Tema oli täpselt kas panna ukse natuke koomale. Ma olen kõva häälega mees, muidu nad ei kuula omaenda mõtteid. Ei lähe lõpuni. Aha. Natuke praeguseks. Esialgu ma pealkirjaks Eesti sport Venemaal. On loomulik mõelda, et kui keegi astub üles ja hakkab kõnelema, siis leiab ta vähemalt ise, et ta valdab ainet. Täna ma pean tunnistama, et olen ennast asetanud täbarasse olukorda. Olen valinud aine, milles midagi ei tea või vähemalt ei teadnud, kui hakkasin seda tunamullu uurima. Enne sõda oli mitmel korral teinud üleskutse, et hakaku keegi koostama Eesti spordiajalugu Venemaal viimase 100 aasta jooksul. Ja iga kord olin lisanud, et teised saavad sellega hakkama. Mina mitte, sest mina vene keelt ei oska. Aine on muidugi mastaapne, mul on olnud raskusi peatükid kategoriseerida ja järjekorda asetada. Ja mida ma siiamaani ei ole kokku uurinud ja kirja pannud, on juba poole rohkem kui mu tavaline ettekandematerjal meie klubiõhtutel. Ometi pean seda lugu üksnes Rospektiks ja iga peatüki lõppu olen märkinud, kuhu veel minna uurima, mis materjali veel lugeda, kellega veel tarvis kokku saada ja mida veel küsida? Ja ma muidugi loodan, et mu pädev kuulajaskond korrigeerib. Mindi annab mulle väärtuslikke. On näiteid ja lisaandmeid. Aga et tegemist on vene nimede ja nähtustega, paluksin teie kommentaare kirjalikult, et kunagi hiljem nendega tutvuda. Ma iseennast ei sega. Nüüd aga esitan oma materjali kokkuvõtlikult mõnda põnevamat peatüki pikemalt ja teisi vaipa Admentaarselt või jätan hoopis välja. Kõigepealt pealkiri Eesti sport, Venemaal võiks ka olla hoopis Eesti sportlaste tegemised Venemaal või midagi nii suulises. Et me kirjutame nüüd juba aastal 2013 on tegemist enam kui 100 aastaga. Ja Venemaal. Ma arvan, et eestlastele ei peagi seletama, mida ma silmas pean. Päris Venemaa, noh, kus venelased moodustavad enamuse Eesti territooriumi olen üldse kõrvale jätnud, samuti saagi Venemaale ja, või nõukogude liitu kuulunud Soome, Läti, Leedu ja Poola. Kuid vastu oksusena hõlman ka Kaukaasia, sest seal on enam kui 100 aastat elanud ja tegutsenud suurel hulgal eestlasi, kes on ka sporti teinud. Esimene peatükk peab ikka olema see, kus kõik alguse sai ja see on Peterburi. Tallinna järel oli see eestlaste suurim linn, noh julgelt 50000 eestlast Nende ühiskonnast annan ülevaate. Peterburi peatükk on mu spordiajaloolasest kuulajaskonnale kindlasti kõige tuntum jama, katsun sellest täna põgusalt üle libiseda. Selles Eesti ruumis tutvusime võimlemisega 19. sajandi keskpaigas raskejõustikuga 1800 üheksakümnendail aastail ja paljude muude spordialadega nagu kergejõustik, jalgrattasport ja kolm suurt pallimängu 20. sajandi esimesel kümnendil ja sealt Me alustamegi. Õpetaja August Nigol sedastas 1918. Eestlasi on siin tähendab Peterburis igas ametis seisuses leida. Neil on siin oma kirik, kogudus kahe õpetajaga kirikukool, seitsme õppejõuga haridusselts ja seitse algkooli üleval peab krediit laenu- ja hoiuühisus, naisühisus kolm üliõpilaste ühisus ja nii edasi kodumaa saatusest Peterburi eestlased igal ajal soojalt osa võtnud esimesest eestlaste ärkamisajast kuni viimase ajani, kus Eesti autonoomia nõudmine ja selleks otsustanud näiteks kolmekümnetuhandelise rahvahulga meeleavalduse toimepanek suurt tähelepanemist on äratanud. Iga ettevõtte kodumaal on siin toetust ja sooja vastuvõtmist leidnud. Edasi Peterburiga on seotud vene spordiajalooalged, aga samas ka Eesti spordialged. Ta oli toona eesti sportlastele parimaks treenimise ja võistlemise paigaks väravaks suurde ning ahvatleva spordimaailma. Peterburis omas toona institutsionaalse tähtsuse doktortra järski Atletika armastajat rind mis oli näinud ilmavalgust 1885. Siia kogunes innustust saama üha enam eesti mehi, kes arendasid jõudu ja õppisid tehnikat. Siin alustas karjääri praktiliselt kogu koorekiht. Eesti tulevasi jõumehi ja tipphetkel treenisin kümneid eestlasi. Vähemusrahvastele oli oma spordiseltside asutamine keelatud. Georg Christian son nendib. Eesti raskejõustiku algusaastad ei olnud kerged. Ükskõik millise tegevuse alustamiseks, ametliku orientatsiooni loomiseks või ruumide üürimiseks oli tarvis läbida saduki käike saalile siin ja balti parunid seadsid rahvale igasuguseid tõkkeid. Politsei kontrollis ja kahtlustas kõike. 1898 pandi alus esimesele eestlaste raskejõustikuseltsile Peterburis. Nimeks pandi Peterburi Eesti Jõu meeste ühisus. Asutajateks olid enamasti Noblessneri vabrikus töötavad eestlased. Peale 34 eestlase kuulus seltsimees, seitse soomlast ja viis venelast. Kahe aasta järel saadi siseministeeriumilt ametlik kinnitus põhikirjale seltsi lõplikuks nimeks Peterburi Eesti Jõu karastuse selts Kalev. Christian son toob välja, et varsti hakkas Kalev Peterburi spordielus ikka enam ja enam juhtivat osa etendama Peterburis peetud seni laiematele hulkadele õieti üldse mingeid spordivõistlusi. Kalev oli seega esimene selts aadliriigis, kes hakkas korraldama nii-öelda massivõistlusi. Näiteks maikuus 1901 korraldas ta seitsmepäevased võistlused raskejõustikus, mis haarasid enneolematu hulga jõumehi üksnes Peterburist võttist, neist võistlustest osa, 200 maadlejad ja 60 tõstjad. Kalevis asutati sektsioone juurde. Kõige massilise oli maadlustõstmist, poksi võimlemisjalgratast, spordiujumisja, vehklemissektsioonist, osavõtt. Algust tehti ka kergejõustikuga ja loodi seltsi juurtega purjespordisektsioon ja oma jahtklubi. Et selline tegutsemistuhin kestis kalevis vaid 1903. aastani. Aeg-ajalt oli teisigi Eesti spordiseltse. Tõnu võimula organiseeris 1905 vene eesti seltsi, saanitas kolm aastat hiljem aga võimula, kus harrastati raskejõustiku, jalgrattasõitu, ujumist ja muud. Sektsioonidesse koondus üle 200 eestlase. Maadlust tõstmist hakati õpetama ka naistele. Aleksander Müller organiseeris kaheksateistliikmelise naismaadlejate rühma. See turniiri aastaid Venemaad sirkustes ja naised esinesid pikalt-laialt igas ilmakaares. Tegemist oli väga tugevate, kuid ometi kraad selliste naistega, kelle jõud käis üle paljude meeste omast, keda nad sirkustesseljatasid. Kuulsamaid neist olid Marie Loosber, loorpärg Anna kelt, Anette Busch, lüüdja Juhanson, Friida Tamberg ja liini tohe. Eesti spordiseltsi võimula tegevus pidi ulatuma üle kogu Venemaa. Siis tuli aga esimene maailmasõda, mis andis paljudele spordiseltsidele ränga hoobi. Võimula lõpetas tegevuse 1914 ja andis varanduse üle kalevile, kuhu astus ka enamus liikmetest. Kalev tegutses vahelduva eduga, korraldades 1916 Venemaa esimese raskejõustikuolümpiaadi. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta rekordi tabelitest nähtub, et Peterburi kalevi tõstjate nimel oli 14 maailmarekordit. Mitmed Peterburis ilmuva ajalehe ajakirja nagu Peterburi teataja ja edasi kõrval nägi siin ilmavalgust ka esimene Eesti spordiajakiri jõu ilm millest jõuti enne esimest maailmasõda välja anda neli numbrit. Ehkki rõhk oli pandud eestlaste tõsisemale koondamisele. Spordi ümber. Võrdsus ka tippsportlasi. Kalevi üks asutajaliikmeid Mart või Maximilian Kuusik tuli sõudmises ühepaadil kolmekordseks Venemaa meistriks ja Stockholmi olümpial 1912 pälvis jagatud pronksmedali. Maailma tippudega võisteldes Venemaal, Ameerikas, Soomes ja Rootsis jäi võitmatuks ujuja Ritchie artiisvelt. 50. meetris ületas tema parim aeg 29,5 sekundit maailmarekordi. Venemaa olümpiakomitee abiesimeheks valiti Peterburi Kalevi esimees Johannes Kauba, kes oli ka Venemaal raskejõustikuliidu liige. Esindas Venemaad Stockholmi OM-il 1912. Suurte teenete eest Venemaa spordiliikumises taheti teda esitada keisrile mõisniku seisuse saamiseks kuid alanud revolutsioon tõmbas sellele kriipsu peale. See Eesti spordikuldne ajastu lõppes vapustavalt kurval noodil. Georg Lurich ja Aleksander Aberg oli detsembris 1919 osalenud arma piiri tsirkuses korraldatud maadlusvõistlustel ja olid kõige parema tervise juures. Jaanuarist 1920 olid seal aga soojad ilmad, mis soodustasid tüüfuse levikut. Inimesi suri iga päev kohutavalt palju. Arstiabi saamine oli sõja tõttu raskendatud. Haiglad kuulusid sõjaväe kasutusse. Luugist suri üheksandal jaanuaril 1920 ja maeti 11. jaanuarini. Aberg suri teisel veebruaril 1920 ja maeti samasse hauda. Kõikjal üle Tsaari-Venemaa ja Nõukogude Liidu leidus Eesti uusasunikud külasid kes võtaks kätte uurida kõigi nende kogukondade võimaliku spordielu. Teda ootaks Eesti ja Vene arhiivides tohutu töö. Mõnevõrra kergema vaevaga pääseb kui lapata läbi olemasoleva Eesti perioodika kõigepealt Eesti territooriumil avaldatu ja seejärel algallikatena Venemaa eestlaste oma Perioodika. Venemaa Eesti kogukond oli peale suurlinnade hajuvil oma loodud asundustes kuni Hiina piirini. 19. sajandi keskel välja rännanud esimesed sugupõlved kindlasti sporti ei harrastanud, aga kui asundustesse jõudsid esimesed tuulepuhangud kehakultuurist ja kehalise kallakuga seltskondlikust mängudest asutasid ka eestlased siinse seal spordiringe, mis olid üldjuhul üsnagi tagasihoidlikud. Seni ei ole Venemaa aladel õnnestunud tuvastada ühegi asunduse spordiseltsi millel oleks olnud põhikiri ja kindel struktuur ja mis oleks võistelnud teiste spordiseltsidega organiseeritud moel. Küll on aeg-ajalt peetud mõningaid palli matše kahe eesti küla vahel. Kõige vanem viide, millele olen sattunud asunduste spordielu teemal pärineb ometi nii ammusest ajast kui 1870 mil toimusid vürst visiaalsemski mõisas, Samaaras ka laste võidujooksud ja muud võistlused. Müstilt olid auhinnad. Ühe neist taskunoa võitis mari vänt. Hiljem elasse, sama mari Tubi kurkus. 1877. aastal asutatud Eesti Haginski külas Stavropoli kubermangus. Spooniga mitmeti seotud 1884 asutatud Salme küla. Sinna asus 1909 elama rast raskejõustiklane Juhan Vackermann. Riias olid asutanud spordiseltsi Aberg ja nüüd hakkas ta Kaukaasia eestlaste hulgas samuti raskejõustiku organiseerima. Tema algatusel asutati siin juba samal aastal klubi, mille nimeks pandi Jõu karastuse selts Aabegi. Georg Christian son kirjutab. Seltsis oldi algul hädas tõstevahendite muretsemisega, sest kusagilt ei saanud neid osta. Isegi Venemaa suurtes linnades ei olnud müügil spordiinventari. Oma jõu ja nõuga tuli sellest hädast üle saada ja ei aidanud muu kui puuriti kividele, augud sisse ja asetati raudkang vahele. Niiviisi saadi mitmesuguse raskusega tõstevahendeid ja harjutati üsnagi edukalt. 10 aastat hiljem, 1919. aasta suve lõpul kirjutas Salme külas elunevale Wackermannile mureliku kirja tüüfuse möllamisest Kaukaasias. Oleme luurisiga hädaohus ja võimega haigusest tabatud saada. Kuidas on elu Salme külas. Õnnetuseks viibis Vackermann sel ajal suhtruumis ega saanud kirja kohe kätte. Kui ta mõne nädala pärast Salme külla naasis ja lurri kile ning Aabergile kutse sinna tulla saatis, olid mehed juba edasi liikunud. Nii ei saanud Salme külast meie ˇvägi lastepäästjat. Kaukaasia eesti külade arengut 1900 kahekümnendatel aastatel kirjeldab Lembit võime oma teoses tee uude ellu. Vasakpoolsete ajalehtede andmetele tuginedes ta kirjutab. Esimesed sammud spordielu edendamisel tehti juba taastamisperioodil. 1923. aasta teisel poolel asutati Ülem-Lindast spordiring. 1924. aasta suvel hakkas tööle Estonias ja 1926. aastal alamLindas. Algul tegeldi seal ainult võimlemisega, siis tegevus laienes ning uute aladena hakati harrastama kergejõustikku ja palli jalgpallimängu. 1925. aasta augustis kohtusid Estonia ja Ülem-Linda asunduste spordiringid. Omavahel võisteldi jalgpallis ja kergejõustik. Mu vanim spordinotiits eestlaste asundustest pärineb Postimehes 26.-st augustist 1926 ja restaureerib võistlust samade külade vahel kusjuures jalgpallimatš lõppes viigiga üks üks. Ajaleht edasi sedastab, et eestlased tegutsevad ka nõukogude ajal maal spordialal. Nii on Estonia asunduses Suomi kreisis võistlusi peetud, kus kaugust on hüpatud neli meetrit 60 sentimeetrit ja kõrgusmeeter 25. Jooksudes ei ole ajamõõtja puudusel tagajärgi. Võeti nagu hüpete tagajärgedest näha ei ole, seades sportline Arjand veel kuigi kõrgel. Ometi pidi see võistlus Estonia ja ülejäänud ida vahel olema olnud midagi mingit laadi verstapost, sest seda refereeris koguni kolm Venemaal levinud eesti lehte. Nagu mu jutust aru saab, oli mitmed eesti asundused oma jalgpalliplats juba toona. Hilda sabu meenutab, et uus Estonial oli koguni kaks palliplatsi. Üks jalgpalli teine korvpalli jaoks. Korvpall olnud eriti populaarne noorte naiste hulgas. Jalgpalliplatsi kõrval kasvas neil suur valge akaatsia, mida katsuti rasketehnikaga maha saagida, kuid ei pääsetud ligi, nii et ainult puukoor sai kahjustada ja see üksik puu jälgima Eeessteetlikult seisma nagu mõni gladiaator. Maarika Mikkor meenutab Ülem-Linda küla normaalmõõtudega jalgpalliväljakut. Toeka tara sees ümbritsev aiavärav on tänapäeval ringihulkuvate, sigade ja kitsede tõttu kindlalt suletud. Nii et väljakule pääseb mööda redelit ronides, mis on Abhaasia rahvatraditsioonis tavaline nähtus. Aga nüüd üksi juubelijutt. Salme küla tähistas 1959. aastal oma 75 aasta juubelit ja seda suurte spordipidustustega. Nimelt korraldati seks puhuks võistlus kombineeritud mooto. Mootorrattasõidus. Peab seda meie moto. Mootorispordis, spetsialist refereeris spordile. Salme küla tähistas oma 75 aasta juubelit 1959 ja selleks puhuks korraldati võistlus kombineeritud mootorrattasõidus. Hommikupoolikul kajas kogu Musta mere äärne maantee ja psühhov jõe org mootorataste mürinast. Noormehi sõitis siia jõe kaldal asuvasse Salme külla kaugelt lõuna poolt Su ummi tagustest Eesti asundustest Estonia Ülem ja Alam-Linda. Teised olid natukese aja eest teele asunud lumiste mägede tagant Punase Lageda külast ka suures naaberkülas Sulevist saabuti kohale. Kõige enne tegid mehed vigursõidu läbi gabariit väravate, siis tuli sõita üle kitsa silla, edasi teha mootor, aga sõit läbi kaheksa ja 24 meetrit siksak sõitu minna üle kiikuva silla uuesti sooritada, siksak kihutada kolm ringi ümber spordiväljaku ja igal korral teha hüpe väikeselt trumpliinilt. Järgnesid veel lipusõit mootorratta ühel küljel, kusjuures sõidu ajal tuli lüüa jalgpall väravasse ja uuesti ring sõita trampliinilt hüppega. Võitjaks tuli Salme küla ühismajandi remonditöökoja Luksepp Edgar Kevvai ajaga neli. Null kaheksa. Teine oli Arkadi Nets velski neli 16, kolmas Konstantin Walkman ja neljas Adolf maasikas. Kavas oli korraldada ka võistlusi teistel spordialadel, kuid kuna hakkas vihma sadama, tuli neist loobuda. Eesti asunduste kõige edukam sportlane on meile kõigile teada-tuntud. Just neid Martin Gutma. Tema teenistuslehed on lugeda Aasia meister, Gruusia meister, Eesti meister ja 70 viieaastase veteraniga koguni maailmameister. Ega ta tutvustust väga vajagi. Aga ta oli pärites tonka külast Kulbripsi rajoonis, Suhhumi lähedal peale heade tulemuste tõkkejooksus, teivashüppes, kolmikhüppes ja kümnevõistluses kuulub talle ka üks hoopis omapärane rekord. Ta töötas treenerina lõpuks emeriit dotsendina Tartu Ülikoolis tervelt 120 semestrit on 60 akadeemilist aastat. Millega ma aga hiljaks jäin, oli intervjuu Gutmanniga tema noorusest, et kuidas ta teadis Tahtaks diviisi kehalise kasvatuse instituuti astuda. Kui palju oli ta siis eesti külasporti harrastanud? Kirjutasin talle kirja jaanuaris 2012. Aga siis oli juba hilja sellest jällegi õppetund tänasida toimetusi ära viska homse varna. Asunduste spordipeatüki lõpetuseks midagi kurioosset. Kui meie siin arutame, kas mingi jalgpalliväljak oli eestlaste või kellegi teise paljaste kätega ehitatud on suur Venemaa pööranud pahupidi Est osa doki ehk Eesti aiakese külarahva ümbruse ja kutsunud kogu sportiva maailma sinna kokku Sotši linna taliolümpiaks 2014. Tartu rahulepingu alusel opteeris 1920 kuni 23 Nõukogude Venemaalt Eestisse umbes 40000 inimest. Maha jäi aga veel suurema ased eestipäraste nimedega inimestest. Suurel Aasia mandril on muidugi raske ütelda, kes on eestlane ja kes mitte. Kuna 100 aastat tagasi ei olnud Eesti riiki ega Eesti kodakondsust, on pilt veelgi ähmasemaks sest inimesed ise ei olnud võib-olla juurelnud oma päritolu. Üle. Eestisse siirdumise soov näitab vähemalt inimese meelsust. Ta emb-kumb, loeb ennast eestlaseks või otsustab vajaduse korral ennast sellena määratleda. Vahel tekib eestlaste avastamise puhul kahtlus, kas ei ole tegemist vahest soomlase või hingerlasega. Et Soomes spordil esines sama probleemne küsimus võiks kiigata ka nende suunas, kas Soome spordiringkonnas peavad üht või teist inimest oma rahva pojaks või tütreks. Teisest küljest on vähemalt mõni sportlane nii selgelt soomepärase nimega, et ei teki tema päritolus mingit kahtlust. Parimaks näiteks on vahest tippsportlane Edward hämalaienen kes toodi suurelt Venemaalt koju ja pandi soome keelt õppima, anti talle Soome kodakondsus ja laste tiitlivõistlustel Soomele kümnevõistluses au ja kuulsust tuua. Minu materjalis on palju palju eestipäraseid nimesid, kelle ettelugemine siin ületas mulle antud ajalimiidi. Aga parimat nimede loetelu võlgnen teile siiski. 1920 okteerus eestisse Novgorodis sündinud Feufan Lebedev, kes sai Stockholmi OM-il Vene meeskonnas sõjapüssiharjutuses üheksanda ja vabapüssiharjutuses seitsmenda kohaga. Samal aastal opteerus Laadoga lähistel sündinud Alfred kepper, Venemaa esinumber trekisõidus ja Venemaa meister sõudmises. 1925 saavutas jooksja A Kivikas 1500 meetris aja, mis oli parem Villemsoni Eesti rekordist ja 5000 meetris parem Losmani Eesti Rägodist. Maadleja Rudolf Rone toodi amsterdami UMi eel 1928 Eestisse. Kui ka üks oli siis registreerimise tähtpäev olümpiamängudele möödas. Samal, 1928. aastal saavutas uisutaja Jakobson, keda toonane spordile ekstra nimetas just eestlaseks Nõukogude Liidu uisutajate turneel Norras ja Rootsis paremaid aegu kui ükski uisutaja Eestis. Mõni on meile kõigile tuntud, näiteks tapal sündinud Albert Ivanov, kes 1955. aastal parandas, satub peki nimele kuulunud maailmarekordi 25 kilomeetri maanteejooksus. Aerutaja Mihhail Kaaleste Kuuekordne, Nõukogude Liidu meister, Euroopa meister ja Melbourne'i olümpiapronks ja Tallinnas sündinud jalgpallur Georgi Rjabov, Nõukogude Liidu meister ja karikavõitja, mänginud koondise eest 18 maavõistlust. Eestlasi oli esimese maailmasõja ajal Vene sõjaväes umbes 100000 meest Neist üle 2000 ohvitseri. Need taheti koondada kodumaale Eesti polkudesse. Vene valitsus, võimudelt saadi selleks viimaks luba. Lühikese ajaga koondus Tallinna üle 4000 sõduri. Sügiseks 1917 oli eesti sõdureid koondunud kodumaale juba nii palju, et saadi neli polku ja võidki asuda Eesti diviisi loomisele. Nii kaua leidus Vene sõjaväes veel eestlasi suuremal määral. Kuid 1920.-te ja kolmekümnendatel aastatel ei eksisteerinud seal mingeid eesti üksusi ana. Ehkki eesti mundrikandjaid oli ilmselt kõikjal laiali suurel määral. Järgmine kord, kui eesti sõdureid hoiti Venemaal üheskoos nende jaoks formeeritud üksustes käis juba teine maailmasõda, kuhu neid oli oma okupeeritud kodumaalt mobiliseeritud. ÜRO konventsiooni vastaselt. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemise järele viidi Venemaale 5500 tegevteenistuses olevat sõjaväelast ja 33000 mobiliseeritud. Suurel osal tegevteenistuses olijaist õnnestus juba 1941. aasta juulis üle tulla sakslaste poolele. Mobiliseeritud saadeti algul mitmesugustele töödele suuremas osas Põhja-Venemaale metsatöödele mis toimusid väga rasketes tingimustes. Alles 1942. aasta algul hakati neid koondama väeosadeks. Sama aasta septembri lõpul moodustati Eesti väeosadest nõukogude liidus Eesti laskurkorpus kes käsutati oktoobris rindele. Nimekas treener Fred kudu meenutab kehakultuuris oma mobiliseerumist tööpataljoni 1941 ja osalus spordielu korraldamises punaarmee Eesti väeosades Sverdlovski lähistel. Veebruaris 1942 sai ta käsu ilmuda seitsmenda Eesti laskurdiviisi komandör oli polkovnik Kangeri juurde. Esimeseks ülesandeks oli massilise suusakrossi organiseerimine. Koostasin juhendeid, kirjutab Fred Kudu, mille põhjal pidid krossis osalema kõikide väeosade meeskonnad ja hakkasin võistluste läbiviimiseks vajalike kohtunike otsima. Peagi leidsin sile meeste hulgast Suusaveterani agre ratsaluurest Isoki laskurväeosadest haa Mikini kergejõustiklase Jüri laul ja veel mitmeid teisi sporte tegelasi. Suusarajale tuli üle 100000 mehe 1000 mehe välja. Kuidas Otiend sõjaväes heas vormis. Parimaid näiteid on vahest korvpallur Joann Lõssov. Ta meenutab. Sõjaväekoormus hoidis vormis ja kogu aja tegin hommikuvõimlemist. Tõusin ikka pool kuus, tund aega, võimlesin ja jooksin see jäänud kunagi vahele ainult lahingute ajal ja kui olin kaks kuud haiglas, sellest võimlemisest on palju räägitud, pole seal midagi erakordset. Sõja päevil ühel varahommikul mina võimle, sealt tuleb kindral allikas. Reamees ilmuda staapi. Pandi diviisi staap minu juhtimisel võimlema võimlemine Valgre ja Verlini mängitud marsside saatel. Saksa okupatsiooni eel toimus Eestis omapärane aktsioon. Tippsportlased evakueeriti Nõukogude Liitu. Ilmselt oli tegemist sadade sportlastega. 1941. aastal oli teele asunud Eesti sportlaste perest panemik ja enamik eesti rahvuslike väeosade sildi all edutasid Nad Uuralites. Kehakultuuris antakse aru 1942. aasta kevadel mastaapselt käiku läinud tegevusest. See park kuulis luubi all kergejõustik, jalgpall ja maadlusreaalsus. Ordi suurustel avanes varsti võimalus asuda Moskvasse. Ülevalt poolt leiti nendele kehakultuuri ja spordikomitee tööd juhtinud Arnold Kressi vahendusel tegevus rakendus. Neid koondati tagavarapolku, kus neile pakuti harjutamis võistlemise võimalusi. Kõige kaalukamad osa etendasid aga Moskva kehakultuuri keskinstituudi kursused, meenutab Eugen piisans spordilehes 1970. Mis vahekorra vahekorras on mõistet sport sõja pärast ja sport spordi pärast. Olgu siin üks vürtsikas tsitaat piisangu päevikus. Esimene november 1942 õpime täägivõitluse küllaltki pikka programm. Teise maailmasõja ajal ja järel vangistati küüditati oma paarkümmend 1000 eestlast. Nende hulgas oli nagu läbilõike ühiskonnas ikka ka palju sportlasi. Ma ei hakka siin nimetama neid, kes juba esimesel aastal hukkusid või hukati nagu näiteks kergejõustiklased Harald Tammer ja Gustav Sule või meie võib-olla kõige parem ja mitmekülgselt käsipallur, eelisi, Altosaar ega neid, kellel tuli lihtsalt teha spordiga lõpparve vaid tõstame esile neid, kes kõige kiuste suutsid ja leidsid võimalusi sportimist jätkata. Nii uskumatuna, nagu see ka ei tundu, võime rääkida Eesti spordist kui laagris. Ja meil on ka esitada nimesid ja tulemusi. Stalini vangilaagrites, kus elati range režiimi all alatoidetud sõna ja üle töötatuina nõhkenuina, haigetena ja surmale, määratuina ilma Vabaduse ja materiaalsete hüvede või abinõudeta pealegi ülimalt karmi ilmastikuga ilma reaalse lootuseta pääseda kord tagasi inimväärsesse ellu üritati ometigi harrastada sporti. Ilmselt igasugune huvi mingi harrastuse vastu aitas hinge sees hoida ja äratas mingisugustki huvi homse päevanägemisele. Meie mitte vähestest kulaagi sportlastest on mõnedki pajatanud sportimisest laagrites spordilehtede veergudel. Mõni kirjutanud selle sisuliselt peatüki oma memuaaridesse, mis ilmunud trükitud kujul. Et ma pean neid mälestusi väga unikaalseks ja väärtuslikeks ja soovin kaasa aidata nende jäädvustamisele, ei hakkama neid siin nii väga oma sõnadega ümber jutustama, vaid tsiteerin sõna-sõnalt algallikast. Olles selleks autoritelt nõusoleku saamist. Esimesel võimalusel, 1991 tegi Juhan maid loo endine puhkuta vang üleskutse koguda andmeid ja kirja, panna mälestusi laagi laagritest. Tema artikli algus sobib oivaliselt Sissejuhatuseks siinsele kult nagu laagi peatükile. Ta kirjutab sellest, et mõnel pool, kui laagi valdustes tegeldi 50.-te aastate keskpaiku spordiga on minu arust väga vähe või siis muuhulgas kõneldud. Perioodikas ilmunud süngete vangilaagri meenutuste taustal võiks ehk uskumatunagi tunduda ent ometi kurja saatust trotsides sporditi mängiti jalgpalli, võrkpallilauatennist, korvpalli, korraldati maleturniire ja isegi võimlemise esinemisi. Olen kuulnud, et eestvedajate hulgas oli eestlasi omaaegseid tuntud sportlasi ja organisaatoreid. Tegelikult sündis see siiski alles Stalini surma järel ja sugugi mitte otsekohe hiiglasliku ämblikupõlvkonna Volku taas ümbritsenud vangilaagrite rajoonis. Pärast kinnipeetavate võimsat üldstreiki kohale veetud sõjaväed surusid streigi julmalt maha ühes lauas ateistid tule avamisega kaitsetud inimeste pihta ülejäänutest tulistamisähvardusega. Maidla kirjutab edasi, et kasu oli streigist nii palju, et ülikarmi režiimi leevendati vähemalt niipalju, et administratsioon hakkas soosima isetegevust ja Maidlo kinnipidamiskohas ka jalgpalli. See oli 1954. aasta polaarsuve hakul. Ei tea kust ilmusid laagrisse korralikud palli ja saapad ning läks lahti jalgpallimeeskondade kokkupanemiseks. Laagriõmblustöökojas õmmeldi kiiruga moekad, võistlusvormid, särgid ja püksid. Meeskonnad said täisvarustuse. Peaväljakust sai jalgpallistaadion. Kõik oli peaaegu nagu päris. Maidla üleskutsele spordilehes vastas kohe peaaegu 10 inimest kes samuti pidasid sellise materjali talletamist oluliseks. Ise ma olen samuti teinud üleskutseid ja 30 neli-viis aastat tagasi tuli kuulajaskonnast ÜKS MEES minu juurde ütles, et temagi oli kui laagrisporti teinud. Nüüd möödunud aastal ma helistasin talle, olin tema telefoninumbri saanud, mees on täie tervise juures ja oli nõus siis oma mälestusi minule kirja panema. Need ma siis trükin ära oma raamatus, mille käsikirja maa viin trükikotta kunagi eeloleval suvel. Meinhard Kirm, Jeskaskaani vang Kasahstanis kirjutab nii. 1953. aastal pärast vana hirmsa surma läks elulaagrist tunduvalt lahedamaks. Varakide akendelt võeti trellid ja ööseks jäid uksed avatuks. Eestlastel tekkis jälle tahtmine tegeleda korvpalliga. Ema saatis mulle kodunt korvpalli, hobused ja varustatud vajalike mõõtudega läks väljaku ja korvide ehituseks lahti. Eestlastel oli kaks, lätlastel ja leedulastel ja ülejäänud rahvustel üks meeskond. Kui meie esimene meeskond oli päris kõva koosseisuga, siis teine oli rohkem naljameeste punt. Seest oli meil atribuutika kõva. Vorm oli oranž ja valge, võistkonna nimeks must uss. Rombikujulisel embleemil oli kujutatud maakera ja selle ümber kaks ringi keerdunud madu. Tõstesporti harrastasime vagonett ratastega. Võisteldi kordade arvu peale. Siiski saame vahel ka päris kangi kasutada. Et oli juba poisike, poisina kergejõustikuhuviline ja ole selles jäänudki. Püüdsime laagris harrastada ka hüppeid ja heiteid. Suutsime endale hankida kuuli ketta teiba taolise lati, mõõdulindi ja isegi stopperi. Mälust on küll palju asju kadunud, kuid tänu päevikule suudan ühtteist meenutada. Kergejõustiku püstihullud püsihullud olid meil kahekordne Eesti meister kümnevõistluses Paul Toomla Abja mees Herbert Sepp ja mina ise tähendab kirv. Võistlustega alustasime mais 1954 pressides hüppasin, kõrgus ja teivas, ületasin kaks, 70. Teivas ise oli 280 sentimeetri pikkune kaseplangust raske malakas. Tellingud ei võimaldanud kõrgemale hüpata. Võistlejaid oli meil alati palju treenijaid. Meie kolmekesi korraldasime laagri esivõistlused. Taastati ära meie hüpe, teivas tõenäoliselt tegid seda valvurid, ju nad kartsid, et hüppame üle nelja ja poole meetri kõrguse aia. Sellepärast ei lubatud ka võistlust aia ääres korraldada. Leidsime uue roika, millega püstitasin oma laagriga jäätippmargi. Meie vaim hakkas teistele sedavõrd külge, et korraldasime step lagi meistrivõistlused. Lisaks meile toodi auto täis vange spordimehi kohale, ümbruskaudsetest laagritest. Meie edasisi treeninguid ei seganud ka külm. Novembri lõpul treenisime väljas ligi 20 kraadises pakases. Kui kuul väga külmaks läks, ajasime selle barakis pliidi peal soojaks. Trenni tegime kaks-kolm korda nädalas, isegi jõulude esimesel pühal tõukasime kooli, sest lund oli seal õnneks vähe. Külmas treenimine hakkas tunda andma jalgadele, see meenutab end praegugi. Pärast trenni saime vähemalt saunas käia, hiljem leidsime tühjaks jäänud baraki kolm korda neli meetrit, kus tegime võimlemist. Olgu lisatud, et Meinhard Kirm spordi Bel tänini ja püstitas tunamullu oma lemmikalal Telias teivashüppes Eesti kergejõustikuveteranide rekordimehed 80 ja vanemad vanuseklassis. Juhamaid Volkute 1950 kuni 55 arutab edasi kulaagi valdustes anti, nagu öeldud, isetegevusele laulukoorid, orkestrid, muud huviringid ja spordiga tegelemiseks vabamad käed. Pärast Stalini surma kaevanduses number kuus jõuti aga ajast ette. Nagu on selgunud, oli selles üksjagu teeneid Artur palgil kest laagrivanem Velstrina arsti ülesannetes oskas ülemusi, kes ise ja perekonniti olid eestlasest meediku patsiendid veenda mõõdukas sportimine, kasvõi jalgpalli mängimine mõjuks hästi kinnipeetavate meeleolule ja miks mitte ka nende töövõimele. Annab imestada, kuidas dollastes äärmuslikes tingimustes veeellooti Volkud Taad eriliselt range režiimiga sunnitöölaagrite piirkonnaks suudeti vähemalt kahe meeskonna tarbeks muretseda vajalik täisvarustus. Soojendusdressid särgid, püksisaapad, pallid. Doktor Artur Danilov, Šveitsi nagu mitte-eestlased teda lugupidavalt kutsusid. Pealekäimisel kehtestas laagri administratsioon tema poolt välja valitud meestele mitmed soodustused. Uue, füüsiliselt vähem koormava töökoha sööklas, tavalisele vangiportsjonile, lisatreeninguks ja mängude puhuks vabu vahetusi või päevi. Eriti populaarsed olid pallimängud jalka korv- ja võrk. Neid mängisid laagrimeeskondades ka mitmete muude spordialade spetsid, nagu suusatajad, maadlejad, poksijad, aga mõnedki puht eestlaste meeskonnad suudeti jalule seada. Eestlastest eestvedajad tegijaid jätkus peaaegu igale alale. Pärast 1950 kolmandat aastat võidi nentida, et kätte oli jõudnud aeg, mil poliitvange rahustati kõrgemalt poolt lubadusega. Moskvas vaadatakse kõik teie paberid uuesti üle ja seatakse õiglus jalule. Tekkinud lootused süvendasid kinnipeetavaid, eluisu äratasid spordimeestes huvi valitud harrastust jätkata. Oluline oli vahest seegi, et laagri kordoni märgatavalt pehmenenud ja kõhutühjus kedagi enam ei piinanud. Lappan kodus läbi Eesti spordi biograafilise leksikoni elulood ja mil iganes vilksatavad Venemaa või Siberi-nimed ja neljakümnendad viiekümnendad aastad Topan ja pane nad siia loetelusse kirja. Siin veel ainult tosina jagu tuntud kui laagi sportlast. Jooksja Aleksander külm Volku taas suusataja Paul Cook Novosibirskis suusataja Karin Laine Irkutskis jalgpallur Bruno Quick võrku taas matkasportlane Vambola lammas Volku taas korvpallur Heino Larka võrku taas suusataja Kalju Mannu. No riskis ja Nižni Ingaažis. Jalgpallur Henno Oro Volku taas lauatennisist Erika Pärn kiirabis kümnevõistleja Paul Toomla Komi ANSV-s kaskaadis. Suusataja Eevald, Tupits, Volku taas Kümnevõistleja Toivo Õunap Krasnov turinskis. Selle peatüki lõpetab mõttesport male. Sellegi jaoks leidus ruumi aega vangilaagrite karmides rutiinides. Meinhard Kirm mäletav laagris olles oli põhiline male kaardimäng ei õnnestunud valvurite tõttu. Males peeti eestlaste laagrimeistrivõistlusi. Mõlemas poolfinaalis mängis 16 maletajad, kellest kaheksa edukamat said finaalturniirile. Jõudsin ka sinna, aga jäin nelja ja poole punktiga 14.-le kohale. Huvitav, et valvurid tegid vahed male kui peenema mängu ja aja viitalise kaardimängu vahel. Mõisakülapoisi kullamaa oli kuulunud omakaitsesse ja teinud kaasa Saksa Saksa sõjaväes viimased Suvelahingud 1944. Selleks 22 aastasele noorukile maksma 10 aastat laagrit ja viis aastat õigustest ilmajäämist. Järgmise tosina aasta malemängud pidas kullamaa maha Coloma kullakaevandustes. Ta meenutab. Vangilaagrites leidus NKVD, ülemuste ja muude tegelaste hulgas mehi, kes malet mängisid ja endale vastaseid otsisid. Malepartnerist NKVD lane võis soojemasse ruumi tööle saata, et käepärast võtta oleks või lastega pisukest puhkust pidada. Kõike juhtus. Kullamaa harrastas laagris ka pimemalet, mis mõnegi ülemuse imestus viis eriti veel siis, kui pime ühtegi partiid ei kaotanud. Vaba käigus olles mängis kulla magama aga Taanis peetud oblasti esivõistlustel, täites seal esimese spordijärgu normini, jagades neljandat kuni viiendat kohta. Eestis on alates 19.-st sajandist palju noori siirdunud toonase pealinna Peterburi kõrgematesse õppeasutustesse. Juba tsaariajal oli seal sadakond kõrgemat kooli ja tänapäeval on ka kümmekond kehakultuuri instituuti. Neist kuulsaim on 117 aasta vanune leskakti nimeline kehakultuuri instituut Leningradis. Mis on koolitanud palju meie sportlasi ja treenereid, kes naasis pärast diplomi saamist kodumaale, kes jäi Venemaale omandatud teadmiste tarkusega tööle näiteks oma spordialatreeneriks ja seda koguni aastakümneteks. Üks leskakti kasvandikke, Helle Roosma nüüd Mihkelson meenutab artiklis eestlased Piiteri teel oma siirdumist Peterburis 1949. Kaaslaseks oli tal Anne Reintam mõlemad ujujannad, kusjuures treeneri poole peal ootas neid ees peet, Soosaar. Helle kirjutab muu hulgas nii rohket väljaspool Eestit õppivat tudengite kooslust, kui seda oli Leningradis. 1950.-test aastatest alates pole olnud ega tule enam. Kahjuks puudub sellekohane statistika, sest peale riikliku suunamise oli teist samapalju, kes läksid sinna omal käel. Ajapikku võis neid tulijaid olla kindlasti neljakohalise numbri jagu, kirjutab Helle Ruusmaa. Teiseks suureks Eesti sportlaste ja tulevaste treenerite taimelavaks on alates teisest maailmasõjast olnud Moskva KKI. Isegi õppeasutuse matriklisse peaks leiduma kolmekohaline arv eestlasi. Nõukogude liitmispoliitilises propagandavõistluses rakendas kogu jõu ja ressursid nii masside kui ka tippude sporditööstusse. Pani spordile rõhku ka kõrgemas parteikoolis, nagu meenutas selle kasvandik Arsenal, tegi veel. Neil oli seal oma võrkpallivõistkond, kus lisaks temale mängis ka hilisem spordikomitee esimees Barris Dolbast. Teisi eestlasi, kes on leidnud tipptasemel tööd ja tegevust Nõukogude liidu kõrgemates spordisfäärides. Iluuisutajate suur perekonnad Cross Jabrännik kolmekümneaastase staažiga jooksumees Uuno Källe vee Paluveepallur Mait Riismaa ja siis kergejõustiklased Jüri Tarmak Leningradis ja Jüri Tamm Kiievis. Aga viimaste kohta ma ei hakka siin saavutusi ette lugema. Nad on legendaarsed. Eestlasi oli Nõukogude liidus väljaspool Eesti piire 1979. aastal Eesti entsüklopeedia andmetel 72000. Pärast Eesti taasiseseisvumist on paljud eestlased pöördunud tagasi oma esivanemate maale. Rahvastikuregistrite viimaste andmete põhjal on Eesti kodanik ja Venemaal 13859 endistes niinimetatud liiduvabariikides Ukrainas 355 Valgevenes 145, Moldovast 44, Gruusias 38, Armeenias, Kasahstanis kummaski 19. Kuid Eesti päritolu inimesi ilma kodakondsuseta on muidugi hoopis rohkem. Ja nendel hoiame ka silma peal ja paneme kunagi kirja. Tänan tähelepanu eest. Paku kirjutatud. Ja mis imeline see mees oli, kes su minemast eestlasest kalmu, uhke kalmu, uhke tolmu. Ja Juhanile siin ka suur tänu abi eest ja hea materjali eest. Sama, mis ajendas mind uurima kõiki neid teisi teemasid, millega ma olen teie ees olnud, no Eesti spordiajalugu need augud, mis seal on, et, et muster ilusasti jookseks on ikka palju, mis ei ole küllalt tähelepanu äratanud või ei leita enam materjali üles ja ja nii nagu Juhan leidis, et kui laagi sportlased tuleb kirja panna, tuleb jah. Ja see on meie ülesanne, sest noh, kui meie ei tee, siis need mõne sugupõlve pärast. Nojah, arheoloogid uurivad ju ka paleontoloogia, Aegojani. Ivar Veldre, 800 meetri mees oli ka Jaano, küsin, küsimus on, kas ma hakkan, kas ma saan nüüd lühiversioon see, aga kas ma pikas versioonis hakkan kõiki nimesid panema, mida ma leian? Nojah jah, kõike muidugi kui, kui kirjutad, et valik ja keegi ütleb, et aga see üks mees puudub, nojah, valik, aga kirjutad, et teada on järgmised, noh, sina, sa ei tea, midagi. Teiste käest küsima oleks palju rohkem tuleb. Nii et ma ei tea mingisuguse sõela peamist vanemaga noh on ju võimalik ka väike apendiks kuskil, et veel nimesid ja siis tulevad veel mõned leheküljed tähestiku järgi. Küsimus tähendab, kas sinna raamatusse onupojaga automotosportlane No vähemalt need mootorrattureid, kellest ma täna rääkisin, need mahuvad sinna ilusasti Tähendab auto autoga selle arvatav koristada ja saavutas sellest kuldauraha, mis on spordimuuseumis Tartus. Ja ka mõningaid teisi Kui sa paned mulle kirja, siis jah, jah, ei ja hea meelega Games, issand, mul tuleb meelde sellest täispikas käsikirjas, mul on keegi, kes, kes on siis vangilaagris olnud ja sealt pääsuna see viis aastat, kui ta koju tulla ei saa, võistles autospordis kuskil põhjas, Siberis mul mul on Skodusse nimi olemas, aga nüüd, kui ma nüüd lühendasin, siis, siis see ei mahtunud mulle siia nende lehekülgede peale, et üks autosportlane mul on, kes on nii-öelda tsiviilelus siis kuskil Venemaal pääle laagri aastaid edukalt võistelnud. Aga jah, peast nime ei mäleta. No ja need Peterburis ma muidugi nimetan, kes nad kõik olid need aken Schmidti diakes esimene 1000 901 sellepärast, et Viive käib tema haudu. Maga nuiaga Peterburis juba maas, maadlejad, nagu hakkan Schmidtile, need läksid enne juba enne seda aastat jumal. Ja raamatus on mul üks 25 nime, aga noh, ma ei hakka nüüd neitsid. Sest siis oleks aeg selle peale läinud. Ei jah, ikka võimalikult palju tuleks panna, sest kui ma kuma rääkisin ette, et keegi pääle mind võtab selle teema korralikult üles ja käib igasugused Vene arhiivid läbi, noh näiteks seal Lescaptis, et täispikk nimekiri, mis aastal siis diplomi sai ja nii edasi. No siis ma võiksin, temal ei jäta selle töö, aga kui ma kardan, et keegi enam seda teemat üles ei võta, siis on, jääb see minu kohustuseks võimalikult palju ikka paberile panna. Siis oleks juba keegi? Nojah, keegi praegu on ju küll ja küll olnud. Tähendab, kes mind nüüd ütleme, selles seoses ei huvita, need on need, kes käivad nüüd seal üks aasta mängivad jalgpalliklubis üks aasta, aga kodu on neil ikka siin nendega ma ei tegelenud hilja. Vadiga need, keda noh, Venemaa eestlaseks pidada või kes ikka palju aastaid on seal olnud kas siis vabatahtlikult või olude sunnil. See on muidugi Narvas on üks liiga koondise jalgpallist Narvas sündinud ja elanud Venemaal. Ja see on see, kes nende mõni aasta tagasi veel mängis kõrgel tasemel ja karpi mis ta nimi oli kaneelikarpe ja. Ja ta on praegu uuesti Moskva Spartaki treeneri vahepeal. Kindlasti ka sellised nimed kes olid vene kodakondsuse, Nõukogude Liidu kodakond, nojah, ja all ja spordiringkonnad näitasid ikka venelast Talibanil seda, kui nad ise ei ole heegeldate huvi näidanud. Initsiatiivi ja leiva neid ei leia. Lõigukesi. Jah, vat see on nüüd ka meie teha, et kas me anname oma poegadele ja tütardele eestipärased nimed või kui nimeks Lembitu hagu raiuja, siis täitsa selgelt on eestlane. Aga kui ta on ja mingi Eerik lind või midagi nihukest, no siis ei tea, ta võib ükskõik.