Kui ma lõpuks Charles triklandiga kohtusin, ei jõudnud ma esmasest, pealiskaudsest tutvusest kaugemale. Ühel hommikul sain mister Islandilt teate, et ootab õhtul külalisi. Kuna üks külalistest ei saanud tulla, kutsus Strickland mind tema asemele. Kirjas seisis. Peatuma kohuseks teile teatada, et surete meil igavuse kätte. Nendelt inimestelt rohkem nõuda ei saagi, kuid aga siiski otsustate tulla, oleksin ääretult tänulik. Ehk leiame mõne vaba hetke ja lobiseme pisut omavahel. Heanaaberlike suhete säilitamiseks. Nõustusin. Mis Strickland tutvustas mind oma abikaasale? Alstrikandi käesurve oli tuim ja ükskõikne. Naine pöördus naljatades mehe poole ja lausus. Tahtsin sellele noormehele näidata, et mul on ka mees olemas. Paistis, et ta hakkas selles nagu kahtlema. Strickland reageeris sellele märkusele kerge naeratusega, nagu seda tehakse nalja puhul, milles nalja tegelikult polegi ega lausunud sõnagi. Uuedki tavaliselt tõmbasid peremehe tähelepanu endale ja mina jäin üksinda. Kui kõik olid saabunud ja ootasid kutset lauda. Mina vestlesin parajasti daamiga, kellele pidin juhatama söögilauda. Käis mul peast läbi mõte, et kui lõpmata leidlik on tsiviliseeritud inimene tüütute tseremooniate väljamõtlemisel, raisates sellele oma niigi lühikest eluaega. Seal vanad juhtutest, mille kohta tahtmatult küsid, miks perenaine meid üldse kutsus ja miks osalised vaevusid tulema. Kokku oli 10 inimest, nende kohtumine oli jahe ja lahkumine pakkus vaid kergendust. Taolistel lõunasöökidel oli oma kindel sotsiaalne funktsioon. Striklandid olite kohustatud korraldama lõunasööke paljudele inimestele, kelle vastu nad tegelikult mingit huvi ei tundnud, ent keda nad ikkagi enda juurde palusid. Ja küllakutse võeti lahkelt vastu. Miks siis sellepärast, et vältida kodus tüütud lõunasööki detati, et anda oma teenijatele vaba päev. Keeldumiseks polnud lõpuks ka mingit põhjust ja kindlasti ka sellepärast, et kutsujad olid ühe lõunasöögi võlgu. Söögituba oli külalisi täis ja ruumi jäi kitsaks. Lõunalauas istusid tunnustatud advokaat koos abikaasaga riigiametnik oma naisega, mis striklandi õde, oma mehe, kolonel käändruga ja parlamendiliikme naine. Parlamendi tegelane ise tulla ei saanud, kutsuti mind tema asemele. Kogu seltskonnaväärikuses oli midagi ähvardavat naistes rõhutatud peenutsemist olla maitsekalt riietatud ja liiga palju iseteadlikkust oma positsioonist, et olla ahvatleb. Mehed mõjusid soliidselt, Nendest lausa õhkus täieliku enesega rahulolu. Toas oli lärmi palju, räägiti tavalisest kõvemini, sest loodeti, et nii läheb koosviibimisel hoog sisse. Üldist kõneainet polnud vesteldi oma lauanaabriga parem poolsega suppi, kalatoidu Jantree ajal, vasakpoolse ka prae magustoidu ja järelroa ajal. No räägiti poliitikast, golfist, lastest, viimasest esietendusest, Teatris, kuningliku akadeemia ekspositsioonist, ilmast ja suvepuhkuseplaanidest. Jutul polnud lõppu ja lärm aina kasvas. Õhtu õnnestus ja mis Strickland võis endaga rahul olla? Tema mees mõjus väärikalt oma abikaasa rollis. Ilmselt polnud aga kuigi hea vestleja, sest lõpupoole tema mõlema lauanaabri nägudel paistis tüdimus. Nende jaoks oli ta ilmselt liiga tõsine. Korda kaks jäimistliklandi ärev pilk oma mehe juures peatuma. Viimaks perenaine tõusis, juhatas daamid teise tuppa. Charles Strickland sulges naise järel ukse ja suundus laua teise otsa tunnustatud advokaadi ja riigiametniku kõrvale. Ta pakkus portveini ja sigareid. Advokaat kiitis veini headust ja Strickland seletas, kust ta selle oli ostnud. Jutt hakkas keerlema veini ja tubaka ümber. Seejärel jutustas advokaat oma viimasest protsessist kolonelAga poolo mängust. Minul polnud sellele midagi lisada ja ma istusin vaikselt, püüdes kõigiti näidata oma huvi seltskonna kõneaine vastu. Et keegi minu vastu huvi ei tundnud, hakkasin igavuse peletamiseks püüdlema silmanurgast šarlstriklandi. Kasvult oli ta suurem kui arvasin. Millegipärast olin kujutlenud teda ilmetu välimusega kiitsaka mehena. Stryklendaga osutus laia õlgseks suurte käte ja jalgadega kogukaks meheks. Õhtuülikond istus tal seljas kohmakalt. Ta meenutas peoriietes voorimeest. Aastaid oli tal 40 ringis. Välimuselt ei võinud teda ilusaks pidada, aga ta polnud ka inetu. Tavapärastele näojoontele vaatamata mõjus nägu suurena ja üldkokkuvõttes nurgelisena ilma habeme ja vuntsid, et ta tundus nagu alasti juuksed, punakad lühikeseks lõigatud, silmad väikesed sinist või ka halli värvi. Ta mõjus igapäevase keskmise inimesena. Ja ma imestunud enam sugugi, et mis Strickland häbenes oma meest teistele näidata sest mitte niisugust meest ei vajanud naine, kes taotles positsiooni kirjanike ja kunstnike ringkonnas. Seltskondlik lihv, Strykandil puudus, aga see polnud talle vajalik. Ent ta ei torganud, kas ilma mingisuguste veidruste poolest? Ta oli igav ja heasüdamlik, aus, täiesti tavaline inimene. Tema iseloom võis olla imetlusväärne seltskond, aga tüütav. Ta oli võrdne nulliga. Ta võis olla ühiskonnas väärtuslik liige, hea abikaasa ja laste isa, lugupeetud börsimaakler. Ent tema peale aega raisata, sellel polnud küll mingit mõtet. Vaat oli jõudnud oma tolmusesse lõppjärku ja kõik mu tuttavad hakkasid valmistuma ärasõiduks. Kas Decklendite pere kavatses sõita noorfolki, kus lapsed said mererannas olla ja pereisa golfi mängida? Jätsin Mistrikandiga hüvasti ning leppisime kokku kohtuda uuesti sügisel. Ootamatult nägin teda koos poja ja tütrega kaupluse uksel, üks päev enne minu puhkusele minekut. Nagu minagi, oli ta tulnud viimaseid sisseoste tegema enne Londonist lahkumist. Tülpinud piinlasime palavuse käes, tegin ettepaneku parki jäätist sööma minna. Naised vistrikandile valmistas rõõmu mulle oma lapsi näidata, sest ettepanekuga otsekohe päri. Lapsed osutusid tegelikkuses palju kenamaks, kui fotodel olid paistnud täie õigusega mõista nende üle uhke olla. Nad suhtusid minusse kui omasugusesse ning hakkasid mind pelgamata kohe igasugusest tühjast-tähjast lobisema. Nad olid tõepoolest toredad ja tervisest pakatavad noored olevused. Puude vilus oli mõnus istuda. Tunni möödudes mahutas kogu pere ennast kalesi peale ja nad sõitsid koju. Mina lonkisin klubi poole. Hinge oli jäänud kerge üksildustunne ja tsipake kadedustki teiste perekonnaõnnenägemisest. See oli kahtlemata üksmeelne pere. Nad naersid naljade üle, mis ainult neile mõistetavad olid ja lõpmata palju lõbu valmistasid. Kui sõnaseadmise kunsti mõõdupuuks võtta, tuli Charles triklandi muidugi igavaks inimeseks pidada. Tema intelligents aga vastaskeskkonnale, mis teda ümbritses. Sellest piisas, et elus edasi jõuda ja ka isikliku õnne leida. Mis trikland oli imetlusväärne naine ja armastava abikaasa. Kujutlesin endale ette nende elu helget, muretut, ausat ja harmoonilist, mille terveid ja väärtuslikke traditsioon on määratud. Jätkame kaks meeldivat last samast trassist samast seisusest. Tasapisi vananedes näevad isa ema kindlasti kord aega millal nende enda lapsed on küpsed abielluma poeg naid mõne kauni neiu, kellest omakorda saab tulevane tervete laste ema. Tütar aga läheb mehele meeldivale ja mehisele noormehele, kes ilmselt on sõjaväelane. Et siis kord pikk, õnnelik elu selja taga, millel ei puudunud ka oma mõtte oma laste armastuse paistel rahulolevalt taanduda, väärikalt surmale vastu astuda. Niisuguseid abielusid on muidugi lõpmata palju. Ent sellises elus peitubki oma võlu. Mulle meenutab see väikest oja, mis võimsate puude varjus tasaselt läbi roheliste aasade lookleb ning lõpuks määratusse merre jõuab. Meri aga on nii vaikne ja rahulik, et hinges tekib ebamäärane ängistustunne. Võib-olla on see minu natuuri iseärasustest juba tookord leidsin, et enamiku inimeste taolises elulaadis on midagi valesti. Mõistsin reglementeeritud õnne, ühiskondlikku tähtsust. Ent minu pulbitsev veri igatses tormilisema elu järele. Vaikne õnn mind ei rahuldanud, minu süda ihaldas seiklusrikkamat, elu, olgu see täis veealuseid, karisid ja ohtlikke madalik, mis sellest, peaasi, et see ainult nii üksluine poleks ning jääks uue ja senitundmatu avastamisel. Kui ma striklandide pere kohta kirjutatu läbi olin lugenud, jäi pilt neist üsna veretu. Mul polnud õnnestunud lisada oma raamatukangelastele midagi niisugust, mis oleks pannud elama täisverelist reaalset elu. Lugesin süüdlaseks iseennast ja murdsin pead, kuidas taaselustada oma mälust mõnd iseloomulikku joont, mis aitaks neile elu sisse puhuda. Kuid iseäraliku, sõnapruugi või veidra harjumuse külgepookimise oleks sind muutnud nad sellisteks, et nad ka iseendale imelikud oleksid tundunud. Nad sarnanesid vanade kombel läänidega kus figuurid on oma kontuuri kaotanud ja fooniga ühte sulanud, jättes järele üldmulje meeldivast värvil haigust. Minu ainuke vabandus on, et just niisuguse mulje nad mulle jätsidki. Neid iseloomustas mingi ähmasus, mis on omane inimestele, kes on sotsiaalse organismi orgaaniline osa ja tänu millele nad eksisteerivad. Nad meenutasid mulle inimkehale nii tähtsaid rakke, mille olemasolu me seni, kui nad vigastamata on, ei märkagi. Deklandite perel oli kindel koht keskklassis. Meeldiv külalislahke naine, kellel on väikene nõrkus teisejärguliste kirjandustegelaste vastu ja igavavõitu mees kohusetruu oma ametile, mille kõigevägevam oli talle määranud ja kaks tervet ning armast last. Raske oli leida tavalisemat ja harmoonilisemat perekonda. Nendes polnud midagi niisugust, mis võinuks köita uudishimulike tähelepanu. Kui ma kõike, mis hiljem juhtus, meenutasin, küsisin endalt, kas olin tookord tõesti nii rumal, et ei osanud Charles Tricklendid teistest lihtsurelike ste eraldada. Võimalik küll. Pikkade aastate jooksul, mis selja taha on jäänud, olen õppinud küllaltki hästi inimesi tundma, ent onuksin mul juba tookord praegused elukogemused. Vaevalt oleks minu suhtumine striklandisse teistsugune olnud. Ma teadsin, et inimene on täis vastu oksusi ja ma poleks tohtinud olla rabatud uudistest, mida ühel varasel sügiskuul Londonis kuulsin. Minu Londonisse jõudmisest ei olnud veel kahtekümmend nelja tundi möödas. Kui kohtasin rõõmustriidil rõõmsat vaatafoodi. Näete väga värske ja hea välja, pöördusin tema poole. Kuidas läheb. Koos naeratusega ilmus roos volte fondi silmadesse mulle Ta Vironia. Nähtavasti oli see kirjandushuviline naine kuulnud mõnd skandaalset lugu oma tuttavatest, sest ta ärevus oli ilmne. Te ju teate astriklandi, kogu ta olemus väljendas ülimat innukust. Noogutasin ja mõtlesin, et vaeseke on vist börsil haamri alla läinud või hoopis mõne sõiduki vahele jäänud. Kohutav lugu. Ta jättis oma naise maha. Mis muutus, foon tuli veendunud, Jeminstriiti kõnnid, määr pole sobiv paik selliseks kõneaineks, näitleja, nagu ta oli rabastaminud ainult faktiga, lisades, et üksikasjadest pole ta laimu. Mina tõtt-öelda kahtlesin selles, et niisugune pisiasi, nagu seda on linnakära võis teda rääkimast takistada. Tema jäi endale kindlaks. Kinnitan teile, et lähemalt ei tea midagi, kostis ta mu erutatud küsimuste peale, siis aga lisas kerge õla kehitusega. No ilmselt on mõni noor veetlev leedi jätnud oma baaridaami ameti, kus seda ja teist. Sädelevat naeratades lisas ta, et teda ootab hambaarst ja eemaldus reipal sammul. Teade tekitas minus rohkem uudishimu kui kaastunnet. Elukogemused oli mul tol korral napid ja kui muu tuttavatega midagi sellist juhtus, millest varem olin ainult raamatust lugenud, erutas mind. Hiljem ma harjusin niisuguste juhtumitega oma tutvusringkonnas, kuid tookord see lugu mind ikkagi šokeeris. Strickland oli 40 täis ja mul ei mahtunud kuidagi pähe, et temaealine mees laskis mingisugustel armuasjadel oma pea segi ajada. Noorusele omase ülima iseteadvusega pidasin 30 viiendat eluaastat niisuguseks piirvanuseks, kus võis veel armuda ennast seejuures lolliks tegemata. Samal ajal pani see uudis mind piinlikku olukorda. Veel siis, kui ma maal olin, kirjutasin ministrit Landile kavatsen varsti Londonisse tulla ja kui tal midagi selle vastu pole tema juures tass teed juua. Külaskäigupäev oli käes, ent mulle polnud tulnud mingit teadet, kas ta tahab mind näha või ei taha. Äkki oli mu kiri sellises Ärevas olukorras kahe silma vahele jäänud. Ehk on targem mitte minna? Võib-olla tahtis ta kogu loo lihtsalt maha vaikida? Sel juhul ei sobiks mul jätta muljet, nagu oleksin sellest juba teadlik. Kartsin nii veetlevat daami solvata, ent samal ajal ei tahtnud mõjuda pealetükkivalt. Et ta kannatas, oli muidugi selge. Kuid milleks vaadata pealt teise valu, kui millegagi aidata ei saa. Olgugi et häbenesin oma uudishimu, tahtsin oma südamesopis siiski oma saada. Kuidas see lugu on tema peale mõjunud? Mida peale hakata, kuidas käituda? Äkki turgatas mulle pähe mõte, et kui õige, läheksin sinna ja teeksin, on nagu poleks midagi juhtunud. Eelnevalt laseksin pärida teeni kaudu, kas ta mind üldse näha tahab? See annaks talle võimaluse mind mitte vastu võtta. Kui maga teenijale varem valmis mõeldud fraasi laususin ja pimedas esikus vastust ootasin. Oleksin häbist peaaegu alla vajunud ning parema meelega jalga lasknud. Teenija tuli tagasi. Olin ärevil ja mulle tundus, et teenija on loost täielikult teadlik. Palun järgnege mulle, ütles teenija. Mind paluti külalistetuppa. Kardinad olid osaliselt akende ette tõmmatud mis Strickland istus seljaga valguse poole. Ta õemees, kolonel anruu, seisis peaaegu kustunud kamina ees ja soojendas oma selga. Tundusin endale ääretult abituna. Mulle näis, et nad olid mu ilmumisest üllatatud. Mis tikand laskis mind selle pärast kutsuda, et oli lihtsalt und otsustanud mulle ära öelda. Nähtavasti häiris mu saabumine koloneli. Arvasin, et ega te mind vastu ei võta, laususin teeseldud ükskõiksusega. Miks te nii arvasite? Ann toob teile kohe teed isegi hämaras toas katamistriklandi nutetud nägu ja paistes silmi. Ta jume, mis polnud kunagi eriti hea olnud, olid uhke sall. Te muidugi mäletate mu õemeest, olite koos minu juures lõunalauas enne puhkusele minekut? Surusime teineteisel kätt. Olin segaduses ega saanud sõna suust, kuid mis Strickland päästis mu hädast. Ta päris, mida ma puhkuse ajal tegin, aidates mul niiviisi jutulõnga üleval hoida, kuni serveeriti teed. Kolonel palus endale miskit koos soodaga. Soovitanud manga sulle emi, ütles mees. Tänan, ei. Ma joon teed. See oli esimene tundemärk, et midagi on korrast ära. Ma ei osutanud sellele tähelepanu ja tegin kõike. Strickland vestlusest kõrvale ei jääks. Kolonel, kes seisis ikka veel kamina ees, ei lausunud musta ega valget. Otsisin sobivat momenti lahkumiskummarduse tegemiseks ja imestasin üha enam, miks oli ta mind lasknud paluda. Vaasid olid tühjad ja mitmesuguseid nipsasjad, mis suveks kõrval olid pandud polnud leidnud veel oma õiget paika. Alati hubaselt mõjunud tuba tundus kõle ja sünge, nagu oleks seina taga lebanud surnu. Jõin teetassi tühjaks. Soovite sigaretti? Küsis Strickland. Ta otsis silmadega sigaretikarpi, kuid seda polnud. Sigaretid on vist otsa saanud. Mis Tricklendi silmad valgusid äkki vett täis ning ta jooksis teise tuppa. Ori nähmi täis. Võis arvata, et siga, pättide puudumine ilmselt oli neid alati ostnud mees meenutas talle juhtunut ja valus tõde, et 100 pisiasja, millega ta seni harjunud oli, jäävad nüüd tema enda korraldada. Kutsus esile äkilise meeleheite. Ilmselt ta tundis, et kõik on möödas kõigega lõpp. Ja erilisel kombekusel polnud enam mõtet. Mulle tundub, et parem on, kui hakkan minema. Laususin kolonelile püsti tõustes. See on muidugi juba räägitud, et see lurjus jättis ta maha, pöördus kolonel raevukalt minu poole. Kõhklesin hetke. Teate ju küll, et inimesed armastavad kuulujutte, vastasin üht-teist muidugi. Räägiti. Pistis plehku, kadus Pariisi koos mingisuguse naisega, jätmata Emile punast krossigi. Kui kohutav, ei osanud midagi targemat selle peale lausuda. Ühe sõõmuga tühjendas kolonel viskiklaasi. Ta oli aastat 50 hallide juuste, rippuvate vurrudega siniste silmade ja lõdva suuga sihvakas ja sale mees. Mäletan teda hästi eelmisest kohtumisest, siis jättis ta kuidagi piiratud inimese mulje. Tookord oli ta kole uhke selle üle, et enne erru minekut mängis tooma 10 aastat järjest iga nädal kolm korda poolot. Ma ei taha, mis brikandile praegu enam tüli teha postima. Öelge talle edasi, et tunnen talle südamest kaasa ja juhul kui ma saan teda millegagi aidata, olen meeleldi nõus seda tegema. Kolonel ei teinud mind kuulmagi. Ma ei kujuta ette, mis temast üldse saab ja lastest, millest nad elama hakkavad õhust või 17 aastat. Mis te nende seitsmeteistkümnendal aastal mõtte. Nad on elanud, abielus, 17 pastat, torkas kolonel vahele. Minule pole ta kunagi meeldinud. Kunagi ta oli mu õemees, ei lasknud ma seda välja paista. Kas niisugune saab džentelmen olla? MI ei oleks pidanud talle mehele minema. Läks ta siis jäädavalt? Kui annakse lahutuse sisse oleks kõige parem. Rääkisin talle sellest, kui te tulite. Taotle otsekohe lahutust, ütlesin ma talle pead tegema seda iseenda ja oma laste pärast. Andku taevas Charles mu silma alla ei satuks. Tõmbaksin talle niisuguseid täie, et annab eluaeg mäletada. Pidin peaaegu ütlema, et sellega tuleb tal tükk tegemist, sest Strickland on turjakas mees. Kuid sain sõnal sabast. Kui kahju, et õilsatel ja alandatutel pole alati antud võimalust nüpeldada patuseid. Seadsin ennast teistkordselt minekule kui mis Tricantu paduli. Ta silmad olid kuivad ja nina puuderdatud. Ma vabandan, et kaotasin enesevalitsuse sõnasta kui heade ära ei läinud. Mis trikkanud, istus toolile. Nüüd ei osanud ma enam üldse midagi öelda. Tundsin erilist kartust kõnelda asjadest, mis mind ei puudutanud. Tookord ei teadnud ma veel Naissoo üht tüüpilisemad puudust, valmisolekut igaühel oma isiklikke hädasid kurtma. Ta, kellel ainult kuulamiseks kannatust jätkub. Mis Strickland naisennast kokku võtta, et kas sellest räägitakse palju? Küsis ta. Niisiis võeti seda kui enesestmõistetavat tõika, et tema perekonnamured on mulle juba ammu teada. Ma pole linnas veel kuigi kaua saanud olla. Ainuke, keda olen näinud. Roswoodofood Mystic Land mudisama käsi. Jutustage, mida te talt kuulsite. Kui ma kõhklema jäin, nõudis ta tungivalt. Tahaksin seda iga hinna eest teada saada. Te ju teate, kuidas inimesed armastavad jutte levitada. Teda ei või ju eriti tõsiselt võtta. Ta lihtsalt ütles, et teie mees läks teie juurest ära ja see on kõik. Ma ei pidanud vajalikuks lisada Ruusvodofoodi repliiki mingisugusest naisterahvast paaris. Vaikisin ja valetasin. Kas ta ei öelnud teile, Charles läks koos mingisuguse naisterahvaga? Ei, see ongi, mida ma teada tahtsin? Olin veidi segaduses, kuid nüüd oli mul selge, et on aeg minema hakata. Surusimistriklandil hüvastijätuks kätt ja laususin, et olen vajaduse korral alati tema teenistuses. Ta naeratus olitu. Tänan teid kõige eest. Vaevalt, et keegi saab mind aidata. Liik kohmetu oma kaastunde väljendamiseks. Pöördusin hüvastijätuks koloneli poole. Ta ei võtnud pakutud kätt vastu. Ka mul on aeg minna. Lähete vist Victoria striti kaudu. Tulen teiega koos. Hästi, eks masin vastu. Lähme siis.