Peeter Kauri sünniaasta on 1913. Tema jutustus pakub ühe näite, kuidas saatus võis pillutada tolle põlvkonna eesti mehi. Kuuleme sellest edaspidi. Peeter Kauri alustab mälestusi ajast, kui katkes elu rahulik kulg. Kui tulid nemad. No siis ma olin Kuressaares Ostacki filiaalis, töötasin seal. Seal ma nägin, kui nad esimest korda tulid. Hirmsat saangi, ragin oli, ja seal on need, need kiviaiad, siis ma läksin sinna Tallinna maantee äärde ühe kiviaia taha ja vaatasin hirmuga pisarad, jooks. Ja noh, mis seal ikka, toda asja me juba teame. Ja seal oli Kuressaares ja Mõntu sadamas ja ja, ja konnas Jaaga rahu sadamas. Ja nii edasi. Mina oskasin autot juhtida ja min auto juhtile Saaremaalt ära, kui nad tulid siis. Ja siis pandi mind sinna jaaguar ausadamasse tööle auto peale. Vedasin seal suuri igasuguseid koormat lihtsalt tarvis. Seal hakati kohe patareisid. Ehitama ja sadamat ehitama. Niimoodi see oli, see tuli niimoodi, et mu kodukoht on Hellenurmes, vanemad olid siin ja kui nad siis tulid, nii ärev aeg, siis ma tahtsin kord koju sõita, mis siin juhtub. Mu isa oli kaitseliidu ülemaks. Siis ma sõitsin Tallinnasse, Tallinnas oli punalipp, oli, oli Hermanni seal Pika Hermanni ja tulen sealt päikesest siiapoole ja keegi hüüavad mind väga paasaki paasa. Sinimustvalge jälle seal. Midagi ei juhtunud. Sõitsin koju koolivennaga kokku, tema töötas. Ma ei saa kõiki sõnu hästi kiiresti öelda, aega küll. Töötas ei tulegi meelde seal, kus laskemoona tehakse arsenali arsenalis ja ütlesid, et neid müüdi välja, tuldi punase käenindiga, nii et tuli sinna ja öeldi, et kõik masinad seisma ja ja nüüd ongi käiku. Ja siis need kõik oli sunnitöö, eks ole. Ja muidugi ma käisin kodus, võtsin veel ühe päeva juurde puhkus, midagi siin ei juhtunud ja sõitsin tagasi ja siis juhuslikult sama sama parve peal, millega sõitis Mui suur kommunis Mui. Ja siis temal oli oma kaante ümber ja küll nad olid rõõmsad ja kõik sõitsid Saaremaale, Saaremaa, Saaremaa mees vist oli Saaremaal. On menuseriaali juhataja oriks juut, Saaremaal karg müünud. Suur eestlane. Eestlane ja tema on ainukene juudides kes tegi vabadussõja kaasa. Eestlaste puhul. Ja siis hiljem ma sain kokku saadava inimestega, kui nad peale läinud, siis see küüditati ära. Temal oli, käevigastus, oli, sõrm oli veel läbi lastud. Siis ta sai Eesti vabariigi käest toetust ja tolle ta kinkis Narva seal igasuguse sõjaväes. Stabiilsus. Nii kauaks Saaremaale jäite. Mind ei lastud ära, ei tahetud ära lasta. Oli lugu niisugune, et kui kuivad rekvireeris autud kaks ohutu tuli sellelt firmalt peomasinad ja siis siis võtsime need osa, leidsime ära, panime vanad kummid ja kõik alla ja ei saa, siis võeti need kraedpidi kinni, viidigi sinna kihelkonnale, Jaava rahule. Niimoodi siis, no see peremees siis ütles ikka ajas asja niimoodi ütlesid, ega midagi teha ei ole. Tule Peeter tagasi paneme nüüd lahutatud geima noaga kumme ei olnudki saada sellele Shevile kuskilt, mis, millega siis mind pandi sõit ja pandi mind verestaabi juurde kruusa vedama millegi ehituse jaoks, mida. Kuulge, teie uus, see läheb, läheb lõunasse või läände ikka. Siis ma kandsin üks kord koorma nii kõvasti, lasin täis panna. Siis sirge tihedal pannil, siis viimased gaasid peale ja siis läksid tagumised kummikud, põrin. Aga ma sain nii, et yhe kraavini läinud otsapidi mõju, helistasin, lendavad, niisugune asi on tõrene sööstus vastud sööda tagasi, et see on seesama kummist. On mul komme kumme alla panna. Kui mina tol õhtul tulin koju, oli minu toas kiri laua peal miilitsasse tulla. Ja ma näeksin, ma mõtlesin, mis ai see küll on. Miilitsasse ja. Seal oli niisugune väikene tuba, seal, laud oli keskel ja, ja siis üks vene ohvitseri seal teisel pool lauda, mind pandi siiapoole, väike laud oli seal kõik. Ja siis hakkas siis minu käest küsima menu minevikku ja kõike ja värki. Ja, ja siis ütles mulle niimoodi. Teine inimene ja, ja niimoodi ja mis sa seal räägid. Ja aga nüüd teeme niisugune asi, et eakate minule minule tuumaiga päev. Aga see ei ole teil palju tootja minule teatse siia õhtu kui see, kui sa kodus läksite, kus peremees oli ja niisugust lähetustel sai ja kes tema pool käis ja nii edasi. Mina mõtlesin küll kuradi sees. Siis ma tegin, siis ma tegin niisuguse asja oli nii endale sinna selle kõva mees do päeva nädal või niimoodi. Läksin kodust ja peremees jäi koju kedagi minut tagasi tuules Tauli kuju kodus ja. No ja, ja siis siis asi tahtis minna käes, mina juba mõtlesin igate moodi, et kuidas küll saaks ära ja siis ma kirjutasin koju. Saatke telegramme disA asi. Ja ja siis olingi. Saatis telegrammi. Ei saa suuremas. Siis tol õhtul jälle sinna maeti. Palun mind vastu sinna koju, vennad, mul ison väga raskesse haiged, võib-olla sureb. Ühtlaselt no kui, kust sa tead seda ma telegramm taskus masin üldse on. Ja niimoodi ja siis ütles, et kui kaua olla ma ei saanud ütelda, oleneb haigusest, kas sa sured. Pikem haigus on siis, ma ei saa ära tulla, sealt joon neil koduks, Tseenzi kahe ei ole, kui ema ei aja küll teatage siis, kui nad tuuled Sealt tulema. Ja seal huvitavaid asju veel seal Hellenurmejahu ja saekaater, onu ja saeveski ja saekaater seal oli siis, kui ma seal elasin, tol ajal ka oli üks valitseja oli tugi, oli ta nimi ja siis no muidugi eestlane, sakslane, veegia tugi ütles mulle ükskord 40. aasta talvel ühtse kuule niimoodi, et hullun, sünnipäev. Sest kõik minu ümber on kommunistid. Peeter Luik oli tivoli vabadussõjas Kuperjanovi pataljoni mees ja ütles, et Peetril või tuleb ka ja siis meil oleks rohkem nagu omavahel olemist. Lähen sinna sünnipäeval, kuulen poolega. Kaatori meis sõrmemissiooni oli, tähendab vot siis. Kumissardist veskikomissar. Ja teine oli veski jahvatas Pealt Kibena tooli direktor. Aga siis ma kuulen, kui see komisjon teenib tööliste eesti poissi seal. Võitsid ikka viin, kaunis hakkajad poisid, vaese lesenaise poisid, kaks, kaks poega. Ja siis mispeale läks siis niimoodi ei seal tülid ja siis ta ütles, et sind kuradit nüüdistantsu, härra koos emaga. Läks kohe helistama. Telefon oli sealsamas kõrval laua peal helistama. Ja mina läksin, helistan, mina ütlesin, panin käe peale. Vajutasin telefoni kinni ja. Suitsetamis teedeedi ma ütlesin, pidage meeles, mees, et helistage nüüd, ma lasin teid saata ära, mitte neid. Ei teadnud, kes te olete ühes ja ühtset, kes te olete. Ma ütlesin, minu asi. Aga helistage siis lähteteie. Ta oli nii hirmul ja hakkas siis minuga elust rääkima ja niimoodi Olnudki Meesage maitsele, teie, teie ei tunne üldse kommunismiideaal. Seal oli siis rahvussotsialismi ja kommunismi. Ja teispoolsed. Teie rääkis, et just Vassisse trikke asju rääkisite, sundis selle meelde pääle. Teie olete bossist. Pääs ei juhtunud midagi, ei saadetud kedagi kuskil. Seade, mis siis tuli, siis tuli Carstu avasaalis osakonnas järsku mulle kiri, teid on määratud Hellenurme rahvamaja sekretäriks. Mis sa teed, mis on siis midagi teha? Ja aga siis seal sai jälle niimoodi tehtud sekretärid ja esinejaid oli võimalus kirju välja võtta, postis, mina võtsin kirjad kõik välja enne ja siis ükskõik mis üritust nemad tahtsid teha, taheti noorkommunistide organisatsioonid ja ma ütlesin vastu, et meil ei ole ühtegi kommunisti, kommunistliku partei kes siin, et kõik on algajal, sealt ei saa teha. Siis tulid seal veel teisi, ma ei tea, missuguseid asju. Mina ajasin kõik need, mitte midagi ei läinud täide, mis nemad tahtsid. No niimoodi oli, jäi see nii kauaks, kui, kui, kui, kui see sõda algas, küüditamine on 13. ööl vastu neljateistkümnendas siis pääle tolle läksin mina metsa ja Peeter Luige vabadussõjalasi ja meil oli, mul oli veel üks hea sõber, hiljem ta langes lahingus. Siis mees jäigi nii kolmes metsavendade südamik sinna, aga siis hakkas tulema. Me võtsime ainult neid mehi, kes relval süda on, meil oli juba 19 meest, kel olid relvad ja me otsustasime, et me ei lase kedagi siit ära viia. Hellenurmest. Aga enne toda oli, toda oli niisugune asi. Tähendab kui Eesti sõjaväe sõjaväed laiali saadeti, siis kolonel Luukas polgu üks pataljon tuli Hellenurme talvitama, temal seal metsas, seal. Ja kevadel viidi poisid Petseris laagrisse. Muidugi poisid elasid, elasid varraste majandusega, ohvitserid olid majutatud taludesse minu kodus oli ikka kaks majorit, siis ma sain nende inimestega seotud, tähendaks, eks, vanemleitnant naaber oli ta nimi tollega ja nii tuttavaks. Ja nüüd ühel hommikul olime minu Kosooniaga kõrgemal mäe peal ja sinna tulin igal õhtul seal. Elva maa on tõesti näha, et seal olime suusata, ema tegi toitu ja seal mõned olid metsas ka, et sinna ka Riia ja niimoodi. Sinna magama 100 natukene juba tukastada. Õde hüüdis üheks, erariides mees keeras meie, et noh, meie ruttu küünia vaatamise ajal vaatamise. Et ema tuuleteid sellist temas ise pakku kuidas kõike seal tuli ja niimoodi, aga, aga lõpuni ta oligi rongiga ja tulede Palupera jaamas ühtsed, et et Arlene käisin pommitamas raudteel, aga üks pomm jäi täitsa terveks. Miks need pommid, vabans raudteed? Metsavennad tahavad toda panna nüüd raudtee peale? Et raudteeametnikud ütlesid, et täna hommikul söitees Valgast välja viimane hävituspataljoni rong Valga ja Läti miilitsatega ja kõigis jaamades köid, hobused käsutatud. Ja et nüüd on niisugune asi, et poisid tahavad toda sinna pannud, aga lõhkeainele ka väga vähe ja kui te lähete sinna tööd Hellenurme metsavendadele ka, et see niimoodi on. Et võib-olla nad saavad meile appi tulla ja siis oli niisugune asi, et minu isal trehvasime jahimees kahedada püssirohtu, oli seal võib-olla kilupaar või mis oli. Ja sulle ma võtsin kaasa mul Otepää Rõngu, andke minna sealt külavahe teed mööda, aga siis juba üksikud väeosad läksid, hiilisin sai läbi. Ja läksin sinna pommi kohta mul juhatused ära, kaugel Palupera jaamas Kilumets. Ja siis räägin, ilus ilus sigar oli seal 210 kilo oli peal. Kaal ja mõõtsin ära 11 minutit. Vaksa oli. Poisid ütlesid tulevased tulnud kõik siia, et kui mõni ellu tähendab, siis kui meil hästi läheb. No ma panen ruttu tagasi ja vaata nüüd olite nii täis, et enam ei saanud, siis on kaks tundi, ootasin, siis kuidagimoodi, sain üle see. Ja, ja enam nagu suurema pundiga Jonson pinna. Jäime ootama, nad arvasid, võib-olla kella üheks, jõuab sinna või nii. Aga ei tulnud, ei tulnud, ei tulnud, aga lõppude lõpuks siis, siis tuli kella seitsme ajal umbes õhtu kuulsi, nagu käis üx, igavene krigin. Paistis nii pooleks pidurdatud. Suur sammas lendas õhku, aga siis algas ka varsti lahingpomm, läks, Käiku kumm läks täielikult kiriku ja varsti hakkas lahing ujuma. Arvasime seal kuulipilduja, ragin ei lõppegi juba juba 10 15 minutit. Siis rauges ära ja siis hakkasid üksikuid kuulipildujavalangud. Niimoodi me arvasime, et nüüd kurvad, mis nad teevad siis nende kas siis enda kaitseks hirmu pärast lasevad niisama laenguid. Ja muidugi süda ei andnud rahul, siis tollel õhtul veel ei olnud Hellenurmelt välja tulnud, neid vägesid taganenud. Ja siis mina ja mu ajas õppersid, läksime Palupera poolt kaugelt ringiga, tahtsin minna vaatama, mis sai, seal juhtub. Aga külaelanikud ütlesid, ei tohi minna sinnapoolegi, et seal on kivisse niukses otsijad. Kohe surma tuli tagasi midagi ja siis tulid need, et juba siis Hellenurme sisse ja meie olime sellel seal surnuaias aga siis tollel, ühesõnaga meil seal sabati. Aga meie arvasime juba, et nüüd nad tulevad, sulime soosid mööda, kuidas? Lähme Elleri järve taga on seal metsseal, ennem oli seda nüüd lonkisin sisse lõigates, aga paarimehe pikkune võsa oli peal ja tuli nii tee. Sina ei näe keegi midagi, tahtsime sinna tulla, tuleme seal, mina kõige esimene mees sealt metsast välja, neid veenab pöidla tee, süle, hoolide mõtte. Usalduskriisis õppuju, mets ees, Burneetiku. Kuramus. Me saime küll, mõtlesin ära, meil on juba neil nii ligidal, läksime tasakesi. Jumal hoidku, sisu otsekohe tagasi sinna suus. Ja järgmisel päeval nad olid seal selle siis ma olin seal kaks päeva teisipäeval läksid minema, tegid pahandusi ka seal? Ei, ei puudunud kedagi, aga kui kui nad välja läksid, siis seal. Meil on asunud kilomeeter-paar sinna täidla puruks ühitud, suur mets. Sinna oli siis üks laip, seal oli siis mahajäetud. Meie meest ei olnud, aga lõpuks tuli välja neetud arulas tuli see kaasa tuud emas. Ja siis oli niisugune asi, et siis toosama päeva õhtul, kui venelased välja läksid, siis läksime meie mina ja minu sõber Leo Maraniga ohvitser. Läksime uuesti kõrvalteed mööda, muidugi ikka ja läksime. Läksime siis sinna rongiõnnetuskohta. Seal oli niimoodi niisugune asi, et kas neli või viis platvormvagunid esimesed vagunid olid üle sõitnud üks teises muuseas siis riiuli. Ja selle järgi olid kaks vagunit, see oli suurtükimürske. Ja siis oli veel viis vaguneid või mis seal oli, tühje vaguneid. Niimoodi. Meie oleme seda asja uurimas, suveöö kuus ega midagi ei olnud, aga küllaltki hea valgus. Vaatasime seal, muud muud ei olnud, kui sedasama oli järsku korraga. Päris ligidal tuleb Palupera oma poolrong nii vaikselt nagu ilma mingisuguse sahinat sahises vähe. Kuramus siis hüppasime, õnn oli, et me jätsime rattad, jätsime kaugele, sinna teeb häma, siis pandsime nende vagunite varjus raudteed mööda siis saenäoga, härra, nad kuradid, nägid ja siis hakkasid meid laskma, aga no me olime pagunite taga ja see tuli, puutud, meil. Saime rataste peale ja tänasime õnne, tegin ära, nägime päris jõulisus. Ja nüüd oleme juba poole koju koju kodutee peal ja ja kuuli või kui suurtüki tuli, tuleb kuskilt. Puka pool paistis muidugi siis. Mõtlesime, rääkisime, kuidas see võib olla saksa rinne, ei ole ju veel siin ja aga midagi, räime. Läheme edasi ja siis algab vorsti. Ragin niisugune nagu midagi lõhutakse, midagi niisugust rasket raginat tuleb suhteliselt koheselt kõrvalt raudtee poolt. Muidugi inimestel kõik sonis uusige, tuleb kõik kosmilised minu kodus metsas ja. Kus siis see niimoodi, et see oli selle hävitusrongi riietusruum, mis tuli Tartu poolt, see pandi siis need kõik värgid põlema. Aga ma pean veel seda õitsema, seal oli kaks, kaks vedurit, oli sellel rongil ees, teineteist oli ainult natukene näha. Ja siis teisel oli tagumine osa väljas, neeldub laeng lõhkes just õige koha peal. Ragin, mis me kuulsime, see oli siis nad tõmbasid midagi sellele rongile taha pandud, tõmbasid raudtee puruks kõik liiprid liiprid üles ja need kõik läksid kõik kraav ja kus ja relsid. Nonii, mõõdioolina Kaheksandal. Juulil juulil tulime, tulime metsast välja ja siis oleks õhtuks olime seal koos 45. Muidugi meie ei teadnud veel, oli side, oli küll otsetajaga olemas, telefoniga ja niimoodi aga Otepää hävituspataljoni autosid sõitmas. Jah, ja siis paabel jäi siis meile meele nagu komandandiks sinna ja ja siis, nii see asi käis 11. siis oli juba Elva, ei arva. Ära seal jah, aga ei, see organiseeritud ja kapten noores maalis komandant helistas neile. Saatke siia abiväge, et Jeesus käinud lahingud ja söödavad välja hävitusautud põletama ja siis olime seal toas kahekesi Aabeli Aabelistuses. Vastast emale ütlesin, no vaatame. Tegin konkreetse ETV. Ma üldse nautige, tuleb minna. Vaadel kadunud mees, aga grivasus langes. Ütles, et naised ei ole keegi hiljaks jäänud. Mina ütlesin, tuleb ait. Ja siis ta ütles, et no võta poisid kokku ning siis ma läksin, köhisin käestki tahtis tulla, sest mees oli vist 13 meest. Siis rekvireeris seal jalgrattaid ei olnud, sõitsime ratastega. Ja, ja siis oligi niisugune põnev põnev õhtupoolik, seal. Oodati sakslasi saabumist. Sakslaste luule tuli ta Võru maanteed sõitis sisse, ma ei tea, ma ei mäleta enam kellaaega, võib-olla kella kuue, aga midagi sõitis sisse kaks naerdavat nuuskis. Auto peale. Rahastus. Rahvast oli tulnud jooma mitusada. Jutt läks laiali, saksa luuretuled. Särad peatasid, elas endine viinapood, kupupoeks nimetati kupu poes Beatis. Seal oli ka see staap. Bizadki auto auto üles, õhku tõstsid tule auto õhku. Kõik olid tänulikud päästja, eks ole, emasid? No muidugi elanud, sain seal luureandmed kätte ja tagasi tagasi ja, ja midagi, no vot siis meie magasime seal veranda peal ja ühekorraga siis tuldi ja öeldi, et nüüd üleste ja võtate Tõravere silla Rõngu kompaniilt üle. Telefon oli ka sinna siis, ühtegi ei tohi läbi lasta, silla tarvitatud, suur paljud ka veel ja niimoodi ja siis me olime seal silla peal. Järgmisel päeval hakkasid siis kontsert, läks Albaku mehed läksid sealt läbi ja siis veel meesteks Rõngu mehed või? Mina oli siin ikka selle nooretma käes. Meie saame ka minna, saatke siia mõned, nii et nüüd me oleme olnud juba õhtupoole Tartu poole ja oligi nii ikka, tema ütles, et. Aeg on minna ja niimoodigi, vabandust, mitu korda, mis ma helistasin, maabiline ja kaabel. Jälle manitses mind, et mis te tsüklitlesin? Ei, aga no kõik poisid tulid ja täis minna ja ütles, et küll ma helistan siis Nornas. Varsti tuligi. Et Arula mehed lähevad autoga, saate selle autopeole, sama autoga tuleb ka teevahetus. Siis saime Tartusse suursegi, lahing oli seal kõva ja niimoodi, aga nemad läksid, eelmisel hommikul läksid külasid kivisi, lõhkuja läksid üle. Niimoodi. Järgmine päev ja meie läksime siin tammelinnas, läksime maha ja ahelikus hakkasime siis kammima, seda, seda linnaosa siis meil oli, väike lahing oli ka veel selle vea sealt ei saanud läbi, nagu me sealt hakkasime, olime ahelikus kõik, aga teadukti, vastan seal vaksali tänavas teise korra peal, kuulipildujast antakse neli, kui vähegi nii õudselt siin mena ja too minu sõber, siis roomasime sinna produkti alla ja ja lasime siis oma poesser panna tuule siin akna peal ja siis jooksime üle vaksali tänav. Ja muidugi oli ka kohe järele ja sulle maja sisse ja meetriks kippu ega kõppu ka. Läksime siis sinna üles, seal oli suur hunnik padruneid maas ja ühtegi ei ole seal. Tulemajad läks tseerisi vabrikus Nonii ja selle kaudu nad siis käisid seal ja põgenesid nüüd ka niimoodi ja seal oli, ma ei tea, kas kella kümne-üheteistkümne neljandikus hakkas minema. Siis Tartu partisanid viisid meid Maarjamõisa Maarjamõisa haiglasse, seal oli linna ja, ja väike võileib ja nii edasi. Soomikuks oli tulnud, üks saksa luuregrupp oli Tartusse tulnud. Meie ülesanne oli nüüd venna Emajõe säärde kammemisega seest läbi linna ja meiega tuli ka, mis neli sakslast tuli kaasa, kaks kerged miinipildujad. Ja läksime siis oli küll kole, siis tartu põles raksus ja pilt oli kole ja verd oli näha. Neid laste ja sinna jõudsime, ühtegi ei olnud enam kuskil. Ja siis oli niisugune asi, meie komandopunkti jäi lao tänava lõpus Emajõe sääres oli kaplani kaplani saekaater ja seal oli su kiviehitis, oli, et me saime selle taga siis ennast ja, ja niimoodi olnud saksa miinipilduja tuli ka sinna ja siis üles ja tema. Aga siis tuli välja panna postid sinna, kus oli vähegi varjatud jaja minuga isipoisiks aga tuli minust natuke noorem ja niimoodi, et meil ei olnud temaga midagi ja mina olin juba kodust ära tekitanud. Teema oli, tema oli ohvitser lipnik Ilmar Kompus. Mina ei tea midagi sellest, mina panin neid välja sinna ja Elva ripatsid. Poisid siis tuli sakslastega, koosid selle nurga taha. Võib-olla pool tundi või kuidagi oli vaja enne tundi, igal juhul. Juba Ilmar roomab siiapoole. Vees läbi lastud. Sakslane, surmasakslane oli, oli kuulipildujaga seal tooli põlvili, aga Elmar oli püssiveest. Ei, ma tahtsin seda õigeks ajada, niisugune lugu oli hea, et mina ei teadnud, et seal kedagi nihukesi mehi kauane pundis. Aga, aga siis keegi ujus üle Emajõe, too oli üks ohutu juht, kes oli sinna kaasa viidud ja oli põgenenud ja nii edasi, ujus tagasi, ujus tagasi. See oli see küll, aga, aga siis püüdsime saali erariides ja nii muidu muidugi too autojuht tuli ka ikka ära viia. Appi, ega ei tea, mis on salakuulaja või metsas üks Tartu poiss oli, ma ei mäleta enam, järsku teeme. Ja siis mina ja siis tartu kunst, siis läksime teda viima. Niimoodi igatahes oli, et see mees oli, oli õige mees, tuli välja. Ma ei tea, kas siis oli järgmisel päeval järgmisel päeval vahetati meid välja ja seisvee tsement sinna näitusele, hea küll, läksime, siis moodustati seal Tartu kaitsepataljon, major vask oli siis selle ülemaks siis tollel õhtupoolikul või teine päev siis nad tükkisid tähtajale juures seal üle ja siis saadeti meid sinna. Aga juba nii väikene parv oli neid tulnud, et kohalikud, kes seal väljas bossid olid need juba tagasi saatnud. Ja lõppude lõpuks siis saadeti premiere alla. Hävituspataljon möllab, seose põletatakse, tapab, no näed, tuligi niisugune juhus, et minu sõber toosis läks sinnapoole vaatama sellele, kas kraavid kaevatud ja need seal ikka niivõrd kõrgelt sai kohe otsaette ja oli valmis. Kes teie sõber oli seal? Maranic, no me pidime jälle ära tõmbama sealt välja käsk tuli, et õhtul välja tõmmata sellest kohast ja meie mõtlesime, et kuidas me kanname, olen. Kaevasime seal lastekodumaja, kus me olime siis kaevasime lillepeenra yles ja tantsime lillepeenral, sealt seest sai tekke ja linasid sinna sisse ja siis läksin ise jälle keskkooli jälle sinna teatud metsatukas osate uut käsku. Ummikud tuleb käsk endiselt positsioon tagasi võtta. Tule sinna kottpimedas, kuramus ei ole. Seadus on rõhunud sees või ei ole. Lõppude lõpuks ikka saeme õnnelikult sisse ja ei olnud veegagi, mitu päeva olime seal, mina palusin major majori käes, et tahaks üks teine mees oli ka kirebist, tahaks neid ära viia, jäävad siia kumine. Need on siis meile loa ära viia, siis läksime venelasi, oli see mets täis, aga nood olid ka niisugused mehed ei julgenud tulla nagu ütleme jooksikuid või midagi taolist. Aga siis oli, võtsime köit hobuse sealt ja läksime hommikuks Tartusse ja Tartus seal ja veomasin härrasid. Ma olin siis tükk aega enne, kui see oli maetud ja paar korda päeva ja siis sõitsin tagasi ja siis hakati moodustama miks just põhiüksus pidi olemas oma Eesti sõjaväe reisimiseks väljaõppelaagris veel 19 Lazeevee sinna vaksali tänavasse ja siis olime seal vaksali tänavas, kogu aeg tuli noori juurde, ainult sõjalist väljaõpet. Ja seal naaline, niikaua kui, kui tuli sügise poole suve hakkas formeerima suuskur kompanii ekskapten. Kapten Jaak Vinni, mina ja oligi aeg jääsuusataja omale kohe sinna nimekirja ja meie kõik seid, paljud minu sõbrad ka, kes meiega koos olime, paljud tulid ka kaasa. Niimoodi siis hakkasime õppust tegema seal drillijana. Ja lõppude lõpuks seitsmeteistkümnendal veebruaril 1942, siis oli hirmus, kui panime öeldadega kõik korrus selgamis olija suusas ja suur seljakoti oma oma villasse magamisriietega ja käitleja muidugi relvastuse ja kõik valmis Ahja peale Neeme suuskadel. Siis hakkasime Venemaale minema suuskadel. Järgmisel päeval pandi siis suured koormad varustust kondi kooli ja siis läksime seitse päeva midagi, siis me jõudsime sinna kuskile luugist iva pooles putkasse kõigist nendest läbi ikka vinni oli täie ja kompaniiülem ja veeni ja aga missuguse pataljoni koosseisude major major soovelesi pataljoni ja neid oli, nii oligi pandud just soove, ülevi, pataljoni kaitsekompaniid. Teate, seal oli niisugune asi, et Lynneni järves sinnapoole seal ei olnud, ühtegi rinne pidevalt ei olnud, seal olid hiiglasoos, siinpool olid nii-ütelda, kindlustuspoosis oli sakslasel umbes 20 kilomeeter, diameeter või midagi taolist. Mehe mehe koha nimi oli, kus me olime, palju aega olime seal, kus pataljonis saab, siis oli, oli skookkuva, neil oli seal hirmsaid kaod, toetuspunktid olid, olid eikellegimaal ja siis venelane saatis talvel läbi seal säält jalaväge nii metsikul kombel, et neist läks mööda 100 hobust kooris. Ja, ja seal ma olin, lõpuks ma olin juba seal, osa mehi läks ära, läks leegioni ja, ja enam ei olnud medagis vanem allohvitser, siis sain esimese rühmaülemaks ja, ja need rühmad juba niivõrd väikseks jäänud, et ei saanud enam ühte rühma korraga saata, luulele. Mäega veebruari läksime, oli, oli umbes teada, et kuskil seal on venelased sees üks pataljon planeerisime siis varjus sinna üht lähedale külla ja see õigus olema hästi udune hommik seal suure järve kaldal oli hääles oli, oli kõver ja siis järgmine küla oli, tuli seal mäe otsas, teisel pool suusa, Saar oli siin keskel ja meie läksime, sõitsime sinna Tarja peale ummikassi, vara. Teekond läks siit välja, läksin ja juba kohe esimesse majade juures hakkas, plugin peale, tõusis pani mehe, oli raskekuulipilduja ja kergeid miinipildujaid mitu ja andsime siis nendele tähele selle külale, mis siit oli kus enamus siis kõik panid, kes vähegi ja siis kuu ja ega seal ei olnud aega aja viis, teadsime, et kui nad teada saavad, kui palju neid on, suht sabad kohe ümber. Aga siis peega korrad sinna tule järgmise küla alla. Hobustega sõitsime, siis oli vähe lund visanud suuskadega ja nii palju korrus relvisad kaasa ja raskekuulipildujaga jälle sinna, kus nad kohe tuli peale ja miinipildujaga ja niimoodi ja siis oli seal mõrum, möll, sihuke karjunud, hädajooksmine ja kõik muidugi tulistati meid ka, meid ei saanud üksuste pihta, ka ei saa ükski mees. Tulime niukse õnneliku juhusega tagasi. Aga, aga Jehoova nägi nagu valiseks nägime, kuidas, kuidas jälle teist pud kallast juba hakati, tuleb, aga meil olid siis ikka võrdlemisi oma, hobused olid head, hobust sain ära sõita, seal anti siis ka raudristi. Idaalade kõrgel oli hõbedane, teine klass oli siis kasest, aga hiljem need kõrgemad vahendajatele teisega. Nii oli jah, ja siis meil läks ju nii hädas et näitab, et see nii palju seal maad meie komponi madalseis on 40942 oli 38 mees kokkade ja, ja kompaniina mõttega kokku.