Pataljoni ülem, major kure adjutant, Olaf Tammark jätkab selles saates mälestusi ajast, mil pärast sõda temalt metsavennana oli võetud vabadus. Tallinnasse viidi mind pagari keldrisse ja pandi seisu kappi. Ma ei mäleta enam, kui pikaks ajaks on, ma arvan, võib-olla 10 päeva. Olin raudus, käsi seal, ainult kui väljakäiku viidi, siis tehti ühe käe paremad päev. Võeti raud ära seisud, kapp on väga kitsas. Seal magada ei saa peaaegu ainult kükitada. Kaua sa kükitab? Istepinki seal ei ole. Tuli põleb üleval laes väikene vaate auk, kust valvur vaatab iga viie minuti pärast sisse. Siis algasid ülekuulamised. Ja need need kestsid. Õige kaua. Taheti teada saada, kus on metsavennad. Missugune organisatsioon meil on, seda ei olnud, organisatsiooni ei olnud mingisugust. Korraldati seda ülekuulamist peksuähvarduste ja meelitustega. See oli, see oli niimoodi öeldud ette, et öeldi, et nad tunnistasid kõik ilusti käes ja rääkige meile kõige ära, et siis me hoolitseme selle eest, et teil saab olema väiksem karistus. Või võib-olla üldse mitte karistus ja uurija seekord mitte enam Uuno laht, vaid üks Petrophy nimeline. See ei pruukinud mitte tema õige nimi olla. Sellest nendele KGB lastel või Emmweedee lastel olid ju varjunimed. Tõlgiks oli üks Tartu vene gümnaasiumi lõpetanud, tüdruk pandi mind istuma ülekuulaja kabinetti käed raudus. Ja see tüdruk istus seal tooli, vastas mul ja liputas seal oma jalgu ja kergitas oma seelikut kõrgemale ja ütles mulle, et ma tunnen teid. Ja et ütles mulle, et ma tunnen täitjate käsitled Treffneri gümnaasiumis ja ja mina käisin Vene gümnaasiumis ja mõtlesin seal, muidugi nüüd gümnaasiumit on väga lähestikku, et te võisite mind tänaval näha ja ja seda, et ma Treffneris käisin, seda kuulnud ülekuulamise jooksul. Jaan omad tahaks teile kui tuttavale soovitada, et rääkige uurijale kõik ära, te olete veel noormees ja siis ta tõmbas seal seelikud Velladki kõrgemale ja riputas oma jalga. Ja et teil on veel elu ees ja ja kui te räägite uurijale kõik ilusti ära, siis ta hoolitseb selle eest, et teil saab olema väga väike karistus. See, kui seda nimetada meelitamiseks või ajude pesemiseks muidugi. Aga mina olin juba jõudnud arvamisele sellele arvamisele, puutudes kokku teiste vanglakaaslastega. Arvatavasti mind kui relva SS-ohvitseri lastakse maha. Et ma ei leidnud mingit põhjust enam neile midagi rääkida, mida nemad tahtsid teada ja nii, nii see jäigi kuni kuni lõpuni üldse on mind üle kuulatud mälestuste järgi 48 korda, aga mitte muidugi iga öö, vaid seal on pikad vahed olnud ja siis on jälle. Ja kohtusse läksime. Ma ei mäleta, millal see esimene kohus oli. Oli siis kinni olid võetud ka majori abikaasa, tema õde ja veel teisi inimesi sangastest ja Valgamaalt minust sugulane Lello tütar. Ja nad kõik olid süüdi selles, et nad olid ühtepidi või teistpidi mind varjanud või, või olid teadlikult major kurekohalolekust näiteks tema abikaasa ei olnud läinud, Marko abikaasa ei teinud mitte noh kuskile vene komandantuurija ei andnud oma abikaasat üles ja õde ka mitte oma venda, nii et see oli su süütegu. Ja nõnda esimene kohus läks aga lõhki. Mina kogu aeg raiusin seda asja, et mina olen sõjaväelane, aktiivohvitser, saksa ohvitser. Ja ikka sellesama mõttega, et võib-olla viad pannakse sõjavangilaagrisse. Kas te kasutasite oma õiget nime, aga muidugi ja sellesse on mingisuguste. Nad teadsid mu nime täpselt. Nad teadsid isegi, mitu kuldhammas mul suus oli. Jah. Ja, ja siis muidugi ma ütlesin, ma olen eestlane, rahvusel aga Saksa kodanik, et koos selle ohvitseri litsentsi saamisega anti mulle ka kodakondsus. Ja muidugi võisid, võib-olla nad arvasid ka seda, et et kuna me meie perekond järel asumisega läks 41. aastal Saksamaal, et et võib-olla meil oliga aga naersid selle peale, nad ütlesid, et Saksamaa on okupeeritud 99-ks aastaks Ameerika, inglise, prantsuse ja Nõukogude Liidu vägede poolt. Ja Te ei ela nii kaua. Vahepeal öeldi mulle, et teie kui teie ei räägi ja nii te surete Taimõri poolsaarel seal, kus jääkarud käivad viltides. Seal te surete. Ja, ja igasugusi niisugusi alguses kasutati näiteks seda, kas te teate, kus te olete, mõtlesin jäävangis, aga missuguse asutustes? Maitse noh, see on see julgeolek või mis teil on. Aga teate, kuidas seda vanasti nimetati kee P Q. Niimoodi niisuguste nõksudega püüti nüüd hirmutada mind või mõjutada ja siis ma sain muidugi väga tihti, ma sain peksa nende ülekuulamiste ajal ja see oli vist kunagi veebruaris 46, kui uurija Petrov viis mindi ülesse Pagaris järgmise korra peale. Jakobsoni kabinetti. Iidel Jakobson jah-idel Jakobsoni kabineti, see kabinet oli vangide hulgas väga tuntud. Seal püüti murda su vastupanu ja seal oli ohvitseri Sid, terve hulk nooremaid ja vanemaid ja nende pehmed nahktugitoolid nende nahktugitoolide vahelt seljatoe või külgtoe ja, ja istme vahelt tõmmati välja nahaga ületõmmatud nuiad või juudid löödi sellega mind. Ja kui ma ikka midagi rääkinud, siis löödi mind põrandale maha, tõmmati mu käed üle pea ja rulliti ment ühte pärsia vaipa vaiba sisse, aga nii et minu maad ja tagumik jäivate jäivad vaibast välja. Ja siis nad hakkasid nende nootidega mind lööma. Alguses mõtlesin, et ma ei karju aga kui need löögid tabasid ikka sedasama kohta siis oli ikka nii kohutavalt valus, et ma hakkasin karjuma, aga see karjumine? Ma karjusin selle pika vaiba sisse, summutati muuseas, raadio keerati kõvasti käima ja see toimus öösel, aga et noh, et need karjed mitte tänavale ei kostaks, pandi raadio käima. Ja siis vaati velvet pükste päev ja nii ma olen kuulnud, et siis sellisel juhul nende nuiadega löömisel ei, nahk ei lähe katki, kui püksid on veega üle valatud. Aga veega üle vaatud pükste peale löömine on palju valusam kui kuivade pükste peale seda ma võin kadele ütelda, nii et tambiti mu jala ja tagumik niivõrd läbi, et need olid üleni punased, sinised ja ja paistes, lohistati mind siis sealt, ma ei mäleta enam, kus kaotasin meelemärkuse, lohistati mind sealt siis kambrisse ja järgmisel Päeval tuli hommikul sinna nõndanimetatud pagariingel üks naisarst ja käskis mul püksid maha lasta, kui ta nägi, mis oli juhtunud. Ta andis mulle kaks nädalat vabaks üle kuulamistest jaanaril lamamisõigusega veel. Ja need kaks nädalat mitte ei puudutatud ja siis kutsuti jälle ülekuulamisele ja ja ma ütlesin uurijale, et kui tema hakkas jälle küsima, mõtlesite peksite ju mind, mina? Mina ei peksnud teid, muidugi ma ei saa seda öelda, et tema peksis. Seepärast ma ei näinud, kes peksis. Aga peks oli kohutav. Ja tema tegi, nagu ei oleks üldse mitte midagi juhtunud. Siis lõpuks ülekuulamise lõpuks, kuna ta ikka jälle mingisugust tagajärgi saanud, ütles ta, et kas te tahate uuesti sinna minna? Selle küsimusele ma jätsin vastamata, aga tema küsimustele ma ka ei vastanud või vähemalt ei vastanud seda, mis tema teada tahtis. Nii et nad arvasid, et võib olla veel uurimisel, et nüüd saavad midagi kätte, aga ei saanud siis ka nii et sellega sellega lõppes. See episood viidi meid kohtusse. Ja kohtus kõik vangid kõike selles grupis kuregrupis või tunnistasid, et nad kõik neid kõiki oli pektsetud. Ja see oli imelikul kombel mereväetribunal. Need kohtunikud paistsid olema kaunisti soliidselt mehed. Ja ühe tunnistaja käest ühe Valgamaa talumehe käest küsiti, vana mees. Küsiti, et Peeter Tamm ikas teid kapikset. Peeter Tamm ütles, et inimesi peksid Sangaste mõisas nagu vanasti mõisa veht. Ja see peksja oli enamjaolt Uno Laht. SEST TEMA. Tema julgeoleku operatiivgrupp. Peakorter oli Sangaste mõisahoones. Nii et kõik oli peksa saanud. Nõukogude karm ja õiglane kohus, nagu nad meile väga tihti ütlesid tühistas need ülekuulamised. Ja kohus hakkasid uued ülekuulamised siis paiguta suuri ja mind ühte üksikvangistusse. Külmakambrisse taheti mind sellega piinata, Ta nii-öelda. Ja ma ei võtnud leiba vastu. Leivad pandi mulle kambri ukse ette laua peal, iga kord, kui luuk lahti tehti. Ma nägin neid leibasid, aga ma neid vastu ei võtnud. Iga hommikul ma ütlesin, ma ei võta leiba vastu, aga suppima sain küll. Nii et mani perisse otsa ka jäänud, aga aga leiba ma ei võtnud, siis tuli see korpus noi kaardimets, patareis oli patareis, see üksikvangistus tuli sinna ja, ja ütles, et miks ei söö ja ma ütlesin, et oodake, et mikspärast ma olen üksikvangistuses, miks päästma olen külmas kambris. Ja ta siis ei ole meie tehase uurija teha. Andis mulle paberi pliiatsi, pakkisin uurijale, et mina loen seda üksikvangistust ja külmas kambris, ma loen seda kui surveabinõud. Järgmisel päeval viidi mind suurde kambrisse koos leibadega. Nähtavasti neil oli see esimene fiasko veel hästi meeles. Ja nii et algasid ülekuulamised, mille ma alati pidin kirjutama alla, et selle ülekuulamise vältel ei ole minu minu suhtes kasutatud mingisuguseid surveabinõusid. Allkiri. Ja siis tuligi järgmine kohus. See oli juba 47. aastal, jah, jaanuari 30 30. jaanuaril. Ja seal siis anti meile karistused kätte, mina 10 aastat sunnitööd pandi dismi ja nõukogude vastase pagana pärast, see nõukogudevastane propaganda seisis selles, et mina olin Valgamaal metsades, kus rinne oli püsinud kaks nädalat. Olin leidnud saksa lendurite poolt alla visatud lendlehti ja mõned nende lendlehtede paketid olid jäänud kinni ja ei olnud täitsa terve, pakk oli maas ja mina panin oma tagumisse püksitaskusse neid lendlehti, et kasutada neid väga heaks otstarbeks, mida metsas paberit ei olnud. Jah. Ja selleks oli venekeelset mõeldud muidugi punaarmeele, et jookske üle või mis seal iganes oli, ma ei teagi, ma ei valda vene keelt, nii et ma ei tea, mis isegi mis seal lendlehel oli. Aga seda tagumiku pühkimist, paberit loeti Nõukogude Liidu vastaseks propagandaks. Selle eest ma sain viis aastat ja pandi dismi eest 10 aastat kokku, aga siiski 10 aastat ainult. Ja majori abikaasa sai kaheksa aastat, et oma meest ei olnud üles andnud tema õde ka kahe, kaheksa aastat. Et noored poisid, kes ei olnud otseselt meiega seotud, aga seoti, kas sinna meie kohtuprotsessi neid saite? Seitse kuus ja neli aastat. Sangaste, apteeker ja tema abisait seitse aastat ja minu Lello tütar ja ühel talu tütrele anti viis aastat. Ja minu ristiema ja sõtse-le anti üks aasta kõlada, juba oli 16 kuud istunud vangis lastise vana inimene koju siis oli noh, nagu igal vangil, mis sellest pikalt rääkida viidi siis juba mõistetute kambrisse patareis ja ja siis viidi Lasnamäe vanglasse edasi transporteerumiseks Siberisse. Ja minu ešelon läks juunikuul 1947. aastal Lasnamäe vanglast. 2000 inimest. Räägiti, et sellel ajal kuul läks 2000 eestlast Siberis. Meie ešelon viidi või meie etapi rong viis meid 18 päeva, olime teel. Kuumades loomavagunites anti soola ja mitte juua. Klopiti läbinet vagunis seinad iga päev ja ja põrand, et kas on lahtiseid laudasid ja need vangid, kes viitsis kõik ühte nurka surutud 30 meestes loomavagunis need pildid siis kiiresti jooksma jälle teisele poole, et seda teist osa kloppida, kes nii kiiresti ei jõudnud, sellele anti haamri varrega tahvel tagant. Uks kinni ja sõit läks jälle edasi. Kui me sõitsime üle Eesti piiri. Meie vagunis oli õpetaja Tamur. Tema ütles palve. Ja me kõik alustasime Eesti hümni. Ja see laul, kand, kus ühest vagunist teise, kui see rongile Narva silla läks ja ma ise mõtlesin, et ammuks see oli kui me siin seda jõge püüdsime kaitsta idalaviini eest. Ja ei suutnud. Kaunis paha tunne oli. Arvamine oli muidugi see, et ega me enam eluga ei pääse. Aga mul siiski oli võib-olla see treening, mida ma olin sõjaväes saanud. Ja taas need raskused ja ka nälg seal Demjanski kotis ja ja, ja siis metsavennapõli, kus ei olnud ju ka midagi regulaarset. Et see ühesõnaga mind ei võetud vangi mitte voodist, vaid mind võeti vangimetsast. Ja seetõttu mul olid nagu, nagu teistsugune suhtumine kogusse sellesse küsimusse. Mina ennast kohtus süüdi ei tunnistanud ja sellest peale oli mul niisugune tunne, et ma olen oma vaenlaste käes vangis. Aga süüdi ma ei ole. Mina sinna parata ei saa. Aga nemad ei saa ka midagi muud minuga teha, kui ainult mind tappa. Esimene laager oli muidugi see jaotuslaager, aga sealt viidi vend metsa ja metsa viidi 600 eesti meest. Ja esimese nelja kuu jooksul 200 nendest olid juba surnud. Oli talv, tuli ka peale novembrikuu juba ja magasime külmunud maal. Toit oli äärmiselt vilets. Supivesi võib öelda väikene tükk märga leiba 650 grammi. Ja paljud mehed ei pannud vastu, sellele surid just kõigepealt need, kes olid vanad ja haiged muidugi. Järgmised surija olid just väga noored, kelle keha vajas rohkem toitu. Ja siisime, imelisel kombel surid just need tugevad eesti talupojad laiade õlgadega suurte mustritega. Nõudis rohkem toitu. Ja need muidugi surid ka, kes suitsetasid teatud, kes andsid poole oma leivast veel ühe tikukarbitäie mahorka eest. Nad ütlesid küll, et kulatsele pläru on ära keeranud ja suitsetanud siis näljatunne ei ole nii suur. Aga ega see miinikaloreid neile ei andnud. Nii et ka mina jäin niivõrd otsa, et ma olin 25 aastat vana, kui ma kõik asendisse läksid, ma ei saanud enam püsti tõusta, kui ma esimest korda oma püksid jalas maa võtsin, ma ei tundnud oma jalgu, need olid nagu üks köis ja põlve koha peal olid nagu sõlm, see oli kõik, aga ma olin niivõrd nõrk, et ja metsatööle viidi ikka iga päev ja. Ühel päeval siis lohistati mind sealt metsatöölt tagasi. Kaks tugevamat sõpra võtsid mu kaenla alt kinni ja konvoi hundikoeratoidu alati kaasas. Need siis näppasid mu kandasid. Ja visati mind siis sinna ambulantsi põrandale ja pandi siis surijate baraki. Avaarstiks oli ungarlane doktor Edmund Peters Falvi kes mu elu päästis. Ta ise ei tulnud, aga ta saatis ühe teise Ungari arsti minu juure, kes süstis mulle glükoosi. Mina olin olnud doktor Peter sfalvile kah tõlgiks. Taivaldanud eesti keelt küll, aga saksa ja inglise ja prantsuse ja ungari keelt, muidugi. Ma tõlkisin eesti vangide hädasid temale. Ja ta ütles mulle, et kui mul oleks igav surija kohta üks nael võid, siis ta ei peaks mitte surema, aga ma ei saa kõiki päästa. Ta ütles, võid mul muidugi ei ole, aga mul ma võib-olla saan kedagi päästa ja ma tahan päästa neid, kes, kes eesti rahvale võib-olla tulevikus saavad olla kasulikud. Et ütle mulle, kui on, kas mõne kõrgema aukraadiga ohvitseriga tegemist või mõne juhtiva poliitikaga tegemist. Et sina tunned neid, ütle mulle siis ma püüan neid päästa. Ja mina ei olnud mitte kõrgeim ohvitser kaga mind ta päästis võit, võib-olla nii kui sõpra. Ja, aga ma ikka ei kosunud absoluutselt mitte surijate barakis, iga päev viidi surnuid mehi välja mässiti teki sisse ja ühe vankriga viidi metsa. Need, kes seal olid näinud, et valvur lööb veel ühe pika naela peast läbi, et täitsa kindel olla, et mees on surnud. Ja need viidi metsa ja muidugi külmunud maa ja paks lumekate. Vaevalt et nad maeti säält laagrist viidi mind kesktalvel ühte teise laagri, mis oli nõndanimetatud parranejate laager, sai naistelaager ja tema imelik kone ferma ja seal oli ka proua, kurg oli seal. Ja mina olin ühes eraldatud muidugi, okastraatidega olin meeste barakis ja seal ma aegamööda kosusin. Kuna ei olnud tarvis tööle minna, oli soe ruum ja ja toit oli sama kui, kui töötajale vangile. Ja sealt viidi mind jälle kesklaagrisse abakuuri, see on Kemerovo oblastis. Ja siis tuli see päev kätte, kui 40 seda siis kaheksanda aasta detsembris, kui Stalin otsustas eraldada poliitvangid kriminaalvangidest, kuna poliitvangid olid ju parandamatult, need nendest ei saanud enam nõukogude kodanikke, aga nendest kriminaalvangidest, tapjatest ja röövlitest võisid ju veel hääd nõukogude kodanikud saada, kui poliitvangid neid ära ei rikuks. Ja sellepärast eraldati siis poliitvangid, kriminaalides ja ešeloni viisid meid jälle. Tapirongid viisid meid Kasahstani, Taani Jescascan laagrisse, näljastepi, seal hoid, vasekaevandused, see oli juba Katrjošnikid, need olid ainult sunnitööliste laagrit. Aga poliitilistele, need olid nii-öelda poliitilised režiim, laagrit. Ja seal ma töötasin ehitustel. Jäin jälle otsa ja viidi ühte invaliidide laagrisse, kus ma töötasin. Selle invaliidi laagri nimi. Õitšess tõi Kasahstanis umbes 40 kilomeetrit Jeskaskaanist. Pealaagriks oli Gingeel, kus olid hiljem vangide ülestõusud. Kogu see laagrikompleks oli step laag Emmdeedee. Sealsamas laagris ma töötasin väga mitmesugustel töödel kivimurrus ja tegin oma käega telliskive. See oli niisugune kast, mida tuli, kasta veeämbrisse ja siis tuli kaevata savi ja segada seda savi kaameli, sõnniku ja õlgedega ja siis võta seda segu käega ja visata sinna kasti tasaseks tõmmata ja siis viies püüa pöörata see ringi, kui see telliskivi siis oli kuivanud, ühelt poolt, siis järgmisel päeval teine ja siis lõpuks pandina püramiidi, kes lõpuks viisid nad ära säält põletamisele. Ja pärast nendes telliskividest, mina ise ehitasin seal mitmesugustel ehitustöödel, ehitasin ahjusid ja korstnaid. Kui mõned minu ahjudes põlema ei läinud, siis brigadir läks üles korstna otsa surra haamriga lõi selle küttekolde laest augu läbi ja siis suits läks otsekohe korstnasse. Ahjud muidugi jäid külmaks, aga ega see ei olnud enam meie mure. Nojah, ja siis Stalin suri 1953. aasta märtsis ja suvel meie laagris oli 2000 vangi, nende hulgas 15 sakslast, mina ennast nende hulka ei lugenud, ma nendega läbi suurt ei käinud, vahel rääkisin mõnega. Aga alati, kui tuli ankeedi täitmine, siis ma kirjutasin sinna. Ma olen, ütleme, aktiivohvitser on minu elukutse. Ja ma olen Saksa kodanik ja rahvuselt eestlane. Et te jäite lõpuni väite juurde, et olete Saksa, aga muidugi ma see, mis mina alguses ütlesin selles oma lootuses, et saada sõjavangile kaadrisse seda juttu, mina korrutasin neile lõpmatult. See lootus täitus, see päästis teid, see, see päästis mind, et mina laagrist vabanesin. Juunikuul viidi ära laagrist seitse sakslast. Detsembris tuli mu hea sõber Ratsarügemendi ohvitser, kapten sillaots mu juure, tema oli laagri sanitaarinspektor ja ütles mulle, et Olaf, et sinuga juhtub midagi. Homme. Sinul on tehtud lõpuarve, sa saad oma raha, mis sa oled, teenijat, vaat peale Stalini surma vangid hakkasid ka väikest raha teenima sat oma kaasat kätte. Nimelt Elmar sillaots elas Britturkade barakis, kus oli laagriraamatupidaja ja kokad ja nii need tähtsamad tegelased. Ja see raamatupidaja oli talle rääkinud, et, et minu kohta on lõpuarve. Järgmisel päeval oligi brigadir, ütles mulle, et Olav Kendrick vitš jääd barakki. Täna aga minu teine sõber, loomaarst Hans Naber oli võtnud arsti juurest omale vaba päeva et vaadata, mis minuga juhtub. Ja tema jäi ka minu kõrvale ja ja niipea, kui brigaad oli läinud tööle, oli mul Vežaami kui asjadega veneke ja pidin kõik ära maailma, mis mul oli, sain kätte oma, mul olid vineerist tehtud üks kast, kus mul oli nii-öelda jala nõrtsud sees, selle sain kätega. Ja sellega viidi mindlaagrist välja leviidi komandatuuri. Ja öeldi mulle, et mine sinna nurka ja võtta täiesti juha ihualasti. Aga mina selle arvamises nüüd lähen kuskile minema. Ma olin võtnud oma Belo Kreekast välja väikese Eesti lipu, mida major abikaasa Marta, kurg oli mulle surunud kohtupäeval kätte. Oi, see oli tehtud. Tähendab sinisest tasku rätist ja must riie ja valge muidugi, seda ma hoidsin kogu aeg oma riietes peidus ja seda nad avastanud, sest see oli ka pehmeni sama kurje. Ja siis oli mul veel üks väikene medaljon, jumalaema ja Jeesuslapsega, mille arvatavasti mõni leedulane ukrainlane oli kaotanud. Ja siis oli mul veel üks väikene hambaharjavartest tehtud Eesti vapikene, mis oli vanglas tehtud. Ja need kolm asja olin juba nii välja võtnud ja olin pannud nad taskurätiku sisse. Ja ma ütlesin, et kodanik natšalnikud, kas ma tohiksin taskurätiku omale jätta, et et mul on nohu? Muidugi, muidugi, ja, ja nii ma jalutasin selle taskurätiku selle suure paali teise nurka, kus olid minu esimesed uued riided, kaheksa aastase vangipõlve jooksul. Aga mitte talv oli küll, vildid ei olnud, olid saapad ja sellega oligi sisse läbiotsimine, läbi viidi mind hobusega ja veel kahe noore saksa poisiga, kes olid Berliinis mingis ülestõusus süüdi ja kes oma juukseid lasknud maha ajada ja selle eest nadolid kartsas ja natoodi kartsast välja ja ka need laeti sinna reele. Ja ohvitser tuli kaassõdur relvaga ja ja sõitsime stepi välja. Sõitsime tükk aega enam laagrit näha ei olnud, ümberringi oli lage stepp. Ja kuidagi kõhe tunne oli. Tegelikult ma ei tahtnud sealt laagrist ära minna. Ai, nii kaua olnud seal mul oli nii palju sõpru, seal ma ei tahtnud ära minna. Sest ma ei uskunud kunagi, et nad ütlevad, sa lähed paremasse kohta või saad vabaks, ammugi mitte. Ma ei uskunud seda. Aga seal ma nüüd olin keset steppi ja peatati hobune ja ma mõtlesin, et mis nüüd hakatakse maha laskma või. Aga ei, kaugelt paistis, üks autoveoauto tuli Gingeerist laeti meid sinna veoauto peale, viidi vanglasse, vanglas ühises kambris, seal oli juba ligi 15 sakslast. Saksa keele jutt käis ja seal mina olin õige tagasihoidlik nende sakslaste hulgas, sest kunagi ei tea, kes seal võis olla. Et ma ei rääkinud kellelegi, kust ma pärit olen või isegi oma nime ei ütelnud, ainult üks poolakas oli seal, sellest sai mulle nii-öelda lähem sõber, see mees oli 15 aastat olnud sunnitöölaagris, sest tema oli kinni võetud, kuid Poola tagati kahe võitja vahel Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel. Ja tema, kas ta elas ühel pool ja ta tütarlaps sai teiselt poolt haiseda, demarkatsiooniliini mitu korda ületanud ja võeti kinni spioonina. Ja ta oli 15 aastat vangis olnud. Meile öeldi nüüd, et te lähete nüüd koju. Ja mul on niisugune imelik tunne, et mida ma siis nüüd olen selle kaheksa aasta jooksul saavutanud või õppinud. Ja ma küsisin, mõtlesin, et see poolakas saab mind võib-olla aidata, et tema on olnud 15 aastat. Ja ma küsisin tema käest, et mida sa siis oled selle 15 aasta jooksul õppinud. Ja ta ütles väga lihtsalt, et ma olen õppinud, kui magus on üks tükikene leiba. Kui oluline on üks hea sõber. Ma arvan, et ma tean nüüd, mis vabadus on. Ja ma, ma olin temaga täiesti ühel nõul ka mina olin seda õppinud. Säält olime vangis kuni seal vanglas kuni Aastani 1954. Ja siis laeti meid, reisirongile pandi meid ja ja sellega viidi meid siis Euroopa Venemaal ühte suurde laagrisse kus oli juba palju sakslasi kokku toodud. Ja sealt mõne päeva pärast Läti meid jälle loomavagunitesse ja transport liikus ka lääne poole ja jõudsime Poola piiri äärde poolakat lugesid meid loomavagunitest välja jälle sisse ja siis spetseerisid vagunid kinni ja läbi Poola läksime pitseeritud vagunites piiri ääres. Frankfurt, Anderooder võtsid poolakad jälle pitsatit lahti, lugesid jälle üle ja andsid siis idasakslastele üle. Mulle tundub, et idasakslastel oli seekord antud korraldus Moskvast, et need iga vang peab minema oma sünnikohta. Küsitlus käis niimoodi, et kust te pärit olete? Nime ei küsitud. Ei olnud mingisugust dokumenti ka nendel nina ees, kes need mehed on. Ja mina ütlesin magnstut kardist. Ja siis saadeti mind sinna kolonni, kus vähem mehi oli see suurem kolonn, need olid need, kes ütlesid nad kusagilt Ida-Saksamaalt. Väiksem kolonnis oli umbes 250 meest ja paar naist ka. See saadeti juba reisirongiga nüüd Ida-Saksa ja Lääne-Saksa piirile. Ja järgmisel päeval soo, seal oli veel seal, ööbisime ühes barakis ja kujutage omale ette. Meid aeti õhtul hilja veel, see oli 21. jaanuaril xon Lenini surmapäev ja kujutage omale ette savi siis need 250 inimest, kes olid olnud 10 12 aastat Siberis, kõik need sakslased aeti suurde suure barakki hääli kokku ja üks saksa agitaator astus kõnepulti ja alustas kiidukõnet Leninile. Ja muidugi igaüks vaatas nagu alla ja keegi ei julgenud ennast liigutada. Ja surmvaikus valitses, pidas oma kõne ära ja läksime igaüks tagasi. Ka omavahel me mingisugust kommentaari ei andnud, sest paagid ja kes su naaber on? Ma ei tea, kas siis järgmisel päeva vist jah, oli, järgmisel päeval viidi meid siis jälle bussidega sellest laagrist nüüd lääne poole. Ja see oli jälle väga niisugune pingeline sõit, sest bussid peatusid keset maanteed. Mina muidugi mõtlesin, et nüüd nad on avastanud, et ma ei ole Stuttgardis pärit. Ja nüüd nad tulevad mulle järgi. Seisime kolm tundi maanteel, aga mis selgus nende sakslaste hulgas, olid misjonärid, kes olid käinud Jaapanis ja olid tagasiteel Lääne-Saksamaale, olid valinud Siberi. Trans-Siberi on relv või see raudtee tulid üle Siberi tagasi Ida-Saksamaale ja sealt tulid, nende sõit oli Läänes ja need olid meie bussides sees ja need tahtsid minna work purgi, kus Martin Luther oli oma tindipotti visanud vastu seina, et seda tindiplekki näha. Ja sellest meie vangid siis seal närveerisime. Ja kui need tagasi me ei teadnud seda, kui need tagasi tulid Vardburgis, siis sõitsime edasi ja jõudsime piiri äärde. Seal ei olnudki küsitud nime ega mitte midagi. Oli ainult niisugune pöörleva, kellega noh, kuidas öeldakse, nelinurk, kus, kus iga vanglaks läbi lugeja inimeste lugeja ja siis me kogunesime sinna eikellegimaale viie kaupa ritta, nagu me olime Röör, terav, pöördvärav ja, ja see luges meid siis seal oli ka venelasi selle üleandmise, sellel momendil Õiga venelasi, seal sakslasi muidugi ja stats sikke politsei sassi, mehed ja kõik olid seal. Ja niimoodi siis loeti meid sinna eikellegimaale. See oli üks asfalttee, mida ei olnud kaua-kaua sõidetud. Lund ei olnud, muru oli kasvanud läbi asfaldipragude. Ja seal me nüüd seisime viie kaupa reas, nagu olime harjunud. Ja siis öeldi, marss. Ja siis me hakkasime minema, eemalt paistsid uued lasipuud. Ja mida lähemal me nende lasi, puudele jõudsime, selle kiiremini me läksime. Viimased 25 meetrit me jooksime, läks lasipuu lahti ja sai suur rahvasumm. Ja seal oli halastaja õdesid, seal oli arste, seal oli igasuguseid tervitajaid. Isasid ja emasid, kes hoidsid käes suurt pilti ja küsisid, et kas olete minu poega näinud peeti seal meile tervituskõnesid ja anti meile kingitusi ja mu käed olidki kingitusi juba täis ja üks õde küsis Felme, kas ma tahan saada ruumiga teed ja ma avasin oma suu ja ütlesin, valage sisse. Sõin oma esimese õuna ja oma esimese apelsini. Jõin oma esimese klaasi piima pärast. Ja ma küsisin selle halastajaõe käest, et kas toltel suhkrut piima sisse pannud, see ei ole, see on täitsa nature Algne lehmapiim avateele, see ainult tundub nii. Mainin ära, unustan piima maitse. Nii. Ja siis me meid viidi siis bussidega, kus mängis muusika, ilusad uued bussid, oli, viidi meid läbi saksa küla, vaata kus ees sõitis, politseiauto teatas, et siin saabuvat, tead Vorkutast, Norrinskist ja ja, ja, ja Kasahstanist ja Taischetist ja vangid ja rahvas tormas kõik tänavale ja oli ju, ütleme 23. või 24. jaanuar ja neil oli veel neid jõuluasju, visati neid meeleakendest sisse ja bussid liikusid edasi väga vaevaliselt, sest need külaelanikud blokeerisid meie teed. Kirikukellad helisesid ja viidi meid ühte laagrisse, kus peeti, meil ei ole kõne, seon kahvliga maakeraga mitte sarnane laager, kus te tulnud olete. Saine, saime omale uued riided selga, aga mina jätsin omale need. Kasvaks Danish antud vangla vangiriided, küll uued, aga siiski vangiriided, ma jätsin need omale. Nendel vangiriietel ei olnud auku seljas ega põld ega pükstel auku ei olnud selle numbri jaoks, mis meil oli, nendesse poliitilisse Shim laagrites kandsime numbrid. Minu number oli S-E 566 ja. Ja siis sealt laagrist oli ülekuulamisi. Sakslased eriti kuulasid väga täpselt et kas nende saabujate hulgas ei ole mitte vale vangisid või spioone. Küsisid näiteks niisugused selles laagris, kus ta viimati olite. Kui te seisite laagri värava juures, kus pol paistis päike hommikul. Kui sa teadsid õieti seda vastata, siis oli see oli palju teisi küsimusi. Et täielikult kindlad olla, et need mehed, kes on seal ja need, kes siis sellest külast läbi said. Nendele anti vastav dokument. Paragrahv number ühe alusel oled sina. Kauaaegne sõjavang. Kauaaegselt sõjavangist vabanenud vang.