Tere Ivoshenkenberg oli Tallinna käsitöölise poeg, kes oli Liivimaasõja puhkedes veel päris poisike. Päris noore mehena otsustas Ivo võidelda venelaste vastu. 1576. aasta juulis, kui Vene väed jõudsid Tallinna lähistele tegi Ivoshenkenberg Tallinn põgenenud talupoegadest linna kaitseks väesalgad. No ja eestlaste julge tegutsemise tõttu said nad hüüdnimed Eestimaa Hannibal ja tema salka kutsuti Hannibali rahvaks. Eesti laiem üldsus tunneb Iivuashenkelberg veel ikka eeskätt Eduard Bornhöhe jutustuse vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad ja selle järgi lavastatud filmi viimne reliikvia järgi. Tallinna Ülikooli vanemteadur Inna Jürjo räägib, mis mees Iivuashenkelberg tegelikult oli, mis on teada tema sõjateest hukkumisest perekonnast, sõpradest. Saatejuht on Piret Kriivan. Ivo Schenkenberg Inna Jürjo, teeme kohe alguses selgeks see Iivuashenkelberg, kes on filmis, temal ei ole ajaloolise Iivuashenkelberg iga muud pistmist, kui ainult nimi. Ja noh, aeg aeg on ka seesama, võiks öelda ikka. Et, aga muud muud nagu tõepoolest tõepoolest mitte, et võiks öelda selline vastand praktiliselt sellele, mis on, mis on filmis kujutatud, oli see päris või tegelik iva või noh, kui palju me sellest tegelikust Ivost siis ka nagu teame, et iseenesest on Ivo päris ju õnnelik, õnnelik juhtum selles mõttes, et et 16-st sajand on aeg, kus meil on juba allikates piisavalt materjali, et tulevad esile ka sellised inimesed, inimisiksused, et et need ei ole ainult selline lihtsalt vaikiv vaikiv mass, vaid vaid meil on ka juba andmeid üksikute inimeste kohta piisavalt palju. Ivo kohta on tõesti kirjalikke allikaid päris palju, teine asi on see, et et need sellised teated raedokumentides, et kui palju me seda Ivo isiksust sealt oskame nagu välja võluda või välja lugeda või neid asju interpreteerida. Et see töö, ma arvan, on ajaloolastel nagu tegemata siiski suures osas, et romaanikirjanikud on vast siin ette jõudnud. Teine asi, et, et kas nad on nagu piisavalt mõjusa pildi loonud või piisavalt köitva või hea, mis mis nagu sööbiks iga iga eestlase mälusse või teadvusesse, et et ma arvan, et ka sellist ilukirjanduslikku teost ei ole veel kirjutatud, kui Ivost võiks kirjutada. Aga eelkõige muidugi ootaksin, ootaksin kõigepealt midagi ajaloolastelt, et üks, üks selline korralik uurimus Iivuashenkelberg-ist siis ajaloolase sulest. Miks see on niimoodi, et Ivo Sven Grünbergi vastu on ikka suhteliselt huvi tuntud? Vaat ei oska öelda tõesti-tõesti ei oska öelda, et ega siin mingisugust loogilist seletust seletust ei ole, et kuidas, kuidas need huvid, huvid on käinud või tekkinud ajaloolastele, et Meil on lihtsalt liiga vähe ajaloolasi jagu, iga teema jaoks. Aga millal teie ise esimest korda märkasite diivashenkelberg on üks põnev figuur ajaloos olnud? Minu kohtumine oli küll täiesti juhuslik ja üldse minu enda minu enda huvist lähtuvat. Nüüd juba 11 aastat tagasi tekkis Ekspressi toimetuses millegipärast soov, et, et võiks, võiks iva kohta midagi kirjutada ja alguses oli plaan, et, et kas ma koguksin neile mingit materjali, et nad saaksid sellest kirjutada, aga siis siis leiti, et võib-olla võib-olla on parem, kui mingi ajaloolane sellest sellest nagu kokku kirjutab. Ja siis siis saigi kirjutatud üks üks lugu, Uivoshenkenbergist. Vaadatud, ma otsisin välja ka neid allikaid, mis teada on, kus Ivo nimi esineb ja vaatasin üle, et ma ikka tegin ka eeltööd, et ma päris päris niisama sulepeast seda juttu välja imenud. Ja siis muidugi ta oli kohe selge, et, et see on, on põnev isiksus ja, ja et, et siin võiks, võiks, võiks veel palju-palju edasi ja aga noh, ta päris minu uurimisteemadega nagunii ei haaku ja minust minust jäi see see Ivo Ivo teema siis sinna 10 aasta taha maha küll, aga nüüd oli mul äsja-äsja üks selline põnev, põnev ja üllatav kohtumine jälle Ivoga, et üldse ühteteist teist teemat käsitledes või ette valmistades Tallinna linnaarhiivist materjale otsides erakirju. Et siis ma sattusin, tõusin ühele erakirjale, mis on kirjutatud Kuressaares aastal 1572 ja selle out autor on Eerik Beck. Kes on müntmeister, on olnud Tartus, müntmeister oli alates 1560.-st aastast Magnuse teenistuses, kõigepealt oli ta siis Haapsalus, lõi seal Magnuse elemente ja siis, kui rootslased haapsalu vallutasid, siis kolis üle Kuressaarde oma raha pojaga ja lõi seal siis või lõi Kuressaares siis münte. Aga aastal 1570 oli tema oma töö lõpetanud. Ja Magnus oli tema pensionile saatnud, andnud talle siis ka väikese sellise tulukoha. Kaks pool adramaad karjakülas, aga pekk ise oli Kuressaare kodanik. Ja vot seal selles kirjas siis, mida Beck kirjutab Tallinna raehärrale Johan küünichile? Seal ta mainib, et sellel talvel oli siin minu juures Paul Kuldeni võõraspoeg Ivan või Ivan, nii nagu allikates seda kirjutatakse. Ja see oli siis selline ootamatu ootamatu taaskohtumine, Iivuashenkelberg iga, kes, kelle võõrasisa ongi siis Tallinna Tallinna müntmeister Paul Kulden. Et mis põhjustel Ivo nüüd seal seal Kuressaares viibis, see on muidugi jälle omaette küsimus, võib-olla tuleme selle juurde hiljem hiljem tagasi. Läheme siis nüüd algusesse. Ivoshenkenberg sündis 1550. aastal ja Tallinnas Taavi 50 49, et seda sünniaega, noh täpselt me ei tea, sest tol ajal märgitud meil ei ole selliseid allikaid, kus seda sünniaega oleks täpselt märgitud. Et me saame seda umbkaudselt oletada, kuivõrd 1569 ilmub Ivo nimi Tallinna Mustpeade vendade raamatusse ja arvata, et sel ajal pidid olema kuskil 18 20 sellest selles vanuses, et et järelikult siis kuskil kuskil 49 pluss-miinus paar aastat, et seal ümber seal ümber ta siis sündis ja tõepoolest on ta sündinud Tallinnas. Aga tema isa ei olnud Tallinnast, ta on Tallinnasse Tallinnasse sisserännanud saanud kuskilt saksamaalt arvatavasti ka kindlat kohta ei ole teada. 1528. aasta paiku, et jällegi võib-olla aastakene. Et aga me teame seda sellest, et 1528 ilmub tema nimi jällegi siis Tallinna Mustpeade vendade raamatusse esimest korda. Ja selles raamatus, siis ta esineb jootudel osavõtjana kuni aastani 1535, kui ta siis abiellus. Aga Christopher Schenkenbergiga on ka üks vähe veidikene selline mõistatuslik, mõistatuslik asi seotud nimelt me kõik teame ju nii-öelda, et ta on müntmeister münti ja aga samas meie mündiuurijad ei ole leidnud. Või noh, ei, ei ole seda aega, millal tema oleks saanud olla Tallina müntmeister, sellepärast et kogu aeg on keegi teine. Tallinnas oli üks müntmeister, tol ajal tuleb välja nii jah, et on, on üks üks müntmeister, kes siis 16. sajandi algusest peale ole, siis saab tavaks, et müntmeister nii-öelda rendib linna käest seda seda müntlat ja, ja siis ise hoolitseb kõige eest toorainesellide ja, ja kõige eest. Aga jah, et siis kõik aastate jooksul on ametis kogu aeg keegi teine, et Vegase Christopher Schenkenberg siis tegeles, miks ta ikkagi on müntmeister, kelle teenistuses või kus ta siis oli? Vot see on mõistatus. Et siin siin jah, peaks peaks veel sellist detektiivitööd tegema, et siin selgeks saaks asi või noh, see selge on see, et ta kindlasti oli, aga just nimelt, et mis, mis selle taga. Aga ikkagi on ja sellele mingil moel viitab ka see, et et tema lesega abiellub Paul Kulden, kes on müntmeister, et, et need ameti ametisisesed abielud, et need on, on väga-väga tavalised levinud. Et jah, mõistatus mõistatus on, on Ivo isa ja aga ema. Ema isik nagu, nagu naiste puhul ikka, kipub olema, et et ega me temast temast suurt midagi ju ei tea. Christopher Schengen Bergile oli siis Ivo teine abielu, et esimene abielu oli siis Königsbergist pärit Christensen spiroga ja see abielu kestis umbes kuus aastat, lapsi neil ei sündinud. Ja pärast siis esimese naise surma, et on ka säilinud, siis selle esimese naised testament, testament Tallina arhiivis pärast esimese naise surma juba circa pool aastat hiljem, siis 1542 abiellub Christopher Schenkenberg kannu, vala ja Kersten Tobiini tütre Kertkega kellele see on ka juba teine abielu. Et eelnevalt on ta abielus olnud Kiise fondemmeerega ja see on ka, võiks öelda praktiliselt kõik, kõik, mis me ivo emast teame, et ta on sündinud Tallinnas kannuvalaja tütrena ja õnn on see, et isegi tema nimi on teada. Ja, ja sellest abielust sündis siis küllaltki väikeste vaheaegadega kolm poega Kersten Karsten Christopher ja kolmanda pojana Sis Ivo iiben, Ivan Nad ei olnud eestlased, nad olid sakslased ja ja ei, ei Eesti Eesti päritolu siin ei olnud. Ei, kindlasti mitte. Aga, aga nad olid Tallinna kodanikud, et see oli, see oli tähtis. Et jah, et sünnisünniajad, kui, kui nüüd ka umbes siis rehkendada võiks olla, siis esimene esimene poeg, siis mitte enne 1540 kolmandat aastat siis võib-olla tsirka 45 49, siis Ivo, Ivo sünniajaks ja muidugi mida, mida siin veel edaspidigi võib vaadata, et see aeg, millesse ta sündis, et noh, ma ei räägi liivimaa sõjast, mis mis algas siis, kui ta, kui ta oli siis tsirka tsirka, kümnene poisike vaid ka, et kui tema sinna sünniaeg arvestada, 1549. Algab suur katk Tallinnas russo kirjutab siis sellest, et aastal 1549 sai Johann von der rekker Iirimaa meistriks selle meistriajal raevu mässas veel kogu Liivimaal katkutõbi, mis juba eelmise ministri ajal oli alanud ja kestis viis aastat. See ei olnud, ei olnud siis ainus ainus selline epideemialaine, et neid tuli Ivo elus või Ivo pidi oma elus neid veel päris päris mitu üle elama, et, et selles mõttes, et juba ainuüksi selles kõiges ellu jääda, et pidi olema väga tugev, tugev ja vastupidav, vastupidav inimene. Lapsepõlv oli, oli keeruline siis ival keerulistes aegades ja ei noh, ütleme, see tema, need esimesed esimesed 10 eluaastat oli veel selline vana hea aeg, kui kasutada Russovi sõnu. Hea aeg Liivimaal ju. Et aga siis pärast seda, et et jah, et ütleme see keskajal, see lapse lapsepõlv selles mõttes on, on nagu selline lühem lühem periood, et see see distants nii-öelda lapsepõlve ja täiskasvanu ja vahel ei olnud nii suur nagu tänapäeval, vaid see üleminek oli küllaltki, küllaltki kiire ja, ja kergem nii-öelda. Et keskajal oli juba seitsmeaastaselt hakati rüütliks rüütliks lapsed ette valmistama, et, et noh, selles mõttes ka, et et see kümneaastane Ivo oli noh, hoopis hoopis teistsugune kui meie kujutame täna tänapäeval kümneaastast last, et ta oli selles mõttes tunduvalt rohkem täiskasvanute maailmas ja elus juba sees, kus pere Tallinnas elas. Ivo ema tõi oma kaasavarana siis kaasa maja kannu valajate tänaval. Et see on, seda on nimetatud ka daami poodnike tänavaks, et tänapäeval kannab kullassepa tänava nime et väidetavalt siis oli see maja noh, tänapäeval sellist majanumbrid ei ole enam, et number 12, mis on kunagi selle krundi krundi number olnud ja selle maja juurde siis kuulus veel ka selline puukuur suure Rannavärava ees. Võrdlemisi kaugel, jah, aga see, see oli väga tavaline, et et kuskil eeslinnas siis on, aiad, on puukuurid, on saunad, et see käis, käis nagu elustiili juurde tol ajal. Kas kannuvalaja 12 võis olla raekoja poole peal või üle tänava, teisel pool peaks olema ülev tänava teisel pool ja kindlasti arvestades millisesse perekonda sündis ikkagi müntmeistri perekonda, et see oli väärikas amet, et tema isa kuulus ikkagi linna ühte eliit, korporatsiooni, Mustpeade vennaskonda ja aga see amet on selline, et, et seal ei ole nagu võimalik ilma hariduseta ikka midagi peale hakata, et ei ole võimalik seda rahapada kuidagi majandada, kui, kui ei oska arvutada, kui ei oska lugeda, kui ei oska kirjutada. Ja kahtlemata ka Ivo ja tema vennad pandi siis kooli õppima. Et kas see oli nüüd Oleviste kiriku juures tegutsenud kool või, või pigem siis kõrgema tasemega triviaal kool et seal seal ta siis sai õpetust ennem kui temast teemast sai siis sell oma võõrasisa juures, et, et ka Ivot pidi ootama ees siis karja määrmünt meistrina. Aga sinna selleni ta muidugi ei jõudnud. Kas Ivol oli ka kasuvendi nii nagu filmis oli või olid kõik Christopher Schenkenbergi pojad? Kõik olid ühe isa pojad, aga on, on nähtavasti poolõde Benigna Kulden, kes abiellus ka münt meistriga, kes siis hiljem hiljem on Königsbergis mind meister, et arvatavasti on see Ivo poolõde ja mitte siis Paul Kuldeni mõnest varasemast abielust sündinud tütar. Aga kasuvendi ei ole teada või mitte ei ole teada, vaid ei olnud. Aga kas Ivo vennad õppisid ka mitmest eks või ei õppinud? Meistrit ka ei ole vaja? Jah, just nimelt, et et ei õppinud. No tema vanem vend Kersten Karsten tema kohta meil praktiliselt midagi teada ei ole, et ilmselt on ta siis selline kõige kolmest vennast kõige tagasihoidlikum esmasündinu. Et on teada ainult nii palju, et ta oli abielus. Aga ta suri küllaltki varakult, et juba juba 72 73 on, on teateid temal esest onkest. Et siis enne enne seda on ta juba ära surnud ja siis veel ilmub ta Tallinna raeallikatesse seoses ühe tehinguga kaubatehinguga venelasega passiiliga siis et ta on ostnud siis Vassililt lina ja sellega siis seoses on teatud tüli asi tekkinud, et ta on ostnud siis 47 laevanaela, et üks laeva nael on siis 166 kilogrammi, et kui palju kokkuses mitte 50 ümmarguselt. Ja kui veel täpne olla, siis 47 pool, et et jah, see sellise linase linakoguse pärast tekkis arusaamatus venelase Vassingiga. Aga rohkem rohkem me teame siis kahest nooremast vennast Christopher ist Ivost Christopher. Varem õppis siis Tallinna kullassepa juures, et temast pidi saama kullassepp ta õppisis Jurgen munke Bekke juures ja teadaolevalt lõpetas ta selle ameti õppimise 1564. Aga kui palju ta jah iseseisva meistrina töötas, selle kohta ka andmeid täpselt ei ole, küll aga on säilinud tema varandus, varandus, inventar. Pärast tema surma koostatud 1579 viiendal augustil on see koostatud ja vot sealsele muuhulgas küll küll siis esinevad kullassepatööriistad. Nii et küllap ta siiski midagi midagi tegi, aga aga eks teda siis jah rohkem need sõjasündmused haarasid endasse. Kas vennad oskasid eesti keelt? Ma mõtlen, et kui Ivo juhtis hiljem eestlaste väesalka, siis suhtles ta nendega eesti keeles. No tõenäoline tõenäoline, et muidugi meil on Liivi sõja ajast mitmeid teateid ka sellest, kuidas eestlased on tõlgid. Et ka eesti talupojad oskasid vähemasti osa nendest oskasid saksa keelt, rääkimata sellest, et üksikud nendest On ka külastanud kooli näiteks linnakooli on selliseid üksikuid üksikuid teateid, aga noh, muidugi see ei olnud mingisugune massiline massiline nähtus. Aga kindlasti Ivo oskas eesti keelt, et kui seal oli ka neid neid, kes eestlasi, kes oskasid saksa keelt, aga kuna neid on ikkagi mitusada et siis tõenäoliselt on või tõenäoline on, et Tiivo oskas eesti keelt ja selles ei ole midagi midagi erakordselt, see oli küllaltki küllaltki tavaline, et et noh, muidugi eriti kaupmehed oskasid, oskasid eesti keelt noh, vähemasti mingisugusel mingisugusel määral. Et jah, et selles selles tolle aja kontekstis midagi midagi erakordset ei olnud, et see oli täitsa normaalne enne veel, kui Ivost sõjamees sai enne seda võttist ja juba naise. No vot ei tea, aga ma arvan, et temast sai ikka ennem sõjamees. Et abielu on sõlmitud siis arvatavasti, ega me täpselt täpselt ei tea, 1574, et kuskil suvel, et jällegi Tallinna Linnaarhiivis on raedokumentides sissekanne, et kuidas siis 20. augustil lase Piivo arvele võtta siis selle, oma naise, naise majast, ühest viljasalves, Taba Loorents Špringile kuuluva vara. Et tõenäoliselt noh, me mingeid lähemaid asjaolusid siin ei tea, aga tõenäoliselt on see Loorents Šprink siis surnud selles majas, et juhul, kui sa seda vara arvele ei võta nii-öelda linna linnale teada ei anna, siis seda võib käsitada ka vargusena sele. Sellepärast siis on see varandus inventar tehtud ja see siis näitab juba Ivot siis abielumehena. Aga see vara on muidugi ka päris päris ulatuslik, et, et mida siin kõike ei leidu, tinakannud vaskkatlad, kraappenid ka mingisugused veskiriistad, haamrid, tööriistad, aga ka kõikvõimalikud tekstiilid kätte, rätikud, laualinad, linad, madratsid, padjad, et karusnahksed tekid üks flaami flaamivaip talupojakirstud ja nii edasi, nii et selline päris päris uhke vara, mida oma viljasarvest leida, eks ole. Kas Ivo naise nimi on ka teada? Kahjuks Ivo naisest me ei tea, ei tea nagu väga palju midagi muud, kui seda, et ta oli lesk. Ja ka tol ajal oli, see oli see äärmiselt äärmiselt tavaline, et, et noored mehed abielluvad leskprouaga ja saavad, saavad niisiis vähe paremale paremale järjele saavad majanduslikult siis jõukamale järele ja, ja seda sai kahtlemata ka Ivo. Et abiellus suhteliselt jõuka ka leskprouaga sai korraliku varanduse korraliku kaasavara, kaasa arvatud siis maja Karja tänaval. Aga jah, tema tema abikaasa nime isegi teada ei ole teada, Vaideta Hinrich Helvici lesk. Aga lapsi sellest sellest abielust ei sündinud ja lapsi ei olnud naisel ka varasemast abielust. Õieti on kahtlus, et see ei ole, ei olnud üldse ka mitte esimene abielu, aga päris kindel see ei ole võimalik, et seal oli veel, aga, aga noh, me teame esiteks sõjaaeg katkud, et need abielud võisid olla tõesti väga lühikesed. Et naine ei pruukinud temast need väga palju vanem olla üldse? Jah, et ka naise varasemast abielust oli siis lapsed olid surnud. Järeltulijaid neile ei jää, et naine, naine sureb sellel samal aastal kui Iivuashenkelberg. Et kas selle surma põhjuseks Ta on šokk või kohkumine Ivo lõpust? Ei tea, seda on, on arvatud teisest küljest jällegi, et elada sellisel ajal, kus kus sa oled kaotanud oma lapsed oma eelneva abikaasa võib olla abikaasat, kus iga päev on nii palju surma ümberringi, et ma arvan, et nende, need inimesed olid küllaltki terasest. Et võib-olla siiski see ei olnud šokivo surmast, vaid vaid mingi haigus, mis abikaasa siis ka kaasa viis, et selles vara loetelus, mis pärast surma siis koostatakse Ivo Ivo majas. Et seal on ühtlasi märgitud siis ka selle kohta, et seal on olnud siis teenijad või, või naised, kes on siis haigevoodil nii hädavahti pidanud või käinud põetamas seda abikaasat siis teatud aja vältel. Ja rohkem rohkem kahjuks kahjuks jahe ei, ei ole tema abikaasa kohta teada, et aga noh, see on isegi üksjagu palju. Aga 1574, siis jah, et et võimalik või tõenäoline, et ta ikkagi on juba mingisugusel vahel sõjategevusega seotud, temast ei ole küll veel saanud Hannibali aga aga kuidagi kuidagi ta ilmselt nagu seotud on. Et tema nimi siis ilmub 1574 75 kuskil aastavahetuse paiku koostatud dokumendis, kus on siis nii-öelda üles loetud või kirja pandud Rootsi võimule nii-öelda truuks jäänud niinimetatud mõisamehed. Kuigi noh, ma päris ikkagi Ivot ei tahaks nagu mõisameheks nimetada, et ma arvan, et Ivo on ikkagi eelkõige Tallinna kodanik. Et see on tema identiteedi juures, ma arvan, kõige-kõige esimene, aga jah, et see, et ta seal nimekirjas on, see näitab, et, et kuidagi ta on ikkagi juba selle sõjategevusega seotud. Mustpeana veetis siis Ivo oma nooruse ja mustpeana sai ta ka välja. Jah, et nii, nii võib öelda küll, et 1569.-st aastast on ta on ta olnud Mustpeade vennaskonna liige ja mustpead Tallinnas on tuntud siis oma sellise sõjaliste harrastuste poolest tiba pikk-pikk, traditsioon on neil, et olid ju tuntud ja teada Mustpeade turniirid, mida nad omavahel omavahel siis tavatsesid, eriti just vastla vastlajoodud ajal, aga ka muudel muude sündmuste puhul tavatsesid pidada, et see on nüüd siis see, see keskkond või see koht, kus siis tõepoolest Ivol on kõige parem võimalused kokku puutuda sõjariistadega. Seal ta siis omandas oskuse relvi käsitseda. Piigi võitlused, täpsuslaskmised ambudega, aga kindlasti ka mõõgavõitluse harjutamine, et see, see kõik, kõik on siis tulnud vennaskonda. Et eks selline huvitav, huvitav detail, et arvatavasti just sellel samal aastal, kui Ivo nii-öelda aastasse sinna vennaskonda pärineb üks selline huvitav dokument, nimelt on üks Riia must pea nimega Hinrich millis esitanud siis sellise värsivormis väljakutse Tallinna mustpeadele. Et siis ta kutsub välja siis Tallinna mustpäid, rõnga häbi torkamise võistlusele siis ratsutades tuli piigiga piigiga seda rõngast tabada ja tingimuseks. Tingimuseks oli, et tuli ratsutada saduldamata Ta hobusel. Ja tasuks pidi olema siis au ja kuulsus ja kümmedaldrit. Et muidugi meil ei ole mingeid andmeid selle kohta, kas, kas see selline väljakutse vastu võeti, aga jah, et, et sellel samal samal ajal, siis kui kui Ivo Iivasele vennaskonnaga ühineb, et siis vähemasti selline väljakutse on siis esitatud ja Mustpeade selline turniiripidamise traditsioon on tõesti pikale ajaline ja see jätkub isegi Liivi sõja ajal ja pärast no aga siis mitte ainult ainult need piigid ja ammud ja mõõgad, vaid ka siis tulirelvade käsitsemine ei ole neile neile tundmata. Et on näiteks teada 1557, et nad mustpead on käinud sees nende haakpüssidega harjutamas. 1560 61 on jällegi vennas kollane hangitud kuus topeltjõuga püssi ja 1574 on teada, et mustpead on lasknud siis valada ühe kergesuurtüki. Ja mustpead on, on ka need siis kes on kes on väga aralt osalenud alati Tallinna kaitsmisel, et tuntud on ju 1560 lahing Jeruusalemma mäel aga ka edaspidi, et nad on aidanud siis ehitada ja tugevdada linnakindlustusi pidanud vahiteenistust ja muidugi siis ka lahingutegevuses osalenud Mustpeade vennaskonna asju, oli ka Ivo isa vend. Et selles mõttes need sidemed, sidemed selle vennaskonna, selle meelsuse vaimsusega et, et see on kindlasti väga-väga oluline, siis selline samm või detail Ivo kujunemisel väepealik Hannibal yks. Ja need kuulsusrikas Mustpeade kuulsusrikas minevik, seesama Jeruusalemma lahing, eks. Seega ilmselt innustas poisikest. No kindlasti, et ta on ikkagi juba ju üle 10 aasta või, või niimoodi vana ja noh, ta on seda kõike nii-öelda oma silmaga näinud selles selle selle juures olnud, et, et loomulikult sellel sellel on. Või oli kahtlemata suur suur mõju ivale mustpead. Et eluigapäevane elu, kui parajasti lahinguid ei tulnud pidada, siis oli võrdlemisi lõbus. Aga samal ajal aeg oli väga raskete, nimetasite juba katku. Jah, et isegi on täitsa täitsa huvitav või tasub, tasub vaadata, et milline see aeg siis oli, kuhu see ivo elu nii-öelda see 30 aastat siis siis mahutus, et, et kõigepealt ei, ma juba mainisin sellele aastal, kui ta sünni sünnib, möllab linnas, katk on enne seda rahast siis neid katkuepideemiaid, et see ei ole siis sugugi mitte ainus omataoline, et järgmine, selline tõsine, tõsine suur katkulaine on 1566. Võimalik, et tema langeb katku ohvriks. Ei oska öelda, kuid see on see aasta, mil millal siis kirjutatakse see maja, kus sees on iva sündinud kus on tema ema ja isa elanud, et see kirjutatakse tema võõrasisa Paul Kuldeni nimele just sellel sellel aastal võib olla ka lihtsalt hirmust hirmust katku eest. Järgmine epideemia juba 1571 on täitsa võimalik, et tema vanem vend langes selle katku ohvriks. Ja edasi järgmine epideemia 1577 pärast nagu Russo kirjutab, kohe pärast seda, kui Moskva viitan oma piiramise lõpetanud puhkeb linnas suurtaud ja 1578, et nagu sellest kõigest veel vähe oleks suur näljahäda, mille kätega no inimesed surevad Tallinnas pluss võime sinna panna veel sellised ebatavalised ilmastikuolud 1573 väga külm talv 1576 jällegi väga sügav lumi, suur marutuul. Ühesõnaga jah, et aeg, aeg on, on väga raske, keeruline ka muudel põhjustel ja muidugi võib siia juurde panna ka selle nii-öelda hädakuulutaja või kurjakuulutaja veidi ilmumine, et kõigepealt 1556, mis siis peaks nagunii-öelda ette ennustama seda sõja algust, aga kallist aega 1557 hinnad tõusevad mitmekordseks viljahinnad. Et suur suur kallinemine. Ja järgmine sabatäht 1577, et kas Ivo neid ka oma silmaga läbi nägi, kas ta uskus nende ettekuulutused, et igatahes kolmanda sabatähe ilmumine 1580 nagu ka samal aastal katku puhkemine jääb Ivol Ivo siiski kogemata. Need need asjad on ka kõik selle sõjategevuse taustaks ja et ka neid, neid nagu tuleks arvestada. Võib arvata, et et sellise sellises olukorras elamine, kus on noh, mitte just igav päev ei, ei käi sõda, aga ikkagi on sõja sõjatingimused. Lisaks sellele on epideemiad näljahädad, et kahtlemata ka see mõjutab inimeste sellist psüühilist meelestatust. Ja võib olla tekitab sellist suuremat hulljulguse tunnet kui sellises tavapärases elus või igapäevases olukorras. Et neid neid momente selles mõttes võib, võib ka kahtlemata arvestada. Aga siis jah, siis 1576 on siis see, kui temast teemast saab see see, kellena ma teda ajaloos siis kõige rohkem tunneme. Hannibal. Mis ja kui palju on sellest teada, kuidas ta oma salga siis kokku pani või kas salk oli enne koos ja tema pandi selle juhiks? No selle kohta on meil meil ju põhiliselt teada ikkagi Russovilt tema kirjutab, et need on siis Tallinnasse põgenenud ilma võta talupojad kelle pealikuks siis või kelles siis moodustatakse see ivo salk või ta siis kirjutab, et siis määrati neile pealikuks Iivuashenkelberg üks münti ja sell ja see oli oma talupoegadega varsti jalul. Et need on jah, ikkagi linnasõja jalust pagenud talupojad, et selles mõttes ei olnud Ivo sele salga kokkupanija otseselt, et, et ta ei otsinud neid kokku, vaid vaid kasutas seda materjali, mis siis linnas linnas olemas oli. Ja muidugi ka osata loolased just tahavad nagu juhtida tähelepanu sellele, et et ka Eesti talupojasalgad, et neil oli ka selline teatud omaeneseteadvus või iseteadvus, oma nägemus, see, kelle all nad võitlesid, et nad ei olnud lihtsalt lihtsalt nagu nii-öelda päris sellised kahuriliha või lükata-tõmmata, et, et nad olid siiski ka oma sellise identiteediga sõjasalgad. Miks just eestlased, miks Ivo näiteks must teade salka ei juhtinud või mõisameeste salka? Vot jah, hea küsimus tõesti ei tea, et miks, miks peeti just Ivot selleks isikuks, kes suudab siis neid eesti talupoegi nendest moodustada, sellise väesalga neid juhtida, neid välja õpetada, et küllap ta pidi siis Tallinna linna jaoks esiteks ta olema siis usaldusväärne mõisamehed olid nagu nad olid või selline või vähemasti selline liikuv jõud ja et Ivo oli ikkagi Tallinna kodanik, ta oli usaldusväärne rae jaoks ja järelikult ta pidi olema ikkagi tõsiselt silma paistnud oma võimekuse poolest on inimene, kes on suuteline sellega hakkama saama ja seda ta ju tõestas. Et russo Ki kirjutab, et Ivo oli oma talupoegadega varsti jalul ja tõi suure saagi ühes paljude vangistatud venelastega Tallinnasse. Ja see ettevõte hästi õnnestus ja talupojad ka sellest julgust said. Siis püüti seda kõige agarusega jätkata. Ajaloodoktor Inna Jürjo jätkab juttu Iivuashenkelberg-ist ja tema salga tegudest Liivimaasõja ajal nädala pärast nüüd katkenud Edgar Valter Saksa poliitiku, harrastusajaloolase ja kirjaniku jutustusest, mis kannab pealkirja Hannibali rahvas ja mille peategelane on Iivuashenkelberg. Vastamisi on Hans vahtmeister Liivimaa mõisahärra, kellest Rootsi kuningas Johan kolmas oli teinud Liivimaa aadlilippkonna rit meistri ja kes hiljem siis, kui Ivo juba surma oli saanud, teenis Rootsi riiki vägede ülemjuhatajana Eestis. Niisiis Hans vahtmeister ja Iivuashenkelberg. Sündmused arenevad harjutusplatsil, mille veerde tulid ratsutades mõned Rootsi ohvitserid, nendega koos ka nooruki näoga Hans vahtmeister. Ivo võttis nad vastu tervitusega, kuid sõnatuna ta enesetundel oli aga paha eelaimdus ja see sundis teda olema valvel. Alles Rootsi pealiku Jeran poIe vihje peale lähenes Ivor ratsanikele. Talle järgnesid Peeter nego ja ta vend. Olete vanemad, ütles valju pilguline võitluste raskustest ja vaevadest kortsuliste paledega. Sõjamees. Ta istus pisut kummargil sadulas ja näis väsinuna. Olen teist kuulnud räägitavat kui ustavaist kuningaalamaist. Mina loodan, et teie töökord kannab vilja ja saab Tallinnale hüvanguks. Ivo tänas nüüd aga jalastus Hans vahtmeister ning lähenes talupoegadele Iivole meenuse ö ZAZ Milda põleva tõrvikupaistel. Esimest korda kohtus talle mõisameistrit meistriga. Siis talle ei meeldinud aadliku kõrk toon. Nüüd aga, vaadeldes seda noort nägu, ei saanud ta väärata tekkivat vanema vennatunnet. Järsku ütles vahtmeister, tahtsid mu kompaniiülemad mundsarti viigiga surnuks torgata? Ei, kostis ivad Rotsivalt. Näitasin talle, kuidas meie vool piiki tarvitatakse. Saa ennesõjameheks ja siis hoople. Poisikeseohtu noormeest asendas korraga käsutav sõjapealik. Vahtmeister võttis ühe talupoja käest piigi ta pika sõrmelised valged käed haarasid otsekui ämblikujalad raskest relvast ja siis tõusis piik ning vihises üle meeste peade harjutus tul. Post murdus raginal. Ma jätan selle loo niisamuti, pea aga meeles, enne, kui sa tõstad piigi Juhkru vastu, tabab sind seesugune saatus. Ta näitas murdunud postile ja hüppas siis sadulasse. Alul Ivo üllatus selle kitsa õlalise mehe jõust ja kindlusest. Siis aga tõusis temas vihalaine. Et hoiduda meeletustest, pigistas ta hambad kokku ja käed kõvasti puusadele. Nende pilgud, mis veel korra kohtusid, ei rääkinud enam vendlusest, vaid halastamatust rivaliteedist. Katkenud oli Edgar Valter Saksa 1936. aastal ilmunud jutustuse Hannibali rahvas teisest redigeeritud trükist, mis ilmus Torontos 1970. aastal. Kuulmiseni nädala pärast.