Kui miss emmellingraivers suri läks kogu meie linde mamatusele mehed mingist austusest langenute monumendi vastu, naised suuremalt jaolt uudishimust, et tema maja seestpoolt näha saada. Sest peale mees teenri, kes oli üheaegselt nii aednik kui kokk ei olnud keegi vähemalt 10 aastat üle sealse läve astunud. Kunagi valge olnud maja oli suur ruudukujulise põhiplaaniga puuehitis kaunistuseks 70.-te aastate kergus, taotlevas kohmakas stiilis kuplid, tornid ning nikerdustega palkunid ja asus tänaval, mis kunagi oli meie linna kõige nooblim olnud. Aga garaažid ja puuvilla raatsi kuurid olid sinnakanti sisse pugenud ja meie linna auväärsed nimed sead välja trüginud. Ainult mis Emily maja püsis, jätkates oma tõrksad ning edvistavat lagunemist puuvillavankrite ja bensiinipumpade kõrval. Silmariivav näotus näotuste hulgas. Ja nüüd oli, mis Emily lahkunud liitunud nende auväärsete nimede kandjatega, kes puhkasid kalmistul kõrgete kadakate vilus kaaslasteks Jeffersoni lahingus langenud põhja ja lõunaohvitserid ning tundmatud sõjamehed. Kui mis Emily elas, oli ta meie linnale traditsioon, kohustus ja mure olnud omamoodi päritud võlg sellest 1894. aasta päevast kui kolonel sektoris. Tema oli see linnapea, kelle dikti järgi ei tohtinud ükski neegrinaine ilma põleta tänavale ilmuda. Vabastas, mis emmeli? Kõikidest maksudest. Maksuvabastus algas tema isa surmast ja pidi kehtima tema elu lõpuni. Armuanniga ei oleks, mis Emily ilma peal nõustunud. Kolonel särtoris mõtles välja sobiliku seletuse nimelt olevat, mis Emily isa linnale raha laenanud ja linn eelistavad oma võlga majanduslikel kaalutlustel sel viisil kustutada. Ainuüksi kolonel säärturise põlvkonna ja mõttelaadiga mees säärase jutuga lagedale tulla ja ainuüksi naisterahvas seda uskuda. Kui Jeffersoni hakkasid valitsema järgmise põlvkonna linnapead ja nõukogu liikmed oma uuema aja ideedega tekitas sobing mõningat rahulolematust. Aasta algul saadeti misse Emilyle postiga, tulumaksuteade kätte jõudis veebruarikuu, aga vastust ei mingisugust. Siis kirjutati ametlik kiri, kus paluti, et mis Emilyga raierson külastaks talle sobival ajal sherifi kontorit. Tegi ettepaneku teda külastada või talle oma auto järele saata. Ja sai vastuseks luitunud tindi ning peenikese kalligraafilise käekirjaga kirjutatud paar rida ammu käibelt kadunud formaadiga paberil, kus, mis Emily teatas, et ta ei käi enam väljas. Tulumaksuteade oli ümbrik, kus, kuid ühtegi seletavat sõna selles asjas ei olnud. Lisatud. Kutsuti kokku linnanõukogu eriistung. Delegatsioon läks teda külastama. Koputas uksele, kus ei olnud sisse astunud sky võõras jalg pärast seda, kui mis Emily lõpetas kaheksa või 10 aastat tagasi portselanimaalimise tundide andmise. Vana neeger laskis mehed hämarasse vestibüüli, kust trepp tõusis veelgi sügavamasse hämarusse. Vestibüülis lõhnas tolmu ja kasutamatuse järele. Neeger juhtisid nad elutuppa. Toas seisis raskem nahkmööbel. Kui neeger ühe akna eest katted kõrvale lükkas, nägid mehed, toolide nahk oli pragunenud. Ja kui nad istusid, tõusis nende reite vahelt aeglaselt üles tolmu, mille kübemed keerlesid vaikselt elutoa ainsas päikesekiirtevihus. Tuhmunud kullatud molbertil kamina ees seisis, mis Anneli isa pastellportree. Nad tõusid, kui tuppa astus tuhmunud kuldnupuga eebenipuukepile toetudes, mis Emily väike Brullakas, naine seljas, must kleit ja kaelas peenike kuld mis kadus vöö vahele. Ta oli linnukonti ja võib-olla seepärast tunduski ta paks mitte lihtsalt täidlane nagu mõni teine naine. Ta nägi välja, nagu oleks tal keha kauasest liikumatus vees seismisest üles tursunud ja nahka, kes hallika tooni võtnud. Kui külalised oma tuleku põhjuse teatavaks tegid, libises tema pilk ühelt näolt teisele ja rasva voltidesse uppunud silmad meenutasid taignapätsi torgatud kahte tillukesse tüki tai palunud meil istet võtta. Ta lihtsalt seisis ukse ja kuulas vaikselt, kuni eeskõneleja äki jutujärjega autos ja vait jäi. Seejärel kostis kuldketi otsas oleva nähtamatu, uuri tiksumist. Mis Emily hääl oli kuiv Jacalk. Mina ei ole Jeffersoni, see maksukohustuslane. Kolonel säärturis seletas mulle selle asja ära. Võib-olla suvatseks mõniteist linnaarhiiviga tutvuda ja sealt endale selgus nõukogude. Nagu me oleme seda juba teinud. Meie esindame linnanõukogu, mis, Emily, kas teie ei saanud Sheffield teadet tema allkirjaga kutset? Jah, ma sain mingisuguse paberi, kinnitas, mis, Emily? Võib-olla see mees peab ennast šerifiks, mina ei ole Jeffersoni maksukohustuslane. Aga saage aru, raamatutes ei ole ühtegi sissekannet, mis teid maksudest vabastaks. Me peame selle järgi käima, mis? Küsige kolonel särturiselt, minul ei ole Jeffersoni mingisuguseid makse. Aga mis, Emily, küsige kolonel säärturiselt. Kolonel särteris oli siis juba ligi 10 aastat surnud. Minul ei ole Jeffersoni seal mingisuguseid maks. Tõug, neeger, ilmus juhataja, need, härrased välja. Niisiis saavutas ta võidu võidu täiel rindel, nagu ta oli 30 aastat varem saavutanud võidunendesamade meeste isade üle majas tuleva haisu asjus. Sündis kaks aastat pärast, mis Emily isa surma lühikest aega pärast seda, kui ta kavaler, too mees, kes pidi linna arvates temaga abielluma, mis Emily maha jätma, dispärast isa surma kesta väga vähe väljas. Pärast kavaleri kadumist ei näinud inimesed teda enam peaaegu üldse. Paaril daamil jätkus siiski südikust teda külastada kuid neid ei võetud vastu ja ainuke elumärk tema õues oli too neegrist teener. Tollal veel noormees, kes turukorviga väravast sisse ja välja käis. Just nagu oskaks meesterahvas, ükspuha, kes ta on kööki korras hoida. Ütlesite, daamid, olnudki üllatatud, kui majast hakkas haisu tulema. Seda peeti kõrkide ning vägevatega raiversonite järjekordseks põlguse avalduseks tormlevale labasele maailmale. Üks naaber, naisterahvas tuli linnade juurde kaebama. Linnapeaks oli siis kohtunik Stephens 80 aastat vana. Küsis kohtunik Stevens saatkedel poisiga sõna, et see asi tuleb lõpetada, vastas naine. Kas seadus siin midagi ei ütle? Ma pole kindel, et sõna pole, saad vaja, ütles kohtunik Stephens. Arvatavasti on tema. Oli ussi või ruti aias maha löönud. Järgmisel päeval tuli linna peale veel kaks kaebust, ühe esitas mees, kes oma süüdistust häbenes. Ausõna, selles asjas tuleks mingisuguseid samme astuda. Kohtunik. Ma olen viimane inimene maailmas, kes mis Emilyt tülitada söandaks, aga mingisuguseid samme tuleks meil siiski astuda. Samal õhtul tuli linnanõukogu kokku kolm hallpead ja üks noorem mees, tõusva sugupõlve esindaja. Siin pole midagi arutada, ütles viimane. Saadame talle sõna kasingu oma eluase puhtaks, anname kindla tähtaja, millal kord peab majas olema ja kui ta ei ole, tont võtaks. Ütles kohtunik Stevens. Kas teie kavatsete ühele daamile näkku öelda, et ta halvasti lõhnab? Niisiis hiilisid neli meest järgmisel õhtul pärast keskööd üle, mis Emily muruplatsi käisid varri otsides nagu murdvargad tiiru ümber telliskividest, vundamentide maja kogu aeg nina vedades, eriti aga iga aknaaugu juures, mis keldrisse avanes. Ja üks, kellel rippus kott õlal, võttis iga paari sammu järelpeoga kotist ja tegi siis niisamasuguse liigutuse nagu külvaja põllul. Mehed murdsid keldriukse lahti ja viskasid lupja keldrisse ja samuti igasse kõrvalhoonesse. Kui nad tagasi minema hakkasid. Paistis tuli ühest aknast, mis enne oli pime olnud ja seal aknal tagantpoolt langeva valgusega Amis istus, mis Emily sirge seljaga ja liikumatu nagu puujumal. Mehed hiilisid vaikselt üle muru tänava ääres kasvavate Robiiniate varju. Nädala-paariga hais kadus. Umbes sel ajal hakkasid inimesed teda tõsiselt haletsema. Grayersonite kohta öeldi meie linnas vanasti, et nad peavad endid tähtsamaks, kui tegelikult on sest kõigil oli meeles, kuidas vanaproua haiget, mis Emily vanatädi lõpu eel peas täiesti segaseks läks. Ja eks olnud muudki nagu see, et mis, mille jaoks ei olnud ükski noormees küllalt hea. Meie silme ees seisis vanasti umbes selline elav pilt. Grayersonite maja paraaduks on ristseliti lahti. Lävel seisab harkisjalu isa, hobuse piits käes, selg tütre poole ja tema taga valge kleidiga sale, mis Emily. Aga kui mis oli 30 aastat täis sai ja ikka veel vallaline oli ei olnud meil õigupoolest mingit rõõmu. Pigem hakkasime seletust otsima, kas neid tegelikke käe palumisi nii palju oligi, sest olgu pealegi perekonnas vaimuhaigus, kõigile poleks ikkagi korvi antud. Kui mister Craivers surin, selgus, et seesama maja oligi kõik, mis isa tütrele pärandas. Teatavas mõttes oli inimestele sellest hea meel. Viimaks ometi sai missa Emilyle kaasa tunda. Nüüd, kus ta oli ihuüksi jäetud ja vaene veel pealegi muutuste nagu meie teiste sarnaseks. Nüüd saab ka tema tunda seda igipõlist erutuste ahastust, mis sentide peos veeretamisega kaasas käib. Järgmisel päeval pärast mister Grayersoni surma sättisid kõik daamid, mis Emilyle visiiti tegema, et talle kaastundmust avaldada ja abi pakkuda, nagu meil ikka kombeks on. Mis Emily tuli neile ukse peale vastu argipäeva kleit seljas ja näol, mitte kurbuse jälgegi. Daamidele teatas, et tema isa ei ole surnud seda juttu korda seda kolm päev ka pastorid doktoritele, kes teda külastasid ja veenda püüdsid, et ta lubaks surnukeha ära viia. Aga just siis, kui taheti juba seadust jõudu rakendama hakata, andis mis Emily järele. Ja mister Grayerson maeti kiiresti maha. Me ei öelnud siis veel, et ta on segane. Me uskusime, et ta ei saanud teisiti. Mäletasime neid noormehi, keda tema isa oli hobuse piitsaga minema kihutanud. Mõistsime, et nüüd, kus ta enam kedagi või midagi ei olnud tuli tal tahes-tahtmata sellest viimasest kinni hoida. Kes oli ta kõigest paljaks röövinud. Ta oli kaua haige. Kui me teda uuesti nägime, olid oma juuksed lühikeseks lõiganud ja nägi välja nagu tüdruk, meenutades mõnes mõttes kiriku akende värvilisi ingleid. Ilme traagiline, kuid samal ajal ka pühalikult rahulik. Linn oli just otsustanud lasta kõnniteed sillutada. Ja suvel pärast tema isa surma algaski töö. Ehituskompanii tuli Nigeritaja muulade ja teemasinatega ja töid hakkas juhatama üks homme pärani nimeline jänki. Suur tõmmu toimekas mees, kellel oli vägev hääl ja heledad silmad. Poisikesed käisid tal karjas, sabasid kuulda, kuidas ta nigeraid kirus. Nigeraid laulsid kirka kerkimise ja langemise taktis. Õige pea tundis ta linnas igaühte. Kui väljakult kostis laia lõbusat naeru, võis kindel olla huumor, Pärn oli seal meestepundi keskel. Varsti hakkasime teda, mis miliseltsis nägema. Pühapäeva õhtupoolikutele sõitsid nad kahekesi kollaste ratastega Kalessiga ringi. Üüritalli kaks Kõrbjees. Algul oli meil hea meel, et mis miljon endale meelelahutust leidnud. Daamid ütlesid ühest suust. Ei ole mõeldav, et üks Craiverson peaks põhjast tulnud mehega päevatöölisega tõsisemat plaani. Aga oli ka neid vanemaid inimesi, kes ütlesid, et isegi südamevalus ei ole tõelisel daamil õigust Noblessopliisi unustada. Nad ei kasutanud mõistagi väljendit Vlassov lüüs ütlesid lihtsalt. Tal olid mõned sugulased Alabamas aga juba aastate eest oli tema isal olnud nendega arusaamatusi. Selle vanaproua vaieti varanduse pärast, kes peas segaseks läks ja kahe perekonna vahel ei olnud mingisugust läbikäimist. Alabamas ei tuldud isegi mister Gray Herzeni matusele. Aga vaevalt olid vanad inimesed vaene Emily öelnud, kui algas sosistamine. Arvad sa, et seal on tõsi taga? Küsis üks ja teine vastas muidugi on, mis muud saab, seda mõistagi toa nelja seina varjus õhtuse päikese eest kinni tõmmatud ribikardinate taga kahistades kardina, koogulsiidia sateni, kui Kõrbide paar kiiret tuhmik lop-lop klopp saatel aknast möödus. Vaene Emily. Ta hoidis oma pead endistviisi püsti ka siis, kui meie uskusime, et ta langenud otsekui oleks ta nüüd veelgi tungivalt nõudnud, et temale kui viimasele Karayersonile au paklikust osutataks. Otsekui oleks tal toda kokkupuudet argipäev aga tarvis läinud, et oma ligipääsmatusse uuesti kinnitada. Nagu siis, kui ta rotimürki arseinikut ostmas käis. Sellest, kui hakati vaene emini ütlema, oli üle aasta möödas ja talle olid külla tulnud kaks onutütart. Masu Ma võin mürki, ütles ta apteekrile. Ta oli siis juba üle 30, aga endiselt sale, vast veelgi kõhnem kui varem. Mustad silmad olid külmad ja kõrgid, näonahk meelekohtadelt ning silmakoobaste ümber otsekui pingule venitatud. Selline nägu võiks olla ehk majakavahil. Ma tahan nõrki, ütles ta. Jah, mis Emily, missugust mürki, kasu rottide jaoks? Ma soovitaks. Ma soovin kõige paremat, mis teil on, missugune see on Pole tähtis. Apteekri nimetas mõned mürkide nimed. Need tapavad kõik ära, kasvõi elevandi. Aga teie soovite arvatavasti arseinikut ütles, mis? Emily, kas see on hea? Kas Arvičennik on küll ma tean, kui teie soovite, arvatavasti mina soovin arseinikut. Apteeker tunnistas teda pika pilguga, mis Emily vaatas talle vastu, selg sirge, näonahk nagu pinguli kistud. Lib? Jah, muidugi, ütles apteeker, kui te seda soovite, nendel seadus nõuab, et te ütleksite, milleks seda kasutada kavatsete. Mis Emily vaatas talle otse silma, pea vähekene kuklas, et pilk pilku tabaks, kuni mees silmad maha lõi. Tagaruumi läks, arseiniku karbi võttis ja paberisse keeras. Neegrist jooksupoiss tõi pakkimisse Emilyle Apteeker tagasi ei tulnud. Kui mis Emily pakki kodus lahti tegi, oli karbile pealuu ja kontide alla kirjutatud rottide jaoks. Seepärast ütlesimegi kõik järgmisel päeval ta tapab enda ära. Ja veel ütlesime, et see ongi kõige õigem lahendus. Sest kui me teda huumor määrani seltsis nägema hakkasime, olime öelnud, ta läheb talle mehele. Siis aga ütlesime, küll ta sellele huumorile veel päitsed pähe paneb, sest huumor oli kõigi kuuldes kinnitanud. Ta armastas meeste seltskonda ja tema käimised nooremate meestega põtrade klubis joomas olid linnas teada, et tema ei ole naise mehe tüüp. Pärastega ütlesime ribikardinate taga, vaene Emily. Kui nad pühapäeva õhtupoolikul kiiskavakalessiga aknast mööda sõitsid, mis Emily pea püsti aumer, määranil, kaabu kuklas ja sigar hambus, kollases kindas käsi hoidmas ohje ja piitsa. Siis hakkasid mõned daamid ütlema, et see on meie linnale häbiks ja noortele halvaks eeskujuks. Mehed ei tahtnud vahele segada, aga viimaks sain daamid baptistipastori nii kaugele. Ukraiers sonid olid küll piskopaallased, et ta külastas teda. Seda, mis nad rääkisid või mis seal juhtus, ei saanudki me teada. Kuid uuest külaskäigust, mis Emily juurde, keeldus ta kategooriliselt. Järgmisel pühapäeval sõitsid nad jälle kahekesi linnas ringi ja järgmisel esmaspäeval kirjutas pastori naine Alabamas, mis Emily sugulastele. Niisiis viibisid veresugulased jälle tema katuse all. Ja me jäime ootama, et mis nüüd edasi saab. Alguses ei toimunud midagi. Siis aga olime korraga kindlad, et nad abielluvad. Nimelt saime teada, et mis Emily oli kullassepa juures käinud ja meesterahva tualett-tarvete hõbekomplekti tellinud, kus igale esemele tuli, ei vii peale graveerida. Kaks päeva hiljem saime teada, et mis Emily oli täis valiku meesterahvariideid ostnud arvatud öösärk. Ja siis me ütlesime, nad on abiellunud. Meil oli ausalt hea, need, meil oli hea meel, sest need kaks onutütart olid veel rohkem Grayersonid, kui mis Emily oli seda kunagi olnud. Seepärast ei olnudki üllatatud, kui huumor, pärm, tänavad olid juba mõne aja eest lõpetatud minema läks vähe, pettunud muidugi olime, et kogu see asi niisama, ilma kärtsu ja mürtsu ta ära vajus. Aga me uskusime, huumor läks kas, mis Emily tulekut ette valmistama või andis talle lihtsalt võimaluse nendest onu tütardest vabaneda. Selleks ajaks olime juba kõik ühed Wanda Seltslased ja mis Emily liitlased, et aidata tal oma onu tütardest lahti saada. Ja eks olnudki vaevalt sai ühest nädalast teine, kui nad lahkusid. Ja nagu olimegi oodanud, ilmus huumor Pärn kolm päeva hiljem linna tagasi. Üks naaber nägi, kuidas neegrist teener laskis ta õhtul videvikus köögiuksest sisse. Ja see oli viimane kord, kus me Hummer Pärni nägin. Ega mis Emilyt ei näinud ma tükk aega. Neeger käis turukorviga väravast sisse ja välja kuid eesuks jäi suletuks. Vahetevahel nägime misse Emilyt viivukese aknal seismas. Nagu tol öösel, kui neli meest käisid lupja külvamas aga ligi pool aastat ilmult kordagi tänavale. Siis me mõtlesime, et eks olnud sedagi oodata. Liiga nakkav ja liiga raevukas oli too isapoolne isemeelsus olnud, mis nii mitmel korral tütre elu rikkus, et see võinuks jälgi jätmata kaduda. Kui me, mis Emilyt uuesti nägime, oli ta paksuks läinud ja tema juustes oli halli ilmunud. Järgmise paari aastaga läks ta ikka hallimaks ja hallimaks, kuni kogu pea oli ühtlaselt terras hall. Ei liiga tume ega hele. Juuksed värvi enam ei muutnud. Ka sel päeval, kui mis Emily 74 aastaselt suri olid juuksed tal seda Jumekaterras halli värvi nagu mõnel toimekal mehel. Tema maja eesuks jäi sellest ajast peale suletuks need 16 aastat välja arvatud, kus ta portselanimaalimise tunde andis. Umbes 40 aasta vanuselt sisustas ta ühe alumise korruse toastuudioks kuhu kolonel Sartoriuse eakaaslaste tütreid ja tütretütreid saadeti meie isamaa korrapäraselt niisamasuguse andumusega, nagu neid õpetati pühapäeva hommikul kirikus käin igalühel 25 senti, korjandus taldrikule panemiseks kaasas. Vahepeal oli, mis emeli maksudest vabastatud. Siis võttisin noorem sugupõlv linnas ohjad enda kätte. Õpilastest said täiskasvanud, Nemad maalimistundi enam ei läinud ja oma lapsi värvi kastide, tüütute, pintslite ning naisteajakirjadest välja lõigatud piltidega, mis Emily juurde ei saatnud. Eesuks keerati viimase õpilase järel lukku. Kui see jäigi. Kui linnas hakati postimaksuta laiali kandma, oli mis ainuke, kellelt ei saadud luba plekist numbri löömiseks maja seinale ning postkasti panemiseks uksel. Ta ei võtnud lihtsalt kedagi jutule. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse läks neeger, kes turukorviga väravast sisse väljas käis meie silme all ikka hallimaks ja tõmbus järjest rohkem vimm. Iga aasta detsembris saatsime misse Emilyle tulumaksuteate, mis nädal hiljem niisama targalt postiga meile tagasi tuli. Vahetevahel nägime teda mõnel alumise korruse aknal seismas. Ülemise korruse tube ta nähtavasti enam ei kasutanud nagu puust nikerdatud puusliku seina orvas. Aga kas ta meid vaatas või mitte, seda ei saanud kunagi aru. Üks sugupõlv vaheldus teisega, temaga püsis kallis, vältimatu, ligipääsmatu, vaikne ja põikpäine. Ja siis ta suri, jäi haigeks tolles tolmu seas varjude majas, kus ainult üks tulisem neeger teda passis. Tema haigusest ei olnud meil vähimatki aimu. Olime juba ammu käega löönud lootusele neegri käest midagi teada saada. Ta ei rääkinud mitte kellegagi tõenäoliselt isegi mittemisse, Emilyga. Seal veel vaid kähises oli mittekasutamisest otsekui rooste läinud. Mis Emily suri ühes alumise korruse toas eesriietega massiivses pähklipuu voodis, hallpea padjal, näonahka vastanutest ja päikesevalguse puudusest kollane ning rohe. Neeger avas esimestele daamidele paraadukse aga kui uudishimulikult vilavate pilkude ning sosinal sosistavate häältega daamid vestibüüli vajusid, kadus neeger, läks otseteed läbi maja köögiuksest välja ja rohkem pole keegi teda näinud. Kaks Alabama onutütart saabusid otsekohe. Nemad korraldasidki matuse. See toimus teisel päeval kogu linn tuli vaatama, kuidas, mis Emilyle hammas otsa, kui lillede kuhilad surnuraami kohal, isa, sügav, mõtlik pastell nägu. Daamid olid matuseilmega ja sosistasid omavahel, aga muud vanad mehed, mõnedel konföderatsiooni värskelt harjatud munder seljas seisid verandal või väljas murul ja tuletasid, mis Emilyt meelde. Just nagu oleksid olnud nende hea kaaslane, kellega nad uskusid olevat tantsinud ja võib-olla isegi kurameerinud Vassides ajamatemaatilist kulgu vanade inimeste kombel, kelle minevik ei ole kaduvus, kahanev tee, vaid igavese suve hiigelsuur roheline oaas, mida neist endist lahutab vaid kõige viimaste aastakümnete kitsas pudelikael. Me teadsime siis juba, et ülemisel korrusel trepi otsas, kus keegi võõras polnud, 40 aastat käinud, on üks tuba ja sinna tuleb sisse murda. Ukse avamisega oodati seni, kuni mis Emily oli korralikult maamulda sängitatud. Tundus, nagu oleks ukse lahtimurdmine selle vägivaldne avamine paisanud toatäis kõikjale tungivat tolmutolm oli õhukese kirbe, suri linana laotunud üle kõige, mis leidus siin pulmaööks sisustatud ning ehitud toas üle luitunud roosade voodi, eesriiet üle roosak kupliga lambi üle tualettlaua, üle elegantse kristallserviisi ja hõbeseljaga tualett-tarvete komplekti. Viimaste hõbe oli nii mustaks tõmbunud, et monogrammist ei saanud enam aru. Nende kõrval oli krae ja lips otsekui nüüdsama kaelast võetud. Aga kui keegi krae üles tõstis, jäi tualettlauale tolmu sisse kahvatu poolkuu. Tooli korjul rippus ülikond, püksid hoolikalt kokku pandud ja tooli all seisid kaks tumma kinga ning jalast võetud sokid. Lamas voodis. Tükk aega me lihtsalt seisime voodi ees, vaatasime mehe lihata näo sügavat tervitust. Tõenäoliselt oli too keha kunagi väga ammu embuse asendis lebanud. Väga pikk uni, mis on pikem kui armastus mis kustutab näolt isegi armastuse grimassi. Oli mees tüssanud. See vähene, mis oli temast kõdunenud öösärgi all veel alles ei olnud voodist, kus ta lamas enam Birutatav ja ülevoodi üle mehe ning padja, tema kõrvallaotus ühtlase kihina kärsiv ning kütkestav tolm. Siis me märkasime, et sellele teisele padjale oli pealohk sisse vajunud. Keegi meist võttis midagi sealt padi alt. Ja kui me toa kerges nähtamatus tolmus, mis ninasõõrmeid kuivatas ja kirvendama pani ettepoole, kummardusime.