Kui jagu stiin sisse astus, lükkas Coya plaadi, mille kallal ta töötas, pahaselt eemale, niiet nagu stiin seda näha ei saanud. Segandmasin, küsis ta väga valjult. Mis sa ütlesid, küsis vihaselt Coya jõule. ManU-l tühistasid dikti, seletas suurima meelepaha ka ja väga selgest järgu stiil. Missuguse tihti küsiscoya nüüd ei suutnud hägustiinenud kauem vaos hoida. Sa tead seda väga hästi, karjuste ja sina oled selles omajagu süüdi. Sina, nar, sina toota. Kas ma ei oleks võinud seda niisama hästi ka täna õhtul teada saada? Ning kibedalt ja selgelt rääkis ta summutatult edasi sealsäkitad ning tegeleda oma isikliku tühja-tähja ka. Ja kui sinu juurde tuleb sõber, kelle süda üle voolab siis karjud sa selle peale, et ta sind rahulijadeks. Mida oled sa teinud kogu selle aja vältel millat, Hispaania Haifasse öösse surusid Samaalisid Don manuelli roimarid, juhtid sääserina ja Aleksandri-na ja Friedrich Hiina ühes isikus. See on kõik, mis sul oli öelda, Francisco inimene, oled sa siis täiesti pehkinud ja kõdunenud? Ta oli muutunud täiesti rahulikuks. Ta tundis peaaegu rõõmu hägustiini rabelemisest kes oli veel kedagi teist, kes nende kibedate kuude jooksul riigi häda nii süngelt selgelt oleks näinud, kui tema Francisco ja kas oli veel kedagi teist, kes oleks seda nii silmanähtavaks teinud. Ja nüüd seisab see vahva aegustiin kaprichadest käeulatuse kauguses ning vahutab vihast tema pimeduse, loiduse ja paksu naha pärast. Süda ei anna mulle praegugi veel rahu urises ja torises hägustine edasi. Kui ma mõtlen Howeljanosele ja kuidas ta sulle rääkis, Hispaania, Hispaania töötage Hispaania heaks, maalike Hispaania heaks. Juba oma kunsti pärast ei oleks tohtinud silmi kinni pigistada. Sina hoolid ainult iseendast. Härra esimene maalikunstnik peab kõike hästi arvestama, tema ekstsellents ei tohi millegagi riskeerida, mis võiks uhkelt rõivastatud jõuku tema vastu häälestada. Niisugune orjameelsus. Francisco jäi rahulikuks. Jah, ta isegi naeratas. Sina ennetun, närv ütles ka, hoia peaaegu kaastundlikult, sa igavene üliõpilane. Kunstist on sul pisut aimu, aga maailmast ja inimestest ja minust ei saa mõhkugi aru. Kujutad ette, nagu oleksin ma kõigi nende kuude vältel lihtsalt laiselnud uhkena oma romantilise hinge üle. Ei sina ülitark, sina, hingedetundja, see, millega ma siin aega veetsin, oli midagi muud. Ta tegi kirstu lahti ja tõi sealt välja sülemi, joonistusi ja esinguid ning kuhjas needegustini ette. See istus nüüd seal ringi, vaatas metsikult ja äkki paiskus tema peale uus tohutu Tuck aprichade maailm, nende ennekuulmatut, tõeliselt tülide, õieliste elamuste küllus. Ta vaatles iga üksikut joonist mitu korda ja jälle uuesti. Ei suutnud end sellest lahti kiskuda, pani kõrvale kiimustas näha järgmist. Ta unustas enda, unustas don mõnuellieedikti, puuris end uude maailma ja elas sinna sisse. Ta oli küll juba enne ühes või teises lehes, mida Francisco talle oli näidanud tundnud midagi nende joonistuste peitusest, metsikusest õudusest. Aga see, mis nüüd tema ees See viitas uuele, tundmatule hoiale, kes oli avastanud uue sügavama maailma kui eelmised. Augustin vaatas Matsutas tema nägu tõmbles. Kohja andis talle aega. Ta jälgis, kuidas hägustiin vaatas. Ning see oli talle tugevaks tõestuseks. Lõpuks kaasa haaratud ja põrutatud, niiet vaevalt rääkida sai. Ning Coya suurivaevu tema sõnu huultelt lugeda suutis, lausus Justin. Kuna ta taipas, et hoiatas täielikult, aru ei saanud, hakkas ta kasutama märkide keelt šestikuleerides ägedalt, kuid seedimist tema jaoks liiga aeglaselt, ta langes tagasi oma vaimustatud jahvatamisse ja Matsutamisse. Siis seal oli juba sinus ja võib-olla juba väljaspool sind. Ja sina lasksid meil lobiseda ja ikka uuesti lehti ette asetades võimet nendest lahti kiskuma. Joovastunult imetledes vandus ta sinna salakoi, sina, silmakirjatseja. Kõik tänapäevased ja endised. Ta naeris Albilt õnnelikult. Ta pani käe Coya õlgadele. Sul ei ole vähematki usaldust minu vastu. Sa pidid minu juurde myytasse sisse murdma ja sul ei olnud aega oodata. Oleme laostunud, olen ma pehkinud ja kõdunenud. Ning uuesti jäike jälle tahtis ta teada. Ütle ise, kas nad ei ole lustakad, need minu joonistused, Aku stiin, silm ühel eriti pentsikud joonistusel ütles peaaegu alandlikult. Sellest lehest ei saa ma veel täiesti aru. Sellest peaksid aru saama kõik sellest ängistavasti õnnestavast, nad peavad sellest aru saama. Ta naeratas Idjuma universaal. Seda kuuldes sattus Coya imelikku segadusse. Ta oli küll endalt vahetevahel küsinud, kuidas võiksid need lehed teiste peale mõjuda ning kästama tööd üldsegi teistele näitab, oli aga taolised kaalutlused otsemaid peaaegu pelglikult eemale tõrjunud. Eriti aga pärast seda, kui Kaiettanani äärmiselt võõrana joonistuste ees oli seisnud, oli ta vihaselt otsustanud, et ükski teine silm ei näe enam neid lehti. Ta hirmus ja naeruväärne võitlus vaimudega jäi tema isiklikuks ülimal määral isiklikuks asjaks. Näidetega briiksusid. See oleks niisama hea kui alasti läbi Madriidi tänavate joosta. Akustiin luges sõbra näost asistust ning andis selle üle, tegelikkuses. Talle tuli meelde see, mida loomulikult Kagoya pidi teadma. Ja nimelt, et need lehed olid ohtlikud, surma ohtlikud. Mees, kes teistele inimestele taolisi jooniseid näitas, võis otsemaid minna ja end ise pea ketse rina inkvisitsiooni-le välja anda. Sellele mõtles hägustiin ning tundis oma sõbra Francisco üksilduse täit külmust. Seal oli siis mees täiesti üksinda sundinud endast väljuma kõik selle jubeda ja naljaka. Tal oli olnud julgust seda üles joonistada täiesti üksinda ning ilma igasuguse lootuseta iial keegi teine tema suurtest kohutavatest nägemustest osa võiks saada. Francisco, nagu oleks hägustiin mõelnud, valjusti ütles. Oleksin pidanud targem olema. Võib-olla oleks olnud parem, kui isegi sinu silmad ei oleks neid joonistusi näinud. Ta kogus lehed kokku, hägustiin ei seganud vahele, ei julgenud isegi teda abistada. Kui aga Koiad usaselt joonistused uuesti kirstu viskas keskuse Kustiinenduma uimast välja oli mõeldamatu, et need lehed oleksid pidanud siia kirstu lebama jääma nägematult pikemaks ajaks võib-olla alatiseks. Vähemalt oma sõpradele pead sa neid näitama, panustada. Ära ole ometi nii kõrgilt kinnine Frank sho. Sa ju peaaegu sunnid kõiki sind tuimaks pidama. Hoia nägu muutus morniks, sõimas kaalutlus. Guitava südames tundis ta soovi sõpradele oma tööd näidata. Ta kutsus Kellija Gintena Ermitesse. Samuti kutsus ta sinna oma poja Hawyervi. See oli esmakordne juhus, et termiitas olid koos rohkem kui kaks inimest. Ja see tundus Coyale peaaegu pühaduse teotusena. Sõbrad istusid kohmetult, kõik välja arvatud Havierr. Käitusid kohmakalt, olid eriliselt põnevil. Coya oli lasknud tuua veini võileibu juustu ja palus neid maitsta. Ta ise oli järsk sõnakehv. Lõpuks võttis ta pikkamisi toonitatult raskepäraselt lehed kirstust välja. Ning äkki oli Ermiita täis nende ülitõelikke inimeste ja lummutiste, nende pool loomade ja pool kuradite tunglemist. Sõbrad vaatasid ja nägid, et nende tegelaste näod hoolimata maskidest Need olid inimesed, keda nad tundsid, kuigi julmalt lahti rõivastatud näilikkusest, mis neid ümbritses ja varustatud uue Olid needsamad lõustalised lummutised, kes raskesti tabatavatena neid endid ähvardasid. Needsamad, kes neis endis peitusid, kaeblikud, teadmatud ja täisohtlikku teadmist. Nurjatud õelat, vagad ja iharad, rõõmsad, süütud ja pahelised. Keegi ei kõnelnud. Lõpuks lausus koja, jooge ometi joogem ja sööge talla sisse Haview. Ja kuna Räkeystice veel vaikisid lisast nimetasin neid lehti kaprichadeks mõteteks, ideedeks, fantaažijateks. Kaprich hüüdis ta loote uue maailma ja kutsuti seda kapricheodiks. Tõmbas suunurga vaevumärgatavaks määratluseks. Ent Quintana vaimustust ei olnud võimalik enam tagasi hoida. Detanytimusseli liigoya hüüdis ta kõigis rumalana ning missuguses soperdajana tundun ma endale oma Armitute värssidega. Nende lehtede ees oli väike poiss, kes esimest korda läheb kooli ning kelle pea käib ringi paljudest tähtedest tahvlil. Kell ütles. Kunstiloolasele ei ole mugav, kui tuleb midagi uut, mis kogu tema teooria ümber. Ta köhatas. Ma loodan jätkest, sa ei pane seda mulle pahaks, kui ma mõningatel sinu lehtedel leian vanemate meistrite mõjutusi. Eskoriaalise asuvate Boffi mõningate piltide mõjutusi Avila ja Toledo katedraali detoolistiku teatud nikerduste mõjutusi ja loomulikult sääre Kossapilarry nikerduste mõjutusi. Haavierrarves kõige suurem kunstnik seisab teiste õlgadel. Tema ninatarkus kutsus sõprades esile kohmetuse. Koi aega, vaatas oma ülitargale pojale hellalt, jääks kiitva naeratusega. Nigel, arutles enamiku lehtede mõte näib olevat selge. Ja lootsin, et võib-olla suudad sina seda mulle selgitada. Nii mõtlesin minagi seda, kiitis rõõmsalt ja nipsakas kaasa. Havier ei saada aru mitte millestki. Ja saadakse aru kõigest. Siin lükka segu, stiin oma veiniklaasi ümber. Vein voolas üle laua ning määris kahte joonist. Teised vaatasid seda pealt, nagu oleks Kustiinsanud häkkamaid jumala teotusega. Kintana pöördusmi Kelly poole veidi ärritatult. Kui teile üks või teine leht jääb arusaamatuks, ütles ta. Siis peate te ikkagi möönma. Kogu selle asja mõte. Oma universaal küllap näete, ta on mingi rahvas, saab nendest joonistest aru. Teeksid, vastas Mihkel. Rahvas ei saa nendest lehtedest kindlasti aru. Ja isegi enamik haritud inimesi ei saa nendest aru. Või soovitate te koguni esse, imelooming jääb suletuks Iiermitesse kalledessanbernad Pino ääris. Mis siis muud vastes Mihkel. Või tahate teie Francisco tuleriidale saata? Kuid need lehedele vägedge satuvad segaselt tumedalt vahele, kui stiin siis süütab inkvisitsioon lõkemil ees ükskõik milline endine õhutada, see kurvaks rasvaküünlaks muutub. Augustin viitas mõningatele otsingutele. Kas seda tuleks avaldada, küsis ta või seda? Mõningad muidugi peavad ära jääma, andiski järele, aga enamikku neist võiks avaldada, peaks avaldama. Enamikku neist ei saa avaldada, vastas teravalt, Mihkel. Nii palju ära jätta ei ole üldse võimalik, et vahele ei sega inkvisitsioon ja kuninga kohtud sinna juurde. Ja kuna teised mornist nõutult vaikisid tröösti, seda viisakalt tuleb oodata parajat aega. Siis kui teie paras aeg on saabunud, ütles kintana. Siis pole neid jooniseid enam vaja. Siis on nad vaid kunst ja seega üleliigsed. Kintaanaga kinnitas kangekaelselt. Kunst on mõttetu, kui ta ei mõju. Don Francisco on teinud nähtavaks hirmu sügava salajase, mis rõhub kogu maad. Seda tuleb ainult näidata ja see hajub. On vaja ainult kokku musta mehe rõivad seljast kiskuda ja ta ei ole enam ohtlik. Tassiscoya on teinud oma meistritöö ainult meie viie jaoks ja rohkem mitte kellelegi jaoks. Ei, see ei tohi nii olla. Nad rääkisid ja vaidlesid, nägu ei viibiks Coya sugugi sealjuures. Francisco kuulas pealt vaikides ühes suult teise suule vaadatud. Ning kehtida kõigest aru ei saanud siiski tundistameid üksikult küllalt hästi, et endale nende väiteid kokkuriimida. Nüüd olid nad oma põhjused ammendanud, vaatasid Coyale otsa ja ootasid temaga. Kaval järelemõtlik, seletas. See, mida sa seal ütlesid nii, kell on mõistlik. See aga, mida teie ütlesite, Don host, see on ka mõndagi väärt. Aga kahjuks mõlemad teineteisele vastu räägivad. Pean selle kõige üle hästi järele mõtlema. Ma ei või lubada endale lõbu teha nii palju tööd ilma rahata. Mul on vaja raha. Seda öeldi säärast joonistusid jäitsingut kokku ning sulges need kirstu. Rattustatult vaatasid, näed, kuidas uus ja imeväärne maailm nende silmist kadus. Selles täitsa harilikus kärarikkas majas üsna silma torkama, tus kirstus oli peidus suurim, mida iganes Hispaanias on loodud üldse pärast seda, kui Velaskess alles elas selles kirstus taltsutatult vangistatultlanasid köik deemonit Hispaanias. Ent kas nad tõesti taltsutatud on, kui rahvale neid siiski näidata ei tohi? Kas ei tõesta see just nende võimu? Kas on see, mis talletatud siia kirstu liiga julge kui nad tema juurest läksid, imetledes vaimustusest täidetuna kartlikult ja rusutud? Saatsid neid deemonite, metsikud ja kohutavalt õudsed varjud ning veel palju koledamad inimeste varjud. Piss meelsasti nendest muljetest, mida tema looming teistele avaldas. Kuna sõbrad, kes olid kõik täis head tahet ja vastuvõtlikud siiski paljudest kaprichadest ei olnud aru saanud hakkas ta liiga segaseid, liiga isiklikke välja sorteerima ja teisi ülevaatlikku järjekorda paigutama. Ta asetas ettepoole need lehed, mis kujutasid kergesti arusaadavaid olukordi, anekdoote nendele lehtedele tegelikkusest laskis ta järgneda otsingutel, mis kujutasid tont. Niisugune järjekord oli kerge tee õigeks aru saamiseks. Tegelik maailm viitas deemonite maailmale ja see teine grupp, vaimude grupp selgitas esimest inimeste grupi. Tema enda lugu. Nii nägusega pritsides oli kujutatud see segane unelm tema armastusest tema tõusust, tema õnnest, tema pettumustest saienes niisuguses järjestuses oma õigem ette muutus kõikide ajalooks Hispaania ajalooks. Pärast seda, kui ta oli nad eraldanud järjestanud ja korraldanud hakaste üksikutele lehtedele nimesid otsima. Sest lõpuks pidi igal heal joonistusel ka oma nimi olema täpselt nii, nagu igal kristlasel. Ta ei olnud mingi kirjanik. Sageli pidi ta pikka aega õiget sõna otsima. Aga see just valmistaski talle nalja. Kui talle mõne seltsingu nimi tundus liiga lamedana, siis kirjutas ta sellele lisaks lühikese seletuse. Lõpuks ei olnud igal lehel mitte üksnes nimi, vaid ka selgitus selle juurde. Wanasõnalised kõnekäänud raevukad, naljad, süütut talupojakombed, iroonilised vagad, õpetused Reiukalikult, nutikad ja varjatult targad väljendused. See köik elas kokku üheks. Tantalus kirjutas ta joonisel, mis kujutas meeleheitlikku armastajat surnud tasakesi silmi pilgutama kallima ees. Ning siin ta pilkas iseennast kommenteeris. Kui armastaja oleks olnud rüütel, tikum ja vähem tüütu siis ärkaks kallima uuesti ellu. Ja maskiballile pani ta allkirjaks. Keegi ei tunne end. Joonistus, mis kujutas Machatkeda, ehitakse samal ajal, kui Brigida kupeldaja Roosi klantsiga palvetab, kommenteeris ta. Ta palvetab teise eest ning eks toimida õigesti, et jumala õnnisteks teist õnnega ning vabastaks teda kõigest halvast ja habeme ajajatest, arstidest ning kohtutäituritest. Ja et ta oleks osav, reibas ja teeniks kõiki, samuti nagu tema õnnisema. Tublit naist, kes võileiva eest nii usinasti ja tulusat kogu maailma teenis, niiviisi kohelda, on halb halb. Seda esingutagemis kujutas nõida, kes kükitab saatori õlgadel ja õndsat televaimudele pühadust teotavad vannet annab, kommenteeris ta. Kassa vannud oma õpetajat ja ülemustes sõna kuulad ja neid austad küüniseid luuega, pühid, vangiraudu, kelistat, ulud, kriisked, lendad, salvid, imed, puhu treestid, teed, kõike, mis iganes ka oleks, millal see iganes ka ei oleks. Ja millal Sult seda iganes käin õuteks. Ma vannun, ilus mu tütar. Sellega oled sa nõid, südamlik õnnesoov. Kaalutlus kaua, missuguse lehe peaksite kõige ette asetama? Ta otsustas alustada joonistusest, mis kujutas teda ennast lauale viskununa kaitstes silmi kummituste eest. Ja ta nimetas seda lehte idiooma universalliks. Siis aga näis talle see pealkiri olevat liiga upsakas. Ning ta pani sellele joonistusele nimeks maga, mõistus ning selgitas. Seni, kui mõistus sünnitab unele fantaasia koletisi, ühendatult mõistusega aga muutuv fantaasiakunstide ja kõigi imeteoste emaks. Kaprichadel lõpetamiseks aga tegi ta ühe uue joonistuse. Seal tormab paanilises hirmus mingi koletis, ääretult inetu kummituslik munk ja tema järel teine. Ning eespool seisab pärani ammuli suuga üks nendest ajudeta tontlikest grandedest, üks nendest laisk elajatest tšintšilja test. Ja veel üks, neljas Tondikki on seal munklik karjuv tonn. Talle kirjutas Coya selle kisa, mis kostab nende nelja kohutavate täiesti päraniaetud lõugade vahelt. IKS hoora kätte jõudnud. On see tund ja ratas maha käinud, sedapidi nägema küll igaüks, et käes, nüüd on see tund jah, möödas. Deemonite võimunud läbi kaduvuse automaat. Niisiis, IKS ora tund on tulnud? Jah, see on see õige joonis sellega nüüd täielikult. Mis on ike ikka j i essora.