Tere päevast, head klassikaraadiokuulajad, kultuurielu, saade, sallid alla ja on taas eetris, mina olen koer ning täna räägime linnaosa päevadest. Minuga koos stuudios on Supilinna päevade korraldaja Kadri Haamer. Tere. Tere. Ning Karlova päevade korraldaja Eha Mets. Tere. Ja siis ka Ahto külvet Kodanikuühenduste aktivist, kes on samuti Karlova seltsi ja Karlova päevade jooksul palju tegev olnud. Aga alustamegi Supilinnapäevadest, sest need ju asja läbi said ja Cadilt kui korraldajalt võib küsida nüüd nagu distantsi lõpetanud sportlaselt, et mis tunne on? Ma olen väsinud seda esmalt, aga mul on hästi hea meel, sest päevad tõesti kulgesid väga hästi. Kõik läks ootuspäraselt, aga toredasti korda inimestele meeldis kell kaheksa platsi päevalmid, ilm ei soosinud. Ta ei sadanud küll õnneks vihma, aga oli natuke liiga külm. Aga selle eest oli rahvast ikka endiselt palju ja palju peresid, kellele see oli suunatud või noh, minu minu soov oli, et palju tuleks peresid välja ja lapsed saaksid hullata ja selleks korda. Nagu ikkagi vaadata Supilinna tirinat ja seda pilti, mis aprilli alguses valitses seal supiplatsil, siis ilmselt läks palju paremini, kui karta oli. Toona oli ikkagi lumi maas. Ja sest, et see oli, see, oli üks ime, et lumi sula suhteliselt hilja, aga plats oli täiesti kuiv. Kui palju sa vahem Supilinna päevadel käinud olid või selle meluga seal kokku olid puutunud? Mitte väga 2010 maa, noh olles siis doktorant, et olin juhuslikult Tartus, kuigi ma olen tartlane, aga siis ma elasin Tallinnas. Ja ma sattusin Supilinna päevadel aga täiesti juhuslikult patsipäevale ja siis noh, see oli tore senini ämm 2011 Ma juba elasin ta siis supilinnas, aga ma olin just oma väikese lapse siis saanud või meie oleme, olime saanud oma väikese lapse ja ma olin kodus, nii et ma käisin platsil vähemalt läbi ainult tunniks, nii et tegelikult jah, ja need on kaks, kaks siis aastat, kus ma olen olnud kuidagi kokku puutunud nende päevadega ja nüüd siis hakkasin kohe korraldama jama. Nii et see koheldamine oli mingis mõttes nagu hüpe tundmatusse ka, et kas inimesed tulevad kaasa või kui abivalmid nad on või kui palju neilt eeldada saab? See oli jah, päris, nüüd lõpp lõpusirge ja kogu selle protsessi läbi käinuna on väga hea tunne, et tõesti tõesti jõud liitusid, aga vahepeal oli küll selline tunne, et ei ole aega, seda tehakse, neid päevi korraldatakse vabatahtlikkuse alusel. Ja kui mina alustasin, ma mulle tehti ettepanek suhteliselt hilja ja siis ei olnud rahasid ja ühesõnaga see oli selline üsna närviline aeg, et et ma olen ka küsinud kulkast raha varem ja ma tean, kuidas, kuidas peab selle asja esitama ja ma ei teadnud paljusid, ma teadnud kontseptsiooni, mulle tundus, et see on võimatu. Me ei saa mingit raha, milleks väga hästi. Ja, ja tõesti, me saime raha ja, ja tuli tulid päevad toredad, nõnda et lõpp hea, kõik hea. Ilma kui palju sa Karlova päevade korraldajana ise Supilinna päevadel käid ja vaatad sellise pilguga ringi, et et mida teha samamoodi mina teha teisiti. No see aasta ma just läksin sinna platsi päevale selle pilguga, et, et ma vaatan üle, mõtlen, et mida mida, mida uut ja põnevat seal on. Ja mulle meeldis, et seekord oli, oli, oli seal platsi päeval palju palju tegevusi suunatud tervele perele, et lastele oli seal väga palju tegemist. Et just see võib-olla oli, oli mõte, millega mida silmas pidada Karlova päeval. Selle platsi päeval mõtlen. Mis kavast silma hakkas Supilinna päevadel ja mida on näha Emadi Karlova päevade kauba lisandumas kodanikukoolitused veel kõikvõimalikel eluks, vajaminevatele? Või kõikvõimalikes sellistest tegevustest, mida on vaja või et see on hästi huvitav, et ta ei ole lihtsalt nagu kultuurifestival, vaid ta on ikkagi ennekõike selline inimeste elufestival või. See jah, hästi, hästi, hästi, tore veel, siinkohal tahan ära märkida, kuna see on kuidagi jäänud anati unaruse unarusse ei ole, ma ei ole maininud seda, et tõesti sellel aastal kaks olulist asja tuli Supilinna, et avati päikesekell statsionaarne siis kartuli- ja herne tänavanurgal ja siis ehitati külakiik ja ja kiigu ehitusse kestis üks terve pühapäev ja neli õhtupoolikut ja see oli, see oli võimas. Nendel päevadel oli veel selline tunne, et ma ei tea, me vist ei jaksa, me ei jõua, sest et noh, kes vähegi sai, tuli, aga ta sai valmis, ta sai väga uhke, väga ilus, valmis ja ma nüüd on käinud iga päev noh, mingi põhjuse tõttu kuidagi seal platsist mööda ja see on alati töös ikka alati keegi kiigub, et see on nii suur rõõm. Kui palju Irma Karlovas praegu siis palju neid jäänud on, ei ole enam kolme nädalatki jäänud, kaks nädalat, kaks nädalat on jäänud, et kui palju sa seal tajuda, et inimesed tulevad kaasa, et selts ja kogu see kogukond tulevad, tulevad kaasa ja ja ütleme sellised, mitte muul ajal nii aktiivsed inimesed, nemad on valmis selle ütleme Karlova päevade korraldamisse panustama. No ütleme nii, et neid aktiivseid korraldustoimkonna liikmeid on ikka üllatavalt palju ja on, on ka kindlaks kujunenud selliseid koostööpartnerid, kes võib-olla alati ei ole nagu iga aasta valmis tulema ka asi selle seekord võib-olla on meil mingi uus idee ja siis nad on valmis panustama ja meil on ka väga aktiivne Karlova seltsi linnaruumitoimkond, kellel on, kellel on palju uut ja põnevat pakkuda sel aastal. Ahto, sa oled mõned head aastad Karlova seltsi juures tegev olnud, kui palju selle Karlova seltsi loomisel ja käigus hoidmisel oli õppimist Supilinna seltsilt, mis on minu teada siis vanim Tatu pidevalt tegutsev linnaosaselts? No inspiratsiooni me saime sellest, aga me tegelikult meil on sihuke huvitav sümbioos tegelikult seltsidega, et ma praegu just vaatasin seda külakiike, tundsin suurt positiivset kadedust. Et midagi saab tegelikult ka ära tehtud, et lihtsalt ei piirdu nagu tänava sulgemisega üks kord aastas, vaid mingi asi jääb alles, onju ja mul on tunne, et ma tegelikult vaatamegi üksteise peale sellise hästi sõbraliku positiivsusega ja meie vähemalt Karlovas täiesti teadlikult üritame kogu aeg siduda neid tegevusi alates sellest tegelikult Karnapäevad algavad supilinlaste saabumisega mõnel muul alusel kuni, kuni siis selleni, et me tahame lehte, saavad alati mingisugust teksti nagu, nagu suppi seltsid ka. Ja no muidugi need tegelikult need seltsid on natuke erinevad, et selles mõttes supelin on, karv on röögatult suur, tegelikult on sihuke paraja linna mõõtu juba mis ta nagu koostööpartnereid on nagu lihtne leida, kui meil ongi seal neli või viis kirikut, eks ju, lasteaedu pinu. Et noh, supilinnas nagu on need inimesed on isegi olulisemad tegelikult. Et see on nagu selline erinevus, aga muidugi ja me vaatame alt üles, supiline tegelikult sa muidugi vastupidi Karlova mäe otsas, nii et aga noh, eks me ürita siis alt ülesse vaatega. Kui sa sümbioosist räägid, siis tõepoolest inimesed suhtlevad omavahel ja ja elades ise Karlovas olen ma tegelikult ka Supilinna seltsi liige ja näiteks seal minu ela elukoha taga, Kitzbergi tänava lõpus oli eile Supilinna päevadel üleval Supilinna seltsi, lipp oli üleval, nii et ilmselt neid mõlemas kuulujaid või ennast mõlemaga seostajaid on veel, aga kui palju, ütleme kui palju Karlova selts on jälginud neid, et kriisiolukordi või konfliktsituatsioone, mis supilinnas on ja ütleme, nende lahenduskäikudest õppinud, sest et praegugi supilinn on meedias nende Oa tänava garaažide ümberehitusega seoses ja ja sama niimoodi äsja on Karlova olnud meedias seal nii mõnegi maja noh, mitte ümber konstrueerimisega ikkagi mahavõtmisega ja uuesti üles ehitamisega, kui palju, ütleme sellistes olukordades üksteiselt õppimist. No kas see olukord on üsna masendav, tegelikult kui täitsa linna poole vaadata, aga kui on mingid ühiskirjade kirjutamise, siis, siis me oleme tegelikult üheskoos neile kirjadele alla kirjutanud. Ja mäletatavasti ka Karlova seltsi põhikirja sai siis see lause, et me esindame kogu Tartut. Siis kunagi oli supina seltsile seda nina peale visatud, mis ta kobiseti, et vaadake, mis saadesse majaste räägite. Mis noh, minu jaoks on täiesti arusaamatu suhtumine. Ta võiks muutuda, et viimased arengud küll ei näita, et midagi paremaks väga oleks läinud, aga aga me oleme väga kursis, et nüüd oli ka ju lodja peal, oli. Eks arutelu eelmisel nädalal Supilinna päevade raames mis tariga inimese linn Tartu või midagi sellist ja seal kiskus natuke kandiliseks. Et seda arusaamist jäi minu arust küll väheks, siin linnapoolse esindaja, kelleks oli siis Urmas Kruuse Et ma mäletan, ma olen seda ilmselt siin saates ka vahem tsiteerinud, aga aga ma ei väsi seda meelde tuletamast. Et kui Supilinna selts oli alles tekkinud ja siis oli arutusel, see pani planeering siis linnaametnikud olid ikkagi siiralt ehmunud, kui Ki tuli seltsilt üle 20 parandusettepaneku. Tavaliselt on ju niimoodi planeeringute arutelud, et tuleb kaks vanaldast naabrit, kes muretsevad selle pärast, kas päike paistab, siis enam ei paista, siis saadakse need asjad kuidagi rahulikult kokku lepitud ja minnakse laiali, aga ühel hetkel oli linnavalitsusel vastase organisatsioon, kes kus hulga parandusettepanekuid ja ametnikud lausa solvunud, et noh, kas te ei usalda meid või mis need siis äkki lahti on. Ja kui läks nende teemade üle arutlemiseks, siis nad olid sunnitud tunnistama, et suurem osa nendest lahendus ettepanekutest on vägagi põhjendatud. Ja vähemasti mõne aja jooksul on tunda, kuidas need mõlemad linnaosaseltsid on juba muutunud jõuks, mis, millega nii linn kui asendajad lõpuks peavad arvestama. Nad ei tagane ja nad ei allu igasugustele sellistele. Psüühilistele või füüsilistele finanssilistele mõjutusvahenditele ütleme nii. Aga, aga kui palju te igaüks omas linnaosas olete reaalselt kokku puutunud sellise maailma maailmad kokkupõrkega, et ühel pool ongi lahendajat, kes ütlevad, et see linnaosaselts on täielik nuhtlus ja ta ei lasegi midagi siin teha ja ja see kõik on siin aegunud, tuleks buldooseriga maha lükata ja teiselt poolt on siis need inimesed, kes seda keskkonda säilitada tahavad. Kui palju ta seda niimoodi igapäevaselt tajuta? Mina tajusin seda sõbralikul viisil, meie kõrval olevad kinnistud müüdi meil oli ka alguses endale soovis ära osta. Ja siis me puutusime kokku siis Supilinna seltsi juhatuse esimehe Mart Hiiobi kana, keda me loomulikult tunneme, kuna me oleme ka seltsi liikmed ja aga see oli ennem nende päevade siis Supilinnapäevi korraldama asumist. Ja siis Martesti sõbralikult rääkis, et miks ikkagi ei saa seda kinnistu korda kasutuskorda muuta ta ennem seda me olime kuulnud arendajatelt siis sellist sama hoiakut Supilinna seltsi, noh mitte nüüd otse mardi pool mardi vastu, aga et jah, need on sellised lollid ja ajavad siin mingit oma jura. Aga, aga, aga tegelikult tõesti see, mida nüüd Mart ja siis on ka veel Aliis liin, kes küll ei ole otseselt arhitektuuriga nii tugevalt seotud, aga ühesõnaga nemad kahekesi ja veel siis ärksate supiline seltsi liikmed oskavad hinnata. Ta just nimelt seda ajaloolist traditsioonilist linnaosa kujunemist ja neid kasutamiskordasid ja ei lase, ei lase areneda. Tal endal üle pea astuda. Et see on tegelikult väga mõistlik, sest et ratsa rikkaks tahavad saada ju arendajad peaaegu kõik ja, ja see, kui hoolimatult nad on, see on hämmastav, et et ütleme just, see on see nagu polaarsus, et need päevad Supilinna päevad näitasid seda ühtehoidmistunnet, seda, seda perekonda tõesti kõige laiemas mõttes ja siis ja siis see hua tänava jõhkrus, mis toimub hetkel, et see on mõtlemapanev, tegelikult loomulikult tekitab meeletut viha Oskad sa Karlova poolt kommenteerida, kuidas sellised maailma põrkumised toimuvad? Ma pean ütlema, et ma olen suhteliselt hiljuti liitunud Karlova seltsiga ja mina näen pigem nagu seda poolt, et kuidas selts ennetavalt proovib juba mingeid küsimusi lahendada. Näiteks tuues 18. mail sellise mängulise päeva pargi maketti linlastele eksponeerides juba nelja valminud päeva pargi maketti ja näidates näiteks endise kasekese restorani esimesi eskiislahendusi Nafta sul on suur kogemus kõiksugu selliste põrgete koha pealt, et ilmselt sa oskad neid näiteid väga palju tuua, kus nad on tekkinud ja kuidas neid unes ka maanduda. Nojah, tegelikult on olemas ka arendajate seas normaalseid inimesi ja toredaid inimesi, nagu neid leidub ka linnavalitsuses. Aga üks hea näide on Eha tänaval, kus on siis vanamuusikamaja ja selle arendaja on võtnud seltsiga iseseisvalt kaks korda ühendust ja näidanud oma plaane ja Me oleme andnud nõu, et, et see oli nagu selline noh väga, väga rahulike positiivne lahendus ei olnud mingit sõdimist, ei olnud vaja kellelegi siin aja ajakirjanduses mingit pori loopida või päris pori loopida nagu päriselus, nagu sa loa tänapäeval on toimunud. Aga seda on natukene vähe, et mul on nagu viimasel ajal on. Et just see, mida ma ütlesin, tegelikult seltskond päris palju, et me oleme päris palju asju äramiseks, pudelis, kaasamisse veega, mõtlemise ette mõtlemisse. Mõnega hakkab selline usk sellisesse linnavalitsuse erapooletuse hea soovikusse kaduma kui päris aus olla, sest see näeb sihuke noh, need viimase aja näitena just eriti sellised, kus tegelikult ju ma päriselt ei saa aru, mille eest või kuidas see linn, linn on töötanud. Et, et see ei ole nagu päris minu jaoks ei ole selge vähemalt ei ole. Ei, tundub see mitte aus. Aga noh, tore muidugi on, samal ajal kui räägitakse kaasamisest ja kaasnevast eelarvest, aga aga kaasamise tihtipeale see sisu jääb nagu ära, et et see on pigem nagu verbaalne sihuke lause, mida visatakse, et meil on kaasav eelarvetulemus, mis seal siis mingi promill vist linna eelarvest, eks ju, mis siis visatakse nagu jagamiseks, et noh, sellest ei piisa, kaasamine midagi muud kaasamine ongi see, mida seltsid tegelikult teevad. Ja kui nüüd neid ausalt ja heatahtlike linnaametnikel rohkem siis tegelikult seltsid ja on valmis päris palju ära tegema ja aitama kaasamise, sest ma olen nagu Karlova seltsi poolt päris mitu korda pakkunud, et aga Karla puutuvat kaasamist tegevused võivad olla saada tehtud Karlova seltsi abiga. Ja sõlmetad siis üks päev pärast tähtaega saata kirju või siis või siis korraldada kokkusaamisi. Ma tea reede lõunal või no mingisugust tobedaid nagu, nagu nagu üritasid kõike, tähendab Karlova seltsi Karlova seltsi ruumides ka või kunstikoolis meil nüüd ruum on inimesi ka, kes saaks aidata. Palun, et linnavalitsus, kui te olete hädas, siis pöörduge meie poole. Aga kui sa mainisid siin ajakirjandus, siis tegelikult ongi ju näha olnud seda, kuidas, Noh, nii mitmed tegi olukordade puhul Supilinnas Karlovas ka seal Haava tänaval see, et on mingisugune kogukondlik tegevus iseenesest see ei ole linnale ega noh, arendajate lemmingut, argument argument on see, kuidas osatakse asja viia meediasse või kuidas ta ütleme, sotsiaalmeedias levib. Et siis nad avastavad äkki, et nad on mingisuguse tundmatu jõuga vastamisi, et ühel hetkel ütleme noh, poole päeva jooksul on mingi teatud uudis või blogipostitus läinud mühinal üle sotsiaalmeedia ja siis nad on juba nad peavad võtma kaitseseisundis, nad peavad võtma mitu sammu tagasi, sellepärast et juba on avalik arvamus nende suhtes kujundada. Aga reaktsioon on selline, tohutu solvumine, et no mida, mis need on, mis need ajalehte lähete rääkima, no kuulge aine, aga see töötab, aga see töötab, jah, jah, linnavalitsus seletab. Nii läheme oma esimesele muusika pausile. Pastakas esitab loo, kus ma sind mahi kalkuni ja pehmad kanga, vanade põliste tahtlast lugu. Topin läbi tänaval lauluga pihku hakkab, üks väriseb. Kes olid alla ja See oli talle, jätkab Karlova ja Supilinna esindajatega ja Supilinna tirina nimelises väljaandes. Oli mitmeid lugusid sellest, kuidas inimesed supeline elama sattusid. Nüüd ma küsin teilt, kuidas supiline Karlovas elama sattusid. Kadi? No mina olen suhteliselt uustulnuk seal, kuigi ma olen Tartust pärit ja esimest korda ma tõesti väga soovisin 94. aastal Supilinna minna, aga siis ma olin seitsmeteistaastane, minu perekond ütles, et ei, sa jääd koju, sa ei lähe eraldi elama. Aga teinekord juhtus väga lihtsalt, et ma leidsin oma minu kallim, kutsus mind ja, ja, ja läksin läksin kohe koju ja. Oli see mingi selline äratundmishetk, nagu paljud lehed kirjutavad, et astud uksest sisse ja ongi täpselt see koht. Ma ei saa seda öelda. Või oli palju sellist harjumist? Eino, ma vot sellel ajal ma elasin Tallinnas ja siis ma mäletan küll, et ma sõitsin reede õhtul rongiga ja, ja siis, kui ma astusin meie kroonuaia siis kodu välisuksest sisse ja siis ma tundsin, et ma nüüd olen sanatooriumis, et see oli noh, võrreldes siis Tallinnaga oli väga rahulik väga hea olla. Ja nüüd nende päevade korraldamisega ka ma nägin seda ühtsust ja seda hoidmist ja ja noh, need on märksõnad, mis mulle väga meeldivad, külm, mu kodu on kroonuaia tänaval ja see ei ole kõige vaiksem koht. Ta on noh, eelistaks võib-olla lepiku tänavat või, või, või ka herne tänavat, aga noh, ütleme nõnda, et seal on tore, seal on mugav viis minutit peahoone ette kõndida, et miks mitte. Vihma, kuidas sina kasvavasse sattusid? Mina sattusin Carlase, nii et minu sõbranna kutsus mind elama Tolstoi kolme kommuuni. Ja seal ma rõõmsalt elasin aasta aega ja vahepeal sattusin kesklinna elama ja nüüd sattusin tagasi Kalevi tänaval elama. Aga ma mäletan, et ma olen ise Tallinnast pärit ja olen väga kaua elanud Lasnamäel. Ja siis, kui mu õde kolis tusse ja siis ma mäletan seda, et ma käisin jalutamas Karlovas kesk tänava puiesteel ja, ja siis ma vaatasin neid puust maju ja mõtlesin, et vau, et millised majad, et et kes siin küll elav. Et lihtsalt hoopis midagi muud. Et see elamus on mul hästi meeles. Jah, kui ma, kui mu kalli kaasaga tekkis võimalus korter muretseda, siis ega meil alternatiive ei olnud. See pidigi Karla olema, et meil sõbrad olid juba varem sinna kolinud. Ja siin siis see oli midagi nii midagi vaimustavat ja ma ei oska öelda, see on nagu omaette maailm. Ja tegelikult needsamad sõbrad siis me selle seltsi sai kunagi hiljem loodud, et see on nagu kuidagi seltsi loomine teinekord. Ta on tekkinud maakohtades nagu muredest, aga meil oli puhtast rõõmus selle keskkonna inimeste üle ja võimaluste üle, mis seal on. Ma arvan, see on kõige parem asi, mis saab ühel linnaosal võinud olla. Jah, mõni supil nagu Karlova puhul on ju viimase kümnekonna aasta puhul kindlasti näha olnud seda, kuidas sinna tuleb uute rahvaste teatud tüüpi rahvast. Et täpselt niimoodi, et kui kõnnid seal tänavatel ringi, siis tulevad tuttavad näod vastu ja, ja üha rohkem on see niimoodi. Inimesed miskipärast tahavad just et sinna keskkonda ja ja selles mõttes selles varasemas saates meil oligi, kui me veel vaatlesime neid kavandeid Tartu kesklinna visiooni jaoks ja mõned olid seal väga sellised jõulised utoopia, pead suhteliselt pilvelõhkujate, tohutute kaubanduskeskuste ja mis kõik uudislahendustega siis rääkides õige mitmete inimestega siin saates, ma olen pigem näinud seda, et et see tulevikuutoopia ettekujutus on hoopis teistsugune. Pigem tahetakse sellist väikest, ütleme lausa pooleldi maaelu siin linnas aedu, kogukondi, turvalist liiklust, jalgrattaid ja kõike seda, et see tulevikuvisioon ei pea üldse olema mingi tohutu vilkuv vilkuv LCD lagedega linnaruum, vaid see võib olla hoopis midagi muud. Tead, ma olen isegi nõus ja ma arvan, et siukseid konflikt, et millest me siin rääkis, võibki tulla sellest, et on inimesi, kes üritavad linna linna suunata, kes ei ole tegelikult tartlased või nad ei tunneta seda hinge, seda ruumi, mis on kas Supilinnas või Karlovas mõnes muus kohas ja siis loomulikult kiputakse see 15 meetri ruutmeetrile LCD ekraan ehitama mingisugune kõrghoone ja jaluta üldse, et midagi valesti oleks ja noh, selle põhjal on see konflikti nagu lihtsalt tulema. Aga usaldage võib-olla neid. Tartu hingena. Ja võib-olla mahub Tartusse mõlemat teha, et selles mõttes sellise seda tüüpi linnaruumi suhtes olime kuidagi ilmutuslik avastus, selline ajakirjaniku Lost in London. Mis on siis selline Supilinna ja Karlova elustiili ajakiri Londonis, kus õpetatakse, kuidas seal sellist aiandust ja mesindust pidada keset Londonit? Ise ravimtaimi kasvatada, ka seal on see avastatud, aga seal on selliseid kogukonnad olemas. Mida me tegelikult tihtipeale, kui mingi krunt on vaba või midagi või tahetakse mõni park keretäis ehitada, siis esimese raksuga üheksa korrust nii palju ikkagi parkimiskohti kui võimalik, et noh, et võiks nagu hoopis teisest suunast läheneda. Ja ma tõesti tunnistan, et ma saan aru sellest, et sellest nagu Ärelvimisest, mõtlemisest ja kohe palju raha, onju, aga kui sa vaata seda ruumi tervikuna, siis ongi see kohe probleemi ees, et jah, muidugi kõik uus arhitektuur on omal kohal. Aga need proportsioonid pole enam õiged. Mitmete välismaalastega, kellega ma suhelnud olen, nemad panevad ka tahta, sest tähele seda puulinnaosade elu, mitte seda, et nad tahaksid siia elama, tulla kuhugi sellisesse suurde, uude kortermajja, vaid pigem nad vaatavad neid kohti, et endale seal mingi koht leida. Aga et üks asi, mida ma veel teilt küsida tahtsin, oli see, et müüdud möödunud aastal sai välja antud selline raamat nagu mitte Tartu, mis keskendus sellistele tundmatumatele ja Vahjulisematele ja mitte nii turistlikele paikadele tartus, millel ometi mingisugune oma on ja ja kas teil on kas siis oma vahetus kodulinnaruumis või, või laiemalt Tartus mingisuguseid selliseid kohti, mida ei teata, mida võib-olla isegi Supilinna või Karlova inimesed ise nii hästi tähele ei pane, aga millel teie jaoks on mingisugune eriline aura olemas? Kadi. Noh, ma arvan, et supilinnas inimesed kes seal elavad, teavad väga hästi ja inimesed, kes Nad on, näevad seda seda meeleolu või seda elu ja olu seal oma auklikke tänavatega, mis autoomanikule ei ole kõige mugavam, aga, aga see kuidagi kõlab nii hästi kokku. Et jah, see Supilinna meeleolu, aga seda, see on nii tuntud asi, et seda siin esile tõsta tegelikult ei, ei, ei olegi nii mõttekas Karlova seltsi ja nende seltsi vaid Karlova linnajao poole vaadates. Üks väga tore koht mulle lihtsalt endale on meeldinud seal mõtisklemas käia, sõbra kirik sõbra tänava kiriku ümber sõbradena kirik ise, ta on mõnus ja seal tegelikult käivad koos ka see kogukond, kes seal koos käib ja on ka päris lahe. Seal on laste mänguväljak juures, tööst, aga no ütleme, see orienti on, eks ole, see, kes on õpetaja seal ja see kogukond on nagu tore, et et ma jah, julgeks soovita sõbra tänava kirikut ja üks üks üks teine hoone veel, mis mulle oma tegevuste poolest ja, ja ka oma välisilme poolest meeldib, on kastani üks asuv Kööde instituut. Et et ta on ka justkui teada kohta, aga, aga, aga noh, jah, ja siis on seal Tähtvere seal üleval üks karupark, kas see on selle raudtee kõrval, et seal ma kuna ma olen tartlane, põline tartlane, siis mulle meeldis seal käia, mõtisklema asja, mulle meeldis väga Anna Haava tänav, millest nüüd on praeguseks kahjuks väga vähe alles jäänud, aga ta ta ju teises maailmasõjas päris tugevasti kannatada, aga see ütleme see mingi äng, aga see poeetilisus, kõik oli seal kuidagi sees. Karu pargi, Anna Haava tänav olid, olid kunagi minu suured lemmikud. Kuidas sul. Minu jaoks võib-olla ongi see see Karlova kirikud, näiteks mis meil see aasta on fookuses ka festivalil. Et 14. mail toimub Rate ekskursioon nelja Karlova kirikusse, kus ongi mainitud sõbra tänava õigeusu kirik kolgata kogudusse tähe tänaval siis adventistide kogudus, Lille tänaval, Salemi kirik Kalevi näol siis sel aastal on meil veel fookuses Rebase sadamaala, mis on Rebase tänava lõpus ja mis põhimõtteliselt on osa Karlovas ja seal on võimalus jõe ääres käia jalutamas. Seal tegutseb kalameeste MTÜ ja seal algab meil see aasta käik 18 mai. Peoplatsile, mis on, on sel aastal siis tähe ja päeva tänavanurga? Pärast küsimuse esitamist saime aru, et me tegelikult olemegi viimaste aastate jooksul üritanud avada neid nii-öelda mitte Tartu või mitte Karlova salajasi kohti. Et seesama mitu astumine sõpradega olnd mõtet Karlova tegelikult sadamalinn, aga inimesed ei saa sellest aru ja see tuli alguses. Ta oli üks kinnisvara kuulutused, mida korter, et 300 meetrit jõeni. Kus jõgi siis on, siis tuleb välja, et muidugi on, aga keegi ei tea, et see seal on sõrmed ka siis selleaastase rebase sadama Sadama surve muidugi hirma. Tolstoi kommuun on nagu täiesti omaette ökosüsteem, mis on aastakümneid kestnud, aga sinna sisse saamiseks peab sul olema keegi keegi tuttav. Ja, ja siis nüüd on muidugi sel aastal ka seal natuke märgilise tähtsusega see, kus me päevi peame siis seal Tähe tänava õppehoone juures füüsikahoone juures varapäevadena park nii-öelda et karta on, et tõenäoselt ehitatakse kohe täis, ehk siis see on nagu viimane kord kogeda seda ruumi sellisena, nagu ta on nüüd mitukümmend aastat 70 aastat olnud. Et sellised kohad võib-olla ja muidugi üks asi veel, et miks tõuseb karvase nagu ringi käia, on see, et see kuulus nüüd juba kuulus, mitte kurikuulus Tartu tänavakunst. Et paremad pojad ja tütred tegelikult Karlovas pärit ja mitu head aastat said oma kätt harjutada Karlovas niimoodi, et isegi Jüri Kuuskemaa ütleks halba sõna, sest et nad ise, et on võimalik olla kunstnik, samal ajal ka tänavakunstnik hoomates seda keskkonda, kus oled, ehk suudeti siis selle puumajade rajoonis kasutada lõuendina elektrikappe ja selliseid erinevaid välja eelduvaid ruumilisi osi siis ja siis tegelikult kogu Karlova täis sellist nagu ülilahedat tänavakunsti. Ja seal on olnud ka tänavamängud isegi siiamaani meie koduleheküljel üks mäng üleval, mida siis sealt nagu proovida mängida. Jah, ka eile ju ilmselt systentsi bility festivali raames sõitis tubli paar-kolmkümmend jalgratturid sinna kasekese juurde ekskursiooni tegema ja käisid ümber maja ja tutvusid sellele tänavakunstiga, mis seal on ja ilmselt siis ka need beibergööli tööd läksid sinna üles ja seda on niimoodi põnev vaadata üle üle õue niimoodi. Aga, aga kui te nüüd mainisite siin neid sadamaalasid ja tööstusalasid, siis õigupoolest ju nii Supilinna kui Karlova tajutakse ennekõike selliseid ülilise puitlinnaosana. Aga, aga ma pean ütlema, mõned sellised tööstuslikud asjad seal intrigeerivad ja nad on mulle mingisuguse kiiksu alt, et kogu aeg meeldinud nii see tänava lõppu, mingisugune masinate ja tarindite õuemisse aed, mis seal on, kui aedik, kui, kui tegelikult miskipärast mulle on meeldinud ülikoolist saati füüsikahoone. Sest et see on ka selline kummaline labürint, kus vähemasti vanasti me oleme aastaid käinud, seal olid mõned hästi kummalised kunstiteosed seina peal üleval ja mingit pidi nad on ka sellised osad oma sellisest ruumist, mis loovad kontrasti, kindlasti see muu tuleb. Või see puitkeskkond tuleb seda üha võimsamalt välja ja kui seal on mingid sellised, võib-olla nõukogude ajapärandid ümberringi? No ma ei tea, kuidas te mõtlete, võib-olla te tahate kõik betooni ja, ja raudkonstruktsioonid sealt välja opereerida. Need on tegelikult need mõlemad linnused on ju väga uued Karlova laksust ehitatud uusarendusse 100 aastat vana, umbes, et et selles mõttes on see, see on väga lahe, et siin on tekkinud selline paatina kiht peale, et saab juba eristada nagu seda teist kolmandat ja algselt seal samas sadamaala oli täis saekaatrid ja muide, klaveritehaseid ja ja kuu tänaval oli veski ja tegelikult seal Karlovas tööstust on isegi olnud. Aga ma arvan, et praegu on, ma täiesti lepiks sellega vist on, et siis peaks pigem nagu tähelepanu pöörama nende olemasoleva säilitamisele, sõlmetet, uute tehaste juurdeehitamisele ja ma näen, et supilinnas tegelikult on natukene kuidas sa tead ebaõnnestunud oma plaanidega, et 10 aastat tagasi oli eesmärk teha ühte, teist ja kolmandat mitte siis aadelduda ja siis säilitada mingit imistega, noh näha on, et kui ikkagi herne poes kaks Ferrarit pargitud on siis näidud, et midagi on nagu noh, mitte halvasti, aga aga see klientuur on nagu teine, eks ju. Et ma kardan sama asi, tegelikult karvased mingi mingi hetkel on selline nagu uue rahva raha ja akende panemine nagu hea mingist hetkest. Ma kardan, et plastikaknad muutuvad nagu selliseks oluliseks. Noh, see näide eksplastika lihtsalt näide näitab ka tegelikult oma suhtumist ja kui me kunagi üritasime tegelikult Carlavad, kui siis Unesco maailmapärandi nimekirja saada, siis me meile vastati, et noh, kõik on väga tore, aga vaadake neid plastikaknad, et noh, et sa pead tegelikult nagu väga tähelepanelik olema seal ruumiga ka. Et seesama, see 100 aastat tagasi tehtud ruum, tal on teatud omadused, muidu see jääbki sellise Pistoriuse nagu näiteks vedur jalgadesse oli, et see nagu jookseb kiirelt, aga natuke ebaloomulik ikka on, et sa võid nagu selle valiku teha, eks ju, aga ma eelistaks nagu kardavad toidu sellise sellise oma hingega, kus ikkagi puud kasvavad ja võib-olla autosid ei ole nii palju. Mida supiline õeluvasse vaja on, mis seal praegu tuntavalt puuduvad? Supilinna juures on kindlasti puudu siis lasteaed ja seda ma uurisin kaha siis värske emana, et miks peaks tegema ja no lasteaeda või sõime on üsna keeruline sinna teha. Noh, lastehoiud on, võib-olla neid võib veel juurde tulla, aga et see on üks asi, mis, mis oleks Supilinna vaja juurde. Noh, meil kirikute ja oleksa, aga kohvikud võib olla muidugi tõsi ja muuseas supilinlased väga igatsevad oma kohvikud ja, ja on ka mõtteid käinud seal Verne tänaval on mõned sellised atraktiivsed maja taga aga no ei ole veel nagu seda päris sellist kliki ära käinud, et Tahtjaid on ja tegelikult meie avatud päevad avatud hoovide päevad siis pühapäeviti ehk siis eile lõppesid päevad avatud hoovide päevaga ja oli avatud meil kaks kohvikut ja, ja inimesed ise omaalgatuslikult siis tegid süüa inimesed, teised inimesed külastasid, lauldi, söödi ja lõbutseti, nii et tegelikult ja kohvikut on tarvis. Aga teil on olemas, anna edasi. No vot ma lugesingi Supilinna tirin astet, silver tuleb ja teeb oma kohviku, supiline paneb sellele nimeks Karlova. Muud moodi ei saa. Ja, ja ta on sellest rääkinud. No vaatame. Aga midagi kasu ei oleks, ma ütlen mina kui, kui ka lapsevanem tunnen puudust sellisest väikesest pargist või natukene suuremast pargist kus oleks siis selline mänguväljak ka, et ma väga ootan, mis sinna loomemajanduskeskuse taha tuleb. Sinna plaaniti küll teha midagi taolist, et muidu ongi ainult see õigeusu kiriku juures asuv mänguväljak ja siis see keskne mänguväljak. Need on päeva tänavale, tegelikult tuleb mänguväljak ka sinna siis sellesse uuselamurajooni, mis sinna tuleb. Poode võiks rohkem olla, aga kellelegi ei ole seda võlusõna või salasõna, et kuidas see nüüd noh nagu see tartu poodi kinni läks, et läheb, et kuidas nagu püsiks. Ja mul on, mõningaid tunduvad, kui asjadest räägitakse, palju, siis tekivad, et praegu peaks selleks siilu pood, mis oli kuupoe vastas, sinna peaks veinibaar tulema. Et härra Mikelsaar, kui sa kuuled, siis ta ära ja kohvikuid, poode, sellist asja võib-olla võiks ka kuidagi vähem liiklust olla. Tegelikult see on ka osa sellest päevade teemast on, et kas tehagi, 30 30 kiirusepiirang kogu Karlovas minu pärast pangu pange pool tähe tänavat kinni ja sinna tuleks rohkem kohvikuid, isegi tulemise kohti. Et see oleks võib-olla vahvam. Õigupoolest ju see see ahend nende väikeste poodide suhtes on isegi olnud viimastel aastatel üllatavalt kiire, arvestades majanduskriisi, aga võib-olla see on ka osalt selle tulema, et inimesed on pidanud endale oma oma äri püsti panema ja ma mäletan, et kui ma ülikoolis käisin ja sealt tähe tänaval vaatamas käisin, oli seal päris palju selliseid väikeseid poode. Ja siis nad vahepeal olid peaaegu kõik kadunud. Oli, oli ainult niimoodi tänades luukidega aknaid ja kinniseid uksi ja, ja siis nad hakkasid tagasi tulema ja, ja otsapidi on need supilinnas sama asi, et need väiksed poed tulevad, vahel heitlevad, kaovad, aga tulevad uuesti ja ja selles mõttes tundub, et need inimesed, kes sinna kolivad, see uus rahvas toob ka mingisuguse uue, sellise noh, võib-olla tarbimiskultuur isegi räige öelda selle kohta, aga aga siiski mingisugused teatud eelistused, millega tulevad teatud tüüpi käsit kaasa. See on tegelikult see mida, millega selts saab üldse mõjutada, näiteks need arendajad, sedasama Eha tänava näide, et see oli üks seltsi neist ettepanekutest, tulite esimesel korrusel põlema mingi sotsiaalne pind, on ta siis seal lastehoid, arhitektuuribüroo kohvik, paar noh, vahet pole, aga tehke midagigi. Sest tegelikult on väga suur nõudlus selle järgi, et minul see maja, kus minagi elan, seal on nagu pool niisugune äripinda, seda üsna tihti käiakse nagu noolimas ja küsimus, et kas saaks teha sinna antiigipoe või midagi, mis saaks nagu väga lahe. Aga ega need ei ole, et nad on kõik korteriteks ehitatud ja arendavad jälle, ma saan täiesti aru, on absoluutselt lihtsam teha betoonplokkidest seal ühetoalise korter, tõsi ta on ja kui, kui hakata seal mingit äripinda pidama. Hiljuti oli supilinnas väga intrigeeriv artikkel selle kohta, et et kui palju on Tartus ja just nendes puitlinnaosades neid lamedat nurki. Praeguseks on kinni ehitatud aga kus, mis olid vanasti tegelikult poe uksed. Et kuidas Eesti ajal oli seal poed ja neid oli ikkagi olnud väga palju ja väga palju rohkem kui praegu. Et selles mõttes on, kuhu järele jõuda. Karlovas oli sadu sadu poode nurgale lõigatud nurgaga isegi elada selles kahjuks ma ei kujuta ette, kuidas ma sinna oma elude poed, eks, aga vaat see juhtubki, et sa uus omanik ju. Seal tema ruum nagu 100 protsenti aga võiks olla hoopis äripind ja ma oleksin rõõmus, kui ma seal ei elaks ja seal oleks äripind, sellest saad aru. Veel ühe muusikabaasi eesti keeled ja veel üks ajalugu. Sti. Otsustuskest väest. Vist? Ridala jätkab, mina olen ikka kohe ning stuudios on Kadi Haamer ja metsi Ahto külvet, teemaks Supilinna ja Karlova ja lugu veel üks ajalugu oli mängitud ka tagamõttega, sest Supilinna Karlova paistavad silma sellega, et see oma paikkonna juurte tunnetus on väga tugev ja paikkonna loo inimeste isikliku ajaloo uurimine või selline kodulugu on väga tuntavalt ahenenud. Ja oligi plaanis jutuks tuua ka need kaks väljaannet Supilinna disin ja kihev Karlova, mis on samuti seda, seda inimeste ja paikade ajalugu avaldanud ja ja aastast aastasse paistavad kasvavat. Ühelt poolt on tunne, et tunne, et seda, seda materjali oleks veel ja veel. Ja teiselt poolt küsimus, et miks nad siiani ainult kord aastas on ilmunud. Noh võib-olla üks, üks põhjus on see, et et supiline erinevat tehakse jällegi vabatahtlikkuse alusel küll toimetaja on siis professionaal Aime Jõgi aga ja siis küljendaja ka. Lihtsalt no võib ju proovida, aga võib-olla lihtsalt seda ressurssi ei ole nii palju, et mitu korda aastas inimestelt paluda artikleid ja, ja noh, tegelikult ka rahast rahastust leida ei ole nii lihtne, näiteks sellel aastal saime ainult 200 eurot supidrina jaoks. Tegelikult läheb selle 1000 euro maksma lihtsalt nii, on trükkimine ja toimetamised. Et ma ei tea, ma arvan ükskord ükskord välja ka kaks korda viibiva jääda. Kuidas on? Aga me oleme küll mõelnud, et võiks tihemini teha, aga see on ikkagi inimeste taga, keegi peab selle palli üles võtma, palun, kes tahab üles, teeme tihemini. Ma arvan, et saab ka need rahamured ära lahendatud, kui vaja on, et kõik ei pea alati paberil olema, et ma arvan ikka veebis teha seda lehte oleks väga äge, et ma ei näe nagu selles mõttes sisu poole pealt nagu toimetan ja ma ei näe probleemi, et lugusid ei saaks, on ju, ja teine asi, mis meil tegelikult kõrval on kirju, Karlovas et ka see sel aastal ma loodan, Jan Jaan Malini peatoimetamisel sedapuhku, et seda teksti on, on päris palju, tegelikult põhiliselt minu sõnum ongi see, et kui on inimene, siis saab asjad ära ka tehtud. Et tegelikult kogu see Karlova selts on üles ehitatud täpselt sellele vaba tahtlikkusele nagu sädeinimestele, sihukeste teravate inimeste peale, kes siis võtavad vedamise enda peale. Ja, ja kui on, noh, on seal linnaruumi toimunud just tänu sellele töötab, et seal on sellest tugevad võimsad inimesed ees ja leht ootab, ootab hea meelega kaastöölisi. Kes selliseid väljaandeid rahastama peaks, on see linn, on need, on see kogukondlik korjandus on, et selle linnaosa ettevõtjad kust see tulema peaks? Ma arvan, et kõik võiks rahastada ja tegelikult juba rahastavadki, et ettevõtjad otseselt mitte, et me eelmine aasta küll tegime siukse naljaka proovi, et kunstikooliga üheskoos kõrgema kunstikooli meedia- osakonnaga, siis palusime neil otsida ise välja Karlova sellised ärid ja teha neile reklaamid, tasuta leht, selliseid kahekümnete kolmekümnete stiilis töötas, et keegi nagu vastu otseselt ei olnud väga väga kelmikad, humoorikad, reklaame tuli ja ma pakun, et teinekord seal mingi väikse raha eest mingi kasvõi 50 eurot võiks nagu saada. Aga eeldus on ikkagi sellele, et see ei ole sihuke päris toimetus, kus on kontor, arvuti, tööd, inimesed, kes on palgalained, enamus tehaksegi vabatahtlikud, ka need kujundused ja nii. Ja, ja me oleme saanud ka. No ma ei tea, võib-olla isegi linn, noh, ma ei tea, Tartu kultuurkapital tegelikult võiks täiesti olla eraldi selline rida nagu sisuliste kogukonnalehtede jaoks, et see ei ole mingi häbiasi seda toetada, tänan väga, vajaliku ta sisuliselt oluliselt asjadega, kultuuri asjad tegelikult samamoodi nagu see kirju Karlovas me oleme, kultuurkapital saavad toetust. Et, et seal on täiesti nagu mõte, need summad ei pea olema mingit röögatut tegelikult noh, kui teie saite 200 euroga tegelikult ilmselt seal tuli lihtsalt raha juurde. Nii ongi, et seltsil ikka natuke raha ka endale, et sealt pealse läkski. Et noh, põhimõtteliselt jupeedeeeffi teha valmis iganes trükib ise välja, kui tahab seda paberil hoida, et mille sisu on palju olulisem, kui see vorm. Ja noh, kindlasti sisu on jah, see ongi see see, mis, mis mis on meie trump, aga aga ma mõtlen, et kust raha tuleb, no mina ikka arvan, et neil on olemas kõik need kohaliku omaalgatusliku alusega fondid, et tähendab ikkagi võiks võiks sellist omaalgatuslikus toetada, arendada ab, pakkuda võimalusi, et et päris ma ei tea päris nii, noh ja firmadelt küsida raha väga hea, loomulikult haiks supilinnas väga palju firmasid ei ole. Aga päris nii, et sa ise teed ja maksad, et mina arvan ikka, et tasuta, aga siis ikkagi fondidest raha ja, ja, ja oleme rõõmsad, et meil on selliseid aktiivsed inimesed, kes vabatahtlikult teevad. Mina isegi kiidaks linna siin selle koha peal kultuuriosakonda või kultuuriosakonna toetus tegelikult, et see on suht selline noh, ütleme, lihtne pretensioonitu raha ja nii võib-olla peakski olema, et sa ei pea kõike nagu ükshaaval, noh, see läheb juba raskeks, võib minna just, et teinekord läheb selle küsistada kuskilt toetuse saamisel raamatupidamisele läheb seal sama palju energiat kui seal nagu raha said vähemalt veerand sellest, et noh, mitte midagi, no offence, aga lihtsalt noh, mahud on ebaproportsionaalsed. Selles mõttes võiks, võiks vabalt ka linn. Linna toetus on praegu minu arust täitsa okei, ta võiks suurem olla, eks ju. Jõuline linn tegelikult toetab küll selles mõttes ikka mängu, aga rõõmsalt Tartul Tartu linna elama, eks ole. Ümmargusele lisama muidugi ei, ei, ma mõtlesin just selle kisti toetuse peale tõesti, et mõni toetus ajatud kuidagi nii keeruliseks ja kui see on vabatahtliku alusel nagu see see kõik see korraldusmeeskond kes seal töötab, et siis mingi hetk saab natuke jõud otsa võib olla. Eks ta kindlasti ei ole ju ka linna linna strateegiline tegevusest, et noh, lõppude lõpuks paljud asjad taanduvad sellele, et inimesed tahavad ühte või teise paikadesse elama jääda ja, ja kui neil on olemas mingisugune usaldus selle suhtes, kes neil ümberringi on nende inimestega, mingisugune side, mingisugune arusaam sellest, kust see paik tuleb, kuhu ta minna võiks sisse tahtmine tekibki ja kui seda ei ole, siis inimesed lähevad ära nagu väga paljud lähevadki. Jajah, tervise linnale, et Tartu suuruselt teise linnaosamaksumaksjad on väga õnnelikud teie toetusele. Andke andke hagu. Loodetavasti siis Karlova päevade ilm saab olema ilusam. Loodetavasti lumi uuesti maha ei tule. Loodetavasti supilinlaste invasioon Karlova päevadele saab olema raevukas ja, ja üleüldse ta on ikkagi mõlemad sündmused on ju kogu linnale ja rahvale väljastpooltki ja võimalus tutvuda sellega, kuhu ehk ise elama tulla, järgmine kord ise korraldamises osaleda. Aitäh teile kõigile tulemast ja kaunist kevade jätku teile õpetame Mike ruupia, Heip SKS.