Teenisin üle 10 aasta välismaiste ajalehtede ja ajakirjade tsensuuris, mille juures asus ka musta kabineti tuntud salajane osakond. Tunnen suurepäraselt selle ülesehitust, töökorraldust ja seal teeninud salaametnike. Selleks, et heita valgust sellele üritusele ja tema tegelastele otsustasingi lugejatega oma mälestusi jagada. Välisajalehtede ja ajakirjade tsensuur asus postkontori tänava samanimelise põiktänava nurgal Petrogradi postkontori ülemise kolmanda korruse selles nurgas, kus akende all on seina müüritud postkastid. Ametlik sisse pääs sinna oli postkontori tänavalt, paraaduksest kellaga, võlvkaare juurest mitteametlik posti kiriku vastas asuvast trepikojast postkontori põiktänavas. Tsensuuri viiv uks oli alati ameerika lukuga suletud ja nii töötajail kui muul eesmärgil saabunu-il tuli anda kella eeskojas ametis olev vanake valvur lasi omad kantseleisse, võõrastel aga palus oodata vastuvõtutoas, kuhu tuli läbirääkimisteks tsensuuri ülem või mõni teine ametnik. Välismaiste ajalehtede ja ajakirjade tsensorid olid igati lugupeetud inimesed, kõik kõrgema haridusega. Tsensuurist olid nad hõivatud vaid hommikuti, valvepäevadel ka õhtuti. Sellega kõrval teenisid nad veel teistes asutustes, kes välisministeeriumis, kes ülikoolis, kes õpetajana gümnaasiumis. Ühtekokku oskasid tsensorid kõiki Euroopa ja Aasia keeli. Nende seas oli isegi silmapaistvaid lingvist polüklate, kes valdasid 15 21, aga koguni 26 keelt. Musta kabinetti oli maskeeritud suure kollase kroonutüüpi kapiga. Läbi selle pääsesid salaametnikud vanem tsensori kabinetist pühamast pühamasse paika. Kui mõnel kõrvalisel isikul õnnestunuks kõik avalikud tsensuuri ruumid läbi käia, poleks ta ometi suutnud musta kabinetti tungida. On ju raske ette kujutada, et roninuks automaatselt sulguvate ustega või teist teed siinpoolsest tsensuurist salaosakonda ei olnud. Mustast kabinetist oli küll veel teine väljapääs postkontori põiktänavale. See kulges mööda koridori läbi köögi, kus pandi üles samovaris, valmistati hommikueinet ja pidevalt oli siin ametis mitu valvurit. Salaekspeditsiooni tööprotsess oli järgmine. Varem saadeti spetsiaalse tõstukiga postkontoriekspeditsioonist üles kogu kodu- ja välismaine korrespondent. Se uuriti salaametnike poolt läbi otse mustas kabinetis. Käekirjadest lähtuvalt otsustati, kas see või teine kiri on vaja Berlustreerida see tähendab vaada läbi lugeda ja uuesti sulgeda või mitte. Aastat 15 tagasi kasvas korrespondendi hulk juba uskumatult suureks. Pealegi oli selles ilmatu palju kommertstalumehe ja soldati kirju, mille sisu ei saanud pakkuda püsimadki huvi ei politseidepartemangu-le, ei kõrgematele sfääridele. Pärast hakkasid ametnikud kirju Berlustreerimiseks valima nendes teerimise ajal otsepostkontoriekspeditsioonist. Seda tehti endise salaametniku käe all, kes suurepäraselt valdas kirja väärtuse hindamise tehnikat, välimuse ja käekirja järgi. Kogu korrespondent Sist filtreeriti välja vaid kaks-kolm 1000 kirja. Need saadeti spetsiaalsetes kastides musta kabinetti, kus nad Berlustreeriti Kirjadega avamine toimus veel üsna hiljuti, väikese luust noakese abil. Sellega avati ümbriku sobiv klapp. Ülemine, alumine või üks külg Mistest. Viimasel ajal toimus auruga. Selleks oli valmistatud omapärane metallnõu, mille lael asuvast Avakesest vuhises välja kuuma aurujuga. Vesi hoiti nõus elektri abil pidevalt keevana. Berlustraator hoidis kirja vasaku käega niimoodi nõu kohal, et aur liimist jagu sai. Paremas käesoleva pika jämeda nõelaga nagu daamide kübaratel painutas ta välja klappi, mille avamine oli kõige lihtsam mille servad olid vähem markidega kinni kleebitud või pitseriga kaetud. Juhul kui kirja polnud võimalik pitserit lõhkumata avada, tuli valmistada pitsat, et kiri pärast avamist uuesti pitseerida. Musta kabineti eksisteerimise seal see on, alates Katariina Suure aegadest praktiseerisid Berlustraatorit kolme pitsatit võltsimise meetodit. Vanasti valati pitsat seatinast vormi järgi, mis oli kipsiga võetud pitseri vahast negatiivi järgi. See pitsatit valmistamise meetod oli keerukas ja lisaks sellele andis ta neljakordse kopeerimise vahast negatiiv kipsist positiiv tinast uus negatiivi lõpuks kirjalakist positiiv juba kirjal. Kõigi nende tulemusena kesise reljeexusega jäljendid. Aastat 40 tagasi leiutas ametnik pitsatit võltsimise meetodi hõbedapulbrijaamal ka meie abil. See meetod oli lihtne ja kiire ning pitserit saadi reljeefsed. Ainult pitsatit ise olid ebapüsivad, nad olid pehmed ja kaotasid väiksemagi ettevaatamatu puudutuse korral oma kirjad. Hooletu kasutamisel võis nädalaga hoopis laiaks litsuda. Lõpuks, kümmekond aastat tagasi, leiutas üks teine ametnik terav meelseima meetodi ideaalset kõvast metallist pitsatit valmistamiseks saadud pitseri, reljeefsus, laitmatus, pitsat ise, igavene tema valmistamiseks kuluv aeg tänu erakordselt lihtsale seadmele vaid mõni minut andekat ametnikku, kes leiutas nii selle seadme kui ka kirjade avamise aparaadi. Pini esildise alusel kasulikku ja tegelikkuses rakendatava avastuse eest Vladimiri neljanda järgu ordeniga. Kui otsustada välismaa mustades kabinettides. Berlustreeritud kirjade pitserite näidiste järgi ei olnud mitte kusagil mujal nii täiuslikku pitsatit võltsimise meetodit kui Venemaal. Austrias praktiseeritakse tänini pitsatit valmistamist, hõbedapulbrist ja magamist. Seegi meetod saadi pettuse teel Viinis oma Austria kolleegi Parun rahuni külastanud Vene musta kabineti endiselt ülemalt. Karl Carlovitš Leismannilt. Petrogradi mustas kabinetis tegeles kirjade avamisega ainult üks ametnik. 1000 kirja avamiseks ei kulunud tal üle kahe tunni. Kirju luges neli inimest koopiaid ja väljavõtteid kirjadest, tegi kaks. Üks ametnik tegeles vastavalt vajadusele pitsatit valmistamisega, fotografeerimisega negatiivid ilmutas tamise ja muu sellisega. Berlustreerimisele kuulusid kõigi võimukandjate ministrit, nende asetäitjad, kindralkuberneride pea, valitsuste ülemate departemangu, direktorite ja nende abide, senaatorite, riiginõukogu ja duuma liikmed ja üldse kõigi nende isikute kirjad, kellel oli vähegi silmapaistev amet ning järelikult võimalus kirjutada midagi siseministrile huvibak. Erandiks oli vaid siseminister, kellele tuligi väljavõtet kirjadest esitada niikaua, kui tal oli sellel ametipostil. Tänu musta kabineti väljakirjutustele sai siseminister teada palju sellist, mis muidu poleks tema kõrvu ulatunud. Ta võis kontrollida nii oma all vaata kui ka kolleegide tegevust. Paarid jaki rollis sai ta monarhilejatega randa erinevate kõrgelseisvate isikute kavatsustest kuritarvitustele tempudest. Tänu Berlustreerimisele näiteks selgus, et teedeminister ei planeeri strateegilist raudtee sugugi mitte vajalikus suunas vaid läbi oma naise mõisa. Et kuberner hangib tellimuse avaliku väljapakkumist, vältides liipreid kalli hinna eest oma naisevenna metsast. Kuidas departemangu direktor korraldab kopsaka meelehea eest asju, mida tal poleks vaja korraldada ja nii edasi ja nii edasi. Uute siseministrite ametisse määramisel tuli ette lõbusaid juhtumeid, näiteks pleeve leidis ametisse astudes oma eelkäija tapetud tsipiaagini laualt pakikese väljakirjutustega mille hulgas oli väljavõte tema enda kirjast oma naisele. Turnovo väljendas sügavat meelepaha, kui leidis vanade paberite hulgast väljavõtet kirjadest, mis ta oli kirjutanud politseidepartemangu direktorina. Enda arvates oli ta nii tähtis nina, et tema kirjad poleks tohtinud Berlustreerimisele kuuluda. Peale võimukandjate kirjade, mis pakkusid üldriiklikku huvi, kuulusid Berlustreerimisele poliitilised, see tähendab emigrantide vasakpoolsete tegelaste kirjad. Need jaotati kirjadeks kahtluse alusel ja jälgimise alusel. Nende isikute kirjad, kelle korrespondenti tuli jälgida, saabusid mandaarjevini meele musta kabineti politsei departemangust. Kõigi nimekirjades loetletud kirjad tuli avada ja kirjade koopiad Politseidepartemangu-le saata. Nimekirjades seisid vahel märkused jälgida eriti rangelt täpsed koopiad fotod või esitada originaalid. Kahtlusealused kirjad võeti postist välja kirja saatmis või sihtkohast lähtudes Genf, Pariis, Brüssel, London, samuti teised linnad, kus asusid vasakpoolsete parteide peakorterid. Peamiselt aga aadressi käekirja järgi. Kirjade sorteerijatel kujunes aja jooksul välja suurepärane nina määramaks kirja, välimuse ja aadressi käekirja järgi tema sisu. Asi on selles, et iga inimeste klass, iga eriala kuulumine sekti parteisse ja nii edasi panevad antud isiku käekirjale otsekui teatud märgi. Erinevused mehe ja naise, lapse ja täiskasvanu talumehe ja intelligentsi käekirjade vahel on igaühele silmnähtavad. Kuid ka aristokraat ei kirjuta nii nagu bürokraat. Esimese käekiri on närviliselt suur, terava tipuline, gooti stiilis teise omaga ümmargune kindel, selge. Literaadid kirjutavad väikese ja selge ärimehed. Kalligraafilise revolutsioon, määrid, viimistlematu, peaaegu õpilase käekirjaga, anarhistide käekirjaga paistab silmajämeduse ja rohmakuse poolest, meenutades rasket füüsilist tööd tegevate vähese haridusega inimeste käekirja. Peterburi musta kabinetikirjade sorteerijate hulgas olid sellised käekirjade asjatundjad kes suutsid kirja autori ainuüksi aadressile vaadates eksimatult liigitada kui mängijate, valeraha, tegijate mingite ebamoraalsete sektide liikmed, pederastid ja nii edasi hulka. Vilumatu isik ei suuda muidugi kunagi tabada sarnasust selliste käekirjade vahel, nagu on näiteks kirjastajal, toimetajal, Karinil või Comaroovil ja vürst messerskil või kindralitele prussilovilja Suhompliinovil ehk hoopis võimukandjatel, Core mõrkinil, Sturnarillija saablinil. Tegelikult on nende käekirjade vahel vaatamata kirjutaja iseloomust, kalduvustest, pahedest ja nii edasi tulenevale erinevale kirjapildile lausa karjuv professionaalne sarnasus. Musta kabinetti aastatepikkuse staažiga kirjade sorteerijad kujunesid suurepärasteks grafoloogideks, kes suutsid inimese käekirja järgi määratleda kogu tema vaimse palge. Tänu nende vilumusele avastati terlustreerimise abil terved valerahategijad, artellid ja spioonide organisatsioonid. Ja suurepärasteks asjatundjate eks nad uurisid, mitte ainult kirjuvaid, õppisid mõistma, kõiki mõistu ütlemisi, avama, ütlemata jäetud ning vihjeid. Igal põrandaalusele organisatsioonil oli oma kindel maneer, kuidas kirjades teavet nii edastada, et ei tuleks asju nende õigete nimedega nimetada. Revolutsionäär näiteks soovides teatada seltsimehele, et keegi parteist on arreteeritud, kirjutas, et too jäi haigeks ja arstid, see tähendab Ohranca hindasid tema olukorra lootusetuks ning kirjutasid talle ette kliimavahetuse, see tähendab, saatsid ta Siberisse. Läbiotsimist, nimetati konsultatsiooniks põrandaalust trükikoda, apteegiks, Proclamatsioone retseptideks ja nii edasi. Revolutsiooniliste parteide liikmete korrespondent oli enamjaolt šifreeritud kui tavaliselt niivõrd lapsik naiivse šifriga, et selliste krüptogrammide avamine ei valmistanud salaekspeditsioonid effifreerijatele pea mingeid probleeme. Loomulikult lugesid pärast võtme väljaselgitamist selle partei salakorrespondendi vabalt juba kõik lugejad. Kui kiri oli allkirjata ja autor käekirja järgi tundmatu, tehti kirjast fotokoopia, et võrrelda sedasama autori poolt juhtumisi näiteks vennale, emale või muule isikule adresseeritud kirjaga. Nii oli võimalik anonüümsus avada. Sageli tuli imestada vanade kogenud revolutsionääride, ettevaatamatuse või naiivsuse, et mitte öelda enamat üle, kes saatsid samas postis eriti konspiratiivset sisuga ja allkirjata korrespondenti oma partei liikmetele ja kirja isale allkirjaga. Sinu poeg Volodja. Siin muuseas tuleb öelda, et musta kabineti ametnike hulgas oli inimesi, kes tundsid revolutsiooni paaride vastu sümpaatiat ja püüdsid vastavalt võimalusele mitte avastada nende isikute nimesid, kes võinuksid oma avameelsete kirjade pärast kannatada saada. Samuti segasid nad mitmesuguste teiste meetoditega politseidepartemangu jõudmast ohvriteni. Oli juhtumeid, kus Franco leidis läbiotsimisel kirju, millest omal ajal oli salaekspeditsioonist koostatud väljavõtteid just nii, et neis ei sisalduks mitte midagi kahtlast ega kompromiteerivat. Sellistel juhtudel politseidepartemangu laevutses ja ähvardas kogu musta kabineti laiali kihutada ning oma kindlate meestega asendada. Loomulikult polnud need ähvardused teostatavad. Nonii. Departemangu kui ranka meestel puudus pärlustreerimise tööks hädavajalik tehniline taip ja vastavad kogemused. Lisaks ülalmainitule avati salaekspeditsioonist diplomaatiline post, välisministeeriumi ning spioonide kirjaad armee ja laevastiku kindralstaabi tarvis. Diplomaatilise posti all mõeldi suursaadik saadikute ning välisesinduste liikmete kirjavahetust oma välisministeeriumiga. See korrespondent saadik Petrogradis, lähetati välismaale erilistes postipakkides ning oli suures osas šifreeritud ja pitseeritud ühe või koguni mitme erineva pitseriga. Kõiki neid ettevaatusabinõud ei suutnud aga Berlustreerimist vältida. Esiteks see korrespondent sattus oma postPakist tükkis täiega musta kabinetti isegi siis, kui antiposti vaid mõni minut enne postipaki sulgemist ja vaksalist saatmist. Teiseks sellepärast, et salaekspeditsioonil oli kollektsioon kõigi Petrogradis asuvate välissaatkondade konsulaat, Teide esinduste ja agentuuride piiritaguste välisministeeriumide, samuti kõigi saadikute, konsulite, asekonsulite ja kantslerite, laitmatult järele tehtud metall pitsatitest. Kogu diplomaatilise posti avamine ja pitseerimine ilma avamisest jäänuks vähimatki märki ei valmistanud mingeid raskusi. Kolmandaks seepärast, et olid olemas kõigi riikide Schihvrite koodid, mille abil kogu post vabalt loetav ja tõlgitav mitte küll enam mustas kabinetis vaid teises temaga sarnases asutuses välisministeeriumi juures. Sinna saabusid koopiad kõigist saatkondadele tulnud või nende poolt saadetud telegrammidest. Erilistel juhtudel sattusid sinna ka sellised ülisalajased ettekanded, mida saadeti lukustatud nahk portfellides eri kulleritega. Sellise posti saamiseks lasti käit põlatud metall. Ja polnud juhust, et kuld ei oleks avanud portfelli lukku ega andnud fotoobjektiivi silmale võimalust, vaid mõneks hetkeks kiigata portfelli hoolikalt pitseeritud sisusse. Kõik taandus sellele, kui palju Tšermoonetseid taoliseks manipulatsiooniks kulus. Siin tuleb muuseas mainida, et kõik või peaaegu kõik need kullerid Fels Jäägrit, teenistujad olid ära ostetud. Nii mõnestki saatkonnas toodi diplomaatiline korrespondent postkontorisse vahetult enne selle postipakkidesse pakkimist ja vaksalist transport mõtlemist. Ka saabunud postile tulid kullerid järele kohe pärast selle jaamast kohale jõudmist. Seetõttu tuli nimetada postiga ülimalt kiirustada. Selle fotografeerimise ajal tulid postiametnikud talle juba järele. Sõimasid neid kullerid ET saatkondade posti kallal liiga kaua kaaperdatakse. Fotografeerimine toimus magneesium lindi sähvatuste valgusel. See eraldas tohutult tahma, kuna aknad pidid olema luukidega suletud, et isegi mitte postiametnik, kes tähelepanu äratada, oli õhk ruumis iga sellise seansil lõppedes lausa väljakannatamatu. Üks saatkondadest saatis oma diplomaatilist korrespondenti erilises kavala lukuga ja plommitud nahk paunas aga needki abinõud ei säästnud teda Berlustreerimisest. Varsti pärast esimese koti saabumist hankis must kabinet luku võtme ja tangid samasuguste plommide vajutamiseks. Isegi veidi iseäralikud tagavaranöörid olid varus. Tähelepanelikud uurimisel võinuks originaalplommi ja salaekspeditsioonist valmistatud vahel leida küll väikesi erinevusi. Tähed kirjal olid veidi paksemad ja lindid joonisel kübeke lühem. Aastate jooksul ei vaevunud ilmselt keegi plommi tähelepanelikult uurima ega märganud salajase graveerija tühiseid ebatäpsusi. Sellise koti avamisel juhtus kord naljakas lugu. Berlustreerija pillas sinna muidugi kogemata oma kuldse mansetinööbi. Saatkond Petrogradis leidnud selle kotist, tagastas järgmise postiga oma välisministeeriumile. Berlustreerija, kes oli mansetinööp juba jäädavalt kadunuks pidanud, rõõmustas, aga kui leidis selle järgmisel päeval avatud kotist. Mansetinööbi võttis ta ära, kaaskirja hävitas ning intsident oli lahendatud. Mansetinööp oli muide monogrammiga tähed sellel olid B, see tähendab sellised, mis esinesid nii vene kui välismaistest tähestikes mingi vene täht, Šejev või f. Juhtinuks saatkonna muidugi ebasoovitavatele, mõtisklustele kiirustamise ja närvilisuse tõttu juhtus diplomaatilise postiga sageli selliseid kurioosumeid ja kogu Berlustreerimise üritust ähvardas pidevalt sissekukkumise oht. Nii näiteks saadeti korda ära kirjata ümbrik. Kiri jäi märkamatult lugeja lauale teiste paberite hulka. Teinekord ajasid lugejad segamini kahe ümbriku sisu, saates Hollandi saatkonda Madridis asuvast välisministeeriumist saabunud hispaaniakeelsed paberid. Kõik need intsidendid lahenesid mustale kabinetile õnnelikult. Ehkki posti ja telegraafi peavalitsuse ülemale põhjustasid nad üsna palju sekeldusi. Järgnevast kirjavahetusest selgus, et juhtunu kirjutati Austria või Saksa musta kabineti arvele. Transiitpost tuli läbi nende maade ja nimetatud riikidel oli oma mustade kabinettide räpaka töö tõttu, mis jättis kirjadele üsna jõhkra tabamise jäljed. Diplomaatide silmis väga halb reputatsioon. Kuulus saksa korralikkus selles valdkonnas ei kehtinud. Mustad kabinetid eksisteerivad ka kõige demokraatlikum mõttes Ameerika ja vana maailma riikides. Igal vahel praktiseeritakse oma spetsiifilist kirjade avamise pitsatit võltsimise ja läbi vaadatud kirjade märgistamise metoodikat. Õigluse huvides tuleb märkida, et mitte kunagi maailmas pole mustkabinet töötanud nii puhtalt kui Venemaal ja eriti Petrogradis Venemaal, Berlustreeritud kirjadel. Kui kavalalt need ka poleks enne suletud pole pisemadki avamise jälgiaga kõige norivama silma. Isegi vilunud Berlustreerija ei suutnud alati tabada, et kiri oli juba ükskord avatud. Misega puutub pitsatit võltsimis, siis ainult vene salaametnike leiutatud meetod tagab laitmatute jäljendite valmistamise. Mitte mingid riiukad, pitsati, kriimustamine, juuksed, karvaniidi või paberipressimine kirja, laki ja nii edasi. Ei päästnud seda täiesti tabamatu järeletegemise eest. Küsimus oli vaid selles, et niisuguse kirja Berlustreerimine nõudis rohkem aega. Palju jändamist oli ainult masinaga läbi õmmeldud kirjadega ega seegi päästnud, pigem sundis neile kirjadele veelgi enam tähelepanu pöörama. Küllap see peab sisalduma väärtuslikke andmeid, kui tema sulgemiseks oli kulutatud nii palju aega ja vaeva. Krahh Ignatjevi kohta teatri mustas kabinetis rääkida et ta saatnud Türgist saadikuks olles oma ettekanded tavalistes, mitte tähitud kirjades ja krossistes ümbrikes. Enne seda oli mõnda aega koos heeringa ja seebiga hoitud. Ta sundinud omalakeid kirjutama neile mitte välisministri, vaid tema kojamehe või kütja koduse aadressi. Sellised ettevaatusabinõud päästsid ehk tõepoolest tema korrespondendi pärlustreerimisest. Mäletamist mööda olevat Ignati selliseid nippe kasutanud isiklike kogemuste põhjal vene sõjaväe atašee Londonist saanute kord Petrogradis kirja, millel postitemplijäljendi tulid kõik Ühel küljel. Ehkki ümbrikul olid templid üks esiteised tagaküljel. Sellise tõendiga võis vaieldamatult tõestada, et kiri oli Londonis võimu ja Briti saartel Berlustreeritud Ignaatjev teinud Briti välisministrile etteheiteid, miks tema alamad avavad Vene missiooniliikme kirju. Minister andnud lordi ausõna, et Inglismaalt seal ei eksisteeri. Musta kabineti templijäljend iga asitõendi survel märkinud minister naeratades. Aga mis ma arvates pidin ütlema, kas te tõesti arvate, et meil pole huvitav teada, mida teie minister teile kirjutab ja mida teie talle meie kohta ette kannate? Saanud päris oma diplomaatilise karjääri algul, sellise õppetunni oli grafignaatjev kirjadega kogu oma pika elu jooksul ettevaatlik. Kõigist võimu kandja istoliignati Vainus, kes ministriametis isiklikult Petrogradi mustas kabinetis käis, seal töö ajal viibis ja selle vastu huvi tundis. Lõpetuseks on jäänud lisada veel mõni sõna tsaari suhtumisest Bellustreerimisse. Kui mõni kiri pakkus erakordset huvi, saadeti sellest peale ette nähtud väljavõtte siseministrile, välisministrile, kindralstaabiülemale või politseidepartemangu ülemale tublicatka tsaarile. Mõnikord sõltuvalt kirja sisust esitati väljavõttega ainult talle. Need väljavõtet trükiti tavaliselt kirjutusmasinal. Üks salaametnikest, kellele kuulus tsaari täielikku usaldus, kes elas ja teenis palees ning võis igal ajal tsaari juurde pääseda toimetas need adressaadini spetsiaalses, suures ümbrikus, millele oli trükitud sarja aadress. Sama isiku kaudu saabusid tsaarikorraldused jälgida ühe või teise kahtlusaluse lähikondlasi või koguni keiserliku perekonnaliikme kirjavahetust. Tänu käekirjade võrdlemisele ja Berlustreerimisele õnnestus näiteks välja selgitada isiku nimi, kes oli välismaale teatanud õukonna eetika seisukohast ebasoovitavaid andmeid. Samuti avastati Londonis inglise keeles anonüümselt ilmunud Petrogradi õukonna saladusi paljastava raamatu autor. Selleks osutus tsaari erilise soosingu pälvinud Parun. Kui suurvürst M A ühe Lõuna-Vene kubermangu rüütelkonna peamehe tütre ilust võlutuna temaga tõsiselt abielluda kavatses, anti käsk armunud paari kirjavahetus fotografeerida ja dešifreerida. Lapsik naiivne Schiffer, millega nad lootsid varjata oma tulevikuplaane. Tänu Berlustreerimisele nurjati, nende kavatsus Inglismaale sõita ja seal abielluda. Suurvürstinna MP ei omanud nähtavasti tsaari erilist usaldust. Tsaari ilmselt arvas kuurvürsti linnale sümpatiseerivad tema saksa kaasmaalased enam kui see on sobilik vene vürst linnale. Nii tuligi korraldus jälgida tema kirjavahetust. Oma kirjades oli ta aga paraku nii ettevaatlik, et ei õnnestunud leida mingeid süütõendeid, mis oleksid tsaarikahtlustele alust andnud. Tsaari suhtumine Berlustreerimis oli üsna omapärane. Nähtavasti pakkus see talle väga suurt huvi. Kui kaheksa või 10 päeva jooksul polnud saabunud ümbriku väljakirjutustega pärista aru, miks talle midagi ei saadeta. Kui talle aga toodi hästi tuttava välimusega ümbrik, jättis ta muu tegevuse sinnapaika, avas ümbriku ja süvenes lugemisse. Ometi ei võtnud ta saadud andmete põhjal kasutusele mingisuguseid abinõusid. Ta ei saatnud enda juurest minema parunit palee saladusi paljastava inglise raamatu autorit isikule, kes oli saatnud välismaale. Olen ebasoovitavaid andmeid, ei andnud ta millegagi mõista, et on informeeritud tema pahatahtlikkusest. Krahv Vorontsov Taskovi tegevus Kaukaasias tekitas rohkesti keelepeksu. Edasi Younasid nimepidi küll venelased, küll muulased. Pika aja kestel ei esitatud tsaarile ühtki ümbriku, kus poleks leidunud ränka kriitikat Kaukaasia asevalitseja aadressil. Ja ometi jätkas tegutsemist oma kõrgel ametipostil. Saarile ta meeldis ja kogu piirkonna elanike kaebused jäid talle hüüdja hääleks kõrbes. Sama ilmnes ka siis, kui kõik kritiseerisid mõne ministri tegevust ja kirjades räägiti nii tema möödalaskmisest otsestest kuri tarvitustest. Saar luges kõike, mõnikord käskis esitada täpsemad üksikasjalikumad andmed. Aga ministrist lemmik tundis end oma kohal suurepäraselt ja jätkas taskute tähist optimist, kuni ei puhkenud päris skandaali. Tsaari suur huvi musta kabineti vastu avaldus ka selles, et kord valis ta oma käega neli kullast ja hõbedast Pedja briljantidega kaunistatud portsigari, mis saadeti tsaari usaldusmehest salaametniku vahendusel musta kabineti ametnikele tsaari kingitusena kiituse märgiks kasuliku töö eest. Selles mõttes erines keiser Nikolai teine järsult oma isast Aleksander kolmandast. Varsti pärast Aleksander kolmanda troonile asumist oli talle salaekspeditsiooni olemasolust ette kantud selgitatud selle otstarvet. Temaga vastanud. Mul pole seda vaja. Kogu oma valitsusaja jooksul keeldus ta lugemast Berlustreerimise teel saadud väljakirjutusi vaatamata sellele, et mitu ministritegi katset temas asja vastu huvi äratada. Aleksander, teine, Nikolai esimene ja teised Saarid alates Katariina teisest lugesid väljavõtteid meelsasti salaekspeditsiooni arhiivis leidus nende endi käega tehtud märkustega väljavõtteid, mida arhiivis säilitati, nagu teisigi salajast tegevust puudutavaid Saaride allkirjadega dokumente.