10 aastat tagasi Kanadas koostatud teos Eesti vabadusvõitlejad teises maailmasõjas on seni kõige täielikum ülevaade selles Aini vallas. Raamat sisaldab ka Olaf Tammarki mälestusi Narva rindelt. Käesolev saade tahab olla täienduseks trükitule. Jutustel on tulnud palju läbi elada nii enne kui pärast seda. Alustagem ärevatest aastatest 1939 40. Ma olin Jäneda põllunduskeskkoolis nendel aastatel, see oli nagu eraldatud linnade elust ja kõigest sellest poliitilisest ärevusest, mis Eestis valitses sõja puhkemisest saadik. See ainuke asi, mis mind puudutas sellel ajal oli see, et pärast Jäneda põllundus keskkooli lõpetamist oli oli meile ette nähtud praktika ja mina, mul oli ette nähtud praktika Rootsis ja kaks nädalat enne praktikale minekut. Sakslane tungis Norrasse minu praktikal Rootsis langes ära ja, ja siis sellega ma ei saanudki välismaale praktikale minna, see oli siis aprill 1940 ja norra operatsioon. See oli 40. aasta kevadel ja selle asemel suunati mind Kuusiku riiklikusse katsejaama Rapla lähedal. Ja oli kuus kuud seal. Seal oli just see huvitav asi, et kuusiku oli sellel ajal juba Nõukogude Liidu baas lennubaas kuusiku sõit haruldaselt tasased koplit ja sinna olid maandusid ja tõusid need lennukid, kes olid osa võtnud Soome pommitamisest. Nii et neid lendureid oli seal mõis täis ja juhtus halenaljakaid lugusid, seal õppisid jalgrattasõitmist, majorit, kes lendasid jahilennukeid ja, ja sõitsid, kuid ega ringi, aga aga jalgrattaga ei oska sõita. Tegelikult see venelaste sissetungi Eestisse, meie nagu ei märganud seda kuusikul muidugi teadsime. Aga kuna nad olid kogu aeg seal juba midagi, ei juhtunud kuusikul midagi muud juhtunut. Aga kui ma koju jõudsin, siis märkasid Tartus, Tartus ja talus olid elu, oli eluga hoopis teine. Aga see oli juba novembris 40. Nii et mis edasi juhtus, oli see, kui ma koju jõudsin, praktikalt kuuekuuliselt praktikalt oma isad juure isatallu, ema ei olnud enam talusema, töötas linnas. Ja. Tartu politsei juhtkond oli kõrvaldatud, sõjaväe juhtkondadi kõrvaldatud. Isa oli töölt lahti lastud, kus isad isa töötas, Tartu telefonivabrikus oli asja. Ja oli siis nüüd maal talus. Ja kogu see õhkkond oli muutunud ja minu tulevik nii-öelda saada talupidajaks juba tundus kahtlasena. Ja isa ütles mulle siis ette, et meil on kavatsus Eestist lahkuda, see võimalus meil on. Et 41. aastal oli võimalik veel järel asujana Saksamaale minna. Kuna minu emad valdas palju keeli. Ja kui see saksa konsul oli lahkunud Tartust koos selle sakslaste äraminekuga, oli saksa konsuli üks oli üks Eesti advokaat ja see palkas mu ema sekretäriks. Ema oli olnud kooliõpetaja, valdas saksa, rootsi ja eesti keelt vabalt ja ema oli seal sekretär ja seal ta kuulis muidugi neid asju, mis mis üldiselt juhtus ja paljud perekonnad muutsid oma nime ja tehti fiktiivseid abielusid ja et kuidagi ennast päästa, sest mina olen optimist, ütles lisal, mis mõttega, et mina olen lõpetanud põllutükk keskkooli ja, ja jõe ääres, rääkis, et kes ise talu harib, kellegi käest midagi ära ei võeta, elu jääb kõik nii nagu ta on. Eestis midagi ei muutu. Eesti Eestit talud ei ole üldse sobivate kolhoosideks, sest meelonist ütleb palju metsa ja väiksed põllulapid ja ei sobi üldse kolhoosideks seda sovhoosideks meil midagi, midagi tuiga talunikes teeb ausalt, oma tööd võib seda jätkata. Jõeäär oli varese nukuvalitsuse põllutööminister, jah, just täpselt ja. Ja siis ma tsiteerisin teda oma isale ja mainin seda raadiost kuulnud ja see oli mind kuidagimoodi rahustanud. Aga isa ütles mulle, poeg, mina olen vabadussõjast läbi käinud, ma olen näinud 1000 900 viiendat aastat, ma olen näinud 1000 900 seitsmeteistkümnendast aastat, et isa oli kaitseliidus 24.-st aastast saadik esimesest detsembrist saadik. Ja küllap ta teadis rohkem, kui mina teadsin. Ja et ta ütles, et meid, meid siia jääta. Ja siis oligi see maailm muidugi väga selle vastu, aga aga Ma olin 19 aastat vana ja läksin 1000 941. aastal, 24. veebruaril Eesti vabariigi aastapäeval Tartu jaamast rongi ja Romplitseeriti kinni ja viis meid üle Leedu piiri Saksamaale. Ma mäletan, et ma veel seal saime lõpuks rongist välja. Nii et ma läksin piiri äärde vaatama ja ja seal kõndis täitorniga venelane pikka pajunetiga püssiga kõndis edasi-tagasi ja. Teisest küljest ma vaatasin, et me olime ära tulnud ühelt maalt, kus olid punased lipud lehvisid teiselt poolt piiri, nagu me jõudsime, oli ka punane lipp, ainult valge rõngas ja haakrist oli keskel, aga lipp oli punane. Nii et ei tea, kas oli õige või vale, aga aga ma arvan kindlasti, et minu isa ja ema ja võib-olla ka minu elu päästeti sellel momendil. Kus oli siis teie järgmine kodu, ei viidudki meid Saksamaale, vaid viidi sakslaste poolt okupeeritud Poola maale. Lotši lenn, sakslased nimetasid tal lits Manshaliks ja seal lähedal võiks suvilate rajoon. Ja sealt anti meile ühetoaline ruum. Siis ema pidi minema kartuleid koorima kööki ja ja isa rääkis oma sõpradega, seal arutasid, mis nüüd saab ja ja minule öeldi, et kas lähed vabrikusse ühte polti keerama, võib kruvi keerama 10 tundi päevas või lähed vabatahtlikult sõjaväkke. Kes seda ütles? Administratsioon saad, ja see need, sellel ajal seal paistis väga selgesti silma. Et Saksamaa valmistas sõjaks Nõukogude liidu vastu, see oli märtsikuu 1941. Ja, ja see, et, et nõudeliidule tuli see kallaletung ootamatusena see ei vasta mingil juhul tõele. Sellepärast, et rongid liikusid juba sellel ajal kõik ida poole varustusega ja lääne poole tühjalt. Ja see oli mätsi kuul. Ja Ma lihtsalt ei usu, et Nõukogude liidul ei olnud silmi ja kõrvu. Sõja hõngu oli õhus ja sellepärast ma läksin ka vabatahtlikult sõjas vaadake ainult vabatahtlike võetini ja siis mind võeti vastu pikka kasvu ja ja neljandal aprillil anti märsikäsk ja see oli Tšehhi alale, see oli pornolinna. Ja seal oli siis see väeosa, kus ma sain oma noorteaja missugused väeosast olid, see oli surnu pealu diviisi Relva SS surnu pealuu, diviisi Tottenkoftoottkop väeosa ja see oli eliitüksus, eliitüksus kuulus ühte nende paremate hulka, mitte nende kõige-kõige paremate hulka, sel ajal loeti, et see relva SS-diviis Adolf Hitler ja relva-SS-diviis tas väitis, et need olid vast veelgi sellekteeritumat mehed. Ja aga siis totnycopoli kindlasti kolmandas järjekorras. Ja väljaõpe oli väga ränk, kestis kolm kuud ja nutumaik oli vahel suus. Aga tagantjärgi vaadates sakslastele oli see ütlemine, et higi hoiad kokku verd. Ja see tugev väljaõpe kindlasti aitas kaasa sellele, et ma sõjast elavana välja tulin. Kohtasite seal teisi baltlasi, ainult ühte ühte meest, kes oli ka Tartust, aga tema sai esimeses lahingus kopsust kuuli läbi ja ja sellest ajast ma enam ei tea temast midagi. Nii et olin täitsa võõraste hulgas. Kolm kuud oli noorteaeg kolm kaudoli noorteaeg, see oli kõige rängem ja, ja edasi. Siis siis oligi, ütleme, aprill mai juuni oli sõda, kes oli sõda käes. Ja, ja siis saadeti meid Ida-Preisimaal ole nii-öelda rinde lähtealusele ei anna, öeldakse, ja säält juba alganute sõda algas muuseas, minu sünnipäeval, 22. juunil 41, kui hommiku vara võeti pataljon rivisse ja pataljoni ülend teatas meele noorte sõduritele. Et täna hommikul on saksa väed tunginud üle Nõukogude Liidu piiri. Ja Mul oli nagu sünnipäeva kingitus. Et nüüd kindlasti ma pääsen tagasi koduma maale ja loodetavasti aitavad kaasa selleks, et kodumaa vabastatakse. Ja ka siis, kui see Venemaale viimine oli autodega viidi veoautodega, viidi ainult niipalju ma riivasin Eestit, et üle Pihkva selle kivi tee sõitsime itta, sellel ajal oli juba, kui mind viidi, olid, oli juba Eestis lehvisid sinimustvalged lipud ja Riia Pihkva kivitee viis ja sees oli vanust täpselt ja ja sealt ma riivasin nii-öelda. Ja nägin oma kodumaad jälle, veebruar saan ütleme nelja, viie kuu pärast ja edasi viidi muidugi üle piiri Venemaale ja algasid lahingud. Ja see oli niisugune väeosa, et nagu kaotatud lahingut ei eitultudki. Ja me tungisime nii palju sügavale Kuniv Altai kõrgustikudeni. Et kui kindral Talv võttis võimu oma kätte, siis olime kõrgustikudes. Ja jaanuaris olime sisse piiratud Nõukogude punaarmee poolt. Ja seal oli kolm diviisi, oli, olid sisse piiratud. Ja see nõndanimetatud Demjanski kott ja seal ründasid muidugi venelased meid. Lund oli väga palju, talv oli väga külm, erakordselt külm talv 41 42. Ja muidugi nad püüdsid meid hävitada. Ja mõnede sõjateadlaste arvamisel on, et see Timjanski kott, kus ikkagi kolm saksa diviisi olid sees nii-öelda Eestist ida poole ja Eestist, Lätist, Leedust ida poole päästis meie kodumaad ja, ja ka teisi Balti riike. Sellest talve ohvensiivist, mis venelastel oli, oli kavatsetud kuna nad ei saanud oma selja taha jätta niivõrd suure saksa üksusi. Ja et võib-olla meie ütleme, me saime ainult pool toidunormi, kuna kõik toodi kohale lennukitega. Kõige tähtsam olimegi laskemoon. Ja meie kohalolek seal Dievjanski kotis. Võib-olla päästis Eesti Läti, Leedu sellest esimesest talve ohvensiivist, mis oleks olnud muidugi väga kohutav, kuid kui nad sellel ajal oks jõudnud siia. Nii et ma leian, et ma võib-olla teatavat osa mängisin selles selles sõja diaatris selle koha peal. Mina sain haavata täpselt üks aasta pärast kodumaalt lahkumist. 24. veebruaril 1942. Kuidas see juhtus? Ma olin vahipostil ja lund oli väga palju. Ja päevane päike paistis päeval juba kaunis soojalt, veebruari lõpu päike ja lund oli ligi kaks meetrit seal mägedes ja tuhk ja lumi. Aga lume peal oli, oli natukene nagu jäätanud lumekirme. Ja meie vastas olid Siberi kütid. Ja neete kaevusid sellesse pehmesse lumme, kaevasid tunnelit. Ja kui nad vaatasid arvatavasti kella, kui nad teadsid, kui päike, loojus, nad. Tulid läbi lumekirme ja tulistasid vahiposte. Deutsch naitarit ja mees muidugi sihtis mulle pähe ja raske oli neid näha, aga me teadsime, et nad on seal lume all. Ja ma sain kuuli paremast õlast läbi. Purustas mu õlaluu. Ülevene rinde Pihkvasse ja Pihkvast bussidega Riiga. Ja Riias küsiti minu käest, et missugusesse kodumaa laatsareti ma tahan minna. Nad mõtlesid muidugi Saksamaad ja mina ütlesin, mina tahan tulla Tartusse. Siis öeldi mulle, et see ei ole mitte koduma laatsaret, et see on sõjapiirkonna laatsaret. Mõtlesid, aga Tartu on minu kodulinn ja nad siis ma olin ainukene haavatu selles transpordis, kes Riiast tuli Tartu ja ma öösi jõudsin Tartu jaama. Läksin jaamaülema juures, tellis välja selle punase risti auto või sõjaväe aute, viidi mind lina tänava algkoolimajja laatsaretti ja tõesti arvestati ühe mehe soovi ja sest ma olin kohe täiesti ütleme, nõudsin seda. Selgus ka hiljem, et, Piirkonna Latsarettidest ei antud puhkust, vaid tuli minna tagasi rindele. Aga nendest nõndanimetatud kodumaa kodulatsarettidest või häimat Latsalettidest, sealt anti igale haavatule puhkust. Aga seal laatsaretis lina tänaval oli palju, oli eesti haavatuid, väga palju sakslasi, kes olite külmetus, oma varbad, kõrvad, ninad külmetanud selle, nad ei oskanud ennast kaitsta. Ja eestlased olid haavatut ja neid oli palju ja see arst palus mind, et kas mina ei tõlgiks Nende haavatute küsitlemist saksa arst ei valdanud eesti keelt. Ja ma olingi siis kui ma juba paranemas olin, siis olin arstile tõlgiks. Ja tema siis nagu no siis mind sellega ja ütles, et, et vot puhkust sul ei ole olnud ja puhkust sa ka ei saa. Aga et me saadame sind Saksamaale ja siis särtsad puhkuse saatsid minu juba siis paranenud mehe lennukiga Königsbergi ja seal sanitarid, tulite daamiga minte haiglasse vedama, mõtlesin, maksan kõndida eieiei kohe pikali maha ja kanderaamile siis latsele, et ma mäletan, oli kõrged trepid viisid ülesse nagu mäe otsas nad see tagumine mees tõstis oma käed üles. Alumine mees käis küürus, et mind sealt treppidest kanderaamiga üles viia. Väga imelik valik. Kui pikk oli haavatu puhkus? Kolm nädalat, kolm nädalat, kas teil õnnestus näha ka oma koduseid ja ma, ma palusin, et mind saada vahepeal isa ja ema olid saanute tööd kottenhaafini linnas, mis on. Läksingi tüniasse ja võikotenaathnisse ja olin seal kolm nädalat. Ja siis tuli uuesti rindele, sõid? Jah, ei, seda ei olnud, sest see Relva SS-diviis tortnikop surnu pealuu oli kannatanud nii raskeid kaotusi seal Dievjanski kotis. Nad murdsid sealt välja aprillikuus ühe niisuguse, nagu öeldakse, kotil oli nagu pudelikael. Väljaspoolt murti sisse ja seestpoolt välja ja nimelt diviis tuli välja 700 meest, kes ei olnud haavata saanud, kes ei olnud surma saanud. Ja need mehed viidi Prantsusmaale uueks formeerimiseks ja siis mind viidi gaasist pärast puhkust viidi Prantsusmaale. Et uuesti diviisi koosseisus formeerida. Diviis varustati täiesti uute relvadega ja see minu pataljon, esimene esimese rügemendi esimene pataljon pandi tankettide peale. Tähendab, John, niisugune saksakeelses Panther vaagen, kus juht ja ja radist istuvad all. Ja taga on suur kast, kus on kaks kuulipildujat ja seal üheksa meest sees kes selle kastiga sõita sele, ta näeb kirstu moodi välja. Me nimetaksimegi kirstuks olid need Saksa sõjamasinat või Saksa Saksa sõjaväes ja et sellega sõita, ütleme, rünnaku lähtealusele. Ja siis mehed on puhanud, hüppavad sealt välja ja ründavat, kuna masin pöörab ringi ja tulistab vaenlase positsioone, veel ümberpööratud sellest midagi soomustransportööri taolist, midagi sarnast ja ja mina õppisin autojuhtimist ja pärast sai niisuguse transportööri juhiks, ütleme nii. Mittejuhiks allohvitseriks vait, selle masina ju juhiks ja siis olime siis manöövrites nendega, miks ta Prantsusmaal moodustati, oli see, et Prantsusmaal soe kliima, et sai ka talvel teha väljaõpet ja veel välja õppelma pidi see väljaõpe nägi ette, et sa pidid hüppama välja sellest kastist. Ja siis rünnakule minema, juhul kui nüüd see masin saab pihta, siis ka see juht ja radisbisid välja hüppama ja mina hüppasin välja, hüppasin ühte põõsasse, oma arvates, aga põõsas oli vana. Hüppasin jalaga kännu pihta ja jalg paistetas üles. Mind viidi Portoosse, seal tehti operatsioon, mädanema läks kõik, küllap see toitlustus ja vitamiinide puudus aitas sellele kaasa, et iga väike, kui põrutus läks mädanema ja oli siis kaua aega haiglas, kuna seda haava hoiti lahti, et kõik mädahaavast välja valguks. Pärast seda, kui kui ma paranesin, oligi diviis oli juba läinud uuesti rindele Harkovi alla ja sain ka puhkust, ikka pärast vigastust antakse, kus ja siis puhkusel ma kohtasin üht Eesti diviisi seekord eesti brigaadi meest, väga head sõpra, tartust ja söötle, soolased mikspärast sa seal sakslaste hulgas oled, tule ära meie hulka. Mulle see mõte väga meeldis ja ma tegin avalduse, et pääseda eesti brigaadi. Põhjendasime oma avalduses seda, et ma olen vabatahtlik kõigepealt. Teiseks ette. Et ma olen juba rindekogemustega ja, ja väljaõppega, et võib-olla ma saan kasuks olla Eesti brigaadi moodustamisel või nii ja siis viidi mind sinna heidelaagrisse. Ja seal ma ehkki ma ei olnud allohvitser, anti mulle jagu üksjagu. Minu väljaõpe oli sellel ajal miinipilduja ja ma tegin selle jaole, miinipilduja väljaõpet ja minu jagu oli väga edukas, kuna ma õpetasin mehi eesti keeles. Kuna need saksa allohvitserid minust mitu kraadi kõrgemal Evaldanud eesti keelt ja ja muidugi võib arvata, kuidas mehed suhtusid nendesse ja ja kuidas kuidas ka väljaõppeväljak kujunes. Minu puhul seda ei olnud, et me võitsime, minu jagu, võitis kõik need positsioonile mineku kiiruse, tulistamise kiirusetulistamised, täpsuse võistlused, metsa oksud, orienteerumise jooksud ja alati saime ühe pudeli ja siis see, see nende võitude puhul ja mina võtsin meestega selle pudeli, tegime siis kamba peale tühjaks. Sakslased väga olid vihased mu pääle kõigepealt, et ma ei olnud allohvitser, ei olnud nende Nende aukraadis. Teiseks. Teiseks see, et, et minu jagu oli nii edukas. Ja siis kutsuti mind rügementi ühel päeval ja küsiti mu käest, et kas ma tahan minna sõjakooli. Ja maa oli muidugi väga nõus sellega. Ja saadeti meid siis 600 meest patteltsi eelkursusel eelkursus kestis kaks kuud. Selle eelkursuse jooksul praagiti väga palju kandidaate välja. Kuna mitte sellepärast, et mehed oleks halvad olnud aga vähese saksa keeleoskuse tõttu. Võib-olla ei orienteerunud, oli ka üksikuid distsiplinaarküsimusi. Kui mehed jäid näiteks linnaloa alt tagasi tulles pool minutit hiljaks, seal nõuti väga tugevat distsipliini, et see oli minu tegelikult minu kolmas välja. Teine oli seal Prantsusmaal, kolmas väljaõpe, oi, võib-olla veelgi. Kuna siin nüüd katsuti selekteerida välja nendest meestest ohvitsere ja see patteltsi sõjakool oligi välismaalaste väljaõppekohaks Sali soomlasi, norralasi, Hollandlasi Valoone, kaame, taanlasi, lätlasi, leedulasi ei olnud. Ja eestlasi meie, eestlased moodustasime, noh, niisuguse kena tugeva kompanii sealt pärast, kui need, kes sellest esimesest sellektsioonist väljala langesid, need läksid allohvitseride kooli. Kui palju nad seal lõpetasid, ma ei tea. Ja siis tuli järgmine etapp oli, sistan ohvitseri eelkursused. Ja see oli siis juba seal juba rohkem teoreetilist, aga oli ka väga palju kehalisi harjutusi ja nõuti väga tugevaid sportlikke saavutusi. Tuli täielikult täita saksa spordimärgi nõuded ja nõuded ei olnud vast. Aga kuna neid oli mitmeid, ka minul oli raskusi näiteks kuuli kuulitõukega. Aga lubatud oli kuulitõuke asemel kahe kiviheide, see tähendab ühe käega ja pärast teise käega kiviheitega. Ma täitsin selle normi ära. Kummast hülaste haavata saite paremast kandis ja see võist laen olija paremast õlast küllatus ja tegi selle oma muudel aladel ilma, siis täitsin mitte just hiilgavalt, aga täitsin neid nõudeid ja sain selle spordimärgi kätte mis oli tingimata vajalik ohvitseriks saamisel. Ohvitserikursuse eelkursuse järel praagiti jälle mehi välja mitte ainult eestlaste hulgas, vaid kõikide hulgast, nii et tegelikult eestlasi lõpetas 59 meest. See oli nimelt aktiivohvitseri kursus. Mitte niisugune reservohvitseri aktiiv kestis üheksa kuud. Sõjaoludes meie, eestlased meie käest nõutiga ratsutamisoskust, kuna Eesti diviis oli nende relva SS diviiside hulgas ainukene kes ei olnud mitte motoriseeritud, vaid Possueeritud ja jaagu transpordiga. Jah, oli väga paljude hobustega, mis oli tavaliselt Saksa Wehrmachti diviisidele, oli, oli hobuse. Aga millegipärast meil ei olnud antud, mis nagu teistele ses diviisidele olite veoautot, millega ka mehitransporteeriti. Ja selle tõttu me pidime ratsutamist õppima, kuna mina olin Hugo Treffneri Gümnaasiumi noorkotkaste malevkonna ratsarühma liige, olnud kolm aastat ja olnud ratsutamist õppinud Lembitu kasarmute startus Ratsarügemendi ohvitseride juhatusel. Olin nende teiste eestlaste hulgas nii-öelda parim ratsutaja. See jälle ei meeldinud selle ratsainstruktorile seal sõjakoolis ja ta hakkas piitsutama neid hobused, arutas ta, tegi seda kõikide noortega, et, et näha, kuidas, kui kaua nad seal sadulas püsivad ja tõkked pandi ette ja piitsutati ja aeti need hobused marru. Maneezis ja mehed üksteise järel kukkusid turbamulda. Ja mina jäin sadulasse. Ja siis ta piitsutab minu hobust veel ja lõpuks, kui ma ikka sadulasse olin jäänud ja kõik tõkked ilusti ületanud, siis kutsus mind oma jõulisestolte varem ratsutanud. Sest Eesti ratsarügemendis käis õppus poola kooli järele. Seda see mees oli märganud. Mulle muidugi midagi paha sellest ei tulnud, aga aga oli, seal oli meel kah muidugi, mis seoses natsismiga oli meil ka nõndanimetatud. Poliitiline väljaõpe, üksikud tunnid, poliitloengud, poliitloengut ja, aga aga meile öeldi juba etta, aga et, et me võime täielikult oma arvamust avaldada. Ja minu mul oli hea sõber, kes oli just gümnaasiumi lõpetanud, istus minu kõrval loengu ajal ja teadis täpselt ajalugu aastaarvud kuupäevad ja kõik. Mina teadsin muidugi ka. Ja ükskord lektor ütles. Et nutika, sakslased on kõik Eestis kõik head teinud, kõigi kultuuri toonud ja kõike, kõik on ikka sakslaste teenus. Ja ma võtsin sõna ja ütlesin, et et see just täpselt nii ei ole, sellepärast et sakslased kasutasid eestlasi orjadena ja teooriatena. Ja selle peale vastas instruktor, et see samm oli ka Saksamaal sellel keskajal. Feodaalajastul. Ja mina julgesin sel puhul öelda, et jah, Saksamaal orjastasid saksa mõisnikud saksa talupoegi aga Eestis orjastasid saksa mõistlikult eesti talupoegi. Ja selles on see vahe. Ja sellest mul midagi paha mul sellest ei tulnud. Arvatavasti nad nende välismaalaste suhtes olid nii-öelda leebemad. Hollandlased olid väga hääd ajaloos ja väga hääd ujumises. Norrakad tõid väga hääd suusatamises. Eestlased olid mitmel alal väga head, kõige halvemate, kes ei oskanud ujud hoidvaloonid ja meil tuli ka hüpata kümnemeetrisest tornist edaspidi ja tagurpidi vette. Ja siis hollandlased, tõid need valloonid sealt basseini põhjast alati üles. Nad pidid hüppama, muidu nad ei saanud ohvitseri eksamist läbi. Nad hüppasid ujuda, nad ei oska. Nii et. See oli omaette naljanumber. Hollandlased jälle ei oskanud suusatada, hästi uisutasid taga ja meil oli õppusi ka talvel. Suuskadega mäletan, minu kõrval oli üks, üks hollandlane, kes Hähkis Puhkis. Ja lõpuks võttis suusad jalast ära. Oli põlvist saadik lume sees tammus ringi, üleni higine, üleni higine ja oigas ja ja kui ma ta kõrval lamasin, ta, ma kuulsin, kuidas ta ütles, et taevaisa saada kuuma vihma. Nõnda hollandlaste hulgas oli üks rüütliristi kandja, kes oli Ühe ainsa lahingu ajal üheksast vene tanki purustanud. Aga õppuse ala olime kõike tööriietes, aga kui linna läksime, pidime panema paraadi, ülikonna selga ja sisse Hollaslanali alati pani valge särgi ja rüütliristi sinna rippuma. Ja siis väljaspool kasarmud pidid siis tema välja õpetajate ohvitserid teda tervitama, enne kui tema neid kasarmusse asi oli ümberpöördult. Väljaõppe lõpule oli meil puhkeaeg ja suusalaager alpides aga Itaalia poole peal. Ja sealt tagasi tulles oli siis kooli lõpetamine seal suusalaagris, muuseas norralased, saite kõik esimest neli kohta suusatamises ja eestlane oli viies. Hollandlased muidugi vist ei saanud suuski alla. Aga siis ele lõpetamine oli siis pärast seda kohe ja olime siis saime lipnikuteks, oli standartne ooperi, Juncker oli see nimetus saksa keeles. Ja küsiti, et kes soovib veel mingist eriväljaõpet saada, seal on nimelt jalgväekahurit, seal on, ütleme, pioneer ala sideaala ja, ja tankitõrje. Kuna sellel ajal olid välja tulnud sakslasel sakslastele uued tankitõrjerelvad, tankirusikas ja tankiahjutoruks nimetatud riistapuu võiks olla Panzer, Faust oli ja teine oli offen Roor. Ja, ja, ja see, nende, need olid väga efektiivsed relvad. Ja mul oli huvi, kuna ma olin juba nendesse sõitvate Skirstudes sõitnud, ma teadsin, mis see tähendab, või võiks tähendada, kui niisugune koht pihta saab. Nii et ma tahtsin teid selle teise poole pääl olla, kes selle lasu sinna laseb ja saadeti kaheks kuuks eriväljaõppele tanki tõrje alal. See toimus Tšehhoslovakkias Praha ligidal ja seal oli igasugu igasuguseid ohvitsere, koosse, oli seal majoreid ja kaptenit ja ja mina olin muidugi ainult lipnik. Ja pärast seda siis oli siis komandeering eesti diviisi juure, kes maikuul oli juba Narva rindel. Ja Narva rindel anti mulle 46. rügemendis tankitõrjekompaniisse Anti mulle rühmaülema koht. Mul oli kolm pikka kahurit ja positsioonid olid natukene jõest eemal. Kahuri tõid väga hästi varjatud ja neid ei tohtinud üldse tulistada, et mitte näidata nende asukohta. Nii et elu oli kaunis rahulik sel ajal rindel. Ja seal ma sain siis ka ülendust leitnandiks. Või saksa keeles SS Hunter Storm füüraviks. Ja pärast seda kutsuti mind rügemendi, ma käisin vahepeal ka veel noori toomas. Vist jõhvist töine noort täiendust juure eesti diviisile, see läks ka kõik hästi, ehkki ehkki meil oli õhurünnakud selle ajal ja oli kahh kahurväe tulistamist, aga ükski nendest noortest pihta ei saanud. Ja kui ma need noored siis üles rivistasin seal rügemendi juures, siis oli mul hea meel, et ma sain sellest läbi. Ja siis rügemendi ülem küsis, et kas ma ei taha mitte pataljoni adjutandi kohta üle võtta, oli rügemendi ülem Tuuli Tuuling ja 46. rügemendi ülem oli kolonel Tuuling. Ja et ja ma muidugi see on, ütleme ühele leitnandile ei pakuta tavaliselt pataljoni adjutandi kohta, see on, ütleme normaal haloldesse on kapteni koht. Ja. Tuuling ütles, et ülemus on major Kurg, kes ei kanna Relva SS tunnuseid. Ja kellele, kes ei, ei taha saksa adjutandi ja meil ei ole kedagi teist praegu talle anda, kui kui teie lähete. Nimi oli mulle väga tuttav, kuna meie elasime kõrvalmajades. Ja major Kurg oli Ratsarügemendi eskadroni üle ja minu isaga võistelnud laskevõistlustel ja mina olin tema tütardega palli löönud õue seal oma noorepõlves ja ja nii, et ma läksin hea meelade meelega tema juure ja esinesin ja ja kui ma nimetasin teda esse Storm pan füürariksis, tema ütles mulle väga lihtsalt. Mina ei ole ses turban füürer maal eesti major.