Sellest ajast peale, kui kaija oli oma sõpradele Fritzesid näidanud pani ta vähem rõhku oma Ermitte range vaikusehoidmisele. Sõbrad külastasid teda sagedamini ja formaalsust eta. Ühel päeval päeval, kui nad kolmekesi hägustiimi kell ja täna koiott külastasid. Viitasmi kelme veeretades noorele luuletajale ja kirjutas Coyale. Ta tõi sulle midagi kaasa. Ja kunagi hoia küsivalt punastavale. Cynthanele vaatas, jätkas Mikkel. Ta kirjutas oodi, mis sinusse puutub, dub kintame, võttis köhieldes käsikirja mapist ja tahtis sellega hoiade ulatada. Akustim käis peale, palun lugege värsid ette ja hoia, toetas teda. Jah, palun lugege Tolhoos, see. Ma vaatan meelsasti pealt, kui teie loete, enamikus sammaru. Quintana luges, Need olid kõlavad, värsid on nõrgaks jäänud, riik, ta kunagine suur vägevus ja võim on kadunud tuulde. Kuid hõõguv tuli, mis Velaskessi ning samuti Moriilio hinges põles, ei ole kustunud. Selloidapeel selloidab meiega aias. See mõttelennu ees ka tegelikkus muutub tuhmiks vaeseks. Kord saabub päev. Jah, peagi saabub see, mil Coya nime kuuldes kummardab maailm end maa, nii nagu praegu teeb ta seda vajab välja ees. Siis kõigist maadest algab rännuvool Hispaaniasse ning siin harduses. Nad imetlevad sinu kunsti. Francisco ja meie au ja kuulsus. Naeratades liigutatult vaatasid teised Coyale, kes isegi pisut kohmetult naeratas kuid tuli samuti Tiigutatud. Veidi liiga ülistavad. Kas te seda ise ei leia, küsis naeratades Coya. Oleksite luuletanud, et ma olen parem kui minu kolleeg Jacques lõi, ta viid, kas oleks olnud juba midagi? Aga kohe parem kui Rafael, kas ei ole ehk mõnevõrra liialdatud? Ka kõige suurem kiitus vastas tormiliselt. Täna on liige märki mehe kohta, kes on loonud need joonistused. Hoiad jäädis, kui ta lapselikult naiivne oligi täna. Ja kui lapselikult naiivsed, olid tema väär siit. Ja tal ei olnud vaja mingit kinnitus selle kohta, et Velaskesi aegadest saadik on tema kõige suurem hispaania maalikunstnik ja mis siis sellest? Taolisi uhkeid, hümni, disi värsse oli kirjutanud see noormees tema brutaalsetest barbaarsetest, maitsetutest, lehtedest. Ja seda juba siis, kui need olid alles korraldamata ja raskesti arusaadavat. Goya tundis soovi näidata sõpradele ka Brichasid, nii nägu need nüüd välja nägid ja võimalikult nagu muuseas, lausus ta käest ei taheks mu joonistusi veel kord näha. Nimelt panin mõned õigesse järjekorda ja varustasin allkirjadega. Pealegi kirjutasin ma nendele kommentaarid lisaste kavalalt lollide jaoks, kes vajavad seletust. Kogu selle aja olid teised põlenud ootusest lehti veel kord näha. Kuid nad ei olnud julgenud seda sellelt eriskummaliselt mehelt paluda. Ja nüüd, kui kaprichade maailm nende eest teist korda avanes, oli vaatepilt, haarab. Jah, järjestus, millesse egoia oli nüüd oma esingude asetanud andis neile alles õigemat. Isegi kainemi Kell lausus peaaegu aukartusega. See, mis siin oled teinud, Francisco on sinu kõige parem. Kõige suurem portree. Noor kiptana ütles. Muidugi olen ma vabamõtleja, kuid nüüdsest peale hakkan ma nägema nõidasid ja deemoneid igas nurgas. Jaagust in mainis tumedalt Salvavalt. Ja vaatamata kõigele on inimesi, kes peavad Jacques lõi ida, viidi kunstnikuks. Nad olid jõudnud viimase lehe juurde Etsingu juurde mis kujutas põgenevaid röökivaid, munklike koletisi. IAS hurra süüdiski täna jeeerr spanja, nüüd läheb lahti Hispaania, hüüdis ta vaimustunult ja näevast hiilates vana sõjahüüdu. Nii kellegi arves järelemõtlikult. Allkirjad on tähelepanuväärsed, mõned neist on suurepärased. Need peavad laskma, kui ma teist õigesti aru saan, sisul süütumana näide. Ent sageli teevad nad selle veelgi teravamaks. Teevad nad seda küsiscoya kavala imestusega ja ta jätkas mõtte ja loomulikult, et minu kohmakas hispaania keelest ei piisa selleks, et edasi anda, mis mul meeles mõlgub. Ma rääkisin sulle nõuannete eest väga tänulik Migell Kate'ile Don Hossee ja sulle aegu stiin. Abistada hoiad selle suure töö juures, oli sõprade meelest austav ja vaimustav. Kellyl oli kohe sobiv allkiri käepärast joonistusele mis kujutas igivanaisa nurit, kes oma parandusi peidab. See oli servaltesse tsitaat, et igaüks on niisugune, nagu jumal on ta loonud. Ja tavaliselt palju halvem. Ka teistel tekkisid ideed. Nad taipasid, mida Francisco taotles. Allkirjad pidid olema rahvapärased, teravad ja mahlakad. Lihvimatus peab jääma, seletas Kell. Kindlasti vastast Francisco, sest niisugune me kord juba oleme. Nad kõik töötasid koos, suure õhinaga. Sündis terve rida uusi allkirju ja kommentaare. Ermitte oli täis nalja ja naeru. Seda sügavamalt rõhustada mure. Kindlasti oli geniaalne lollbiegoya lasknud end nakatada Quintana hullust fanaatilisusest. Kell juurdlesi murdis pead, kuidas seda asja korraldada, et sõpra sellest hukatuslikust järele mõtlematusest tagasi hoida. Oli vaid üksainus inimene, kes teda võis abistada. Lussi. Kelly Suht ellu siia ka olid nagu ennegi, segased. Siis kui ta oli lussijale teatanud, et ta olevat nõudnud enda kohalt vabastamist, kuna ta ei suutvat, on mõnuell i hukatusliku poliitikat kauem kaasa teha. Õlillus siia teda rüüstinud arusaavalt viisakalt. Lussi kahetses ausalt Kellijamanuelli vahelist lahkeli, milles tema süüdi oli. Ta kavatses neid mõlemaid lepitada, kuid alles hiljem, sest lähemate kuude jaoks oli mõnuellil kogenud. Tõrje esimese ministri vahel sõlmitud kokkuleppest oli kinni peetud ja paate kloostrist välja lastud. Muidugi ei olnud püha amet oma otsuse jõustumist tühistanud kuid inkvisitsiooni ametnikud lihtsalt ei näinud teda. Ja Ta rohelised käskjalad möödusid temast. Ning kuigi ta ei tohtinud end kuningliku residentsi piirides näidata, oli mõnu endale siiski kinnitanud, et ta võivat nii kõva kui õukond ei asu Madriidis salaja pealinnas viibida. Ta kannatas sügavasti sel ajal etlus siia ja ManU-l olid tema välja lülitanud ning Abatega asendanud. Nüüd, tundes muret Coya pärast avanes tal teretulnud ettekääne usalduslikuks kõneluseks lusiiaga. Pärast seda, kui ta oli lussijale asjatundlikult kiitnud kui uudsed ja põrutavat suurepärased kaprichad. Kõnelist talus iialgi hoia hullumeelsest kavatsusest lehed väljaande. Ning kaebas kõne osavate sõnadega inimeste, eriti aga tarkade inimeste rumaluse üle. Pluss siia oli temaga innukalt nõus. Lõpuks Mikkeli palvel lubas ta, et katsub Koiat veenda et see oma Narlusest loobuks. Ta läkski, hoia juurde. Nägime kuulen, ütles lussi, olevat terve rea eriskummalisi esinguid teinud. See ei ole teist sugugi sõbralik, ette neid oma vanale sõbrannale ei näi. Coya olimi Kelly peale ta nõrkuse ja lobisemis yhe pärast pahane. Aga eks olnud ka tema ise vaatamata oma parematele tõekspidamistele Neiteetsinguid käijate Hannale näidanud. Lusi küsis talt otseselt, millal ta võib Gabriidsusid nähe. Pealegi ei tulevate üksinda, vaid toovad kaasa ühise sõbra kelle küsis Coya umbusklikult. Ta arvas, et see on peppe ja temal ei tahtnud tega printsessid näidata. Lusi jaga, ütles. Kui üllatuses küsitlus siiralt kas siis Don dieego on siin, on see siis ei vastaslusi ja see ei ole lubatud. Kuid ta on siin. Kaia oli jahmunud. Kui ta laseb süüdi mõistetud ketseril, kelle autodafees ta ise oli osa võtnud, üle oma läve astuda. Kas ei ole see kõige toorium, püha ameti väljakutsumine? Pluss siia nägi tema segadust tema kitsed, veidi viltused, silmad vaatasid otsekoya näkku, tema piklike huuli ümbritses kerge, kuid süga väga pilkav, naerab tus. Kas te peate mind mõneks inkvisitsiooni nuhiks? Küsis ta. Tõepoolest oligi, hoia silmapilgu vältel kahtlustanud etlus siia, tahab teda inkvisitsiooni kätte mängida. Kuid see oli loomulikult mõttetus. Ka tema kõhklus näha vaatajat oli mõttetus. Kui see tohib end Madriidis näidata, ilma et teda vahistatakse siis kindlasti on ka raske temast Franciscost millegagi kinni haarata, kui ta vaat et omal ajal juures tagasi ei saada. Kuid nii juhtus tallu siia käik. Justlus, siia juuresolekul satub ta naeruväärsesse olukordadesse. See oli juba olnud nõnda alates nende esimesest kohtumisest praadus ning pidi jälle tema, kes oli võitu saanud iseendast ning suurest hirmust, mis rusus kõiki hispaanlasi ja loonud kaprichad. Laskma Endlus iiest üllatada selles arguse Huus tühises ja mõttetus karrachow vandus täiendamisi. Sealjuures aga meelitas teda mõtelusiialega printsessid näidata. Ikka ja alati oli ilus siia teda vaatamata tema vaenulikule ettevaatusele seletamatul kombel köitnud. Neis oli mõndagi ühist. Pluss siia oli ning selles oli tema jõud toonud kõrgusse kaasa madalalt päritu, nii nagu temagi. Francisco oli kindel, et pluss siia saab kapritsadest aru. Ja veel palju sügavamalt kui ükskõik, missugune teine naine, keda ta tundis. Jah, tal oli tunne, nagu maksaks ta sellega ka jätaanele kätte. Kui talu siia legaat priitsasid, näitab palun toonialussija, lausus ta kuivalt. Andke palun tongi heegole üle minu tervitused ning osutage mulle seda au, et külastajate mind koos temaga teisipäeva pärastlõunal kella kolme paiku minu ateljees. Paate tuli plussi koos. Ta näis olevat pisut muutunud, kandis lihtsalt väga elegantset ülikonda viimase Pariisi moe järgi. Ning pingutas end, et näida muretuna üleolevana vaimukana veidi küünilisena, nii nagu oldi harjutud teda nägema. Hoia märkas, missugust pingutust see tondi egol märk siis. Ning muutus ebakindlaks. Ta tõttas sissejuhatavat kõnelust lühendama ning teie Essingut ruttu kirstust välja. Tonjeldu siia ja paati vaatasid, kapriitsusid kujunes täpselt nii nagu Coya oli. Ta arvanud, Lusyya nägu kaotas oma maskilisuse, sinna tekkis mingi fanaatiline nõusoleku ilme. Koguvama veetsikusega imesta endasse seda tulvavat elu, mis õhkus lehtedest. Avate näitasin petsingute esimese grupi juures asjatundliku kunstitundjana, mida ta ka oli ning tegi tarku märkusi tehniliste küsimuste kohta. Siis aga, kui lehed muutusid ikka julgemateks fantastilise mõtteks vaikist ning aegamööda tekkiski tema näole ilme mis avaldas sügavat süvenemist. Nüüd olid nad mõlemad kummardunud esingu kohale, mis kujutas teineteise külge seotud paari, kelle pähe öökull saatus küünest sisse lööb. Kas meid siis keegi lahti ei päästa? Oli Coya sellele joonistusele nimeks pannud ja täis sügavat rahuldust märkas Francisco, millise ihaga vahtisitlus siia jääb sellele lehele ning iseendi saatusele. Ja nüüdsest peale oli kogu aja, mil nad ülejäänud kapriklesid, vaatasid nende kolme vahel side mis oli tugevam igasugustest sõnadest. Lõpuks lausus koi oma rõõmu karmuse taha varjates. Nonii nüüd on kõik ning tegi, nagu tahaks joonistused kokku korjata, kuid tabati, hüüdis nagu laps, kes sendi valitseja ei. Jägelu siia ei mõelnud sugugi lehte, mida ta käes hoidis kõrvale panna. Ma mõtlesin, lausus ta, et ma olin sellest rahvarämpsust läbi näinud. Kuid allist ei võimaldata inimesele õigesti näha, kui kohutavalt rumalus ja alatus teineteisega läbi põimunud. Pluss siia raputa selgu myyerda, ütles ta. Väga imelik oli näha seda metsikut sõimusõna libisema staami piklikelt õilsalt vormitud huultelt. Abate viidates paginatsioonile, ütles et jääb siis olema 76 joonistust. Neid on 1000, et see on kogu maailm, see on kogu Hispaania suurusjärk, kogu Hispaania viletsus. Nüüd haaras Francisco esingut lõplikult kokku ning need vajusid kirstu. Aparaate, vahtis üksisilmi kirstu metsiku eemal oleva pilguga. Hoia mõistis, mis toimus tondi, kas oli ta ju näinud abadet põlvitavas tol korral tribunali eestarre Koonas? Need käpp, Richard olid kõikide solvatute kättemaks ka Abate kätte. Kas ka tema karjus kaprichades jultunud võimukandjatele oma viha ja põlgust näkku? Ja nüüd ütleski hädajate vaikselt, aeglaselt ja ägedalt. On Teebulist mõeldamatu etnit, kõik on siin maailmas olemas. Kuid neid siiski sinna ilmas ei ole. Kaia tunnetas täie selgusega vaate palavat tahet, et kogu maailmale saaks nähtavaks nende nurjatud nägu, kes praegu Hispaaniat valitsevad. Nii nagu tema neid oli peegeldanud nendes kirstus asetsevate lehtedel. Tugevamini kui kunagi enne tundis ta kiusatust kapriksud maailma saata. Ning täiesti kergelt keskustelu toonis, ütles ta. Te teete muidugi nalja, Don Francisco. Goya vaatas talle tähelepanelikult näkku. Ning selle elegantse maskidega nägi ta nägu. Jah, ta oli surnud mees siin kõnnite ringi salaja loata põlatult selles samas Madriidis, milles ta oli harjunud kõikides salongides hiilgama ja igast tegevusest osa võtma. Elab ainult selle naise kaastundest ning armust, kelle pärast sellesse hävingusse oli sööstnud. Coya ees istus surnu, kes teeb meeleheitlikke katseid rääkida kerges vaimukas keskustelu toonis hoianegi silmi, suudkaprichet pooleldi kõdunenud. Ta tundis midagi pelguse taolist selle inimese ees, kes kõndis ringi näiliselt elusana ning siiski oli surnud. Ma ei saanud teist aru, lausus ta veidi rumalalt siia väetestele näkku pahaselt, kuid pilk, et, Ta taipas, et lusi oli aparaate tema juurde endaga kaasa toonud. Et ta võiks oma silmaga näha, kuidas märg Teie elumaitseta. Lossi hoiatus oli sobiv. Teeme Francisco oli olnud väike laps. Hispaania au ja kuulsus. Cynthana värsid olid tema pea segi ajanud. Edevus oli mõistusest peitu saanud. Ta oli tahtnud oma au ja kuulsust kätega haarata. Ta oli ära teeninud lusi ja valju pilgu. Tema korralekutsumise. Lusi oli teinud hästi, et ta oli tondi Jeiga kaasa võtnud, et ta vaate nägemine tema vana ikka veel nii rumala pea õigesse paika paneks. Ja ta lausus lihtsalt. Teil on õigus küll toonialdusi ja Tondieegoli ta ütles, jah, hõbate, teil on õigus. Lahkudes toonialus siia, viitas kirstule, kus asus koja õige kuulsus ning ta ütles. Tänan, don Francisco, nüüd, kus need joonistused loodud küll ei tunne enam häbi Etispaanlasena sündinu tale ning ta suudles Tondi Eigo nähescoiat kuumalt ilma kõhklemata otse suule.