Elas kord üks väga õilis kuningas kelle tütar oli niisugune iludus. Missugused polnud. Te ei lähedal ega kaugel enne nähtud. Kuid ta oli kõrk ja uhke nagu põrgu. Kui verst ja mitte ükski prints segakuningas polnud tema meelest küllalt hea, et ta meheks saada. Tema isa oli lõpuks nii tüdinud, et kutsus kokku kõik kuninga Ta teab printsid ja hertsogi diakrahvid, keda iganes tundis ja keda ta ei tundnud, et anda oma tütrele veel üks kord võimalus valida. Kõik nad tulid kohale järgmisel päeval pärast hommikusööki võtsid lossiväljakul rivisse ning printsess jalutas nende eest läbi oma valikut teha. Üks oli paks ja temale, ütles printsess. Ma ei taha sind õllevaat. Teine oli pikk ja kõhn ja tollel ütles ta. Ma ei taha sind Tapurit. Ühele valge näolisele mehele ütles ta. Ma ei taha sind, kahvatus, surm. Ja punapõsk-sele, ütles ta. Ma ei taha sind Kogeri. Veidikeseks ajaks ta peatus kõige viimase mehe ees sest see oli nägus nii näolt kui ka kujult. Printsess püüdis küll temas mõnd viga leida, kuid ei märganud midagi peale pruuni kähara habemeviiru tema lõua ümber. Printsess imetles teda pisut aega kuid ei näidanud seda välja ning ütles. Ma ei taha sind põskhabe. Kõik lahkusid ja kuningas oli nii ära pahandatud, et ütles oma tütrele, et sind häbematuse eest karistada. Annan masu naiseks esimesele kerjusele rändlaulikule, kes siia sisse astub. Ja mis sa kostad. Säärsuskmisel hommikul tuli üks kaltsus, võõras sorakil, juuksed õlgadeni ja punane habemetuust üle kogu näo. Ta tuli ja hakkas võõrastetoa akende all laulma. Kui laul lõppes, tehti uksed lahti ja laulja paluti sisse. Preester toodi kohale ja printsess laulatati habemiku naiseks. Külgi Saasia, karjus printsess, kuid ta ei saa, ei teinud sellest väljagi võtta, ütles kuningas peigmehele. Siin on sulle viis kini. Vii oma naine mu silma alt minema, et ma teid kumbagi enam iial ei näe. Läks. Mees viiski ta minema. Ja suur oli printsessi kurvatud ja meelepaha. Ainus, mis teda pisutki lohutas, oli tema kaasa lahke hääl ja peened kombed. Kelle mets on? Küsis printsess, kui nad ühest metsast läbi läksid. See kuulub kuningale, kelle säile põskhabeme, eks ristisid. Sama vastuse sai ta ka heinamaade viljapõldude ja lõpuks toreda linna kohta. Mis, kui loll ma olin, õhkas printsess endamisi. Tulite, mees, oleksin võinud ta endale meheks saada. Lõpuks jõudsid nad ühe viletsa onni juurde. Miks sa mu siia tõid, küsis õnnetu printsess. See on minu maja, vastas mees. Ja nüüd on see ka sinu oma. Printsi hakkas nutma, aga et ta oli nii väsinud ja näljane, siis astus ta koos mehega sisse. Ai viletsust peetudki laudega põlenud tuli koldes ja ta pidi aitama oma mehel tuld süüdata, õhtusööki valmistada ja lõpuks veel kõik ära koristada. Järgmisel päeval andis meestele kotiriidest kleidi selga ja puuvillase rätiku pähe. Kui printsess oli maja korda seadnud ja polnud enam ühtki tööd teha, tõi mees pajuvitsu kooris need ära ja näitas talle, kuidas neist kurve punuda. Kõvad oksad kraapisid printsist, õrnad sõrmed marraskil ja ta hakkas nutma. Siis käskis mees tal riideid parandada, kuid nõel torkis ta sõrmed verele. Küll pidi ta nutma. Mees ei suutnud oma naise pisaraid näha. Sellepärast tõi ta korvitäie savinõusid ja saatis naise turule neid müüma. See oli printsessile kõige raskem katsumus. Kuid ta nägi nii kena välja. Olin nii kurb ja pidas end nii meeldivalt üleval, et kõik tema potid ja kannud ja taldrikud vaagnad osteti juba enne keskpäeva ära. Ja ainus värk tema vanast uhkusest oli kõrvagil, mille ta andis ühele kehkenpüksi-le, kes teda endaga koos veini jooma kutsus. Tema veel oli nii hea meel, et saatis printsessi järgmisel päeval uuesti nõusid müüma. Aga oh häda. Õnn oli printsessi sel päeval maha jätnud. Tuli ratsutades üks purjus jahimees, kelle hobune Trumpist tema nõud viimase kui üheni kildudeks. Printsess läks nuttes koju ja mees polnud temaga sel korral sugugi rahul. Ma näen, ütles ta, et sa ei kõlba kauplema. Tule kaasa, muretsen sulle lossis köögitüdruku koha. Ma tunnen koka. Nädal aega pärast seda, kui printsess oli lossis tööd saanud, algas köögis sigin-sagin. Räägiti, et kuningas pidi hakkama naist võtma. Kes aga pruut oli, seda ei teadnud keegi. Roiva õhtul toppis kokk printsessi taskud külmi lihalõikepudingit täis ja kutsus siis enne kui sa koju lähed. Tule, lähme vaatame õige neid tähtsaid sündmusi seal suures saalis. Nad läksid saali ukse taha ja piilusid läbi prao, aga just siis astus kuningas välja nii nägus ja kena kui iganes, üks mees olla võib ja ei olnud ta keegi muu, kui kuningas põskhabe ise. Peab oma piilumise eest maksma, ütles kuningas kokale ja minuga ühe džiigi tantsima. Printsess punnis küll vastu, kuid kuningas hoidis tal käest kinni ja vedas ta saali. Viiuldajad hakkasid mängima kuningas viis printsessi tantsupõrandale, aga vaevalt said nad paar tuuri teha, kui liha ja pudi printsessi taskust välja lendasid. Õukond lausa möirgas naerda ja vaene printsess põgenes aledasti puhkedes ukse poole, kuid kuningas püüdis ta kinni ja viisid tagumisse tuppa. Kas sa ei tunne mind ära, mu kallim? Küsis ta. Mina olen kuningas, põskhabe kui kasu, kerjus, laulikust, mees ja purjus jahimees olin samuti mina. Sinu isa tundis mind hästi, kuidas su mulle naiseks andis ja kõik sündis selleks, et sinust uhkust välja ajada. Printsess ei teadnud, mida kohkumise häbi ja rõõmu pärast teha, kuid armastus oli kõigest üle. Ta pani pea oma kaasa rinnale ja nuttis nagu väike laps. Siis viisid õuedaamid ära ja panid talle selga nii toredad riided nagu neid iganes inimkäed. Näed, on õmmelnud ka printsessi ema ja isa olid lossis ja kui siis seltskond parajasti arutas, kuidas see lugu kena köögitüdrukuga küll võis lõppeda, astus kuningas sisse mäe kõrval kuninganna, keda keegi tema toredatesse riietesse ära ei tundnud ja nende kannul veel üks kuningas kuningannaga. Ja siis läks lahti nisukene loss, trall ja rõõmupidu. Missugust meie silmad küll kunagi näha ei saa?