nagu meidki. Tõsi küll, kes meist ei tööta nende lurjuste heaks? Ei, kes oleks seda võinud mõelda? Päris uskumatu. Möödunud suvel näis, et on omadega täiesti läbi. Kelle majas on nii palju noor ja pealegi veel noor naine. Tõsijutt, ta on nagu uuesti sündinud. Kas tõesti see kõik on tema kätetöö? Kahtlemata tema käsitluslaad? Ei tea? Ei tea. Käivad niisugused imelikud kuuldused. Tal on palju ustavaid ja andekaid õpilasi. Võimatu noor ei suudaks kunagi nõnda. See on tema käsitluslaad kohe näha, et Rembrandt. Rahvast kõrvale tõugates trügis Rembrandt teede poole. Ümberringi tuttavad näod, peekon kurnatud mured ja hädad on vajutanud meile oma pitseri. Meelekohad hallid, teised on hea elu tõttu kuid võib-olla ka enneaegse vanaduse tõbedest laiaks tursunud. Aga missugune ma ise olen? Käisin Rembrandti peast läbi, segane mõte. Ja ta silmad otsisid tahtmatult peeglit. Ta sammus inimesi järsult kõrvale tõugates. Seal nad on need, kes tema üle keelt peksavad. Sean Covert, Flint, tema endine õpilane. Nüüd aga vander heliste orjalik, jäljendaja. Kahvling räägib teda taga. Räägib taga kamba vaiermann, samuti tema kunagi õpilane. Aga veel kaugemale seisab kuivetu Vanna reisidel. Ta muigab, kitsad huuled pinguli ega tea, mida üldse arvata Rembrandti meisterlikkusest, mis on äkki uuesti ellu ärganud nagu föönikslind. Redeli kõrval seisab maalikaupmees egov Alard. Kadedusest kaame. Tema Rembrandti noorpõlve seltsilised. Kõik nad on ninapidi koos ja sosistavad temast. Kuid nüüd märkasid nad, et ta neid vaatab. Need, kelle peale langes ta pilk ajasid imestusest silmad pärani ja lõid need siis kohe maha tervitanud kedagi. Ta lõi oma mantlihõlmad laiali ja läks neist mööda otse vendade tankertsite juurde. Inimesed astusid täis sõnatult kõrvale. Keegi mees sosistas midagi kõrva sisse oma pojale, kelle käest ta kinni hoidis. Ning äkki kõlas hele lapsehääl. Sellest kostis nii imestust kui ka vaimustust. On Rembrandt. Siis pöördusid kõik imestuse ja uudishimuga meistri poole. Ruumisviibijaid haaras äkki au, paklik karglikus. Nad kergitasid kohmetult kübaraid. Rapsusid viisakalt jalga. Rembrandti vaevu tagasi hoitud ärritus kasvas. Harkeksid mõtles ta. Argpüksid. Ta ei tervitanud kedagi, mitte kedagi. Ta läks otse vendade tankertsete juurde. Nad nägid Rembrandti, jätardusid ehmatusest. Cornelli, sai kiiresti kassa raamatu kinni ja pistis selle kähku paberite kuhja alla. Kuid Rembrandti teravast pilgust mõistis ta, et oli hiljaks jäänud. Kunstniku vaatas siin nagu kassaraamat oli peidetud vaatas lauale laiali loobitud kuld ja hõberahale, mis punase puu eredal pinnal helkis mati säraga ja tõstis pilgu mõlema venna kahvatunud nägudele. Veel polnud selge, millega see kõik lõpeb. Tungeldessessid kõik lava poole, keegi ei saanud aru, mis siis meistri ja tema teoste müüjate vahel toimub. Kui inglased kuulsid suure kunstniku nime, rajasid nad endale küünarnukkide ja põlvedega teede esimesse ritta. Kõige kuulsamat kunstniku. Rembrandti nägu värvus veripunaseks. Kunstniku käsi tõmbus kõvaks, raudseks rusikaks kuid nähtavasti sai ta endast jagu ning laskis sõrmed vabaks. Äkki sirutas ta Korneelise arale protesti liigutusele tähelepanu pööramata. Näe paberikuhja poole ja tõmbas kassa raamatu välja. 95 joonistust, eskiisi ja visandid on müüdud esimesel oktoobril. Rembrandti Atangertsid vahetasid terava vihase pilgu. Kohmetusest veidi toibunud kaupmehed püüdsid manada ette sundimatu näo, tahtes luua muljet, et nad ei taipa, mida Rembrandt neilt soovib. Kõik on müüdud, oli see, kes talle öelnud kõik isegi need teed, mis olid Clemens juures komisjonil. Täna õhtul tehakse lõpparvet kõige kohta, mis on maha müüdud. Seinaga ripuvad vaid tema tööde viimased eksemplarid. Petised tõid talle kõigest kolm sadat kuld nat ja tema oli neid isegi kummardustega ukseni saatnud. Rembrandt põrutas rusikaga vastu lauda. Mündid hüplesid, üks kuld, Kulden veeres laualt maha ja kukkus heleda kolinaga põrandale. Ka 3000 oleks selle kõige eest vähe olnud. Ning siis veel Pariis. Pariis, Sheatre, kelmid ja tema pidi paljude kuude kestel kuulma oma võlausaldajate ähvardusi. Järgmisel hetkel oli ta juba kõrvaltoas. Tangert ankertz kargas seinakapi ette, et seda varjata, kuid tugevast löögist rindu lendas ta kõrvale. Rembrandt tõmbas kapiuksed pärani. Seal oli kuld, tema kuld. See oli korralikult kotikestesse pakitud, mis kandsid monogramme-d ja CD-igaühes 100 münti. Siinsamas olid ka vekslid. Tema vekslid. Silme ees hakkas keerlema kuid ta kogus end ruttu mõõdetud liigutustega lugesta raha külmavereliselt üle ja peitis kõik kotikesed viimase kui ühe hämmeldaval rahuga oma mantli suurtesse taskutesse. Seejärel pani ta kokku vekslid ja peitis needki sinnasamasse. Näitusesaalis, kuhu ta tagasi pöördus, valitses rusuv vaenulik vaikus. Kuid vaenulikkus oli suunatud ilmselt tankertsete vastu. Vennad olid tõmbunud nurka. Kui rämbrant ruumi tuli, pöördusid mõned temast kõrvale. Meister puhkes lühidalt pilkavalt naerma. Ma tänan teid, ütles ta. Tänan teid õnnestunud müügi eest ja selle eest, et raha oli kõik tervenisti alles osutades lauale puistatud kuld ja hõberahadele, lisas ta. See on teie osa. Siis pöördus ta ruumis viibijate poole, kes sõnatus imestuses täiest kõrvale astusid. Härrased, kui teil tekib vajadus nii oma töid nagu minul siis võin teile soovitada vend tangertseid soovitanud kogu südamest. Dali surma kahvatu hääl kõlas võõralt karmilt ja mõõdetult. Ning iga üksiinuljas nägi, tundis ja mõistis, et nende silmal toimus midagi väga tõsist. Äkki sööstsid kõikjal Rembrandti poole, piirasid ta ümber, hakkasid üksteise võidu temaga kõnelema, talle sooviti, on, päriti üksikasjaliselt, miks ta oli see tulnud inglased, kes ei saa nad aru, mis siin õieti lahti oli, kergitasid kogu aja tervituseks oma kõrgeid kübaraid. Egolaar pani ette saata kedagi kuivade riiete järele ja palgata inimene, kes kunstniku laternaga koju saadaks. Rembrandt raputas sõnatult pead. Ta heitis vendadele tankertsitele viimase hävitava pilguga, lahkus ruumist. Tema järel ruttasid kõik need, kes ei kavatsenud midagi osta. Peagi valgusid nad tulvil kahjurõõmu mööda linna, igas suunas laiali. Et pasundada seda skandaalset uudist kõigil tänavail. Kõigil veeremänguradadel ja kõigis veinikeldris. Vihma valas nagu oavarrest. Oh seda vihma. Ta on tulnud kaugelt, tal pole mingit tegemist sureliku demoraalse laostamisega. Mõlemal pool tänavat jooksis sulinal vesi. Ööpimeduses läikesid tuhmilt märjad tänavakivid. Liikumatult nagu lummutasid, ripnesid sõidude kohal puude oksad. Ja igaühelt pudenes alla vihmatilku. Trennides Bladises vesi. Vihm. Vihm. Rembrandt eksles sihitult linnas ringi. Kullakotid peksid vastu rinda, venitasid mantlitaskuid, põues krabisid sinna peidetud vekslid. Ta oli jõudnud kõik kokku arvestada ja teadis, et tal on mitu head tuhandet. Ta on saanud nad oma töö eest. Nüüd on juba aasta, kus ta jälle töötab innuka visadusega, lõpmatu kannatlikkusega pingutades kogu oma jõudu, kuhjad, terved, kuhjad, tõmmiseid. Alles nüüd tundis ta, kuivõrd väsitav oli see aasta olnud. Kuid soli õnnestav rahuldustpakkuv väsimus. See oli nagu kasvava puu väsimus, millel on valminud rikkalik saak nagu õnnis ema, väsimus pärast lapse sündi. Nagu väsimus, mida tunnevad veest paisunud pilved paduvihmana alla langedes. Vihm, voose vihm, tema on igavene. Aga surelike üksindus ja tühisus on möödaminevad. Neil pole vihmast ihilisuse lihtsust ja suurust. Vihm tuleb ikka jälle maa peale tagasi. Ta sajab veetilkadena maha, vesi aurab, muutub uduks, seaga tiheneb pilveks, et uuesti tulla tagasi inimeste juurde sadada suursuguselt ja lihtsalt maa peale. Vihma 100. lakkamata ja vihm tõi lohutust. Meistrihing muutus üha rahulikumaks. Algasid pikad sombused sügiskuud. Päev päeva järel valas vihma ja puhusid tuuled. Majade katuste kohal säras külm sügispäike. Puutseisid närbunud nukras pronksvärvilises ehtes lähenes karm lumine talv. Leginesid esimesed tuiskude kuud. Hilissügisel sündis Hendrikel surnud laps. Vagusinutes jättis ta temaga jumalaga. Rembrandt ei kõnelnud peaaegu üldse. Perekonna piiblit ei avatud enam. Meister ei seisnud enam mõtiskledes akna ees silmitsedes kajakaid. Ta sulges enese oma ateljeesse, riivi taha Jakas graveerima metalli. Püha perekond. Milline õrnus, toitva ema ilmes ning isa malbe hoolitsus. Sügav armastus ümbritseb nutvat mähkmes last. Pühalast valmistumised lausa lendavad Rembrandti käe alt. Jällegi tulevad inimeseta juurde portreesid tellima. Amsterdamis läbisõidul olevad välismaalased tunnevad ainult üht nime. Rembrandt. Nüüd võib Rembrandt määrata kõrgeid hindu ja kohelda oma kliente nii, nagu ta heaks arvab. Kõikjal valitseb kadedus ja viha. Need armetud inimesed, kes laimavad Rembrandti on temast sõltuvad. Tema uute tööde sünge võlu on niivõrd suur, et ükski pole sellest mõjust vaba. Kõik jäljendavad teda mõnikord seda isegi märkamata. Tellimused, raha ja pillamine. Rembrandti tubadesse koguneb jälle väärtasju ja haruldasi kunstiesemeid. Tüürörija, Michelangelo jooniseid, kõveraid, türgi mõõku, laitmatult ehedaid, jaanalinnusulgi ilmub kuldingu statsiooniga harv väikesed pronkskujud, mis on täiuslikud nii vormilt kui materjalilt. Haruldane pärgamentkäsikiri värviliste miniatuuridega, mis on joonistatud lasuur ja kullaga. Seekord ei tee Hendrike Rembrandt teile etteheidet pillamise pärast. Ta ei heida talle midagi ette, kuigi näeb, kuidas raha sulab. Temast ärkab uuesti õrnus Rembrandti vastu. Jälle saabuvat talveöö täis armastust. Mõlemaid erutavad palavad mälestused nendest päevadest, mil nad leidsid teineteise naine kartuses ja kohmetuses mees meeleheites oma jänese jõuetuse tundest. Rembrandti noor naine puhkes õitsele lopsakas veetleva silus. Ta ei olnud veel kunagi Rembrandile nõnda meeldinud. Pärast rasedust muutus ta isegi palju kaunimaks, kui oli varem kirg ja armastus. Õrnus ja annetus otsekui kujundasid ta ilu ümber andsid sellele erilise meelelise hurma. Ja sellest olidki nende armastuse tunnid nii kurnavalt rõõmuküllased. Mõnikord öösel võttis õnnest joobunud Rembrandt endale teki ümber, tõusis voodist ja tõi lõuendi ning pintslid. Ta maalis armastatud keha kogu tema alastiolekus. Se puhkas voodi, kaardinate purpurpunaste trapeeringut vahel. Öölambi arglikult vilkuva kullake tulukese valguses. Ta ei mõista niisugust imelikku armastust. Isegi nõrgalt valgustatud magamistoa hämaruses kisub ta endale lina peale ja lööb pilgu maha ainuüksi mõttest, et paljud võõrad silmad hakkavad teda alasti olekus silmitsema. Ta on valmis anuma Rembrandti. Et jätaks lõuendi sinnapaika ja paneks pintslit käest, et ta ei näitaks teda tervele maailmale. Sest on ju teada, et nad pole laulatatud. Kuid meister on niivõrd haaratud oma loomingust, mis valmib tema käe all. Et naine ei lausu sõnagi ning annab vaikides järele. Nii maalib Rembrandt teda abieluvoodis häbelikuna Jakoometuna tunde rõõmust roosattunud õlgade ja rinnaga. Mees suudleb oma elusat modelli ja tõstab oma tugevate võimukate kätega üles tema portree. Ega tea isegi, kumb on talle sel hetkel kallim. Kas naine, kes kinkis talle iseenda või maal mis tegi selle kingi surematuks?