Tere, teatrisõbrad. Suure lainena on vahepeal lavale jõudnud rida esietendusi ja vaadata on tõepoolest palju. Näiteks viljandlased räägivad Tõnu Õnnepalu sajandist, kui elamusest. Pärnakate ees on tagasi Liina Tennosaar koos Indrek Taalmaa ka lavastuses koht sigade seas. Kui inimene on sunnitud elama üle 30 aasta sigade hoos Sigalas, siis ma arvan, et see on äärmuslik muidugi, aga et selle seasitase inimeseks jääda, see on teine küsimus. Tartu uus teater ja keskea rõõmud on kokku toonud lavakooli 19. lennu neli kursusekaaslast. Nüüd oma sõnul keskealised Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Margus Prangel keskiga umbes midagi sellist, nagu et meil on nüüd lapsed, meil on kohustused oma. Tere, meil on mingisugune etapp elust juba nagu läbi käinud, et meil on mingisuguseid kogemus, et meil on ka teatris nagu erialased kogemused ja siis on meil perega kogemused ja siis on meil probleemid, mis sellega koos käivad ja et võib-olla tahamegi nagu seda edasi rääkida, et tasub jälgida mängukavasid, kuna suvehooaeg annab ennast veel veidi oodata. Tänase saate jooksul jõuame aga nii publiku poolele, proovisaali kui ka lava taha. Tükid seob tervikuks Meelis Kompus ja head kuulamist. Maailma roootsa. Ja see aeg, mil ma homtäit rõõmude kere on maailmas on maailmas Poleks meid olnudki. Vaid võim ratta. Meie suurimaks sooviks on, et ta põks aeg, mil muutume paremaks. Siis USD luuakse maailma? Kumu auditooriumisse oleme nüüd jõudnud ja maikuus esietendub seal monolavastus, mille pealkiri on viimane Monogaamlane, see on inspireeritud Kristiina Ehini samanimelisest luule ja proosateosest ja muusika on siis nendest tekstidest lähtuvalt kirjutanud Hanna-Liina võsa ja Kristjan Randalu. Kristjan Randalu avatesse noodikirja ta nagu orkestriteos ja see töö on olnud niimoodi, et algmaterjal on ikkagi erinevad laulud. Aga kuna see koosseis, klaver ja keelpillikvartett, see eeldab ikkagi, et on mingil määral partituur kirjas, mida siis kõik need erinevad pillid ja hääled mängivad. Samas ütleme kontrastina sellele kirjutatud materjalile on selliseid improvisatsiooni vahejuppe kooslus on ikkagi selline just keelpillikvartetis lähtudes nii-öelda klassikaline ja kui palju Hanno lina oma soove niimoodi muudab ka käigu pealt. Muusikalises mõttes tegelikult üldse mitte, sest nii nagu need jupid olid võib-olla seal siit-sealt mingi ühe noodi muutsin ära või mingi rutasime kuidagi läks teistmoodi, tegelikult me pole muusikat üldse muutnud. Ma arvan, et praeguses tööjärgus on see nii, et mis hetkel mulle tundub niimoodi sujuvalt muutub, on lähtudes sellest teksti dramaturgia, sest et mis märksõnana peale mingi muutus, mingi lavastus muutus tegelikult tekib. No kust me võiksime nüüd alustada, kas kohe hakkame algusest tulema või võtame mõne numbri kusagilt keskelt? Võib-olla jah, et kuna meil täna keelpille siin ei ole, siis äkki lähme kuskilt, kus meil Kristjaniga nii-öelda kahekesi midagi teene. Ah ei, lähme ikka. Sellel mehel, kes hommikul oli, mu abikaasa, oli palju austa, ei anna nad kõik ihaldasid ja mis niisama palju, kui mina. Pole ju midagi põnevamat kui ihalda, nii isegi mähka. Ja kõrgesti haritud. Tere, Hanna-Liina, tere. Tere loominguline ühenduskamber. Kõigepealt on see, mille alt see monolavastus välja tuleb. Kombel kamber on tegelikult inspiratsiooniallikas, kogu selle lavastuse ja kogu selle ettevõtmise, selle alus, kunagi gaasi, umbes täpselt, Risto Joost tuli mees La Manchast nii-öelda esietenduse järgsel peol minu juurde sellise jutuga, et tema tahaks aga midagi teha, sellist midagi sihukest uuendusliku ja et mis koondaks kuidagi noori kunstnikke kuidagi ühise nimetaja alla, et siis anda välja luua uusi teoseid, luua kammermuusika põhjal mingisuguseid uusi vorme, nii-öelda selle idee põhjal on siis nüüd sündimas see lavastus. Ma kujutan ette, et väga sageli sulle erinevatel, võib-olla pidudel räägitakse igasuguseid ideid, et võiks teha seda teist ja kolmandat. Miks sa sellega. Need on põhilised kohad, kus selliseid asju hoiatatakse, et esika peod ja ja lõpupeod, aga, aga see tuli vist väga-väga õigel ajal ja ma ei tea, miks, võib-olla ma otsisin midagi enda jaoks sellist. Aga sa ei saa öelda, et sul tööd poleks olnud, sul on mitmeid lavastusi, ma vaatan, mängukavas on vähemalt kolm või neli lavastust, kus sul on peaosad. Mida siis veel? No ei ole ikkagi motivatsiooni motivatsioonikriis võib öelda, oli vahepeal, et võib-olla ongi see, et Eestis vähemalt minu jaoks asjad kuidagi kergelt kätte tulnud natukene, mis on loomulikult suur õnn, aga samas natukene jääb puudu sellest minust isiklikust vastutusest. Et rolli täitmine on küll hästi, noh, selles mõttes selge, et sa õpid selle teksti pähe ja annad edasi seda karakterit, nii nagu on ette kirjutatud põhimõtteliselt. Aga jah, midagi nagu loomise poolest jäi, nagu on jäänud puudu minu jaoks. See on huvitav, et sa seda ütled, sellepärast et kui pearolle täita kas siis on nii, et kui sa oled sellises suures, no kasvõi Disney muusikalis, et väga palju me sealt seda Hanna-Liinat ei leia, isegi kui pearollis on Hanna-Liina laval. Ma arvan, et jah, ikkagi väga palju on ette antud, väga palju on see karakter on joonistatud välja. Aga jah, selle konkreetse tegemise puhul on, on see kõik uus ja see on kõik minu välja mõelda nagu. Võib-olla ma teen nagu väikest katsetust või eksperimenti enda peal kõigepealt, et kuidas see vorm üldse nagu välja kukub nii-öelda niisugune kammermuusikateatrivorm ja Kristiina raamat jah, mulle nagu kuidagi kukkus sülle ja kuigi ma lugesin tema teisi raamatuid ka siis. Liivane Monogaablane kuidagi ütles kõik mu jaoks Ma ei tea, sellel oli kuidagi selline sisu ja üks niisugune läbiv naistegelane kelle siis ma nagu noh, veidikene võib-olla tundsin ära iseennast, aga samas ta oli ka piisavalt selline kirju ja ja muinasjutuline tegelane. Ta ei ole kindlasti 100 protsenti mina, et aga teda oli nagu põnev lugeda. Mul kohe kuidagi. Need pildid kangastasid silme ees ja ma ei tea, inspireeris säravat avastusretke ikkagi iseendasse ka või põhimõtteliselt iseendasse ka. Kirjutasin selle nii-öelda selliseks ühtseks tervikuks. Kui avastuseks see protsess sinu jaoks on olnud, kas üldse varem olid näiteks näidendiks kirjutanud mõnda algmaterjali või olid sa üldse sellega? Ei, mitte kunagi mitte kunagi. Ja ma ei olnud isegi mõelnud, et ma võiksin teha, mul oli vaja lihtsalt mingisugust loomeprotsessi viimase aasta jooksul ma tundsin, et mul on nagu vaja midagi midagi meisterdada, midagi nikerdada ja siis see on, kuna see minu nimelt see, mis ma oskan. Ja siis ma panin need kõik kokku ja siis niimoodi ta nüüd tuleb ja loomulikult ma ideaalis kõigepealt teeks selle kuidagi ise ära ja siis kutsuks rahva. Aga nii ei saa, et noh, tegelikult ma ei saa 100 protsenti öelda, kuidas see välja tuleb. Kui sa püüad seda sõnastada, mis oleks, mida sa oled võitnud selle protsessi jooksul? No kuna meie see algne idee oli ühine loomeprotsess, siis tee on olnud see nii-öelda erinevate kunstnikega mingeid lahendusi välja mõelda ja nende nii-öelda visioone enda omaga klapitada kuidagi, sest et kõik artistid, kõik loomeinimesed on hästi tundlikud, ma olen aru saanud, nüüd ma olen selle eriti õppinud ja kõik ju näevad enda lähtepunktist nagu seda ja siis Ongi huvitav olnud näha, kuidas me suudame nagu ühtset tervikut sellest ikkagi voolida sellest kõigest. Millest sa kinni on, kas ühtne tervik tekib, võida, ei teki, teatris. Ega ma ei tea ju lõpuks jälle, aga ma arvan, et see, et mina olen nii-öelda see keskpunkt, kuhu see kõik kokku koondub, praegu tervik ikkagi lähtub nagu minust ja ma arvan, et see on oluline. Ma ikkagi üritan nagu näha terviku seisukohalt, nagu. Aga selle protsessi käigus, kui palju sa oled pidanud iseendas võib-olla ümber hindama seniseid arusaamu või väljakujunenud mingisuguseid seisukohti, kuidas teatrit tehakse, et sa näed, et ahaa tegelikult võivad asjad hoopis teisiti olla. Nojah, tegelikult mulle meeldib, kui kunstnikel on nagu, võib-olla rohkem seda enda enda sõna või ega me tegelikult ei tea ju, kuidas need suurtes lavastustes need telgitagused tegelikult käivad, mina tean, ainult näitlejad osasin ja. Et selle lavastuse sünni juures võiks näitleja tunda ennast rohkem nagu protsessiga kaasas. Jah, et ma olen nagu ainult üks mutter sellest, et sellepärast me olemegi mõelnud, kuidas seda nimetada, seda lavastust, et kas ta on siis noh, Christian talle meeldib seda kutsuda monoooperiks. Aga mina tahaks kutsuda nagu muusikaliseks lavateoseks. Lihtsalt sellepärast, et muusika on läbiv. Aga need fotod või see see kostüüm, mis mul on, või see kogusel lava või see valgus ja need on kõik eraldi minu jaoks natuke siuksed, kunstiteosed. Teksti on ka osa sellest minu nii-öelda näitlejarollist ja see on muidugi kõige suurem väljakutse, ma arvan, miks esiteks seda teksti on päris palju ja ma ei ole mitte kunagi pidanud ilma partnerit teksti mingitki jutustust edastama, et ma kunagi, kui ma olin ma ei tea, mingis kuuendas klassis, siis ma käisin mingis etlemise võistlusel, aga see oli õudne. Ja oled nüüd ma Ameerikas olin kooli, siis oli ka selline, pidime seal mingeid monolooge esitama, aga minu jaoks oli see nagu õudne nõudma. No sellepärast, et ei ole partnerit, vastas et kellele seda juttu nagu rääkida, ma pean võtma nagu publiku endale nii-öelda partneriks. Siis mina Jaani toa ukseni pääsenud konkurentidega korrutasin ikka veel lugemissaalides emale. Seminaridel hiilgsin õnnest. Tulime elama Jaani esivanemate tallu. Siia. Naudi Jaani talu, mis asub Läänemere kitsikuses lahesopis kahe maanina vahel. Siin kõigest paarsada meetrit sinnapoole. Maja ise on ilus ja vanapäikesepoolsele rändaja sammaldunud trepi ja munakivi ideega. Aga noh, selles mõttes ongi jälle lihtsam, et mul on siiski kirjaniku poolt antud tekst ja siiski ta pole päris nagu minu suust ei kuku välja. Ja see Mariaanile, ei, sa oledki vahepeal kaks vahe see, vaata, mis sa seal klaveri sees teed ka. Tuntumad aga läheb Ta ka, et draamamaailm on üks pagana huvitav maailm. On hoopis teistmoodi, muidugi draama inimesed mõtlevad ka teistmoodi, ma olen aru saanud sõna jõud, igal sõnal on oma raskus ja iga sõna on tähtis. Samas Ma aega, et seda kõike esitada ja muusikalis ja operetis ja operette, ma ei ole teinud midagi, aga ma kujutan ette. On ikkagi muusikast, kõik oleneb ja selline peab nagu mahutama muusika sisse või kuidagi nagu see tempo on palju kiirem mõtlemise tempoga. Et draama puhul on kindlasti kogu see asi on rohkem selline minu jaoks tundub nagu aeglasem, aga ka see kiire tekst võib olla niisugune rohkem kinnistatud, kuidagi ja sügavam. Et oleks kohal. Aga kas selle kohalolu tabamine või noh, üldse teistes kategooriates mängima hakkamine on sinu jaoks olnud ikkagi väga avastuslik, et ma olen ka selleks võimeline, ma võin seda teha, kus ma varem olin, miks männile? Ei, ma jah, seal selles mõttes avastuslik, aga ma ei mõtle seda või ma ei võta seda praegu niimoodi, et nüüd vaadake kõik mind, millega ma veel hakkama saan, et draamateatrit, kus te kõik olete, et see pole absoluutselt see eesmärk. Ja noh, tegelikult Eestis on see natukene raske üleüldse natukene omanidest liistudest nii-öelda kõrvale vaadata, eriti kui sa oled nii-öelda osaliselt sellises popimaailmas või noh, sul on mingi kuvand, mis ongi tegelikult, mis on õige, mis on see, mis ma olen, aga lihtsalt see on päras selline julgustükk. Ma arvan, et natukene proovida teistmoodi ka, et aga ma mõtlen, et noh, kui mitte praegu, siis millal. Aga seda sa ei karda, et publik võib-olla tõesti ei leia sealt ees seda Hanna-Liinat, keda nad teavad, võib-olla sealt näosaatest, kes teeb mõnusalt nalja, kes on selline avatud, Mary Poppins, tähendab lavale ja ongi tore ja nad leiavad hoopis teise artistidelt Est. Võib-olla ja kindlasti osad võivad nagu pettuda, kui nad tulevad nagu ootama, Meergub mind lihtsalt muusikat. Aga täna ta ei leia, aga samas nad võib-olla leiavad rohkem mind kui mõnes. Ma tea muusikalis. Minu meelest sa oledki tegelikult veel avada üks suuremaid saladusi, et ega selle naeratuse tagant me väga sinu persooni nagu ei ole saanud, no ütleme, siis väga ära tabada see võimalus. Ja, ja ma arvan, et see lavastus natukene näitab seda rohkem minu persooni. Hanna-Liina on teatritegemise juures ka sinu jaoks tekkinud nende aastatega, mis sa oled laval olnud, võib-olla selliseid küsimusi või suuri probleeme sinu jaoks, mida sa hea meelega tahaksid lahendada või kuhu sa tahaksid jõuda, et, et kas see on teatris võimalik, jääb, kas teater saab jõuda selle või selle vastuseni või? Ma väga muidugi selle peale pead ei murra, aga ma arvan, et see on rohkem minu enda sees. Need küsimused, et kes ma siis olen ja et kas tõesti ma olen lihtsalt noh läbinähtav või selline, nii, nii nagu ma olen, sihuke rõõmus ja särav HV kõiki, nii et kõik läheb jube hästi samas nagu mingi rahutus on kogu aeg ikkagi ka sees. Mul on selle teatriga üldse olnud niisugune kummaline suhe. Ma ei ole tundnud alati ennast nagunii mugavalt, et noh, et teater on või noh, lava on nagu see, kus ma tunnen ennast kõige mugavamalt. Ma ei tea, mina nagu tunnen, et mul tuleb see nagu hästi välja, mul on alati tulnud see nagu kuidagi vähemalt ma olen saanud sellist vastukaja nagu tagasisidet, et mul tuleb see hästi välja. Aga samas minu sees on nagu tihti olnud need küsimused, et ma ju kardan ja ma ju noh, mis must arvatakse kogu see asi, et noh, et see vaikselt hakkab kindlasti loobuma ja ja ma arvan, et seesama näosaade natukene aitas seda kõike lihtsalt kuidagi kergemalt võtta. Ma käin päris palju ja mul olid, viimati käisin jälle Ameerikas, vahepeal tegime ise sutsu siis käisin seal just vaatamas draamalavastusi lihtsalt selle pilguga, et mis toimub. Ja siis ma käisin seal vaatamas sellist etendust nagu kätan Hathin Rush kass, tulisel plekk. Jah, aga Scarlett Johansson mängis seal peaosa ja ja siis sama lavastus, noh ma sain aru, et ise sai ka väga palju selliste alguses negatiivset tagasisidet, ta pole ikka üldse Elizabeth Taylor ja noh, mingit sellist ja siis muidugi lõpuks saatke tegelikult ta ei olegi ju, et see on tema roll. Aitäh Hanna-Liina võsa, siis esietendus on meil mai alguses, mis kuupäeval, 10. minge vaatama ja saate Hanna-Liina võsast rohkem, tead. Ja teatrisõber ja teatrisaate sõber Reet Weidebaum on jälle stuudios. Tere päevast. Tere, Meelis. Kui ta paar päeva tagasi Reet, rääkisime omavahel meie viimaste aegade teatrielamustest ja arutasime ka, mis need siis viimase aja tendentsid võiksid olla siis ütlesite mulle telefonis sellise lause, mis jäi mul kõrvu kõlama, et noored mehed on ühtäkki sattunud vanade meeste maailma. Mind hakkas huvitama, mis sa selle all mõtlesid? Jah, ütleme, et seal selles mõttes väga subjektiivne, et sa nüüd need asjad, mida mina viimasel ajal olen vaadanud, mille peale ma olen mõelnud ja minu jaoks tekkis selline paralleeljutt, käib siis kahest esmapilgul täiesti erinevast lavastusest. Üks on Vanemuises väikeses majas paplituules, mille lavastas Uku Uusberg ja teine on Eesti Draamateatri väikeses saalis. Kreppeliini variatsioonid lavastas Sis Hendrik Toompere juunior juunior. Ja mis on need paralleelid, mis hakkasid jooksma kõigepealt muidugi see, et mõlema teemaks on ikkagi inimesed, kelle elus on jäänud võib-olla mingi kolmandik veel või isegi vähem alles, et need on vanad inimesed, kes on väga palju üle elanud ja naljakal kombel siis mõlemas lavastuses on laval kolm meest ja üks loom. Kusjuures mõlema lavastuse loomu võtab endale nagu erinevaid rolle, ta ei ole elus loom ja ta on siis loom, kes on ühel või teisel moel, mõjutab siis nende inimeste valikuid või on seda juba varem teinud. Nii et ta nagu seal mingi kummaline viis, kuidas loom võtab nagu neljanda osatäitja rolli, nii et siis Pablid tuules on see siis kivist koer ja, ja Draamateatris jänes, aga selle kohta ma ei tahaks isegi öelda, mitmel kujul, see jänes seal esineb sesse jänes esineb seal nagu hästi-hästi erinevates variatsioonides. Ja kolmas nisugune sarnasus, millest ei saa ümber ega üle, on sõda selles mõttes, et mõlemas lavastuses neid inimesi on sõda väga puudutanud, aga siis täiesti nagu teise nurga alt, kui paplit tuules tegevus toimubki sõjaveteranide, nii sihukses kodus või hooldekodus kus on siis mehed, kelle jaoks sõda oli nende elu kõrgpunkt selles mõttes, et kõik, mida nad elust saavutasid või kust nad ennast ületasid, kus nad olid võimsad, kus nad olid vägevad ja elus see oli sõda ja draamateatri väikses saalis on sõda siis peategelase jaoks, keda Lembit Ulfsak seal suurepäraselt kehastab, on siis sõda mänginud rolli, mis on teinud tast selle mehega, seda praegu on, kusjuures ta ise sõjas ei käinud, ta ei tahtnud sinna minna, ta nii-öelda deserteerunud lõigata lihtsalt smugeldas sealt nii-öelda kõrvale. Ja need on niisugused kolm kummalist teemat, mis hakkavad seal siis põimuma. Ja muidugi lavastus on selles mõttes ka täiesti erinevad, et kui paplituules kõik need kolm vanameest, kellel tervised on läbi, kellel elus nagu tegelikult mingit mõtet enam ei ole. Nemad tegelevad tulevikuga, nemad mõtlevad, kuidas minna edasi, mida teha edasi siis väikeses saalis draamateatris Lembit Ulfsak tegeleb sellega, et kõike unustada, kõike unustada, kõik endast eemale tõugata tulevikku pole nagu üldse olemas. Need on siukesed, hämmastavad tendentsid, mis, noh, loomulikult ma, ma usun, et ei, Uku Uusberg ega, ega Hendrik Toompere pole ise võib-olla üldse selle peale mõelnud, et kaks niisugust asja praegu nüüd viimastel nädalatel siis välja on tulnud. Ja muidugi, mis ikkagi on väga-väga-väga tore on sellised võimsad meeste rollid, mis, mis mõlemas lavastuses tooniandvad on, nimetab eramunud. Muuseas, nii Vanemuises ära minu käest küsin, mis olid nende tegelase nimed selles mõttes, et jah, Johnid ja jamsed, mis nad seal olid, seal on siis Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste. Ja Draamateatris mängib siis peaosa. Jah, niivõrd-kuivõrd, sa saad kolme inimese tükis pea osaks nimetada Lembit Ulfsak. Ja tema kõrval siis Lauri kaldoja, Raimo Pass. Huvitav ikkagi, et noored mehed on läinud vanade meeste maailma, kust selline tegelemine mäluga, sest noor elab ikkagi hetkes, heal juhul vaatab tulevikku väga minevikuga, veel ei viitsi küll tegeleda. Jah, aga mulle tundub, et need noored mehed siis ilmselt ikkagi tegelevad ja see minevik tegelikult on meie jaoks ikkagi tulevik. Kui sa vaatad vanainimest, siis on see minu tulevik, mitte minu minevik, nii et tegelikult nad tegelevad ikkagi tulevikuga. Miks sulle lavastused ikkagi meeldisid, kuidas ma ütleksin, et? Siin juba tulevad ilmselt ka lavastajad mänguses, neid lavastusi saaks ju teha hästi erinevalt ja ma pean ka ütlema, et mõlema teksti puhul ma olen rääkinud asjaosalistega, siis mõlemad lavastajad on teksti väga tugevalt mõjutanud või kärpinud. Et ma ei ole lugenud mõlemad päris originaaltekst tema, ma tean siis seda, mis, mis lavastajad on välja toonud, ehk siis selline ikkagi väga selgel lavastaja käekiri, nii noorte inimeste puhul, et sa näed, et teinud oma valikuid nad lähevad nagu mingisuguse punase lindiga läbi läbi loo ja kahju, et ma ei ole jõudnud praegu lugeda neid algtekst, et näha, mida nad siis sealt kõrvale on heitnud. Aga ma sain aru jutust tõlkijaga, et Draamateatris Hendrik Toompere on kõrvale heitnud igasuguse trikitamise selles mõttes, et ta on. Ta on jätnud alles mingi sellise ülima lihtsuse ja võib-olla seda süžeeliinile olulised kohad ja niisugused nagu võimalused, mis annab vana poolhullu mehe lavale toomine, eks need on ta Väga delikaatselt kõrvale jätnud. Kõige olulisem on see, et moodustuks kokku üks terviklik lugu. Ühe inimese lugu, ühe inimese lugu võib-olla koosneda mälestustest, mis, mis on päriselt juhtunud Jaaga kujutlustest, mis. Siis hukkus tark, võib-olla on vastupidist teed läinud, et et ta ongi need kolm meest kuidagi ära korrigeerinud või teinud neist mingisugused kujud, joonised võib-olla kasutanud ära just need võimalused, mida tekst annab sellise nagu isikupära noh, võib-olla sellises nihkes isikupära näitamiseks. Et võib-olla ma ei oskagi öelda, kas ma nagu, kui ma ei oleks inimene, kes ma olen, et ma töötan teatris nii-öelda teatrivaatajana. Et siin ongi just minule nagu sellest professionaalselt läbinärimist tohutult palju, et vaadata, mida on tehtud, kuidas on tehtud ja miks on tehtud. Aga vaatajale, kellel seda professionaalselt läbinärimist õnneks ei ole ja läheb lihtsalt õhtul draamateatrisse. Lembit Ulfsaki on suur roll üle hulga aja kandev ja läbiv. Ja, ja väga võimas roll selles mõttes, et mille puhul ma ka tahan öelda, et Lembit Ulfsak on ka minu meelest nii, nagu see lavastaja on tekstiga käitunud on ka Lembit kogu lavastused on nagu natuke sordiini all. Et see on ju näitleja, kellel on meeletult värviline, paleta võiks täita selle lava, ei tea millega. Aga ta, ta pigem on seal ülihillitsetud ja ka niisugused nagu vigurkohad või tsirkusekohad või kohad, kus ütleme, võiks naeru punnitada ja tegelikult rahvas naeris rahulikult, selles mõttes, et need kohad ongi naljakad. Ta mängib nüüd ikkagi niimoodi, et natuke on ka okas kurgus. See on uskumatult kihvt. Sooritas ma usun, et sellepärast üksi tasub teatrisse minna, isegi, kuidas seal räägiks. Või kas ta tekkija läks kõrval? Selle aja teemaga tegelemine toob ka okka kurku. Jah jah, ikka küll, selles mõttes ma ei taha praegu ära rääkida, sest et just selle väikese saali loos on ikkagi see lugu ise väga oluline ja see puänt ja, ja kuidas me nagu alles lõpuks siis kohale jõuame, mis seal siis tegelikult on toimunud või, või mis seal toimub. Et selles mõttes seda ei saa praegu siin ära rääkida, aga, aga see issand jumal, kui kaua see sõda ikka veel võimaldab lugusid kirjutada ja need lood on nagu lähevad üha paremaks või selles mõttes, et nad lähevad nagu üha rohkem niisuguse inimese sisse või üksiku inimese sisse mitte mingi massiõnnetuste kirjelda ja nagu siin ma ütlengi, et siin on tegemist ka inimesega, kes ei läinud sõtta, nii et selles mõttes, et kes lihtsalt on see seal sees olnud, et mul lähevad praegu veel seltsiliseks külmaks. Aitäh soovitamast Reet Weidebaum Vanemuises, Sis paplituules ja Eesti Draamateatris kreppeliini variatsioonid. Draamateatrist teemadega ka jätkame ja nüüd oleme küll mitte publiku poolel, vaid päris lava taga, kuhu vaatajad vist peaaegu mitte kunagi ei satu, sest tegemist on krimiruumiga ja hoolimata sellest, et on selline hommikune lõunane aeg. Elgalis olen, kes on draamateatri vanem jumestuskunstnik on juba majas. Etenduse alguseni on aega seitse tundi, praegu Helga, miks sa tööl oled? Ettevalmistus käib uue etenduse jaoks, mis maikuus tuleb välja, nii et töö käib kogu aeg. Lootus on selline. Tuhk, jaapavid, Pedajas, lavastab ja Ita Ever on meil tehases suurel sooli tükk suure saali tükk. Minu tööpäev hakkabki kas kell neli või veel varem etenduse ettevalmistusega. Nagu etendused on sisse mängitud ja on teada täpselt, mis toimub, siis, mis siin ikka nii väga ette valmistada. Näitlejatel on krimigraafikud olemas ja kõik läheb nagu kellavärk. Aga rullid on vaja keerata, vuntsid on vaja korda teha, selline ettevalmistustöö. Kui näiteks paneme kiilakad, siis kiilaka müts tuleb hoopis eelmisel päeval valmis teha või siis rullid sisse keerata, siis need peavad jahtuma. Ja siis saab alles soeng teha, et see võtab ka tunde. Ja muidugi ettevalmistuse alla lähevad ka kõik need. Tees Krimm, kui me kleebime ninasid juurde või armid ettevalmistamine läheb aega. Kas imestad ootavalt selliseid etendusi, kus on seda armide või nende proteeside panekut rohkem või pigem ikkagi lihtsalt puudriga? Muidugi saaks need ääremärkuse teha, et teatris töötavad grimeerija ja jumestaja, need, kes teevad ainult ilusaks grimeerijalt, teevad nii-öelda Vergia vananemist ja karaktereid. Nii et siin on oluline vahe sees, mitte segi ajada mõisteid. Ja just väga suur, et me oleme ikkagi grimeerijalt, kes teevad kõik mis vaja, on. Aga kui on oodata nüüd etendust, kus on palju sellist kleepimist ja tegemist, et ta on ilmselt nagu suurem väljakutse ka ju siis grimeerijale Muidu loomulikult, sellepärast me oleme, olemegi õppinud seda ja see ongi tore, see puudriga tükk on igav. No kuidas näitlejatel on, Taavi Teplenkov on samamoodi, siin on põnevam need etendused, kus on rohkem teha või siis oleks nagu lihtsamalt läbi. Ei noh, eks alati on tore, kui tehakse mingeid erilisi Krimm ja pannakse igasugu lisasid ja proteese parukaid. Aga noh, ma ei saa öelda, sest need väga ootaks. Krimm, noh, võib olla täna on aeg on siis, kui ta Krimmi välja mõeldakse ja tehakse, et siis nagu, et mis seal tekib nagu ta juba tekkinud on see kujuselt või see nagu, et siis siis loomulikult mängijad on oluliselt mõnusam kui ainult uutel võimalikel paksud parukad, liimitud vuntsid, habemes või jumal hoidku, ninad. Minul. Kuna kõige ekstreemsem Krimmis mulle tehti, võttis aega poolteist tundi ja mahavõtmine kolmveerand tundi. Et see oli päris tublisti. Lisaks on tal enam kunagi teha, see oli poolkiilakas ehk siis laupäev oli, läks pea keskele. Ja meetod, mis seal tehti, tänapäeval keegi kirjutab, kasutada selliseid mõned aastad tagasi 10 aastat tagasi katsetasime siis vanakoolivõtet, kus seebiga lükatakse juuksed, lõhutakse ühtlane sile mass siis kantakse sinna peale veel vuntsi liim. Et see liit püsiks, siis kaetakse siis taani ja muude asjadega ära üheksa. Seebiga lappimine see niiske seebiga, see oli päris päris julm ja kui seal veel liiva peal siis äravõtmine mõtiskleda piiritusega kolmveerand tundi, et lavastus oli selline. See oli naine valges. Helga kriisutus nina küll selle kirjelduse peale praegu kasutaks vist ilmselt teisi tehnoloogiaid juba, kui seda efekton vaja. Ja nüüd saaks ju teha ikkagi kiilaka mütsiga ja juukselisand ja et ikka meie püüame tegelikult hästi näitleja sõbralikud olla ja vahendid on läinud ka ju palju paremaks, et ei ole enam sellist ette. See Krimm nüüd väga näonahka rikuks. See, et hooldusvahendid ja ma ikka rõhutanud alati kõigile kreem enne ja kreem pärast korralikult puhastamist ja nad on nii tublid, kõik see teevad seda. Aga selles mõttes on selle grimeerija töö läinud ka võib-olla natukene igavamaks, et ongi vahendid läinud paremaks ja kõige jaoks on midagi olemas, et kui vanasti räägiti, et tuli kõik kohapeal välja mõelda ja ise teha kodus ja, ja võib-olla sellist innovatsiooni selles töös on selle tõttu jäänud ka natukene vähemaks. Looming on ju endine ikkagi, aga tulemus on parem, lihtsalt nüüd saab saavutada palju rohkemas. Kergema vaevaga, et sa ei pea seda jalgratast leiuta. Aga kas sa ka näitlejaid, kes enne etenduse algust siia grimmituppa ei tule, kes hea meelega teevad ise endale selle jumestuse, siis Krimm ilmselt mitte. Kellele, kuidas meeldib, mõni tahab lihtsalt endale rolli sisse elamiseks seda aega või ta ei sõltu. Ta saab tulla enda ajal ise ära teha ja siis me lihtsalt vaatame üle. Taavi, kas sina oled pigem see näitleja, kes teeks endale ise või sa kasutad selle aja ära siin grimmitoas, krimitooli jaoks? Mina olen väga see näitleja, kes tahab võtmega tegeldakse. Et ma vajan seda aega, kui ma istun grimmitoolis ja mulle vajalik keskendumiskoht või seal niukse osaletud maalist enne etendust. Ja sõltuvalt etendusest on see see, mis ma seal grimmitoolis teil on ka erinev, eks ole. Kas ma ajan juttu või olen keskendunud või üldse lehitsen mingit ajakirja? Mängin telefonis mingit mängu, see, see kõik hea grimeerija peab olema hea psühholoog. Peab ajumäära, mida näitleja vajab sel hetkel, kas ta vajab vestlust, kas ta tuleb vaikselt omaette olla, reeglina seda nad ka väga hästi teatris oskavad. Ja noh, On ju ka ka teles ja filmis on, öeldakse, et filmis on nagu eriti oluline näitleja jaoks grimeerija ja sest et seal seda rahvast ja kogu seda asja niipalju, et ühel hetkel, kui öeldakse, võtta, siis peab see näitleja olema valmis tegema ja reeglina on see puhver isikese psühholoogsel grimeerija, kes hoiab kätt, kui on närvis näitleja ja nii edasi. Teatrisse võib-olla nii oluline ei ole, sest siin on ikkagi muud toimivad struktuurid ja, ja roll on selge ja ometi on väga vajalik minu jaoks vähemalt see, kui ma istun, grimmitoolis, muga tegeldakse ja ma siis saan sealt oma selle energia või mingi asja kätte, mida parasjagu vaja on. Et mitte mingil juhul. Me ei tee ju seda. Ta hakkab oma päevaprobleemidest mulle kohe esimese asjana rääkima ja, ja räägib, räägib ei lõpeta siis, kui ma üritan Kesenda etenduseks. Aga mõni etendus nõuab ka ju väiksemad keskendumist, et mis on sisse mängitud siin pikemalt augustikuu või kõik on täis, et no ilmselt siis väga palju ei mõtle selle peale, et kuidas me nüüd täna mängin, lihtsalt läheb ja, ja see on kuidagi lihasmälus sees, et, et siis võib-olla on rohkem seda võib-olla lõpp ja niisama naljaviskamist, grimeerija käki. Ma tegelikult tulen augustikuul Krimmi alles siis, kui etendus hakkab, nii et siis on siin suhteliselt vaikne ja rahulik ja saanud muud loba ajada filter. Kuid asja teha, aga aga kõik täis läksid selle koha pealt, et seal sisse mängitud ja et, et see kõik nii lihtne see vot seal on veel omaette grimmituba mulle alati väga vajalik. Kummalisel kombel enne seda etendust majan seltskonda. Et oleks palju rahvast, kes naljakas, et ma olen kuskil nurgas vait, ilmselt võtan neilt energiat, midagi ma kukun seal või noh, saab oma mõtteid hajutada või olla eemal, sellest kohe lähen peale. Noh, ta on tõesti selgeks õpetatud, mul laeval midagi korrata, aga lihtsalt see kõige hirmsamad korraldanud need, kui ainult minu etendus on, maja on tühi ja ainult grimeerija ja mina grimeerija üksipäini otra seal, eks sellega saaks Kuusatria energiat ammutada, olla seltskonnas, sina tabad ära selle, mida näitleja täna õhtul vajab. See kuidagi on minu enda sees olemas, et ma tajungi neid hetki, et kus oleks vaja rääkida või et kas me paneme, millist muusikat me panema, kes mida räägib ja eks teada on ka ju need rollid, et kui näitlejal läheb, milline see roll on, mida sinna lavale läbi tegema. Et kas ta on talle raske või kergem, et see ju ka natuke ikkagi määrab. Ja siis tuleb rutiin ja Taavi ütles, et istuksin toolis ja võib-olla rebib mingisuguseid pabereid. Tähendab. Taavi on teinud väga ilusaid origaamisid, aga see paberite rebimine olid need näituse pildid, mis sai kuku, rebitud algataja oli Taavi, sina siin istusid minu laua peal olid need pildid, mis enam ei lähe kasutusse. Ehk siis grimmikavandi pildid või, või spindel trimmi. Kui tükk on välja tulnud, siis pildistatakse kõik tegelased üles, et oleks nad kataloogis olemas, need saab, kui suurema hääli lasta tal kontrollida. Linn välja nägi, neid pilte tehakse sealt rohkem, kui need teinekord vaja on, mõned on nagu ebaõnnestunud ja kuhjas jäi neid üle. Ja siis sul hakkas igav ja käed hakkasid käima. Ma tea, helina teab seda. Mida sa ei mäleta, et ma esimene oleks olnud lastele. Minu arust ikkagi olid, sina küsisid mis pildid ja vaatasid neid ja siis hakkasid kuidagi sobitama ja küsisid, et kas tohib rebida ja siis kuna need olid. Ja siis hakkas sealt tulema üks väga põnev protsess. Et see on hästi pikalt, see ei ole kunagi olnud nagu mõte, et sellest tuleks näitus. Aga sellest tuli nüüd näitus. Jah, see on siis nüüd see koht, kui te nüüd vaatate neid pilte, mis on draamateatri jalutussaalides, siis seal on tõesti kolasid võetud ühest ajastust ühelt näitlejatega silm, suu, põsesarnad ja pandud need pildid kokku, see on ühelt poolt nagu väga lõbus vaatamine, aga see peaks kandma mingisugust informatsiooni. Roni selle kohta, kuidas see teatritegemine ikkagi käib ja kuidas inimesed peaksid mõtlema. Et kuidas te selle lahti seletaksite. Nüüd jääb niisugune mulje, et inimesed tulevad teatrisse, vaatavad seinad, ahhaa, näitlejatel on nii ka. Et seal on ka ühtemoodi tõde, võib-olla, et vahel on igav ja hakkame asju tegema. Noh, seal on selline asi, et ega niukesed tavaliselt kuskilt on suhu kuskilt silm võetud, päris nii ei ole, et reeglina pandud lihtsalt kaks nägu kokku ja kui neid pilte vaadata, sõber sukaga vaatasin nagu näituse avamine oli siis ta ikka mõne koha peal läks, Tiidulike väga juhe kokku, hakkas raputama, peadelt võisid. Need näod meenutavad kedagi, aga sa ei mõtle välja, keda mõne puhul tunned ära, et see oli hoopis keegi kolmas isik, näiteks üks näide on vanadest põldudest. Poku panime Tiit Sukka ja meie peakunstniku rinatecterenko, siis sealt tuli välja Elina Reinold. Ootamatult tekkis veel mingisugused, kas nad meenutavad siis mitte ei pruugi krat inimesi meenutada, aga mingisuguseid ma ei tea. Tegelikult on ju huvitav vaadata ära, kas me tunneme ära need inimesed, nii et moodustub uus tervik ja tegelikult ongi, et mõned inimesed, näitlejad ei pruugigi mitte kunagi üheski etenduses koos mängida, et see on selline ajamäng, et võetud erinevatest etendustest, mis on ka erinevatel aegadel nii oma ajastus ja on pandud siis kokku, et kuidas tegelikult sünnib hoopis midagi uut osaltika, sihuke lõbus mäng. Aga teisipidi see ongi ka ju teatri mõte peabki sündima, midagi uut ja suur muutumine. Põhimõtteliselt küll jah. Aitäh Elgalis Arlen ja Taavi Teplenkov. Ajahambale vastu pidanud teatri mõte on täna Kaarel karmilt suure näitleja lavastaja algus oli täis konarusi nagu praegused pealinna tänavad. Talente ei avaldunud kohe või siis lihtsalt ei märgatud seda. Mis aga juhtuma peab, see tuleb niikuinii või Kaarel karmi enda sõnade järgi. Tunded jonnisid ikka teatri poole. Kaarel Karm intervjueerib Elfriede Ilves aastal 1949. Siis sõitsin kogu õhinaga sinna. Selle käe täitus teie unistus üsna üürikeseks ajaks. Kahe aasta pärast vallandati mind kui lootusetult andetud noort. Need olid rasked hetked minu elus. Vähe sellest, et teatrist tuli loobuda vaid ka usk enesesse, hakkas kõikuma. Kuid me teame, et mõnekuulise ajavahemiku järele olite jälle Estonia teatris kust ammutasite uut julgust. Võlgnen tänu esmajoones oma emale. Ema õhutusel, ma palusin endale Estonias vast vabaneva inspitsient koha, mis mulle antigi. Ja ma pean ütlema, ma hakkasin oma inspitsient ametit armastama. Jälgisin huviga meie tunnustatud näitlejate tööd proovidel ja etendustel. Võtsime osa tantsurühmatreeningtundides, et kuidagi dialiikuvamaks oma põske. Püüdsin kõikjal õppida midagi talletada tähelepanekuid. Kui sa midagi elus tahad, siis sa pead pead püüdma seda. Ma tundsin, et ma tahan ja pean. Ongi kõik tänaseks teatrisaade on taas kahe nädala pärast.