Kas oli naiste rünnatud või solvatud või lihtsalt ehmatatud? Seda ei teadnud täpselt ükski meestest, kes istusid tol laupäeva õhtul juuksuriäris, kus laeventilaator läppunud õhku värskendamata pöörles paisata nelja regulaarsete voogudeni näkku. Imalat pumbati lõhnavee nende oma lähila välja hinguse ning higiste kehade lehka. Ainult vill meis küll ei olnud, ütles üks juuksurist, keskealine, kõhn kahk ja liivakarva jume ja leebe näoga mees, kes ajas parajasti Kundel habet. Ma tunnen huvil meisi, tema on korralik nige. Ja mis Mini Cooperit ja andma ka. Mida sa temast tead? Küsis üks ta ametivendadest. Ei ütle see esimene juuksur, ta on vist 40 ringis ja pole abielus. Sellepärast ma ei usugi, et või ei usu kurrat. Hüüdis üks higi laigulises siidsärgis nooruki volask. Kas sa pead valge naise sõnast vähem kui Nigeri omas? Ma ei usu, et vill meis seda tegi, ütles juuksur. Ma tunnen meissi. Võib-olla sa tead, siis, kes seda tegi. Võib-olla aitasid tal juba linnast jalga lasta, sa kuradi Nigeri semu. Ma ei usu, et keegi midagi tegi. Ma ei usu, et seal üldse midagi oli. Jäägu see teie endi otsustada, poisid, kas vananevate üksikutel naistel ei teki vahele ettekujutusi, mida meestel on raske kurradi kena valge mees olete siis küll ütles tema kunde. Hakkasin linal liigutama, nooruk oli püsti karanud. Ah ei usu hüüdiste, kas sa süüdistad ühte valget naist valetamises? Juuksur seisis habemenuga käes oma pooleldi tõusnud kunde kohal. Ta ei vaadanud ringi. See on sellelt kuradi ilmast, ütles üks meestest, selle kuumaga teeksid, ei tea, mida, kas või mis Menniga. Keegi ei naernud. Juuksur sõnas oma leebel järeleandmatult toonil. Ma ei süüdista kedagi, ma lihtsalt ja niisama hästi, kui teiegi, poisid, et naistel, kes pole saak, kurradi, Nigeri semu. Hüüdis nooruk olevaid matš. Ütles üks meestest. Meil on aega küll asja uurida, enne kui midagi ette võtame. Kellel meil, kes seda uurib, hüüdis nooruk või aega, kurrat ma. Torre valge mees oled sa mul küll ütles raseeritav kunde Pole midagi õelda. Oma seebi vahusel lõuaga meenutas ta filmide habemesse kasvanud kullaotsijaid. Mäe sõna pois pöörduste nooruk ligi poole. Ja kui siin linnas pole valgeid mehi ollagi, siis võid arvestada minuga. Ehkki ma olen ainult läbi sõitev proovireisija. Õiguspoisid, ütles juuksur. Tehke kõigepealt tõde kindlaks. Ma tunnen, ulm meisi. Mis kurat, karjus nooruk, mõelda, et üks valge mees meie linnas olevaid Patš ütles Stooges ennegi. Meil on aega küll. Proovireisija pöördus toolil ümber, ta vaatas rääkijale otsa. Kas te tahate öelda, et miski õigustamine Nigeri kallale kipummiste valgele naisele? Et teie, kes tahate end valgeks meheks pidada, kiidate seda heaks? Minge parem põhja tagasi, kust te tulite? Meil lõunas pole teiesuguseid vaja. Küsis kõnetatu, ma olen siin linnas sündinud ja kasvanud kurrat küll, hüüdis nooruk, vaadates otsivat hämmeldunult ringi, otsekui püüaks meenutada, mida tahtis öelda või teha. Ta pühkis käisega oma leevendavat nägu. Olgu ma neetud, kui lasen valget naist. Mehe sõna pois, ütles proovireisija, sest kui hinnad kurrat Tratworgustuks prahvatas, lahti sisse astuv mees ei harkisjalu oma tursked keha kergelt kõigutades keset tuba seisma. Tema valge särgiga krae oli avatud peas, kandis seda viltkübarat. Mehe äge väljakutsuv pilk libises üle istujate. Tema nimi oli lend on, ta oli olnud maailmasõjas prantsuse rindel ohvitseriks ning saanud vapruse eest medali. Sõnasta teiega vaatasid seal lihtsalt siin kükitada, kui üks must litapoeg meie linnas valget naist vägistab. Matš kargas jälle püsti, siidsärk liibuskleepialt, vastand turskeid õlgu. Kummagi kaenla all oli tume pool kuulaik. Mida kogu aeg räägin, mida ma neile. Kas seal ikka juhtus midagi? Küsis üks istujast. Oksjon on õigus, see pole esimene kord, kus ta räägib meestest hirmulugusid. Kas ei rääkinud umbes aasta eest, et üks mees vahtinud teda köögikatuselt, kuidas ta lahti riietub? Mis asja? Küsis proovireisija. Mis jutt see on? Juuksur oli teda aeglaselt toolile tagasi surunud, nüüd aga nõksatus ta jälle sirgu, kael õieli. Juuksur püüdis teda endiselt tagasi hoida. Nakk, lendan pöördusi järsult rääkija poole. Juhtus, mis kuradi tähtsust sel on? Kas te mõtlete lasta mustadel litapoegadel teha? Saavad kuni üks neis saadki sellega hakkama. Mida ma neile räägin, hüüdis Patš trandus pikalt, mõtlematult, vahetpidamata. Kus, kus, ütles üks mitte nii valjusti. Räägi tasemini. Õigus, ütles Mclan. Meist siin enam rääkida. Mina olen rääkinud, kes tuleb kaasa. Ta kõigutas end päkkadele, lastes pilgul ringi käia. Juuksur hoidis nuga teises käes, proovireisija nägu paigal. Tehke kõigepealt tõde kindlaks, poisid, Ma tunne nulli meisse, tema see küll ei olnud. Kutsuge sherif, tehke kõik nagu kord ja kohus. Lendan pööras tema poole oma raevuka liikumatuna. Juuksur ei keeranud pilku ära. Tundus, nagu kuuluksid nad erry rassidesse. Kas sa tahad öelda, sõnas Mclandon. Et pead Nigeri sõnast enam kui valge naise omast. Tead sa, kurradi, Nigeri semu. Mees, kes ennist oli rääkinud, tõusis ja haarasime Klandonil käsivarrest. Ka tema oli sõjas olnud. Rahu, rahu. Arutame selle asja läbi. Kes meist teab, mis seal tegelikult juhtus. Või arutame kurrat? Mc, lendan kiskus käe vabaks. Kõik, kes on minuga, tõuske püsti. Need, kes ei ole. Lasi pilgul ringi käia, pühkides käis nägu. Kolm Mess tõusid ka proovireisija ajas end toolilt üles. Ei, ütles ta lina kaela ümbert kiskudes. Võtke see kalts mul kaelast. Ma lähen temaga. Ma ei ole küll siit linnastega kurrat, võtku kui meie emasid ja naisi ja õdesid. Ta pühkis kokku käkrutatud linaga üle näo ja viskas lina põrandale. Mclandena seisis kesktuba ning sõimas ülejäänuid. Veel üks mees tõusis ja astus tema poole, teised istusid kohmetult üksteisele otsa vaatamata. Siis tõusid nad ükshaaval ja liitusid temaga. Juuksur korjas linapõrandalt üles ning hakkas seda korralikult kokku panema. Ärge tehke seda, poisid, ulm, meis pole süüdi. Ma olen selles kindel. Lähme ütlesime Klanda. Ta pöördus järsult ringi. Tema tagataskust paistis raske automaatpüstolipära. Nad läksid välja. Uks plahvatas nende järel kinni pannes läppunud õhu võnkuma. Juuksur pühkis noad kui hoolikalt puhtaks, pani kõrvale ning jooksis tagatuppa kübarat võtma. Ma tulen kohe tagasi. Väikeste ametivendadele. Ma ei või lasta. Ta tõttas joostes välja. Teised kaks jõudsid lävel kujuks, löögist tagasi põrkus ning jäital kaelad õieli, järele vaatama. Õhk tänaval oli raske ja elutu, tekitades kurgupõhjas metalse maitse. Mis saab ta teha, ütles üks teine kordades tasakesi. Issand jumal, issand jumal. Ma oleksin sama hea meelega vill meissi, kuid tema nahas, kui ta peaksime Klandoni vihale ajama. Issand jumal, issand jumal, sosistas teine. Mis sa arvad, kas hull neist tõesti tegi seda? Küsis esimene. Mis männik kuub oli 30 kaheksane või 30 üheksane ning elas oma haige ema ja kõhna, koltunud väsimatu tädiga väikeses puumajas. Igal hommikul kella 10 ja 11 vahel ilmustab pitside ja paelakestega ehitud koduses Tanus maja verandale ning istus seal keskpäevani kiigel. Pärast lõunat heitis ta mõneks ajaks pikali, et oodata leitsakud taandumist. Siis läks ta ühes neist kolmest või neljast uuest Huaal kleidist, mis ta igal suvel endale muretses kesklinn ning veetis kogu õhtupooliku teiste naistega mööda poode, kus nad uurisid ühte ja teist kauplesid külmal vastuvaidlematult toonil hindade üle vähimagi kavatseta midagi osta. Nad elasid lahedasti, ei kuulunud küll Jeffersoni koorekihti, ent siiski lugupeetud perekondade hulka ning oma silmatorkava, veidi ülepakutud käitumise ja riietusega jättis mis Minni ikka veel keskmiselt rahuldava mulje. Noore tütarlapsena aitasid sale närvi, ergas keha, teatav eksalteeritud lõbusus, tal püsida mõne aja linnakese seltskonnaelu kõrgpunktis. Senikaua kui seltskonnaelu piirdus tema eakaaslaste jaoks koolipidude ja kirikupühadega. Ning hinnad olid veel liiga lapsed seisusevahedest hoolida. Ta vaatas, kuidas tüdrukud, kellega ta oli koos üles kasvanud, abiellusid, rajasid kodu ja perekonna. Temal aga polnud ühtki pidevamad kavalerid kuni ta endiste sõbratarid, lapsed olid teda juba mitu aastat tädiks kutsunud. Emade kõlavaid jutte sellest, milline menu tädi Minnil nooremana oli. Siis märkas linn, et on hakanud pühapäeva õhtuti pangakassapidajaga ringi sõitma. Tooli umbes 40-l lesk näost punetav, alati kergelt odekolonni või viski järele lõhnav mees. Tal oli linna esimene auto, punane kahekohaline masin. Minnil oli esimene looriga autosõidukübar, mida linnas kunagi nähtud. Ja linnarahvas hakkas ütlema. Vaen Minni. Aga ta on juba küllalt vana, et teada, mis teeb, ütlesid teised. Ja umbes tol ajal hakkas ta oma endisi kooliõdesid paluma, et nende lapsed ei hüüaks teda tädiks, vaid lõbuks. Tema ema ei lahkunud enam üldse oma toast. Kogu majapidamine lasus kiitsaka tädi õlul. Sel taustal oli Minni kirevaid kleitides tema tühjades tegevuseta päevades midagi raevukalt ebareaalset. Nüüd käin õhtuti ainult naistega naabrinnadega väljas, kinos aga igal pärastlõunal panid on mõne uutest kleitidest selga ning läks üksi kesklinn, kus ta noorukesed nõbud oma siidjategrantsiliste peade, kõhnade, kohmakate, käsivarte ja oskamatult hõõritavate puusadega lonkisin juba ringi, üksteise käe alt kinni või poistega paariti soodaveeleti ääres kiljusid ja kihistasid sellel, kui tema neist möödus ning läks edasi piki tihedat poodide rida, mille ustel kükitavad ja nõiasklevad mehed ei vaadanud talle enam järelegi. Juuksur tõttas mööda tänavat, kus tiirlevaid putukatest ümbritsetud harvad lambid rippusid otsekui tühjuses. Elutus õhus räiged ja liikumatud. Päev oli tolmu palakaid hinge heitnud. Väsinud tolmus mattunud hämara väljaku kohal kõrgus kuumuvabas kellana selge laotus. Idas taevaservalt kumas tohutu kuu. Kui ta neile järele jõudis, ronisid Mclendan ja veel kolm meest parajasti ühel kõrvaltänaval autosse. Mc. Lendan pistis oma härjapea auto katuse alt välja. Mõtlesid ümber, küsis ta. Tark tegu igatahes. Sest kui linn homme, kuule kurrat, mis juttu sa täna pole, midagi pole midagi, ütles teine sõjaveteran. Hoogsronogeen. Ulm meis seda küll ei teinud, poisid, ütles juuksur, kui seal üldse midagi juhtus. Te ju teate sama hästi kui mina, et kuskil linnas pole nii korralikke nigeraid kui meid. Ja ta teatega, et naised arvavad meestest igasugu asju, milleks tegelikult pole põhjust ja mis Minni on igatahes muidugi muidugi ütles veteran. Me kuulame ta ainult vähekese üle, muud ei midagi. Või kuulame, hüüdis matš. Kui me sellel litapojal kaela olevaid kurrat võtaks. Käratas veteran. Kas sa tahad, et kogu linn las kuulevad kurrat, ütlesime, lendan, las iga viimane kui litapoeg, kes mõtleb valgele naisele. Läheme, läheme juba teine auto tuli. Teine auto ilmus pidurite Kreiunudes tänava otsal tolmupilves nähtavale. Glendan käivitas masina ja sõitis ees. Tolm hõljus udune õhus. Selle nimbuses tundusid tänavalaternad otsekui vee all hõõguvad. Nad suundusid linnast välja. Mõne aja pärast pöörasid nad täisnurga all kõrvalteele ka selle rattajälgede kohal nagu üle koguma hõljus toll. Siis kerkis taeva taustale külmhooned tumemürakas, kus vill meis soli öövahiks. Lembene ei vastanud. Ta kihutas edasi, siis pidurdasin järsult autol laternate valguses paistis nende ees lage, sõin. Kuulake mind, poisid, sõnas juuksur. Kui ta on siin, eks ole sees tõend, et tema seda ei teinud, eks ole, sest kui see oleks tema olnud, oleks ta põgenenud. Te mõistate seda isegi. Teine auto jõudis neile järele ja peatus samuti. Mclandan ronis välja, matš kargas kohe tema kõrvale. Kuulake, poisid, ütles juuksur. Tuled surnuks, käsutasime Klandan. Lända, pimedus mattis nad endasse. Ei kostnud ainsatki häält peale nende oma hingeldamise. Kui kopsud kõrbenud tolmust, kus nad juba kaks kuud olid elanud õhku otsisid siis eemaldusid Mclendan ja patchi krigisevad sammud. Ja hetk hiljem ikes Mclandan uue ö. Ö. Kuukume verre valum idas taeva serval suurenes siis kerkis ta horisondile täites õhu tolmu hõbevalgusega, nii et tundus, nagu elaksid, hindaksid nad sulatinakatlas. Ei kostnud ainsatki lindu ega putukat. Üksnes nende endi hingamine, jahtuvat autokerede vaiksed metalli põksatused. Kuid kehad 11 puudutasid. Tundus, nagu higistaksid nad kuivalt, sest pooridest ei tulnud enam piiskagi. Issand, ütles keegi, ronime haige välja. Aga nad ei liigutanud enne, kui eemalt pimedusest hakkasid kostma ebamäärased hääled. Siis ronisid nad välja ning jäid üleni pingul lämbe pimeduses ootama. Siis kostsid jälle hääled. Hop, siisise vōi. Lööge maha, löödi see must litapoeg, mula, sosistas sama hääl. Neegretäriti auto juurde. Juuksur oli jäänud selle kõrvale ootama. Ta tundis, kuidas higi voolab ning teadis, et hakkab varsti oksele. Mis lahti, kätsinid? Küsis neeger. Mina pole kedagi teinud, jumala eesmist, Jon, kellelgi olid käerauad kaasas. Nad rähklesid neegri ümber, kes seisis nagu post hääletult tõtlikult üksteisele Ta, jäädes. Neeger, lasi käed tõrkumatel raudu panna. Tema pea pöörles kiirelt ja lakkamatult. Uurides hämaraid nägusid. Kes te olete käptinid? Küsis ta kallutades end uurivalt ettepoole, nii et nad tundsid tema hingeõhku ja haisside mängijat Hidile. Ta nimetas paari nime. Mis ma teie meelest teinud olen, mister Jon. Mclendon kiskus auto ukse lahti. Roni siis. Käskis ta. Neeger ei liiguta. Tänud. Mis te minuga teha tahate, mister Jon. Mina pole kedagi teinud. Valgel rahval skeptiline, mina pole kedagi teinud, ma vannun jumala nimel. Ta tundis veel ühe mehe ära. Roni sisse. Käskisime Klandan, ta lõi neegrit. Teised hingasid kuival vilinal välja ning jagasid pimesi hoope. Ja neeger pöördus ning haiglas vandudes raudus kätega neile vastu nägu. Rauad tabasid juuksuri suud ja ka tema lõi neegrit. Lükake ta autosse. Käskisime, Klanden. Näed, tõukasid neegrit. Too loobus vastupanust ja ronis autosse, oodates vaikselt kuninga, teised koha sisse, võtsid. Ta istus juuksur ja veterani vahel liikmed kägaras koos, et neid mitte puudutada. Pilk kiirelt lakkamatult näolt näole. Vilamas. Matš seisis väljas astmelaual. Auto hakkas liikuma. Juuksur tohterdas taskurätiga huult. Mis juhtus, hoog? Küsis veteran. Midagi, kostis juuksur. Nad jõudsid maanteele tagasi ning pöörasid linnast välja. Teine auto aeglustas sõitu, et tolmust pääseda. Mclan lisas kiirust. Viimasel äärelinna majad jäid selja taha. Kurrat küünla haiseb, teine, kirus veteran. Selle vastu sõjaravi, ütles eesmärk Londoni kõrval istuv proovireisija. Väljas astmelaual kadus Bachi vandumine, kuumaõhuvoolu. Juuksur kummarduse järsku ettepoole ja puudutas Londonit õlast. Lase mind välja, Jon, ütles ta. Hüppanguid, Nigeri semu, kostis Mc, lendan pead pööramata ja kihutas edasi. Nende taga tolmupilves kiiskasid teise nähtamatu autotuled. Mõne aja pärast pöörasime Klandan kitsale kauasest kasutamatusest konnarlikule teele. C5 kunagisse tellisevabrikusse, millest praegu oli jäänud vaid rida punakaid, kohelik ning umbrohtu ja väetidesse kasvanud põhjatud auke. MAHA kostis Mclendan, juhtides kihutavat autot pikki vanur, rattajälgi. Neeger juuksuri kõrval, lausus. Juuksur nihkus ettepoole, tee kitsas tunnel sööstis neile vastu, neist mööda oli nagu ümbritseks neid kustunud kõrgahju, õhuvool jahedam, ent täiesti elutu tõmme. Mister Henry ütles neeger jälle. Juuksur hakkas ägedalt ust kangutama. Ei, ettevaatust. Hõikas veteran. Juuksur oli ukse juba lahti löönud ning astmelauale roninud. Veteran püüdis enda risti üle neegri kallutades temast kinni haarata, aga juuksur hüppas juba auto, kihutas kiirust vähendamata edasi. Hoog paiskas raginal läbi paksus tolmu, ürbis Maltsade teeäärsesse kraavi. Tolm kerkis pahvakuna üles, kui ta seal keset kuivalt praksuvaid puitunud varsi maas kõksus ja röökis. Kuninga teine auto möödus ja kaugusse kadus. Siis ajastanud püsti, hakkas longates tagasi minema. Maanteele jõudes keeras seda linna poole ja kloppisid tolmused, riided kätega puhtaks. Kuu oli kõrgemale tõusnud ning säras lõpuks tolmust vabanenult ülal taevas. Ja varsti hakkas eemalt tolmust paistma linnakuma. Juuksur läks longates edasi. Mõne aja pärast kuulis ta automüra ning märkas tulesid tolmus selja taga tugevnevat ja ta keeras teelt kõrvale ning tükitesse nimaltsade vahel, kuni nad olid möödunud. Londoni auto tuli seekord viimasena. Seal istus neli meest ja Patš ei seisnud enam astmelaual. Nad sõitsid edasi, kadudes tolmupilve, nende kiiskavat tuled ja müra. Hääbusid. Üles keeratud tolm hõljus veel mõnda aega õhus, siis aga vajus jälle igavesse põrmu. Juuksur ronis uuesti maanteele ja Limpas linna poole edasi. Oli keskööl 10 klannale auto oma uue kena maja ees, peatas värskelt valge-roheliseks värvitud, oli majaviks ja puhas nagu linnupuur ning peaaegu sama väike. Ta lukustas auto, läks verandatrepist üles ning astustub. Tema naine, kes istus laualambi kõrval tugitoolis, tõusis püsti. Glendan jäi keset tuba seisma ja põrnitses teda, kuni naine silmad maha pööras. Vaata, mis kell on? Ütlesime Glendan kellale osutades. Naine seisis tema ees, silmad maas, ajakiri käes, nägu kahvatu, pingul ja väsinud. Kas ma pole sulle rääkinud, et sa ei istuks ja passiks, millele ma koju tulen? Ent päkkadele kõigutades põrnitses Mclandan teda omal leevendava näo ägedate silmadega. Kas ma pole sulle öelnud? Taastusnaise poole. Nüüd vaatas naine üles. Mclendan haaras tal õlast, naine seisis, alistunud ja vaatas talle otsa. Härra tee, Jon, mul ei olnud und. Sellest kuumusest. Ma ei tea, milles, palun, John, mul on valus. Kas ma pole sulle öelnud? Klandal laskis naisest lahti ja pooleldi tõukas. Pooleldi lõi ta toolile. Seal lamades vaatas naine hääletult, kuidas ta toast lahkus. Ta läks läbi maja kiskudes käigu peal särgi seljast. Pimedal taga verandal, jäida, võrk ukse ees seisma, pühkis särgiga nägu ja õlgu ning viskas särgi maha. Võtnud tagataskust püstoli, asetas ta selle voodi kõrvale lauale, istus voodile ning võttis kingad jalast. Seejärel tõusis ja lasi püksid põrandale vajuda. Higi voolas juba jälle ja ta kummardus ning otsis vihaselt särki. Lõpuks ta leidis selle ja pühkis uuesti keha. Ning vastutolmus traatvõrku surunud seisis õhku ahmides uksel. Kõikjal valitses hääletus. Liikumatus isegi putukad ei lennanud. Tundus nagu lamaks pime maailm. Halvatuna külmakuu ja laugudeta tähtede all.