Koguteos poliitilised arreteerimised Eestis 1940 kuni 1988. Esimene köide sisaldab umbes 20000 nime. Viktor imala sündinud 1930. aastal Võrumaal arreteeriti 12. oktoobril 1951 Räpinas. Järgnenust jätkame tema kodus. Ma küsiksin teie käest ühe päeva kohta teie elus. Mis päev see võis olla? Kuidas tuli 12. oktoober 1951. Mäletate seda päeva? Ja see juhtus ju väga kenasti, minu materjalid tähendab näidendis ma kirjutasin. Need olid juba nendega. Hea küll. Ja siis nad tulid järele ja siis sõits viisid mind Võrru kõigepealt kus te elasite tollal? Ma elasin Räpinas, aga ma sõitsin vanemate Meremäele. Ja siis nad viisid Võrru, istusin öö mõru julgeolekus. Naad seal siis uurisid kas maiust, midagi seal trükikojas ei ole kordagi katnud Võru trükikojas, kus ta töötas tollal, oh ma ei töötanudki õieti. Ajakirjanikuleiba sai no ja siis võrus olin ära ja siis uurisid, Bigoyased võib olla midagi minust jälgi. Noh, naat leid leidub seal jälgi, sest seal oli kõik väga korrektne. Siis toodi mind Tallinna, aga ma tahaks seda esimest kohtumist siiski natuke täpsemalt teada, kui nad nüüd sisse astusid teile, eks ole, ja millest jutt algas, kas nad tutvustasid end, esitlesid end ja mis käändena tõid, tõid kaasa asi üteldes, nad lihtsalt ütlesid. Me oleme julgeolekust ja me tahame, et tuleksite meiega kaasa. Et meil on teie kohta materjalid, kogu jutt. Ja siis Pagarisse Eedi seal Pagaresse. No aga see juhtus niimoodi, et juhtus ka laupäevane päev, vest olid Pagares. Ja seal on esikus, on kaks poksi 80 korda 80 sentimeetrit ja ja siis seal on pink üks 25 kuni 30 sentimeetrit lai, ühest seinast seina. See on ka niimoodi, nii kõrgel pikem mees saab ikkagi korralikult istuda, lühe mees sellel sõelale, siis jalad nagu. Ja magada sai ühest pea ühes nurgas jala, teises nurgas, seal ma siis need pühapäev ja laupäev, pühapäev ööst Hofolil ära. Esmaspäeval siis idee alla kambrisse diaate, kus oli intellektuaalne algkambrites. Sõjarani polkovniku mullas eesti korpuse polgu ülem, kui ma ei eksi, oli, ja siis oli töölisteatri direktor Schmidt. Siis oli saal veel metsavendi. Millal algasid ülekuulamised? Kuulamisi torkasid? Võrus või pagari pagarivõrus ei kuulatud üldse paganas, kes teie üle kuulajani ülekuulaja oliks Petseri venelane täpselt ei mäleta, tema? Orlova oli mul tõlk, seda ma mäletan, sest tema suuvärk oli selline. Ja tema oli tõlgiks. Ja noh, siis jutustage oma nõukogudevastasest tegevusest. No aga siin ma ei tea, mis on nõukogudevastane tegevus, millise nõukogudevastase tegevuse ma olen korda saatnud, millega ma nõukogudevastaselt tegelenud. Aga vaadake Näidend kirjutatud ja seon saat hõngu luuvastasust. See ju seal oli ju metsavendadest. Kuidas seda väidet tee? Pealkiri oli Pealkiri romantiline, noorel poisil ikka lumivalge marmorkuju. Aga see ei olnud ju läinud veidi valgust veel ei olnud, ei olnud ta käsikirjas. Ma ei jõudnud nii kaugele veel. Võtsite ära? Kuidas nad teada said, et olite sellise näidendi kirjutanud, Hay? Minu paberites Soretsi. Selles Räpina ajalehes te hoidsite töökohal, siis seda ja ma töötasin selle kallal. Ma mul ei olnud kuhugi peituda ka ma olin ju natuke enne seda natukene koolitust saanud, kuidas käituda. Sellistel puhkudel tuli välja nii, et see puudutas ainult mind, mitte kedagi teist. Nad uurisid küllatusel, esitasid süüdistusi. Mul oli, nad võtsid ära Shell mahlas läbi, otsisid, kodunesin. Mul oli seal raamatuid igasuguseid ja säärane filosoofia ajalugu, kuna mis välja antud siis oli sakslastele maha jäänud veel seda üks raamat vistole, sõjaväe pestorist. Ja siis hakkasid peale. Siin ta on nendes raamatutes Sellest raamatust üksinda sellest püstolist üksinda oleks aidanud, eks ole, omal ajal muid paragrahve ja siis pandigi paragrahvis paragrahv ka seal 58 üks A, süüdistuses oli kodumaa reetmine ja, ja kõik kõik kõik. Aga siis õnneks jäi peale ainult 58 10 sellises propaganda propaganda ja ja siis 58 12, kui ma ei eksi, kas ei olnud mingi kuriteo varjamine või, või midagi sellist ja oli metsavendade varjamine. Nii et sellega oli siis kõik korras ja. Noh, aga kõige kenam oli nendest polkovnik mullas. Te räägite nüüd oma kambrikaaslaste, jah, jah, ja kui me välja elutama, viidi boksist välja eludaaweedi, siis tema ees meie kõik taga mas marssisime. Ta ei lubanud seal noorutada, lihtsalt pane kõik marssima. Ja siis Kolsmid see jällegi oma oopereid kogu aeg sosinal laulisse. Ei tohtinud valjusti. Mitu korda te üldse üle kuulajas käisite? Rohkem kui kord kindlasti. Käisin ikkagi, ma käisin, ma ei mäleta täpselt, aga EKG. Eks? 10 15 korda küll. Nad ikkagi uurisid väga nii-ütelda seda põhjalikult. Ikka tahtsid teada, et kes on sinu kompa mäed et meil teada, et sinu hüüdnimi oli Raul. No aga siis maades, kuulge kui te teate, see on väga hea, aga mina ei tea Meil on teada neil tava alla võtta sellise metsavendade keskel või kuidas ja aga nad olid selle siiski kusagilt välja luuranud, kus kusagilt, aga ma ei tea, kust missugune oli üle kuule taktika, kas ta püüdis nagu oma meest mängida või ähvardas ta või hirmutas. Neutraalne oli ses mõttes neutraalne see venelane, see oli neutraalne Tauli, Petseri venelane ja tema ju neid asju siis nagu rohkem aimas või taipas ja kuulamine oli öösiti. Öösel viidi ülekuulamine, tuldi hommikul toodi tagasi paar tundi magada ja siis jällegi Pad jõmm. Neisse käis. Nii et see oli raskus, oli sellesse teisalt magada, päeval isanud silmagi lai kogu aeg käis luuk, silm käis kogu aeg lahti. Teate, mis on silmukses luup? Vaateava ja silm. See mõjus kõige rusu vabalt, et ei saanud uni, kippus peale istusid, istusid Essachi tukkuma jälle koputaval abilise kambri vaim või see õhkkond seal oli? Lofay õhkkond oli. Väldi suhes jah, igasugused neutraalsetel teemadel. Kiruti valitsust ja. Valitsuse kirumine oli see nii-ütelda nagu issameie. Aga see, see ju ei muuda midagi. See oli väga loomulik nähe ja sellele ei julgeolek. Suuremat tähelepanu ei pööranud. Ta võttis kaasa Isame. Kehtis seadus. Kui sul on koostada bänd, siis seda muuta ei tohi. Vaatamata sellele, et uurija teab seda, et see kõik, mis sa seal kambris räägid on vale. Uurijaga sa võid teisid rääkida kambris, sa pead rääkima kogu aeg ühte ja sama ei tohi muuta. Siis uurijal muutub mõttetuks saatvat sülle nuhki järgi. See on selline seadus. Seda legendi tuleb hoida lõpuni. Maantee uuri. Uurija tule naerab, ütles no oled sa jurakas küll. Aga mitte, tal ei ole midagi teha, aga niipea kui oma sõpradele legendi muutma no siis sa oled vahel. Seda ma olen õppinud. Lõppeva süüdistuse esitamisega endale ja, ja kohtusse jah, saatmist või suunam ja see süüdistuskokkuvõtte lugesin läbi ja siis seal oli see paragrahv 58 seal 58, üks A. Siis oli 58 22 22, mis see siis veel on, seda ma ei tea, kahtlaselt, see langes ära. Siis 58 12 10. Nonii ja kohtus, siis jäid järgi ainult 58 10. P. Ja 58 12. Nende alusel siis mõisteti mulle 10 aastat vabadusekaotust ja viis aastat õiguste kaotust kus kohtuistung oli ülemkohtus, ülemkohtus mitte tribunali. Ei, ei ülemkohus, Eesti NSV ülemkohus meisterdada maanteedel ja draamateatri juures ja kas kohtuistung oli kinnine abil, loomulikult seal ei olnud poliitilistel protsessidel, sel ajal ei olnud avalikke istungeid, vaid kõik kedagi saalis ei olnud ei, mitte kedagi, absoluutselt. Ainult kohtu koosseis, kohtu koosseis, mina ja valvurid. Lik, süüdistaja ja riiklik süüdistaja ADO advokaadid. Mulle määrati advokaat seal nende poolt. Nad olid nii lahked, et määrasid advokaadi kes oli kohtu eesistuja kohtu ees, selle peaks ju paberitest kätte saama. Zaitseva ja gaasikaasistujat olid malevis urva ja prokuröril oli pater. Kas te tunnistasite süüdi ei tunnistanud süüdi? Ei kohtuistung oli teisel jaanuaril 52. Mida te viimases sõnas, ütlesite, mäletad, ma täpselt ei mäleta seda, mis ma viimases sõnas, ütlesin, vist ütles ja kui ma nüüd õigesti mäletan, vist ütlesin, nii et see on ju kirjandus, mille alusel te mind süüdi mõistate? Seal kirjandus, see ei saa olla propaganda, sest see pole kusagil ilmunud, seda pole veel levitatud, see on pärit minu sahtlist. Ei, no loomulikult, see, see veenis teda niivõrd palju, et mulle jäeti 58 10 järk. Teised nagu langesid ära ja 12 jäeti kahe seal selle kohta materjalid näidendis olemas, et. Midagi metsale üteldes teab, mida Messabinud teie näidendis tegid, mis tegevus oli, oi ega seal ei olnud ju midagi tegevust. Seal need olid, tulid, sõitsid hobuste seljas. Öösiti käisid pidudel relvastatult mitte kedagi, tabed, naatorid, soliidsed mehed ju ei haakinud kedagi tapma, ei röövitud puudest süüa. Nii et neil ei olnud probleemi, seal haarangutele nad ette jäänud sõitsid, Ta on andnud ratsanikud, head ratsanikud olid kõik. Et siis tegelikult ka liiklusvahendiga, olgu, jalgratas on millegagi ei saa liikuda selliselt nii kiiresti kui ratsahobusega. Ja sellisel maastikul ja sellisel maastikul usasta põõsast metsades ja seal ei vutist isa liikuda. Nad tundsid ju kõiki neid kogu ümbruskonda ja siis väga kerge leida, nad neid praktiliselt ei saadud kätte. Kas teie väidetest Ühte ühes ühe said kätte? Üks elasis, vaene poiss oli ema kahekesi emaga elasid ühes majas metsaäärses majas ja Nad sõitsid sellele jälile. Piirasid selle sisse, see hakkas vastu tulistama, neile tulistas nii palju vastu ja siis viimasel tõmbas ise endale. See saadi kätte ja teised. Kas metsavennad teie näidendis kandsid nime või jäitud nimetuks nimetud kõik olid nimetatud nime ei olnud nimi, see on ju tuvastuse element, et kui tema näidendit kirjutasite, kas te ei kartnud, et sellel võivad olla niisugused tagajärjed nagu tegelikult olid? Noh ainult et nad niivõrd Tühise asja pärast tähendab peidetud asja pärast niivõrd tõsiselt hakkavad seda asja võtma. Lugesin seda lihtsalt kirjanduseks kui selliseks. Aga noh, oma ikkagi võitsin salajas, enne kui. Kindlasti, kui mul oleks õnnestunud ta trükkida, siis ma ei oleks seda oma nime all muidugi trükkinud. Seal oleks olnud ikkagi originaal ilmunud, kui oleks mul õnnestunud, aga näete ka mul ei õnnestunud te lootsite, te saate teha seda Võru trükikojas, kus trükiti Räpina lehte jaajaa. Ma lootsin, saar, Ada, uurisin salli, uurisin neid inimesi. Trükk, aed ja kõiki inimestega röökesin ja kõik, kõik need, uurisin, mida nad hingavad ja kuidas nad mõtlevad ja nii edasi, nii edasi. Aga ma ei jõudnud veel nii kaugele. Teised jõudsid kaugemale. Nendeni suurem agentuur, minul on nii väike. Ja tagantjärele rea naerda, jah, tookord siiski asi tõsine teade tõsine ja endiselt 1000 mõtetki vilja. Mõelda nüüd kui palju ma saan neilt? Kui vanalt ma sealt välja tulen? Kuidas ma saan veel perekonna luua ja nii edasi, nii edasi, ja mis mind seal ootab ja nii edasi, kõik. Ja siis, kui see on juba möödas siis läheb normaalseks elu seal seal normaalseks elus lahti jälle. Siis kui sul juba otsus käes, et sa oled, nüüd on nii ja nii palju, nüüd hakkan lugema aha. Nii palju ja nii palju. Nüüd hakkan sättima elu selle hetkeni, kui ma sealt välja tuleb. Otsus tuli teile siis 1952. aasta ehk järgmise aasta jah, jaanuaris, see oli. 16. jaanuaril ega need kohtustena pagasisse tagasi viidud viidi küll veidi veidi paberisse tagasi ja siis sealt noh, seal oli ju need asjad ju, varandus oli seal vara, varandus olid seal, need võeti ära ja sealt siis ligi patareisse. Seal viidi kohe, ma ei mäleta sellist 22 konder, suur kamber 40 inimesega ümber vist või oli veel rohkem, mis seal oli selles kambris. Seal oli juba teises teised tegelased. See oli kirjanik Hugo Raudsepp. Tema istus seal oma vajaliku vapustusi. Vajaliku vapustused olid Saksa okupatsiooni aegne näidet ja aja ja käsitles kahte talumeest. Üks talumees oli nagu nõukogude aegne saksaaegne ehk ütleme, üks kehastas sakslast ja 40. 41. aasta oludes ja ja nende vahel oli siis Oxfordi aheliku vaheleid. Vapustused. See olevat olnud melu tükk saksa okupatsiooni ajal. No see oli kõige, ta võiks talle ikka ei midagi muud. Need nimetasid sellele seadusele mitte palju rääkida. Ega tuntud näitekirjanik raudselt ei tundnud huvi. Algaja näitekirjaniku vastuge Tevalo. See ei nimetanud mööda. Katsetanud sellele. Mul oli oma legend, need. Mul oli oma legend, ma ei saanud ju kõigest rääkida, kuidas ta tervis paistis olevat tavaliselt kaua vast pikk vibalik mees ei tea, kui me Pagarest mind raviidi, ta jäi veel sinna. Kuuldavasti ta viidi kuhugi Siberisse, siis suri ta surilaagrisse. Jah, ja ega ta ei olnud kaotanud huumorimeelt. Ei, ei, kes seal veel oli? Üldsusele tuttava aha. Haarad, Ilmar Adamson oli. Ta oli Salandide ühe päeva minu kambris. Tuleb sisse koose väli majoriga kambrisse ja toob sisse, püsib kohe Cassini intelligentseid, inimesi. Kahun. Advokaat Kull ütles, et vaadake seal akna juures istub üks peesse kukkunud tudeng, kellele viidates minule. Ja siis ta rääkis, et miks teda kinni võeti. Ülikooli tulid tulnud Ameerika ajakirjanikud temale intervjuud võtma, temalt intervjuud võtma, noh ja temagi kraagis ära siis tegelikult mis, kuidas ülikoolis toimub ja siis kui kinni ütlesid, kuradi tahtsid vist villat saada päev aega, mis ta oli, siis palusin ta üle viia, teise pakas viidi ära kosele vene major ega nii ma istusin siis ja siis läksid. See oli jaanuaris, aprillis viidi siis Lasnamäe vanglasse ja sealt pandi vagunisse ja viidi. Jällegi teistsugune seltskond. Ruut Tarmooni. Ants Teetsov, seal näitlejad, et poeg kuningas, Oscar oli ülekuulatud kirjandusteadlane ja siis muna alumise korruse naaber. Kadunud kuningas, kuningas ja. Osis oli veel teate, doktor Paldropoli kirurg haiglas Vasalemma haiglas, doktor palk oli, teed seal, Ants oli saal, siis las haakis vagonett kokku ja tõmmati sinna üles kivi roostojasse. Me lükkasime sinna anga, selles vagunetid sinna alla kokku ja nii nagu kivi kukkus vagunisse, nii vangi elu sekundi jooksis, nii nagu kivi kukkus, nii sekundi jooksis. Ja sekundi võrra tuli vabadust, läheb alla ja, ja need sekundi jooksid ka vaheaegadel. Seal ei saanud kaua olla, siis lükati jällegi vagunisse, hakkas sõit suure kodumaa poole, tähendab, tuli sõit valitsuste vahenditega läbi karvaste maa kuhu poole rong, viisisteid sil tapivagun muidugi vagunis ja Stole õppinud nimelt ei seri sinna sõitsime loomavagunis loomavagunis ja veel 52 ja seal mugav hulgani, sõida koos kahes otsas narid. Mäe, nii suured härrad ei olnud sihtjaamani ikonoosa, see on Arhangelski oblastis valge mere lõunatippu juures. Seal on see Arhangelsk ja Murmanski raudtee. Seal oli metsade laager, seal oli eestlasi, oli ees noored mehed, kõik seal ta sinna võeti, metsatöömeeste võeti kõik noored mehed peamiselt poliitilised, oi, seal oli segalaadaraha seega absoluutselt Segara. No ja siis, kui nalised nendele jõude juurde tuli, siis esimese õhtuga tegime laagri puhtaks. Esimese ööga. Mismõttes kriminaalsed lihtsalt peksime välja. Vrakist väljalaagrist välja, Nad hüppasid. On isegi hüppasid sinna ja pikali, viskasid pikali maha, ees valvurit, korjastad telesse vistile. Sest nad hakkasid ju kohe uusi röövima ja nii nagu see tuli, siis oli puhas laadale pärast seda pole kunagi olnud nendega koos ja veel selline juhus sealt, kui need sealt ära viidi. Siis paar kriminaalset, kes meiega ütelda koostööd tegid. Venelased olid nad ise, nad palusid, et võtta neid ka kaasa, et nad ei taha nendega kaasa minna. Ja siis nad lähevad sinna nende gaase, hoidsime neid gaase kobava ava juures. Nii suurt võimu veel oli. Ja siis kui me hakkasime sealt ära mäeülema, siis seal reziimi ülemaks leitnant oli, sa ütlesid mehed, et nüüd te lähete ära, neid pole enam sellist elu ei tule. Kelle käes võim laagris tegelikult oli meie käes Sahasesitlased jahendid, teiega oli mul rahulik elada. Aga nüüd mul enam ei sinna, too ja too oli ju kõik need vargapoisid ja igasugused need asemele. Meid koondati ühte Mehren laagi. Seal olid metsad, suured metsad, laagrit. Nüüd on seal raketibaasid selles kohas istusime seal metsana, langetasime. Aga mul jäi jah, unustasin ära jaganud väga tähtsa asja löödud laagris. Ma olin seal üks päev kingsepp. Teadeksime rohkem ei olnud sest õhtul tulid mehed jalgadega tagasi, said vaba hääli seal määranlaga, siis seal ma olin jällegi üks päev olin raamatupidajana. Ja rohkem ei olnud. Teate, miks? See oli just enne jõule vist ja mõtlesin, et kirjutan jõuludeks liha juura. Pärast võtan tagasi. Ja siis ma rohkem raamatupidaja ei olnud, see oli resoluutselt ja otsekohesed ei kõlba. Metsas kümniku amet, vot see meeldis kõigile. Nii meestele külade ülemale. Laager täitis plaani ja ület plaani, kriimed juukseid kõigil. Ja siis, kui puude üleandmine tuli talvel veidi välja, laagriülem kutsus välja. Vaata, kui sa näid puid üle ei anna seal raudteejaamas, siis ma panen sulle otsa karistust. Sa võtsid ise vastu ja nüüd ainult, aga mis mul üle jäi, mulin siis seal Ljuva anti mulle vabakäik ja ma läksin siis meestele rääkisin ära, et seal on niisugune asi on, panime rahad kokku ja võtsin kasti viina. Ja sõitsin siis raudteejaama. Seal oli, tead, kavandid, kõik vunk seal kõigi vangide töö käis poistele arad, vaata näe, siin on see. Iga kooramis tuleb väga tore, et nii ja nii palju on vaja läbi lasta. Andsin kõik üle need kõik ilusti ära ja valmis. Ja siis tulin tagasi, tulin öösel, tulin tagasi, seal vedas, vedasid mitu-mitu päeva, seal ööbisin ka seal ju raudteejaama, seal. Nüüd juba ja siis lõppes see asi ära ja tagasi heinaautod ei sõida, klaver olemas, siis ma tulin. Öösel tuli 20 kilomeetrit läbi metsa. Talvel laagrisse. Aga see oli vana-aasta õhtuks, ma tahtsin jõuda meeste juua. Järgmise päeva, siis pärast seda pärast uut aastat laagri ääres ütlesid viiduja Praha kintsaga. Videol püüaks seda kuidagi eesti keelde, aitäh, et olen valmis. Sulisid sellistes ülipõneva veel näinud. Neid puid oli palju rohkem kirja pandud, kui neid oli. Kui plaan ei täida, ju preemiat ei saa. Plaan tuli igal juhul heita ükstaspuha, millise, millise hina. Seal juhtus ka selline asi veel, et terve ühe ühe talve magasime sariks. 40 meheline telk tuli terve talleteedis. Magasime. Rumal küsimus, kuidas tervise peale mõjub? Sest siis veel ei tundnud, aga nüüd tunnen. Seal ma saan siis 56. aastal lahti. Luba tulla tagasi Eestisse? Jah, oli küll, aga vahepeal juhtus seal selline asi veel. Moskva komisjon sõitis kohale, seal suured ninad sõitsid kohale ja väljas oli mehi komisjoni ette, seal kolmekesi seal istusid ja kutsuti. Mind kutsuti ka välja. Vaatasid, lugesid, lugesid seal sõbralikud ja. Tõsiseid järsku istute nõukogudevastase propaganda ees, jah? Vaatame küll, mõtlesime siin üllima, meie võime teie karistust vähendada. Meil on selline õilis antud. Arvate kui meie teie karistust nüüd vähendame, hakkate midagi nõukogudevastast korda saatnud uut näidendit kirjutama? Mahases ütlesin neile et kuulge, kui ma leian, et nõukogude võim midagi valesti teeb, siis ma olen vastu. Ma ei vingerdan, ma pole kunagi mängijad. Ja siis noh, nad panid ja muidugi. Ja siis võtsid mul viie aasta peale ja siis ma sain, läksin amnestia alla, veel 53. aasta amnestia oli see vallik seal kuni viie aastani lasti vabaks ja siis sellega siis mul võeti karistus maha ja siis Vastati, need valimisõigus ka taastati. Sellega siis ma tõin koju, aga enne veel oli, ma unustasin ära ühe väga tähtsa asja. Lasnamäe vanglas tuli üks leitnant sisse või oli kaptenmajor täpselt ei mäleta, siis oli, seal oli jällegi mingisugune mingisugune amnestia, seal oli kedagi seal lahti lasti. Et vaadake, kõik vargad, röövlid, vägistajad, ausad Nõukogude kodanikud saavad lahtega, teie kuradid ei saa Mulhaka hüppasing täis. Kui vargad, röövlid ja vägistajad on ausad Nõukogude kodanikud, siis mina ei tahagi olla Nõukogude kodanik. Siis uks kinni ja mees ainult. Noh, ja siis, kui ma tulin tagasi, siis ma sõitsin Tartusse. Karolin kirjavahetuses oma praeguse naisega, sealt hakkasin laagrist, hakkasin kirjutama. Oli ja siis tulin Tartusse ja siis ma lasin kaubastusse tööle. Aga see auto papoodidesse leiga vedama. Autoga on linnas ju pidevas liikumises. Jälitada kuigi marsruut on teada neil aia hetkel ei tea, kus praegu ei ole. Mul suureks eeliseks. Pidi kogu aeg järel sõitma, peatas nad, peavad ka teistmoodi toimisesid. No ja siis seal Ülikooli tagasi minna ja siis tuli üks mees juure ees tänavatest. Ükstapuha, millisesse Nõukogude ülikooli, aga mitte siia. See oli mingisugune julgeolekuga tegelev naine, siis naine õppis ka siis ülikoolis nad siis sõitsid sinna uudismaale, tudengid sõitsid uudismaale. Noh, ja siis istusime ükskord kohvikusse, tuleb üks noormees tema uudismaalt ära põgenenud läbirääkimisuurijate, kui raske on? Mõtlesin ise, laula, laula. No kellele? Siis oli mul juba selge siseselt avalikult ütlesite paraad, jälitame. Ei läinudki kaua. 59-ni laseme padjale sõitsid ja poe juures auto juurde ja aga enne enne seda korraldati läbiotsimine nõuas. Mõrva ettekäändel öeldi nii, et vaadake, meil on teada teie juures üks ühe käega mees. See oli Koskor kuningas, kes käis minu juures Tartus külas. Et aga üks ühe käega mees on kusagilt ühe inimese tapnud, kes ühe käega mees on, kus ta on, otsesid siis koik raamatutki läbi kirjeldused ja kõik sead võtsid seal raamatuid äraja naiselt saadud kirjand, pruudilt saadud kirjad, siis tema elas Peedul ja ma elasin seal ja need tema kirjad võttis ära ja siis tema ülikoolist välja. Ninaosas siis anna oma seitse aastat kätte. Kas te ise aimasid? Mis tulemus on? Teadsid, mis tuleb sealt? Maid ainult ja ei teadnud, kui palju. Millest siis nüüd pagari tänaval rääkima hakati, teiega? Nõukogudevastane? Nende kirjade alusel esmatemale kirjutas oma tulevasele. Muud ei olegi, ei saanud ju. Külmule taheti reatsioone sokutada kaela igasuguseid. Nende Läänemaa koolipoistekambaga kaela sokutada. Kuidas seekordsed ülekuulajad käitesse? Nende minu ülekuulaja oli väga soliidne mees. Tol ajal kapten trumpi. Tean pärast, kui ta oli seal Enn Tarto ja nende siis haritlasi majosthempiksima. Aga ta oli väga soliidne mees, tema esimene kord, kui tuli sisse ja ütles, et, Ühe täiesti mehed, kõik võin ma siin nüüd avameelselt rääkida. Aga teate, talle ei meeldinud, mina nõustusin temaga. Ma ütlen jah, nii pojad kui ka poodavad. Sellest ajast peale vahekord oli klaar ja meiegi aitasime väga viisakalt endise vastu. Mitte midagi, aga liigset, kõik, mis oli alli kirja mitte midagi liigset küsitud. Tähendab, küsiti küll, aga kirve läinud siia sobiks üks sageli ajalehtedes esinev lause. Jutuajamine toimus vastastikuse võistluse õhkkond. Täpselt. Pärast seda läks kõik normaalselt. Lihtsalt oli piirid paika pandud ja nendes piirides. Aga nad siiski heegeldasid mingisuguse paragrahvi teile külge. Teate, ma peaksin neile tänulik olema. Ma ütlen teile suure saladuse. Mind viidi rahva viha eest varjule. Nad niimoodi ütlesid mulle veetaimede midagi halba ei tee Liimedit rahva viha eest varjule. Kohtuistung toimub selle siis Pärnu maantee ja üle Eesti NSV ülemkohtu ja samas kohas kinnine istung ja iga vormistamise asi oli seekord seitse aastat. See ei olnud ju noh. Mitte just rusu, sest seltskond ei lasknud sellel rusuvalt tunnetud tekkida. Seda tuleb võtta kui kui elu, et nii see on määratud ja nii ta peab olema. Mööda ja tuleb kellelegi midagi muud ja see on väga lihtne, kõik. Ainult kui sa pead olema näidelda sellise selliselt häälestatud või tähendab mitte häälestatud vaid selliselt seadistatud selliselt sellist programmeeritud selliselt, et see on niimoodi, võtaksid neid asju, siis on see asi kerge. Lootust ei tohi mitte kunagi kaotada. See on ainuke, on suur varandus igal inimesel, mis on, see on lootus. Kui see kaob, siis on eme iva läbi läbi kadunud. Ta kui pikka aegade olete elanud lootusega, kuid vabaduseta teate, mis? Ma olen kogu aeg vabaniisunud. Ma pole kunagi ori olnud. Isegi börs langes, ma juba tahtsin, mida tahtsin, seda rääkisin.