Pere on aprilli viimane laupäev ja eetris aprilli viimane kultuurikaja. Mina olen Maria Lee Liivak. Tänases saates on erinevaid kunsti teemasid. Kõigepealt ühest uuest huvitavast raamatupoest oma uksed avas see on kirjastus lugemiku kunstile ja kultuurile spetsialiseerunud raamatupood Eesti kaasaegse kunstimuuseumi hoovil Tallinnas põhja puiestee 35. Paralleelselt toimib ka e-pood aadressil www punkt lugemik. Tee. 12. aprillil avati Tartus mitmeid näitusi. Tänases saates tuleb juttu Peeter Talvistu kureeritud näitusest luuserid Muuseumi Tulmetele Tartu kunstimuuseumis ehk viltuses majas Tartu raekoja platsil. Heikki Leisi näitusest reaalsuse kontroll Tartu Kunstimajas. Mõni päev tagasi aga avas Flo Kasearu Tallinnas Pelgulinnas oma majamuuseumi ning teeb kultuurikaja jaoks seal põgusa ringkäigu. Nüüd aga kõigest järgemööda. Ajal, mil enamus raamatupoode näivad olevat kolinud suurtesse kaubanduskeskustesse on 26.-st aprillist avatud kirjastusele paremiku raamatupood Eesti kaasaegse kunstimuuseumi hoovil põhja puiesteel. Kirjastus lugemiku eestvedajad on Indrek Sirkeli, Anu Vahtra. Mis kirjastus on ja kuidas ta poetegemiseni jõudsite? See on väike kirjastus, mis keskendub kohaliku kaasaegse kunsti noorte kunstnike projektide väljaandmisele levitamisele. Poeni vist jõudsime loomulikult üsnagi, et idee oli juba õhus ammu ja koosseis EKKM-iga sai sellega pihta hakatud. Ma arvan, et see poedega ongi selline jätk sellele levitamis küsimusele, et, et esimene probleem on see, et ei ole väga palju, väga palju ei kirjastada eesti noorte kunstnike trükiseid. Ja siis, kui me hakkasime kirjastama, siis selgus, et need on suhteliselt värske levitada. Et siis me mõtlesime, et miks mitte teha oma pood, kus me levitame siis enda välja antud trükiseid, aga siis ka suurt valikut üle maailma sarnastajat kirjastuste. Väljaandeid see on kunstile keskendunud pood kunstiväljaannetele. Kui palju siin on sellist kirjandust või selliseid raamatuid, mis ainult eriala inimesi puudutab, kui palju see on laiatarbepood? No see on nii ja naa, et kindlasti on siin jah, ainult kultuuritrükised selles mõttes, et alates kaasaegsest kunstist, filmist, Trist, disainis, teooriast ja nii edasi. Kõigeni, aga. Ma arvan, et see valik on umbes pooleks, et kindlasti osad raamatut siin poes on väga erialaspetsiifilised, mis huvitavad väga kindlat valdkonda inimesi. Aga ma julgeks väita, et ka väga paljud, ütleme, kunstiraamatud teatriraamatut, filmiraamatud on ikkagi selles mõttes laiemale publikule ka huvitavad. Ja idee on ka kokku koguda kohalik kultuuriväljaannete, nagu see paremini paremik mis mis kindlasti on nagu mõeldud laiemale publikule. Kui te vaatate Eesti kirjastusmaailma ja raamatupoodide olukorda praegu Eestis millest tõukus vajadus luua selline kirjastus, selline pood Ma arvan, et selliseid sarnaseid ettevõtmisi on üle maailma viimase, ütleme 10 aasta jooksul ääretult palju ette võetud selliseid iseseisvaid väike kirjastusi ja ka selliseid pisikesi raamatupoode ehk siis levitamis punkte, kus nende trükiste loomingut levitada. Ja ma arvan, et kaasnenud täpselt samamoodi sellise suure isetegemise lainega, et kõik Youtube'i Facebookid mis iganes muud platvormid, kus inimesed ise saavad sõna võtta. Et ma arvan, et see vajadus tulenes ikkagi peamiselt sellest, mida me oleme mitmel korral rõhutanud, et Eestis on kunstinäituste lahtioleku ajad küllaltki lühikesed. Väikestes galeriides, kus enamasti eks planeerivad oma töid noored kunstnikud, siis näituste ajad on jube lühikesed ja ja tavaliselt ei anta välja sellega ühtegi trükist, sellepärast et eelarved on väikesed, nii et, et ma arvan, meil tõukusse sellest ideest, tahaks kuidagi neid näitusi ka jäädvustada ja laiemale publikule tutvustada. Et sellepärast me hakkasime kirjastust tegema. Need ehitushelid on siin täna sellepärast et intervjuude tegemise aeg on neljapäev ja homme avate siin poe mis ettevalmistused poe avamine praegu veel vajab? Peame lõpetama seinte värvimise ja üles panema suure raamatupoe sildi välja ja siis täna õhtul Toomemäe raamatut sisse, et et selles mõttes. Eks ta avatakse selline poolvalmis kujul selles mõttes, et kuna Me ei oska ennustada, kui palju meil tegelikult kõiki raamatuid ikkagi avamise päevaks kohale jõudis, välismaa kirjastustelt, siis me ei tahtnud veel tellida mööblit ja mõelda nagu see poe sisustus lõpuni. Ma arvan, et seda me teeme lähima kuu jooksul, see pood siis saab rohkem rohkem valmis, ütleme nii. Valmis on üleüldse, ma arvan, suhteline mõiste sellise ettevõtmise puhul, et niikuinii see pood kujuneb kogu oma eksisteerimise aja jooksul. Muutub, täieneb ja nii edasi. Natuke veel sellest raamatute valikust teil on avatud ka internetipood, ehk siis kõiki raamatuid saab ka interneti kaudu tellida. Kui palju näiteks inimesed ise saavad teie kaudu soovitada, mida siin poes võiks müüa või ise siia tellida kusagilt väikestest kirjastustest? Enne poe avamist või ütleme, poodi ette valmistades. Me saatsime umbkaudu 200-le Eesti erinevale kultuuritegelasele, eks erinevatest valdkondadest inimestele saatsime laiali kolme soovi kirja, kus me palusime, et nad soovitaks kolme raamatut, mida nende arvates võiks nende eriala professionaalid tahta osta Eestis või mida ei ole siiani saanud osta. Nii et selles mõttes avatud soovitustele ja ettepanekutele, mida siin osta. Et kindlasti ei ole eesmärk see, et me müüme ainult neid raamatuid, mida me ise tahame müüa. Aga aga me üritame seda valikut hoida küllaltki laiana. Aga samas ikkagi tuleb öelda, et see on väga kriitiline valik sellegipoolest, et üritame seda kvaliteeti hoida kõrgel, et me ei ürita olla suur raamatupood, kes pakub kõigile midagi. Aga me üritame valida just kõige asjakohasemaid ja kvaliteetsemaid trükiseid igast vallast ja veebipoe suhtes. Seda, et kuna see ettevõtmine regioonis küllaltki ainulaadne selliseid spetsialiseerunud raamatupoode on vähe või peaaegu üldse mitte Soomes, Lätis, Leedus, siis meest läbi e-poe tahtsime anda võimalust, et ka siit regioonist, kus postikulud on palju madalamad kui tellida kuskilt mujalt, et siis on kauda meie käest, ütleme, tellida naaberriikidel, inimestel. Nüüd, kui see pood on reedest avatud ja alles kujunemas, siis millised on need lahtioleku ajad? Pood on lahti neljapäevast pühapäevani kella ühest kella seitsmeni. Kirjastus lugemiku raamatupoest, mis on nüüd avatud reedest saadik Eesti kaasaegse kunstimuuseumi hoovil rääkisid Indrek Sirkeli, Anu Vahtra aitäh. 12. aprillil avati Tartu kunstimuuseumis näitus luuserid. Üks vaade muuseumi Tulmetele, mille kuraator on Peeter Talvistu. See näitus on tõukunud 97. aasta Kai Kaljo videost luuser. Mis selle kuraatoriprintsiip on? Ta eelkõige on siis ikkagi muuseumit ulmet ehk siis muuseumisse ostetud ja, või, või annetatud, teosta näitamise tahtest. Aga, ja selle asemel et näidata lihtsalt mingisugust valikut, olen mina kuraatoritena siis võtnud aluseks mõned küsimused, mis meil ühiskonnas pidevalt on. Ja Kai Kaljo video ka olema tahtnud töötada juba juba varem, teda küll praegusele näitusele ei ole, sest Me oleme seda muide, mis siin päris pikalt näidanud pidevalt. Ja ma siis võtsingi alguses punktiks selle idee, mis oli juba õhus üheksakümnendatel, et meie ühiskonnas toimub pidev lahterdamine ja, ja siltide kleepimine. Ja see idee ju tegelikult kuigi see, ütleme, sõnana luuser oli, oli 90.-te moeröögatus, et see protsess käib ju praeguse hetkeni, et nii meie, peaminister kui netikommentaatoreid, nad kõik tegelevad aktiivselt sellega, et proovivad kleepida mingeid silte. Ja tänu sellele siis kaob ära reaalne diskussioon, sest siis hakatakse juba vaidlema selle üle, et, et kas see silt on õigustatud või mitte ja järelikult reaalse probleemini üldse jõuda. Kunsti ajaloolase tööriist on näitus ja, ja on ka tekst ja nii ma olengi siis võtnud aluseks need muuseumile soetatud laiast loetletud teosed. Koostanud mees näituse, millal tekstil on väga suur roll ja mis siis prooviks justkui vaadelda seda sildistamise probleemi Eesti ühiskonnas. Siin on kunstiteoseid ka 40.-test aastatest. Põhimõtteliselt võib öelda, et hiiraldist kuni päris eelmise aastani mil viisil need praeguses ühiskonnas kõik kokku kõlavad? Mingil hetkel tekkis tunne, et oleks oleks vaja võtta ka sellesse arutellu sisse varasemaid näitajaid, sest ju tegelikult meie paljud tänapäevased probleemid või küsimused, et nad lähevad tagasi vähemalt sajanditagusesse aega, kui mitte juba praegusel hetkel, muistse vabadusvõistluseni. Sellelt tänu sellele ma võtsingi sisse mõned varasemad autorid, kes, kes siis läbi oma isikute, oma oma tööd oma oma lugude räägivad kõigist nendest probleemidest, mis on Eesti lähiajaloos viimase sajandi jooksul olnud ja mis, mis tegelikult mõjutavad väga aktiivselt meie tänast päeva, sest ajalooga mängimise ja, ja samas taas kord selline pealiskaudne retoorika, et see on ju täiesti igapäevane. Räägi natuke nendest kunstnikest, kes siin üldse esindatud on. No siin on tõepoolest kõige varasemad eesti niuksed, tõelised meistrid näiteks Wiiralt või, või pärsimägi ja siis loomulikult peamine rõhk langeb praegusel hetkel tegevuses olevatele kunstnikele mõned natukene vanemad näiteks Petrallikver või Mark Raikpere siis loomulikult väga paljud nooremad tegijad. Tanja, Moroskaja, Flo Kasearu ja kõige noorem kunstnikele näitusel on siis tomaane, kes lõpetas alles eelmine aasta Tartu kõrgema kunstikooli. Tema küll tõepoolest ei, ei kuulu tema teosed muuseumi kogusse, aga, aga nad näisid niivõrd hästi sobivat ülejäänud komplektiga. Mis vaatepunkti see näitus või mis seisukohase näitus võtab selle üleüldise sildistamise ja nende ühiskonna valupunktide suhtes. Mis vastuse sa sellega annad? No ma kindlasti peaksin ütlema, et see see vaade on kuraatorivaade, et ühtepidi me õigustame, on ju läbi selle näituse, proovime näidata muuseumi ostupoliitikat teistpidi vaated, need lühikesed sõnavõtud, mis seal näitusel on, et need on siis ikkagi minu omad ja nad ei, nad ei pruugi vastata muuseumi ametlikele seisukohtadena. Ma pigem proovin tõmmata sellele tähelepanu, et sildistamine on äärmiselt lihtne, kõik tegelema sellega. Aga tänu sellele, et, et see ongi niivõrd lihtne, tänu sellele me kaotame ära võimaluse reaalseks diskussiooniks, mis omaks mingeid tulemusi. Ma ei usu, et see, et see näitus peaks muutma tõeliselt tervet ühiskonda, vaid ma, ma loodan, et külastaja kui ta vaatab neid töid ja loed neid tekste seal kõrval, et tal tekivad mingisugused mõtted. Ma mõtlen nende küsimustega kaasa. Milline töö selle näituse kokkupanemisel eelnes? Näituse idee sai algselt alguse juba ennem seda, kui ma kaks pool aastat tagasi muuseumisse tööle tulin, et see pärineb kuskil 2010.-st aastast ja ta on järjest arenenud, sellepärast et vahepeal ju näiteks praegune muuseumi direktor kuraatorina Rael Artel tellis ju Kai Kaljo teosele Hanna-Stiina traumundiltellis kommentaari ja tänu sellele. See kontseptsioon on muutunud. Aga ta on siiski püsinud suhteliselt sarnase ajana, nagu mul algselt oli, mingit kunstiteosed on mul peas ja paberite peal olnud samadel kohtadel, kus nad praegu ripuvad või seisavad, on nad olnud juba vähemalt kaks aastat. Näitus sissejuhatavas tekstis annad sa vaatajale vaba voli sind ennast sildistada netopalga või hariduse või muude parameetrite järgi. Kui palju sa ise sellise sildistamise ohver oled või mis su enda valu sellega on? Ma arvan, et see on esiteks on õigustatud, et kui mina asun lahkama sellist probleemi ja kui ma ise aktiivselt näitusel kleebin teostele või autoritele või kujutatutele mingeid silte Need on õigustatud see, et ma siis ka ennast selliseks luuseriks kutsun. Ma ei oska öelda nüüd, et kas mind reaalselt tavaelus, et kas mind sildistamine niivõrd palju mõjutab, aga ma arvan, et mina kui nüüdseks kolmekümnendates ikka veel lasteta või mina kui mingisugune muuseumitöötaja, kes aeg-ajalt küsib Kultuurkapitalist maksumaksja raha minu peale paratamatult vaadatakse läbi mingisuguste siltide või, või stereotüüpne. Ja see on lihtsalt see, milline meie ühiskond praegusel hetkel See näitus on samavõrd ühiskondlik või poliitiline. Kui sa vaatad, ütleme, kunstimaailmale praegu või poliitikale, milliseid silte sa ise kasutad? No ma arvan, et nagu ma ütlen ka selles seinatekstis, et, et me tegelikult ju kõik kasutama mingisuguseid silte ja teeme seda täiesti aktiivselt teadlikult jahma, olen kriitiline poliitika suhtes, ma olen kriitiline poliitikute suhtes. Aga see laieneb ka, et, et mul on ka küsimused kultuuri suhtes, mul on küsimused ajakirjanduse või meedia suhtes, et ma pigem proovin ikkagi läbi selle näituse arendada või tekitada mingisugust diskussiooni. Aga ma arvan, et neid küsimusi on praegu palju, sellepärast et, et eriti just ütleme kultuuri ja hariduse seisukohalt, et need teemad on ju pidevalt päevakorral. Ja tegelikult mingisuguseid lahendusi reaalseid välja ei pakuta, lihtsalt. Mul on vähemalt tunne pidevalt kitsendatakse diskussiooni, et võetakse ära mingisugused kaardilt lauad ja, ja see on päris masendav. Kes on 2013. aastal Eestis luuserid? Kõige lihtsam oleks öelda, et eeldatavasti on nendeks vähemused nii, ütleme, seksuaalsed või, või rahvus, vähemused. Õnneks on kõik kultuuritöötajad kõik missioonitundega inimesed. Aga nagu ma ütlen taas kord oma seinatekstis, et sellisel juhul kui me peame neid luuseriteks, siis tegelikult me peame Meie luuserit, eks pidama tervet seda rahvast, kes siin Läänemereääre särab. Sellepärast et meid on siiski piisavalt vähe. Et kõik need ühiskonnaprobleemid ja mured need sõltuvad siiski kõigist meist. Kas sa tunned, et kunst Eestis praegu aktiivseid samme, et ühiskonnas midagi muuta? Ma arvan, et see on küsitav, vaielda sellepärast, et kunstnikud, et ka ütleme, vanem generatsioon ütleme, siuksed traditsioonilisemad kunstnikud, nagu näiteks Enn Põldroos, kelle näitus meil parajasti kamas avatud on. Et nad on väga aktiivselt minu arvates kriitilised. Ma mõtlen just eelkõige sotsiaalset. Aga kas see miskit reaalselt muudan? Ma ei oska öelda, kunstisaale külastab vähem inimesi kui teatrietendusi või käib kinodes filme vaatamas, et kas ma loodan, et vähemalt kellelegi jaoks midagi muud või vähemalt tekitab mingisuguse diskussiooni. Luuserid üks vaade muuseumi Tulmetele on näitus Tartu kunstimuuseumis mis on avatud veel juuni alguseni. Ja sellest näitusest rääkis kuraator Peeter Talvistu. Aitäh. Tartu kunstimajas on 12.-st aprillist avatud Heikki Leisi näitus reaalsuse kontroll. Need on joonistused, mis tegelevad reaalsuse probleemiga. Mis töö selle näituse taga on? Näituse idee oligi teha nagu võimalikult realistlikud pildid realistlikest olukordadest. Ja et nagu põhiküsimused, kui palju me inimesed suudavad reaalsust kontrollida, et tavaliselt nagu unistatakse tulevikust ja meenutatakse minevikku, aga nagu seda reaalset olukord on, palju me seda nagu kontrollida suudame nagu proovisin veidikene seda lahata ja mulle tundub, et tihtipeale inimesed põgenevad nagu reaalsusest ka teleka taha vaatavad telekast erinevalt saatiliselt, tänu sellele mul ongi seal ka nagu siis neli, neli tööd, mis on telekaraamide sisse pandud ja mis siis, nagu näitavad erinevaid teemasid, mida sealt vaadatakse, mille, mille taha siis nagu põgenetakse. Kuidas kunsti kaudu reaalsusele lähedale saada? Eks ma oma loominguga kuidagi saanud, mingil määral saangi, et nii fotoga kui ka joonistustega, et. Me elame ajastul, kus reaalsus on niikuinii juba kallutatud, kui räägitakse reality showdest või tõsielulugudest, siis need on valdavas enamuses kõik lavastatud kunstnik ühte või teist meediumit eelistades või Virtootsuseni arendades, nagu nende joonistuste põhjalgi näha on peab tegema mingi valiku, mis on tema jaoks reaalsus või millist reaalsust kui ka mitte seda, mis on üldlevinud ta püüda või kehtestada üritab. Kuidas sa kirjeldaksid seda reaalsust, mis sind ajendab? Eks ikka mu enda ümbritsev elu seal, ma puutun selle omaenda reaalsusega kõige rohkem kokku ja, ja eks ma seda olen proovinud jäädvustada seal kõige tavalisemaid igapäevaseid igapäevaseid tegevusi, et lihtsalt neid nagu mingi oma oma nurga alt vaadates ja joonistades. Niimoodi ma proovingi seda asja edasi anda, et. Kuidas see näitus kui pika aja jooksul, kuidas ta sündis? Tegelikult jah, varasemad osad tööd on sealt juba ikkagi kõige parem seal isegi 2002.-st aastast ja siis on 2005.-st et noh, need on lihtsalt tehtud kunagi kuskil mingit tööd ja siis mingi aeg on nagu mõte on nagu edasi liikunud tell mingit sama rida samalaadseid pilte teha. Ja siis on no vaikselt niimoodi kogunesid need tööd ja siis hiljem juba hakkas tekkima, et võiks proovida, nagu siis juba mingi nagu suurema seeria kokku panna ja ja sellest siis nagu nii-öelda näitus teha, et eks ta põhiliselt ikkagi viimase nelja-viie aasta jooksul tehtud ja, aga jah, osad on, mõned on päris päris varajased. Kas reaalsus vajab kontrollimist selles mõttes, et ta kipub ära kaduma? Eks ta, eks ta kipub küll ära kaduma, jah, et ma ei tea, kas ta just vajab kontrollimist, riiklik seda iga üksast tunneb ise, palju ta tunnetab seda, et kas on vaja kontrollida või ei ole, aga aga eks ikkagi mingil määral veel vahepeal ja nii-öelda väikseid väikseid tseki tegevusi, et mis siis toimub ja et kas ma ikka teen õigeid asju. Kui need tööd on tüki aja jooksul niimoodi kogunenud ja nüüd ühel näitusel kokku saanud mis tunne või vastukaja pärast selle näitas ülespanemist, sul on? Ja noh, loomulikult lõbus, kui nad kõik seina peal on, on hoopis hoopis nagu teine, hoopis uus uus ülevaade asjast, et muidu nägid neid üksikult ja paljud tööd on kuskil juba kuskil ringluses kellegi käes ja nüüd sai nagu nad kõik kokku kogutud üles pandud. Ja noh, loomulikult on see ruum oli täpselt täpselt selline paras selle jaoks tundus ja tunne on hea. Millega sa praegu edasi töötad? Praegu mingi paar fotoprojekti on nüüd, mis, mis tahaks ka nagu teostamist, et eks ma proovin ootangi nii-öelda. Ootan kevadet, et läheks, saaksime väljas väljas paremini tööle hakata ja siis on mingid mõned fotonäitused plaanist teha, et joonistustega nüüd siis praegu sai nagu see ühe asjaga ühele poole tekstis vaikselt jälle vaikselt kogun mõtteid ja, ja uusi ideid, et mida edasi teha ja eks ma siis jälle proovin edasi joonistada. Kui sa joonistad siis selle näituse puhul on selge, et ajend on reaalsusest või igapäevaelust, mis on mingid muud teemad, mida sa tahaksid joonistades tabada kõiga fotos. Läks ikka põhiline teema mulle on, alati on ikkagi mingi inim inimese jäädvustamine, et noh, eks ma joonistan, tal on ka enne seda on põhiliselt olnud ikkagi mingite portreede joonistamine ja inimese kujutamine. Ja samamoodi ka fotos on ikkagi inimene inimene nagu keskne teema, et lihtsalt erinevates situatsioonides või kohtades kuidagi teda väljenduma panna. Aga mis nüüd inimese juures eelkõige? Joonistuste juures ja tihtipeale ka fotode juures mind on just just vanemad inimesed huvitanud, et just nende naha aktuurid ja, ja kogu see milliseks on aja jooksul nagu muutuvad, et nagu neid on hästi huvitav, on alati joonistada ja neid on ka huvitavam pildistada, sest nad on palju väljenduslikkamas. Milline on see aeg praegu, ütleme kunstis, sinu jaoks või Eesti elu üldiselt? Eesti elu on minu arust väga hea, teda aina aina mõnusamaks läheb ja küll vingumiseks üldse üldse põhjust, et ole, ole ainult ise mees ja tee asju, et jaa, eks ta kunstis olema, arvan samamoodi, et praegu ju võimalusi on kõigil nii palju ja ole ainult mees ja tee teostama ideid. Millised kunstnikud või või ka teised kunstivormid üldse raamatud või filmid sind kõige rohkem mõjutanud on, mõjutavad? No ei mõjuta, vaid on väga palju, et nii muusika, filmid, raamatud, teiste inimeste kunst, et neid on nagu ikka väga, väga palju, et neid kogu aeg naudid ühel või teisel viisil ja eks nad kas otseselt või kuidagi alateadvuse kaudu kindlasti nad kogu aeg mõjutavad. Noh, näiteks eesti kunstnikest üks lemmikuid on Peeter Allik ja ei noh, eks neid, eks neid kunstnikke nagu tänapäeval internetis levinud lahti ja seal nagu igal leheküljel tuleb seda nii palju informatsiooni peale, et nagu lihtsalt raske on selle kõigega sammu pidada, samamoodi ka muusikaga ja filmidega, et vanasti kuidagi tundus see asi kõik nagu lihtsam, et siis oli nagu kõik vähem kättesaadavam. Sa süvenesid ühte asja nagu 10 korda sügavamalt nüüd vahepealsed, mingi uue muusika või plaadi järgmine pääsevad juba uue juba see eelmine on meelest läinud ja järsku avastad teda, ma ei olegi seda jõudnud kuulata või ma ei ole jõudnud seda raamatut lugeda ja kõike kõike nagu tuleb, liiga liiga palju, isegi peale, et väga raske on orienteeruda. Tartu kunstimajas on näitus reaalsuse kontroll avatud viienda maini ja sellest rääkis kunstnik Heiki Leis, aitäh. Ajal, kui Eesti kunstimaailm on küllalt aktiivne, et iga nädal avatakse erinevaid näitusi siis majamuuseumi avamine on küllaltki haruldane ja Flo Kasearuanne tavanud Pelgulinnas Pebre tänaval oma majamuuseumi. Kui kaua võtab ühe majamuuseumi avamine aega reaalselt ja mis see algimpulss oli, miks sa seda tegid? Algimpulss oligi seesama maja ise, sest see maja on ehitatud minu esi esi esivanemate poolt. Ja vale peal oli nõukogude aeg, siis olid, tulid teised elanikud sisse ja sundüürnikud läksid ära alles kolm aastat tagasi siit majast. Ehk kui ma tulin Tallinnasse õppima, siis ma elasin ühikas seal kaheksal ruutmeetri peale vaati ja teadsin, et see maja on, kus ma peaks kunagi saama tulla elama uuesti äkki. Ja siis nüüd alles kolm aastat tagasi leiti sundüürnikule need uued kodud ja siis ma sain tulla siia, noh, see on tegelikult see maja meie sugulaste oma aga sellises olukorras nagu ta oli, et siis olid vargad käinud ka ja viinud kõik ahjuukse, kõik metallelektrijuhtmed, kõik veetorud, kõik ära. Siis noh, teised sugulased aga ei olnud huvitatud mina kunstiakadeemia tudengina on natuke selline vabameelsem, et siis minul oli see väga Key tulla siia majja elama. Ma ei hakka ta siin siis natuke kuidagi korda looma ja ta oligi ka nagu selline tundus valge kuubina, kuigi ta oli väga sellist ajaloolist miljööd ja sellist siin oli lademetes tapeedikihte ja kõiki asju on ju, neid kultuurikihte oli väga palju. Et siis hakkasin siin vaikselt nagu tööd tegema, kutsusin sõpru ka kunstiakadeemiast elama, niimoodi vaikselt oleme korter korterhaaval teinud midagi korda või noh, elamiskõlblikuks. Ja siis me siin vaatame, kui ma siin vaikselt muudkui teenisin, on tegelikult väga palju veel teha, aga selleks, et ma ei muutukski Antsiliseks võib olla väga puiseks remondimeheks remondinaiseks, siis et selle vastukaaluks tekkiski see mõte. See maja on ikkagi väga selline noh, teistmoodi kui ikkagi kesklinnas asuvad valged klubid. Et selline vaikselt muudkui kulges, sest ma olen kolm aastat kogu aeg teadnud, ma tahan midagi teha, kuidagi siin sellega suhestuda, sest ma tavaliselt noh jah, sest see on nagu huvitav teema. Ja mul ei ole kunagi nagu sellist päris kodu olnud ja nüüd siis ma tunnen, et siin noh, et see mu kodu ja samas ongi see stuudio ja samas ongi see, et ma ei ole sellest ajast ka eriti koolis ka seotud. Et siis ongi, et kuidas ma nüüd selles ennastki kadestan siin kunstimaailmas ka, et noh, kesklinnas näiteks galeriides on rent, kus sa pead maksma, et seal üldse näitusi teha. Et ma ei näe põhjust, et ma peaks kulutama raha veel ja pluss tööde peale kulutama raha ja siis näitama mingeid asju, et siis kogu see asi nagu väga hästi ongi see, et ma lihtsalt teen sellest majamuuseumis, on nagu lihtsalt kõige õigem projekt, mis peaks nagu tegema ka siis ta väga-väga palju minu nagu hetke elu ja neid probleeme nii-öelda kunstnikuks olemisele, et ongi, et ma saan töid siia oma kogusse deponeerida. Et ma ei pea nagu üüri maksma ja siis noh, siin on väga sellised kohaspetsiifilise tööd seotud siis selle kodu ja maja ja elamisega, millega ma siis olen nüüd viimased kolm aastat väga palju ka tegelenud, kuna ma olen siin majas nagu elanud. Et sellest kõik kokku tuligi see majamuuseum nii-öelda ja. Mis tunne on avada oma maja, oma kodu uksed? Tõenäoliselt täiesti võõrastele inimestele? Kuna eile oli alles avamine ja tänane teine päev siis ma ei tea ju ka, kuidas on olla, noh, et kui siin hakkaks iga päev väga palju inimesi, sest käima noh selles mõttes on väga uudne kogemus mulle endale ka, ma ei tea täpselt, kas mul hakkab närvidele käima lõpuks või hakka, praegu on väga nagu tore. Mul ei ole eriti midagi varjatava, pigem ongi kui inimene tuleks, ma saan suhelda, lihtsalt vaadata, kuidas see on, et kunas, asukesin Pelgulinnas. Et siis ongi natukene sellist kohalikku ümbruskonda aktiveerida, kutsungi neid külla ja vaatan, mis saab, praegu on, kõik on väga teretulnud ja mida rohkem kontakti olekski inimestega, seda nagu praegu toredam tundub. Siis vaatab, mis saab, et tal on praegu ka, et tal on natukene, meil on see avatud uste nädal kuni viienda maini, pärast seda tuleb vahepeal, ma lähen, suvevaheaeg tuleb ja ma lähen ka nagu maale elama niimoodi, et siis ongi sellise natukene spontaansem, eksperimentaalse muuseum saab tulla külla helistades kui pärast viiendat maid või siis kirjutades. Aga kui mind ennast ei ole, siis ma annan väga, pole mõtet siia tulla, nagu ka, sest noh, mina tekitan selle muuseumiga pärast avatuse nädalat, eks näeb, kuidas see hakkab nagu veel toimuma. Kui siin iga päev oleks järjekord inimestest, et siis noh see oleks kadunud, aga ma arvan, et see, see, et ma avan uksed võõrastele siiamaani midagi hullu olnud, sellepärast ma ei tea, mida karta ka, et pigem on, ma arvan, tore näha, mis saab, kui saab. Selle majamuuseumi avamine, mis toimus eile, oli ühtlasi sinu sünnipäev ja nüüd sa oled 28 aastane. Majamuuseum on tavaliselt selline asi, mis kogub ühe kirjaniku või kunstniku või mõne muu kultuuritegelase elu justkui kokku. Kui sa oled nüüd saanud just 28 aastaseks, kas sa tunned, et mingi etapp sinu elus on lõppenud majamuuseumi avamisega või mis sa edasi teed, kuhu sa edasi liigud? Ongi, et kuna ma olen kolm aastat siin olnud Siis ma mõtlesin küll vahepeal, aga kuna ma natukese kärsituma iseloomuga, siis ma ei jõudnud ära oodata oma juubelit, noh, oleks ilus ka võib-olla avada 30. juubeli puhul. Aga tegelikult ühelt poolt ongi see, et mida varem, seda parem, sest see ongi see natukene see projekt ka, et ma ei oota, on ju seda surma ära, vaid ma teen võimalikult varakult. Ma olen küll Ekast eks mat välja visatud, aga ma teen eksternina oma magistritöö ära ja see projekt on ka nii-öelda mu magistritöö, et sellepärast vormistanud, aga eriti ära. Ja siis selles mõttes koduteema ja selle majaga suhestamine hetkeks saab läbi, kuigi me jätkame nüüd Rael Artel ehk siis Tartu kunstimuuseumi direktoriga. Me jätkame sellist asja nagu rahvusvaheline parimate sõprade programmi, kus me siis hakkame ka, tegeleme edasi selle teemaga nagu muuseum, Taal, kodukunstnik, et sellised teemad, kuna tema sai ka alles Tartu kunstimuuseumi direktoriks, mina olen Flo Kasearu majamuuseumi direktor, et siis me hakkame nagu sellist parimate sõprade programmi näol tegema erinevaid ka üritusi ja seda teemat nii-öelda edasi kajastama. Et siis saab see selles mõttes muuseumi ikkagi saab erinevate üritustega raames saab see ka veel lahti olema, taga kõik see asi, alles hakkab kujunema see programm ja erinevad üritused ja mõtled, et siis vaatad, kuhu välja jõuab. Veel see asi. Kui palju majamuuseumi avamine või majamuuseum kui selline hõlmab sinu jaoks irooniat? Noh, ühelt poolt on siin väga palju irooniat ja absurdi, aga samas see ei ole tehtud ainult iroonia pärast, vaid tegelikult oli ikkagi see, et noh, miks peaks ootama ära nagu selle noh, surma või midagi sellist, et kunstnikuna ma töötangi natukene nagu muuseum, et ma pean ise endale, tekitame seda turundust kommunikatsioonikogu, aga nagu muuseumid ma pean tegelema päevaselt administratiivülesannetega, igasugu meilid tulevad, tuleb vahetada, infot vahetada. Ma pean loomingulise tööga tegelema loomatöid ja tehnilisega ka, et ma pean nüüd tööd ära teostama ka siis on väga majanduslikult nagu kogu seda eelarvet ja seda rida pidama kogu aeg. Olengi praegu nagu muuseum, et see on ka natuke niuke vihje sellele nii-öelda, et ma arvan, et siin on segatud neid erinevaid tasandeid ka, et siin on nagu iroonilist tasandit, tõsisemad tasandit ja erinevaid sellist poeetilisemaid tasandeid ka ja sotsiaalsemaid tasandeid, et igale maitsele mingi tasa ja. Milline on vabakutselise kunstniku elu Eestis praegu? Ma ei taha hakata jälle halama, sest seda on kuidagi ka paljud asjad, aga tegelikult on noh, kui elada õhust ja armastusest ja niimoodi, siis on kõik väga hästi ja noh, minul on näiteks minu õnn on väga see, et ma saan elada siin majas tegelikult praegu. Ja ma ei pea elama kusagil üüripinnal näiteks ise ka, et kogu aeg selle pärast muretsema. Aga noh, lihtsalt on näiteks see, et varsti tuleb sotsiaal, sest ta garantiidega, et mul ei ole nagu mingit haigekassat või sellist asja, noh, praegu on tegelikult, sest mul on väike laps, aga lõpeb ära kohe varsti. Et siis siis on nagu sotsiaalsete garantiidega, ma ei teagi, et kui ma haigeks jäänud, siis ma ei tea, mis saab näiteks, sest aga ma õnneks ei ole siiamaani jäänud noh, õnneks on kulga olemas, aga kui ka ei anna nagu artist viinaraha kunstnikutasuna ta annab sulle, et sa saad oma projekte teostada ja need kulud Ta materjalikulud, aga ta ei anna nagu kunstnikutasu. Ja see probleem ongi, et noh, et kus siis kunstnik ta teeb oma tööd ära, aga milles ta nagu elab, toitub ja niimoodi et see on nagu selline nagu küsimus, et siiamaani noh, mingitel näituste projektidel saab ka mingeid rahasid ardist viisid. Aga kui sa teed nagu isiknäitusi, siis seal ei saa, onju, sest iseendale sai nagu ei maksa, et noh, kõik on selline projektipõhine, elu on väga, mis ühelt poolt on väga huvitav. Ta on tegelikult erakordselt huvitav, väga-väga huvitav, selles mõttes on noh ja ma ei vahetaks seda mingi muu eriala vastu küll praegu, aga jah, selles mõttes on tulevik, ma ei tea, nagu mis võib saada, sest laps järjest kasvab suuremaks, ma tea, siis tekivad kaela mingid lisavajadused all ja mingi rahalised asjad, et siis võib minna nagu keerulisemaks, aga praegu on kõik hästi nagu selles mõttes noh, eelmine aasta sai Köler Price võidetud ka, et siis kui mingisugused mingisugused endiumid, niimodi, Keladki, et kuus kuud teadet on see, siis äkki tuleb jälle midagi ja siis muudkui siis tavaliselt tuleb ka kuidagi ja siis ongi nagu hästi siiamaani on õnneks läinud nagu. Tere tulemast Cesare majamuuseumisse. Sealt võib minna, kas siis ekspressiooni algavad, kas kohvikust võib minna kõigepealt, aga võib-olla mõttekas on võib-olla kohvikus lõpetada, et võib-olla lähme, äkki vaatame siia korterisse maja siis kaheksa korterit igas korteris on kas siis elanikud ja erinevad tööd, et just selliselt, et kui esimese tuled sisse, siis esimesena näed sa fotoseeriat, kodu kaotanud inimestest kõik need tööd, mis siin on ju seostuvad kuidagi kas siis kodude temaga kunstnikuks olemisega, sest minul on praegu see, et ma olen kunstnik, vabakutseline kunstnik, aga ma ei üüri kusagil stuudiod, et siis ma kasutangi praegu seda maja, kus ma siin kolm aastat olnud olnud elama tulnud, et see ongi nagu minu stuudionile kogu see maja natuke nagu lõuendina ja selline materjalina kasutan ja siis see koduteema laienes ka loomulikult. Kodutute teema tuli ka kuidagi sotsiaalsem teema siia sisse vastukaaluks nendele kodututele, keda ma siis natuke ka seal eelistan, on siin seeria joonistusteseeria omaniku halvad unenäod, mis siis just kujutab seda, et kui mina näiteks selle maja haldana ja et ma natuke kogu aeg selline on nagu koorem õlgade peale, et ma pean vastutama selle eest ja siis näen unes ja mõtlen, et mis kõik võib sellega juhtuda, kui ma siin vahepeal ära ole, nii et siin on ka erinevad stsenaariumid, et kas tuleb kahju või tuleb ala jääaeg tagasi või ufod tulevad ja võtavad ära või keegi sodib täismaja või tahetakse ehitada tee läbi maja või noh, kõik need erinevad stsenaariumid, ma olen siin ka ära kaardistanud. Kõik uksed on, võib-olla, vahest on kinni, aga kõikidesse korteritesse saab lihtsalt uksed, teed lahti ja saab minna igale poole. Et siin korteris on üleval üks selline installatsioon pealkirjaga Aadam aeg, see installatsioon suhtleb vajaga selle toa omanikuga, kes siin elab, sest tema on ametilt arst, demanime Neeva, seal seal toa ukse peal on silt ja sellepärast on selle tööga Aadam aed. Et siin toas on ka erinevad sellised meditsiinilised objektid, kui on näha, kuna see muuseum ongi väga selline intensiivne ja siin on väga palju detaile, et siis võtab noh, niimoodi aega, et kõik märgata ja vaadata ja siis sinna sisse elada. Siis siin koridoris on meil töönimi ka hiir, et nagu igas majapidamises on ka meil üks koduloom, kiirekene jookseb siin muudkui edasi-tagasi ringi. Võib-olla praegu on uue ja siin muuseumi sisehoovis on meil kolm tööd ja keldris on töökoda, et kuna muuseum ongi selline, et ma kasutan seda oma teljeena see tähendab, et ma toodang siin kõik oma kunstiteosed ja siis siin keldris on mingi meil töökoda, kriitiv Estonia nimel töökoda, kus siis toodetakse erinevaid ilusaid objekte. Kunstiobjekte. Et kogu kelder on meil siis selline töökoda meeleolu täis, kus toimub 24, seitse kogu aeg, kunsti tegemine siin sisehoovis on meil muuseumiatribuutika, seda lastenurk saab, kuurist saab küttepuudega mängida ja autos saab seal natukene mängida lastega sisehoovis on ka tööilmutus, mis siis on selline tormi ajal murdunud puutükk, mis kukkus eelmise aasta sügisel Melsi aeda ta pintslikujuline lähemalt mis siis saatuslikud, nii nagu meteoriidid kukuvad, siis märkis ära ja ütles mulle seda, et ma pidin selle vana muuseumi siia tegema, sest noh, ma olen ise bakalaureus, on mul maalikunst, et siis noh, ongi, et ma, see on minu märk, et ma pidin selle siia tegema. Saatuslik märk, see on kataloog ka meil on muuseumi giid ka, nagu igas korralikus muuseumis on ka meil muuseumi giid kus siis on maja plaan loomulikult, ja siis sinna selliseid tervitustekstid ja sissejuhatus selle püsiekspositsiooni. Siin on kõik tööd. Teise korruse tööl on ka, Arslongavitab rivis, mis kujutab kus saab siis kiirelt alla lasta ja siis pikalt selle kunstilise mõju järgi järele mõelda. Et see on tehtud sellega ka, et kui muidu näiteks kaubamajades on alati see, et eskalaatori sind alati hästi kiiresti nagu ülesse kuhugi sinna kaubandusvõrkude hästi sisse eksitab, ära aga välja peatsi kuidagi jalgsi tavaliselt niimoodi trepist alla tulema. Et siis siin on vastupidi, et sa pead nagu jalgsi ise tulema üles trepist aga saad hästi kiiresti ära põgenenud, nagu tahad siis korteris number seitse asemel klaarime, sinna me kahjuks ei mahu sisse, sest. Mul on meil Mona lisa maal, aga seal alati palju rahvast, et me lihtsalt ei mahu sinna praegu sisse, võib järjekorda võtta siia, siin on esemekogu, mis tähendab, et siis mina elan siin ja siin on kõik nii nagu Oskar Luts ja mingi Tamsar muuseumites sildistatud ära ainult kellelegi Oskar Lutsu prillid ja niimoodi, et siis minul on ka, et kunstniku Kell ja Flo kabinetilüliti Flo ukselinki ja erinevad sildid Et vabakontsern kunstnikuna on mul ka praegu see teema, et noh, ongi, on muudkui töid juurde ja mõned muuseumid ostavad mingeid asju ära neil Eesti muuseumidele ju raha, et kohe kosta ja siis ongi see, et kus ma kunstnikuna oma töid hoian ja siis sellepärast ma tõin ka selle majamuuseumi, et siis ma saan ju kõikuma tööde deponeerida oma majamuuseumi hoidlasse arhiive, kogusse, kus seal on siis hästi hoitud. Ja siin me näemegi siis nii-öelda kaste, kus on minu erinevad tööd hoiul, siin on arhiveeritud erinevad materjalid nagu artiklid ja muud sellised, kus on mind päästjad, mis on minu või minu loominguga seotud. Siin on näiteks siis näha vabadus plakateid, mis lebavad, siin on o projektoom, mis me tegime koostöös koostöös Andraal oja, ET Aderi, Kaarel Künnap, Grete Soosaluga, tema puhkab siin. Siin hoian kõiki neid asju, mis, mis ei ole kusagil teistesse muuseumites väljas või eksponeeritud kusagil galeriides. Flo Kasearu majamuuseum Tallinnas Pelgulinnas Pebre kaheksa on igapäevaselt avatud viienda maini kolmandik. Päevast pühapäev nii nagu muuseumid ikka kolmapäevast pühapäevani kella kahest kaheksani. Ja pärast viiendat maid tuleb floga ühendust võtta, et seda majamuuseumi külastada ning siis saab juba hoida pilku peal, mis siin edasi hakkab saama. Ja tere tulemast, aitäh, bluugazarov. Aitäh teile. Flo Kasearumuuseumis on lisaks päris uutele töödele üleval ka kolm vanemat lisaks muuseumile, kohvik-raamatukogu, suveniiripood, laste mängunurk ja palju muud ning muuseumis juhatab ringi kuuekeelne tutvustav kataloog. Jooksvat infot Flo Kasearu majamuuseumi tegevuse kohta saab jälgida Facebookis Facebook kaldkriips, Flo Kasearu majamuuseum. Teised tänase saate teemad olid Eesti kaasaegse kunstimuuseumi hoovi Laatud kultuurile keskendunud raamatupood. Paralleelselt toimib ka e-pood aadressil www punkt. Lugemik. E. Tartu kunstimuuseumis on teise juunini avatud Peeter Talvistu kureeritud näitus luuserid, üks vaade muuseumi Tulmetele ning Tartu kunstimajas. Veel viienda mainin Heikki Leisi näitus reaalsuse kontroll. Saate tegid Viivika Ludwigi, Maria Lee Liivak. Kohtumiseni järgmisel nädalal.