Pidu New Orleansis see juba on midagi Khanimal taim, mardi kra karnevale. Ja veebruar on õige aeg sellest kõnelda, sest karneval ja karnevali aeg on mõisted, mis pärit sügavalt ajaloost. Roomast, teise sajandi keskpaigast. Ristiusus tuntud tuhapäeva paastu algust, mis on veebruari keskpaiku, peeti mitu päeva vägevat pidukandja ette, maskid selga, kummalised riided ning anduti pahvusele ja veenusele ja kõikvõimalikele pahedele. Et pikka paastu ajal oleks, mida meenutada. Hammast levisid pidustused mujal Euroopas sõja lõpuks Ameerikasse. Paljudes Ameerika linnades peetakse karnevale tänapäevani, kuid kusagil ei tehta seda nii suurelt ja uhkelt kui New Orleansis. Esmakordselt korraldati see pidu siin aastal 1827, kui Pariisi ülikoolist just koju jõudnud tudengid panid selga kummalised kostüümid, media tantsisid tänavatel. Niimoodi oli tehtud ka Pariisis. Paralleelsääres sellest rõõmsast peo võimalusest kinni ning mardikraav pidu üha kasvas. Kolmineerides mardikraav palliga ja rongkäiguga, mis iga aastaga pikenes ja üha uhkemaks ja fantaasiarikkamaks muutus. Olgu linn, selle linna elanikud peavad siis igal aastal oma mardi kraagaarnevale, usuvad ruudu, vaime, teevad muusikat ja söövad mereandidest tehtud hõrgutest nimega on ka hambakuid. Kõige tähtsam on New Orleansis muusika. Kui ühe linna kohta ja öelda, et see on Ameerika muusika sünnikoht, siis on seal enniust New Orleans. Mässi, sünnipaik, igasuguste bluusistiilide rütmibluusi ja rock n rolli juured. Seen elab oma rõõmsat elu kuulus New Orleansis sound ning Louisianas pole kusagile kadunud. Keiljon ja säideka. Niisiis, New Orleansi kultuur võib kiidelda oma baroksete juurtega, mis ulatuvad aastasadade taha ning milledes leidub hispaania põlisameerika, prantsuse ja inglise ja aafrika mõjus. Nälga Mcrännak muusika nimega Chan, seekordne unustamatu, mida ta muusikaloos küll olema peaks? Otse New Orleansi kultuurist. Praegu 50 üheksane doktor Johan on tunnustatud New Orleansi muusika autoriteet. Juba selle muusika elavaks kehastuseks on teda kutsutud. See vist ei saakski muud moodi olla. Mäki ema, mis Norafi laulis ja tantsis veel aasta tagasi laval svingi. Tema isal oli plaadipood, kus pois hellpillimuusikat ja pluusi kuulas. Tema onud ja tädid korraldasid klaveriõhtuid, mis olid ju olin siis küll väga palju teistmoodi kui näiteks siinsed ei saanudki muud moodi olla, kui et muusika sees elav nooruk ise muusikat tegema hakkas. Õieti istus ta klaveri taha hoopis varem kui nooruk eas kolmeaastasena nimelt. Viiekümnendatel elas New Orleansi muusika üle plahvatava uuesti. Rolliks elektriliseks bluusiks Essovliks Visio tööner kida Slim Jahveks, Domina salvestasid oma hitte väikeses kosiimann masse stuudios. Viimane oli Mäelkond Rebernedki isa hea sõber ja nii õnnestus ka poisil näha, kuidas näiteks Västoomine oma laule Kolmel kõmmekrevennak oli olnud teismeikka, viis tema Emada käänel Streeti muusikaärisse ja ostis talle kitarri. Malcolm oli tema oma meenutusi tsiteerides otsekui käsn, kes imes enesesse oma kodulinna traditsioone ning kasutas kõiki võimalusi uute kogemuste saamiseks. Klubid, baarid, show'd tänavanurgal, muusika õhtu õhtu kõrval. Ning 55. aastal esines ta juba ise koos kuulsa tromine kingi väikese rütmibluusibändiga linna klubides ja käis salvestamas kushima mõttesse. Stuudios. Kõlas Craven küll juba kuuekümnendatel ja selle kümnendi alguses juhtus tema sünnilinnas midagi, mis mitmed nimekad muusikud sealt lahkuma sundis. Piirkonna advokaat Chen käärisson nimelt otsustas New Orleansi puhastama asuda. Mitmed linnajagude baarid ja klubid suleti. Oled muusikaklubidest, lammutati, ehitada uusi hotell, mis raha sisse tooksid. Doktor John New Orleansi muusika juured kisti välja. Pooled muusikud lahkusid New Yorki Californiasse, Chicagosse ja mujal. Isegi salvestusstuudio suleti muusikat Akkadi plaadistama Memphises. Elurõõmus tuikab kõnel Street, kus klubid lausa üksteise kõrval seisid, lükati buldooseriga puhtaks, sest oli vaja ruumi kõrghotellidele ja videokauplustele. Stoori veel, kus eluseni tuikas nii päeval kui öösel jäid tühjaks ja vaikseks. Raban Street küll säilis, kuid see on tänaseks puhtalt turistide pärusmaaks jäänud. Kõigest sellest pole linn siiani toibunud. Ameti ei tohi New Orleansi hingel hääbuda lasta, otsustas Mäelkonna Ekrevennek ning siirdus koos sõpradega inglite linnas Los Angelesse. Seal oli õnneks juba varasemast ajast eespool kui linna New Orleansi muusikuid, kes aitasid uutel tulijatel jalad alla saada. 10 seitsmendal aastal õõnestus Mcil juba esimesed salvestused teha ja Los Angeleses sai temast lausa uus isiksus. Teda tsiteerides. See on, on mu keskmine nimi, kuid doktor John on tegelikult olemas olnud. Ravitseja elas möödunud sajandil ning kummalisel kombel harjutas oma udukunsti kusagil taga metsades koos naisega, kelle nimi oli poolein, olemennek. Niisiis oli noore märgolmekrevenegi uus nimi Doctenczan, olen Aidžiber. Siis öörändur Lausahloogiliselt tule. Esimene album, mille doktor John jälle isegi kandis nime krigri. Nõnda öeldakse New Orleansis ruudu kohta. Ja selline asi sobiserit tõesti 60.-te psühhedeliasse muusikat, täiendas Doktori uhke lavašõu. Ta istus klaveri taga, peas tohutu värvilistest sulgedest ehitis ning seljas nõiatohtri fantastiline ussinahkadega ehitud Ri. Collinsi müstiline hingus oli siin koos temaga nii võõras ja salapärane läänerannikul. Kuid Aja möödudes hakkas ka siinne rahvas tajuma, milline lahe ja omapärane muusika. See on. 72. aastal ilmunud plaat ammu oli juba peaaegu bestseller. Sellelt plaadilt oli Kaiust kõlanud jonka partner. Parandatud on ka džässi poole kaldunud rock n leia bluusi laulnud kuid mitte iial pole ta kõrvale jätnud oma kodulinna New Orleansis soundi ning rütme. Väsimatult on ta kandnud neid oma kontserttuuridel laiali üle maailma ning suuresti tänu temale tuntakse seda muusikat, võiks öelda Islandist Austraaliani välja. Sa näed, milline öö suurt toredat habemeid, kui doktor on kutsutud kõige mustemaks valgeks meheks maailmas. Terve hulk muusikuid alates bändist lõpetades Rolling Stones ega on koputanud tema uksele lootuses, et midagi tema imepärasest New Orleansis saundist ka nende heliplaatidele pidama jääb. Johnny legendis on üks teine asi peaaegu sama oluline kui New Orleans. Ja see on heroiin. Aastakümneid oli ta selle harjumuse ori. Kuni lõpuks kümmekond aastat tagasi õnnestus tal sellest päriselt vabaneda. Ise on ta selle kohta niimoodi öelnud. Vaatan tagasi oma elule nii kaugesse aega nagu viiekümnendad aastad, siis näen, et juba siis oli midagi valesti. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, kui ma heroiiniga alustasin ma praegu mõista, kust ma võtsin jõu, kõik need pikad aastad esineda ja plaadistada ja üldse jalga jala ette tõsta. Praegu kui mu elu on nii palju meeldivam, kindlam ja kaunim Nendest aastatest, lihtsalt kahju. Ja mul on kahju noortest, kes tänapäeval sellele teele lähevad. Eriti andekades noortest. Ma vaatan tagasi kõigele sellele minu elus juhtunud on ja teinekord mõtlen, kas see on ikka minu elu. Mõnikord tundub mulle, et see on päris ime, et ma praegu veel siin maa peal olemas oled. Inglise muusika lähtuma kohtustab versiooniga Londonis ühel kuumal suvisel päeval ja see juhtus niimoodi. Ta istub tänavakohvikus peas, valge suvekübar, käed toetumas lahutamatule jalutuskepile ümarad näol kirjas kõik läbi elatud aastad ja rahulikes unisevõitu silmades ilme, nagu oleksid need silmad juba liiga palju näinud. Aeglane kähisev hääl on tulvil muusikat linnast mille tungalt väsimatult kannab maagilisest meeletust pool kuulinast New Orleansist ja nii ta räägib. Ma olen alati erinevaid stiile kokku seganud ja erinevaid aegu nii tänapäeva kui möödunut, sest ma arvan, et muusikul on õigus ning vabadus seda teha. Me võime võtta muusikat ükskõik millisest sajandist ja ükskõik millisest paigast. Me võime kokku segada erinevaid muusikakultuure, et saada põnevamat tulemust. Tatuljon teeb nii ka omaenesemuusikaga kõiki New Orleansi kultuuri elemente sisaldav album kriigree taas ellu ärganud kolm aastakümmet hiljem 98. aastal ilmunud Raadil annuse õõne. New Orleansi maagia on siin alles, olgugi Takend tänapäevasem. Jean Grey on asju, mida sa näed ja asju, mida sa ei näe. Moodustatud New Orleansist ja õudust. Kohalike inimeste jaoks pole siin mingit maagiat. Puudu on nagu midagi kommunaalteenuselaadset. Ükskord tuli mulle külla sõber, kes sellistesse asjadesse absoluutselt ei uskunud. Kui rääkisin talle naisest, kes parandas mu selja sellest tillukese kirvega üle libistades teatas sõber, no see on küll viimane jama. Tõin selle naise kohale ja enne kui keegi midagi öelda jõudis, küsisin naine mu sõbralt, mis teie seljale viga on? Nõiapähklite viinaga hõõrumist olete proovinud? See pere ei uskunud oma kõrvu, seda enam, et naise soovitustest oli täiesti abi. Linnas valitseb tõeline kultuuride segadus. Kohalikud Ameerika indiaanlased, aafriklased ja prantsuse juurtega Louisiana elanikud. Ja seni juhtub kummalisi asju, mida sa iial ette ei oska aimata. Oma kodulinnast läheb tantsu, see on rääkida hoopis parema meelega kui see endast ja ta on valmis jutustama hulga imelisi lugusid, mis New Orleansis juhtunud on. Üks neist kõlab nii. Kusagil möödunud sajandil saabus sellesse linnakast, millesse oli pakitud kaks skulptuuri. Kastil oli Pealkiri Fräädžael pliis ekspidajat mis tähendab, et seda tuleb õrnalt hoida, eks ole. Vaadati seda kirja ja tehti järeldus, et tegemist on pühaku nimega. Fraiser habras, see lükati kõrvale, sest milleks säilitada midagi, mis niikuinii puruks läheb. Aga eks vilet tuletati kohe pühak, sänd Espedita. Kuhu see nüüd ka ei läheks, kas Lõuna-Ameerikas, Kesk-Ameerikas või Kariibias see on pühak, kelle poole saama palvet teele pead saatma. Pidagem siis meeles Sand Esspeedi itta. Juhtuvad asjad selles kummalises linnas ootamatult ja kogemata ja hoopis teistmoodi, kui sa arvata oskaksid. Kainel põhjamaa inimesel on keeruline säärestest asjadest aru saada. Vähesed saavad, kuid muusikat võib ikka kuulata, sest doktorion teeb seda võrratult. Meie jõudis täna meile siia pisut lauge, salapärase ja kummalise New Orleansi hingust doktor saamiga, kes on osa sellest hingusest ja see on osa temast ja kes ka 60-le lähenedes oskab elust rõõmu tunda. Karistamine on lubatud, järeletegemine samuti selleks jõudu soovides. Helgi Erilaid kuulmiseni.