Kunagi ennemuiste elas lossis teisel pool järve üks imeilus neitsi ja räägitakse, et ta oli kuningapojaga kihlatud ja nad pidid abielluma. Aga siis äkki kuningapoeg, vaeseke, tapeti jumal paraku ning visati järve. Ja nii ta muidugi ei saanud kaunile neitsile antud lubadust pidada millest on kangesti kahju. Lugu räägib, et neitsi olevat kuningapoja kaotamise pärast peassegi läinud Toli õrna hingega. Jumal aidaku teda nagu meid kõiki ja jäänud igatsusest ja kurvastusest nii kõhnaks. Viimaks polevat keegi teda enam läinudki ja käis jutt, et haldjaati viisid. Aja pärast nähti seal ojas valget forelli. Jumal õnnistagu teda ja inimesed ei teadnud sugugi, mida sellest arvata, sest valgest forellist polnud seni keegi ealeski kuulnud. Aastad läksid, aga forell elas ka samas kohas, kus teda praegugi näha võite. Ta on seal olnud võtta kaua, et isegi kõige vanemad külaelanikud ei tea täpselt, mis ajast peale. Viimaks hakkasid inimesed mõtlema, et seal haldjas sest mis muu ta olla võis ja ei puutunud valget forelli ega teinutele kunagi häda. Aga siis tulid siiakanti pahad patused soldatid. Nad naersid kõigi inimeste üle ja narrisid ja pügasid neid. Et nad midagi sihukest üldse mõelda võiksid ja üks neist eriti Häda Talle. Andku jumal andeks, et ma niimoodi ütlen. Tema vandused püüab selle forelli kinni ja sööb lõunaks ära. Lurjus. Niisugune. No mis te selle soldati nurjatuses? Ekstab hüüdiski forelli kinni. Viis koju, pani panni tulele ja vaese väikese kala pannile. Forell kiljus päris inimese häälega soldati, mõelge ainult hoidis naeru pärast kõhtu kinni vagalgi südamega nadikael. Kui te arvas, et üks külg on juba küllalt saanud pööraste kalal teise külje ja kujutage ette, kalal polnud mitte praadimise märkigi kah küljes. Aga soldat mõtles, et see on niisugune imelik kala, mis ei lähegi pruuniks. Poleviga ütles ta. Ma pööran teda veel paar korda. Ei mõelnud see pagan sellele, mis teda ees ootas. Kui ta arvas, et teine külg on juba küps keeraste kala jälle ringi ja kas sa, näe, see külg polnud kübekeski rohkemgi üks kui teine. Vot kus lugu, mida pole enne nähtud, ütles soldat. Aga olgu peale. Ma proovin veel, kullake, ütles ta. Kuigi sa pead end õige kavalaks, kiida, siis keeras seda kala ikka ühtepidi ja teistpidi, aga ei mingit küpsemise märki tulevad forellile külge. Ütlesse meeletu närukael, kindlasti oligi ta täitsa meeletu, muidu oleks ta ju pidanud aru saama, teeb halvasti, sest kõik tema pingutused jooksid tühja. Hüva, mu kena forellik, ütles ta. Ehk oled sa juba kips, mis sest, et mitte eriti pruun, aga võib-olla maitsed, sa parem kui välja näed ja viid veel lõpuks keele alla. Nende sõnadega võttis ta noa ja kahvli tükikest forelli maitsta. Aga oh sa jeerum, niipea kui ta nugakala puutus, kostis siuke hirmus karjatus. Seda kuuldes veri soontes, tarretus ja forell kargas praepannilt otse keset põrandat. Aga seal, kuhu ta kukkus, seisis äkki ilus neiu. Ilusam olend, keda inimsilmad kunagi näinud on. Üleni valges riides ja kuldne, pael juustes ja mööda käsivart voolestal. Veri. Ning sirutas käed soldeti poole ja heldeke, küll soldat mõtles, et tal silmanägemine kaob. Kas ei võinud sa mind jahedasse mõnusasse jõkke jätta? Miks sa pidid mind kinni püüdma ja mu valvamist segava püsis, neiu soldat värises nagu haavaleht, sai lõpuks kuidagiviisi raputades sõna suust ja palus armu ja andestust ning ütles, et ta ei teadnud, et forell parajasti valves oli. Muidu poleks ta teda puutunud. Ta on tubli sõdur ja saab niisugustest asjadest aru. Colin jah, valves, ütles neiu. Mahutasin oma armsamat, kes mööda vett minu juurde tuleb. Ja kui ta tuleb nüüd, kus ma ära olen. Ma teda ei kohta. Muudan lasu lepp maimuks ja hakkan sind igavesti taga ajama. Niikaua kui rohi kasvab või vesi voolab. Kui soldat kuuliseta võidakse vaimuks muuta, tõmbus tal südame ümbert külmaks ning ta hakkas armu paluma. Ütles neiu, paranda oma meelt ja Eluviisi, sa nurjatu, või su kahetsus, jääb hiljaks. Oled tulevikus hea inimene ja käin korralikult pihil. Nüüd aga vii mind tagasi jõkke sinna, kus samu püüdsid. Ooh, mileedi, ütles soldat, kuidas suudaksin teiesugust ilusat preilit uputada. Aga enne, kui ta jõudis veel midagi öelda, olin Hiiu kadunud ja tema asemele oli põrandal väike forell. No soldat pani ta puhtale taldrikule ja pistis elu eest jooksma, kartes neiu armsam tuleks sel ajal, kui ta ära on. Ta jooksis ja jooksis, kuni jõudis jõe haua juurde ja seal viskas ta forelli tagasi vette. Samal silmapilgul muutus vesi kohas punaseks nagu veri, küllap ikka selle haava pärast. Aga varsti uhtus vesi kõik ära. Forillile on tänapäevani väike punane värk küljel selles kohas, kus nuga teda haavas. Sellest päevast peale oli soldat hoopis teine inimene. Ta muutis oma eluviisi ja käis hoolega pihil. Vastus kolm korda nädalas, ainult et kala ei võtnud ta paastupäevadel suu sissegi, sest pärastada koledat ehmatust ei seisnud tal kala enam sees. Vabandage väljendust. Igatahes muutus ta hoopis teiseks inimeseks, nagu ma juba ütlesin, mõne aja pärast lahkus ta sõjaväest ja hakkas erakuks. Räägitakse veel, et ta palvetas ühte lugu. Valge forelli eest. Oya elas kord.