Olen juba varemalt öelnud, kui ma poleks sattunud Tahitile, ei oleks ma eales seda raamatut kirjutanud. Asjalugu on nimelt selles, et pärast pikki rännuteid asus Charles Strickland samas Saarele, kus valmisid lõuendit, millel baseerub kogu tema pärastine kuulsus. Arvan, et ühelgi kunstnikul ei ole täielikult õnnestunud realiseerida oma unistusi, mis neid kogu elu painajalikult on piinanud. Väsinud ja vaevatud lakkamatust pürgimisest meisterlikkuse poole suutis Strickland lõppkokkuvõttes siiski ehk vähem kui teised kunstnikud edasi anda lõuendil meelelist kaemust, mida ta oma vaimusilmas nägi. Ent tahiti, tingimused olid talle igati soodsad. Sealne keskkond andis talle inspiratsiooniks vajaliku tõukejõu. Selles kauges maanurgas, nagu oleks ta vaim, mis ulualust otsides kehatult laias maailmas ringi oli rännanud, endale lõpuks Reaalse vormi võtnud. Triviaalselt väljendudes, Strickland oli eneselõpuks leidnud. Iseenesest mõista oleks minu saabumine sellele kaugele saarele pidanud otsekohe taaselustama kunagist huvi Stryklendi vastu. Ent esimestel päevadel oli niivõrd süvenenud, et kõik vähem tähtis jäi kõrvale. Alles mõne päeva möödudes turgatas mulle pähe, et striklandi ja ta hitti vahel on omavaheline seos. Minu viimasest kohtumisest temaga oli möödunud 15 aastat tema surmast aga üheksa. Arvan, et ta hitti oleks ajanud mu peast mulle tol hetkel märksa tähtsamatki mõtted minema sest isegi nädala möödudes ei suutnud ma veel päris kainelt mõelda. Tahiti on mägismaa, millesse toovad vaheldust sügavrohelised vööndid, kus võib aimata vaikseid orgusid salapärastes ja süngetes, orgudes vulisevad ja pahisevat karged mägiojad. Tekib tunne, et elu selles varjulises paigas on aegadest aegadesse muutumatuks jäänud. Ometi on selles midagi sünget ja hirmu tekitavat. Ent see tunne on põgus ja aitab hetke võrul hoopis reljeefsemalt esile tulla. See on nagu kurbusevälgatus õuenarri silmades, kui lõbutsev seltskond ta teravmeelsustest naerust rõkkab. Narri suunurkadesse ilmub naeruvine ja naljadki muutuvad vaimukamaks, kuid hinge sigib ängistav üksindustunne. Tahiti, naeratav ja sõbralik nagu kütkestav naine, kellele loodus lahkelt oma ande on jaganud. Papeedee sadamasse saabumisest ei tea ma midagi. Ülevamat lahe kaldal asuv väike linnake on valge ja puhas sadamakai äärde kinnitatud purjekad. Nägusad ja kaunid ja säravsinise taeva taustal lõõmavad salpyinijad mõjuvad nagu kirglik karje. Nende meelelisus ja varjamatu viha harus on hingemattev. Laeva tulekul koguneb sadamasillale lõbus ja lahke rahvahulk. Need on lärmakad ja elurõõmsad ägedalt žestikuleerivad Poluneeslased. Tume inimmeri ergava sinitaeva taustal mõjub kireva värvide virvarr rina. Kõik toimub suurele lärmi ja sigina saginaga pagasi mahalaadimine, asjaajamine, tolliametis, inimesed aina naeravad, päike kõrvetab. Värvide rohkus pimestab. Ja oli eakas prantslane pikakasvuline ja üsnagi ümmargune. Ta kere meenutas hiiglasuurt pardimuna. Ta heatahtlike, siniste silmade läbitungiv pilk puhkas sageli rahulolevalt, tohutul vatsal põsed olid tal roosa, vot ja juuksed valged. Sellisena oli ta sümpaatne juba esimesest pilgust. Doktorgutra võttis meid vastu toas, mis sama hästi oleks võinud kuuluda mõnda prantsuse provintsilinna elumajja. Haar, Polüneesia haruldus, tantsid ruumile omapära. Ta võttis mu käe oma tohutute käte vahele ja vaatas mulle lahkelt, kuid uurivalt otsa. Kapten Prinoot tervitades päris ta viisakalt abikaasa ja laste järele. Järgnesid mõlemapoolsed, viisakusavaldused, kohalikud uudised, väljavaated kopra ja vanillisaagi kohta. Alles pärast seda mindi minu visiidi põhjuste juurde. Seda, mida doktor Kutraa järgnevalt jutustas, ei anna ma edasi mitte tema, vaid omaenda sõnadega, sest nii elavat ja kujundlikku keelt ei suudaks ma nagunii taastada. Tal oli sügav kaunitämbriline hääl, mis vastas kõigiti ta massiivsele kogule ja vaieldamatu näitlejatalent. Teda kuulata ja vaadata valmistas niisama suure elamuse kui teatrietendus. Sky ja puhuti enamgi. Kork paluti doktorit tulla tara vaosse vana Apoluneeslanna haigevoodi juurde. Kirevates värvides kirjeldas seda paksu vana naist, kes lebas päratu suurel voodil ja tõmbas suitsu ning kelle ümber sagist terve trobikond tumedanahalisi. Pärast haige läbivaatamist pakuti talle kõrvalruumis lõunat värsket kala, küpsetatud banaane, kanapoegi kohalike elanike kõige tavalisemaid toite. Kui ta parajasti oma kõhu täitis, märkas ta ukse kõrval val nutvat tüdrukut, keda sealt minema kihutati. Doktor päris kõrval, seiselt, mis pärast tüdruk nutab ja sai kuulda, et neiu oli tulnud kaugelt mägede tagant siia kutsuma arsti valgele mehele, kes on raskesti haige. Tüdrukule oli aga siin öeldud, et tohtrit ei tohi tülitada. Doktor viipas neiu enda juurde ja küsis, mis mure teda vaevab. Tüdruk vastas, et teda oli saatnud ata, kes teenis kunagi hotellidele flööris ja et viimane on haige. Ta toppis arstile pihku kokku kriipsutatud aia lennutsaka ja kui doktor Kutraasele lahti oli harutanud, kukkus sealt välja 100 frangiline. Kes punane on? Küsis doktor Poloni eestlastelt. Talle seletati, et nii kutsutakse inglasest kunstnikku, kes elas koos bataaga orus. Umbes seitsme kilomeetri kaugusel. Kirjelduses tundis ta ära striklandi. Ainus viis sinna pääseda oli minna jalgsi. Doktoril aga ei kõlvanud pärismaalaste arvates jalgsi käia. Sellepärast nad olidki tüdruku minema saatnud. Pean teile tunnistama, et olin kaua kahe vahel, seletas doktor Kutra minu poole pöördudes. Mind ei vaimustanud sugugi maha tantsida neljateistkümmend kilomeetrit kitsal mägirajal, kusjuures ma ei näinud mingit võimalust õhtul Papeetesse tagasi jõuda. Pealegi tundun astricklendi vastu kuigi suurt sümpaatiat. Minu silmis oli ta laisk logard, kes eelistas pigem elada koos polüneeslannaga, kui teenid omaenda kätega igapäevast leiba nagu teised lihtsurelikud. Kes oleks seda osanud tol korral arvata, et ühele Päeval tunnistatakse ta geeniuseks? Pärisin tüdrukult, kas Strickland pole ehk ise suuteline minu juurde tulema ning küsisin, mis temaga siis tegelikult lahti on. Neiu aga jäi vastuse võlgu, ma sain juba päris pahaseks tema vaikimise peale. Temaga seisis pea norus ja hakkas hoopis nutma. Kehitas õlgu ja mõtlesin. Lõppude lõpuks on see siiski minu kui arsti kohus ja ma palusin tal teejuhiks hakata ning järgnesin talle päris tusases meeleolus. Kui doktor pärale jõudis, polnud ta meeleolu teadagi paranenud. Leevendas higist ja nõrkes janust. Ata oli neid oodanud ja tee peale vastu tulnud. Kõigepealt andke mulle juua või ma suren siiasamasse janu kätte. Süüdista valjul häälel kõigevägevama nimel, andke mulle üks kookospähkel. Oota hüüdmise peale tuli üks poiss joostes nende juurde. Ta ronis kibekiiresti puu otsa ja heitis alla küpse pähkli. Torganud pähklikoorde augu, ulatas, kontab kookospähklit doktorile, kes hakkas pikkade himurate sõõmudega värskendavat piima imema. Järel läitis doktor sigaretti ja tundis end palju paremini. Kus Teie punane siis on? Küsis doktor. Toas maalib, ma ei öelnud talle, tulete, minge tuppa. Mille üle ta kaebab. Kui ta on küllalt terve maalima, siis on ta küllalt terved, ise alla minu juurde tulla. Oleksin sellest vastikust jalutuskäigust pääsenud. Arvan, et minu aeg ei maksa vähem, kuid tema oma. Foto ei vastanud midagi, vaid astus koos poisiga. Doktor Kutra järeldub, kus Strickland puhastas oma balleti. Molbertil seisis pooleliolev töö. Strickland ümber ainult Pareo seisis seljaga ukse poole, ent pööras kohe ringi, kui selja taga saabaste kolksumist kuulis. Ta heitis doktorile ärritatud pilgu Toli imestunud doktorit nähes ja pahane tema ootamatust sisse tungimisest. Ent doktoril hakkas Tiklandi vaadates hinge matma ja ta jäi otsekohe naelutatud seisma. Pärani silmi vahtis ta ikka veel striklandi. Seda polnud ta küll oodanud. Ta oli hirmust rabatud. Tungisite sisse, ilma et oleksite ette teatanud, lausus Strickland. Millega saaksin teile kasulik olla? Pater Kutra oli jõudnud ennast vähehaaval koguda ent oma häält ei suutnud ta ikka veel täielikult valitseda. Kogu ta pahameel oli minema pühitud ja ta tundis tema ees seisva mehe vastu piiritut, kaastunnet. Ma olen doktor putra. Olin parajasti tara vaos vana naise haigevoodi juures, kui kuulsin otta palvet teid vaatama tulla. Ta on puruloll. Hiljuti oli mul väike palavik ja siit-sealt valutas, kuid see ei ole kõneväärt, küll läheb mööda. Kui keegi Papeediasse läheb, lasen tuua endale Hiniini. Heitke korraks pilk peeglisse. Strickland vaatas doktoril otsa, naeris ning läks, seisis odavas Puuramis peegli ette, mis rippus seinal. Mis siin vaadata on. Kas te siis ei märka oma näos mingit muudatust? Kas te pole tähele pannud oma näovormides nagu mingit paisumist või paksenemist? Kuidas teil seletada? Arstiteaduses kutsutakse seda lõvinäoga üks vaene sõber, kas ma tõesti pean teile suu sisse ütlema selle kohutava haiguse nime? Mulle? Kui te uuriksite ennast peeglist põhjalikumalt näeksite sealt piprahaiguse kõige tüüpilisemad tunnuseid. Mis te teete nalja, lausus Strickland. Ma oleksin üliõnnelik, kui see ainult nali oleks. Te siis kinnitate, et mul on leepra? Kahjuks küll. Selles pole mingit kahtlust. Strickland jäi talle sõnatult otsa vaatama. Tülgastavast haigusest moonutatud nägu ei reetnud vähimatki hingeliigutust. Kas nemad seal väljas juba teavad? Küsis ta lõpuks, mõeldes Poluneeslasime randal, kes seekord istusid ebatavalises ja ootusärevus vaikuses. Ooh polüeestlastele on need tunnused hästi teada, vastas doktor. Nad ei tahtnud seda teile ise öelda. Strickland astus paar sammu ukse poole ning vaatas välja. Ta ilme pidi olema kohutav, sest nagu ühest suust hakkasid Poloneeslased äkki karjuma ja hädaldama. Nuteti jõuluti täiest kõrist. Strickland oli endiselt vait. Jälginud neid mõne hetke, tuli ta tuppa tagasi. Kui kaua mul veel elada jääb? Kes seda täpselt teab? Mõnikord vältab haigus isegi paar aastakümmet. Kui lõpp saabub varem, on see ainult Tõnn. Strickland jäi Mulbertiate seisma ning vaatas mõtlikult oma tööd. Teil on pikk tee selja taga, õigupoolest tuleks tähtsa sõnumitoojale ka mingisugune vaevatasu anda. Võtke see pilt endale. Praegu pole sellel teie jaoks küll mingit tähtsust, aga kes teab, võib-olla kunagi tulevikus teeb see teile ehk rõõmugi. Doktor punnis tõsiselt vastu, et tal ei ole mingit vaevatasu tarvis. Ka otaale oli ta 100 frangilise tagasi andnud. Strickland aga oma otsusest ei taganenud ja nad läksid mõlemad verandale. Polüneeslased nutsid täiest kõrist. Rahune, naine ja pühib pisarad, pöördus Strickland, otaan poole. Ega olukord nii hull polegi. Lähen sinu juurest varsti ära. Ka sind äkki minu juurest ära ei viida? Karjatas vôtta. Tol korral ei olnud saartel kindlat seadust leeprahaigete kohustuslikust isoleerimisest, mistõttu haiged võisid ringi liikuda vabalt. Lähen ära mägedesse, vastas Strickland. Seepeale tõusis ta püsti ning jäi striklandil otse silma vaatama. Las teised lähevad, kui tahavad, mina sind ei jäta. Sina oled minu mees ja mina sinu naine. Kui sa minu juurest ära lähed, toon enda puu otsa maja taga, vannun jumala nimel. Otaa sõnadest õhkus ääretut, jõudu ja otsusekindlust. See polnud enam Ardidki, alandlik noor Poluneeslanna vaid küps ja tahtejõuline naine. Otaali tundmatuseni muutunud. Miks peaksid sa siia jääma, parem mine Papeedeeesse tagasi ja sa leiad seal endale varsti teise valge mehe vanaheitjat Plapsi valvama. Diaree tunneb sinu tagasitulekust ainult rõõmu. Sina oled minu mees ja mina sinu naine, kus oled sina, sinna jään ka mina. Strykandi meelekindlus oli murtud ja kaks suurt pisarat veeresid mööda põske alla. Ent see oli ainult hetkeks ja taas ilmus ta näole tuttav sardooniline naeratus. On need naised alles veidrad olevused? Sa võid neid lausa kombel kohelda, vemmeldada nii et endal käsi valutab. Ent ikkagi armastavad nad sind. Strickland kehitas õlgu ja neil olevat isegi hing, see on ristiusu kõige absurdsem illusioon. Möödus veel kaks aastat, aga võib-olla isegi kolm, sest aeg Tahiitil möödub märkamatult ning pole kerge selle kohta täpset arvet pidada. Kui doktor kohale saabus lõpuks teade, et Strickland on suremas. Ta asus teele järgmise päeva hakul. Jõudnute Alavoosse hakkas doktor astumas seitset kilomeetrit otaa juurde, sedapuhku viimast korda. Kunagine teerada rohtu kasvanud. Ilmselt polnud seal viimastel aastatel ükski inimjalg astunud. Õige teeraja leidmisega oli raskusi. Teed otsides komistas ta küll kuivanud jõesängis, küll kriimustas end okkalistes põõsa tehnikutes. Et seal puude otsas ka palju herilasepesi ette tuli, pidid sageli üle kaljude ronima, saatjaks surmavaikus. Viimaks enda ees väikest värvimata. Maja nähes, mis nüüd veelgi rohkem lagunenud ja räämas oli, pääses ta huulilt valla sügav kergendusohe. Ka siin oli väljakannatamatult vaikne. Maja juurde jõudes silmas seda väikest poissi, kes muretult päikese käes mängis ning kes teda märgates hirmunult jooksma pistis. Võõrad olid siin ilmselt vaenlased. Endale tundus, et poisipõngerjas jäi teda eemalt puu tagant piiluma. Majauks oli pärani valla. Ta hüüdis. Kuid keegi ei vastanud. Ja doktor contra otsustas sisse minna. Ent ka tema koputusele ei reageerinud keegi. Vajutanud käepidemele astus doktor Kutraal majja vastikust lehast, mis talle ninna tungis, hakastel südameid kima. Ta surus taskurätiku ninale ning sundis ennast edasi minema. Kirkast päikesevalgusest pimestatud ei näinud ta esiotsa mitte midagi. Siis aga tardus paigale. Ta oli jahmunud, sest ta ei saanud aru, kus ta tegelikult viibib. See oli mingisugune salapärane maailm, kuhu ta oli sattunud. Ümberringi tihe ürgmets, paljad inimolendid, kes seal rahulikult ringi uitasid. Ja äkki ta taipas. Need olid seinamaalingud. Kas ma tõesti olen saanud päikesepiste, pomises doktor endamisi. Keegi oleks nagu liigutanud ja siis märkas ta Ottad. Naine lebas põrandal ja tihkus nutta. Otaat püüdistatel Kutra otaa. Ta ei vastanud. Tundes taas kohutavat iiveldust, läitis doktor Kutraažigari. Pikkamööda hakkasid silmad pimedusega harjuma ja see, mida ta enda ees nüüd nägi lausa rabas. Boa kõik seinad olid maalingutega maast laeni kaetud. Olgugi et doktor Kutraal polnud kunstist vähimatki aimu, oli nende maalingute mõju talle tohutu. Neid seinu ühendus, mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ning mõjus lausa hingima Wolt. Teda vallanud tunded ei allunud mõistusele ega polnud analüüsitavad ta hingevalgus, sügav aukartus ja vaimustus, inimese vaimustus, kellel on õnnestunud näha maailma loomist. See hämmastas oma mastaabi meelelisuse ja kirglikkusega. Ent samas mõjus hirmuäratavalt otse õudusttekitavalt. Selle oli maalinud inimene, kes oli jäägitult pühendanud end loodusele ning avastanud selle saladused kütkestavad ja hirmu tekitavad. Kes oli tunnetanud seda, mida ühel korralikul inimhingel pole sünnist teada. Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat lausa üliinimlikku. Otsekui oleks kõigel sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu. Ta on ju geenius. Need sõnad vallandusid tahtmatult üle ta huulte. Seejärel jäi doktor Kutraa pilk peatuma nurgas asuval mati kuhjal. Ta astus lähemale ja nägi enda ees hirmsat kohutavalt moonutatud sandistunud olendit, kes kunagi oli olnud Strickland. Ta oli surnud. Doktor Kutra kogus ennast ja kummardus Blopival südamel värdjaliku laiba kohale. Äkki ta võpatas. Süda tahtis seisma jääda, keegi seisis ta selja taga. Süljota doktor Kutra Polnud, ta samme kuulnud. Otta jäi seisma doktor Kutra kõrvale. Mõlema pilgud ühte ja samasse punkti suunatud. Taevane arm on, närvid on päris läbi, sõnastuktorgutra pidin ennast oimetuks ehmatama. Veel kord heitis ta pilgu inimjäänukile, mis kunagi on olnud terve ja tugev mees. Jahmunult tõmbustab tagasi. Ta oli ju pime ja sellest saab oma aasta tagasi vastasota. Pikka aega saatis mind Strickland seinamaalingute imepärane maailm. Nii tugevasti olid need mu mällu sööbinud, lausus doktor Kutraal mõtlikult. Ka mina ei saanud oma mõtetega kaugemale. Tundus, et need seinamaalingud olid saanud striklandi lõplikuks eneseteostuseks muust maailmast eraldatud ning teades, et see jääb tema viimaseks tööks andis Strickland arvatavasti just nendes maalingutes oma maksimumi ümbritseva maailmanägemisest ja mõistmisest. Küllap siinsamas leidis ta ka oma hingerahu. Tema üle võimutsenud deemon oli lõpuks välja kihutatud ja koos eneseteostusega, mille piinava ettevalmistusega oli seotud kogu ta senine elu, saabus piinadest muserdatud üksiklase hinge lõpuks rahu. Ei surma ta ei kartnud, sest oli oma elutööga lõpule jõudnud. Mida nendel maalingutele siis õieti oli kujutatud? Vaevalt tean seda isegi, need olid niivõrd fantastilised ja imelised. See oleks nagu olnud maailma loomine, eedeni, aed Aadama ja Eevaga. Kuidas seda teile seletada? Otsekui hümn inimkeha ilule naise ja mehe keha ilule, ood ülevale, kütkestavale ükskõik selle ja julmale loodusele. Seda vaadates tekkis eriti selge taju aja ja ruumi lõpmatusest. Maalingutele olite ka puud, mida olin näinud iga päev enda ümber kookospalmid, viigipuud, salpiiniad, avokaadod. Ent sestpeale näen neid hoopis uue pilguga, justnagu oleks neil hing sees, nagu oleksid nad mähitud mingisse saladusse, mida ma ikka ja jälle püüan ära mõistatada. Kuid mis kõigele vaatamata selgusetuks jääb. Ka värvid olid tegelikult tuttavad. Ent ometi olid nende mõju sootuks iselaadne. Igavene värvil oli ainuüksi temale kuuluv tähendus. Pealegi need paljad mehed ja naised. Nad mõjusid kuidagi täiesti maiselt, ent samas ka ebareaalselt. Nendes oli ühtaegu midagi jumalast, kuigi mullast, millest nad loodud olid. Inimene kõikide ürgsed instinktid ega seisis kogu oma alastuses minu ees. Ja mul hakkas hirm, sest nägin iseennast. Doktor Kutraaž kehitas õlgu ja ta suu ümber tekkis naeruvine. Tyhi võite ju minu üle naerda. Olen läbinisti materialist ja pealegi paks, turske mees, ehtne Folstav. Kas poleni, mis juurika pole mulle lihtsalt paslik? Mõjub koomiliselt. Ent niisugust kunsti, mis mulle sellist mõju oleks avaldanud, polnud ma kunagi varem näinud. Teate, mul oli umbes samasugune tunne kui Roomas Sixtuse kabelis käisin ka seal, tundsin sügavat aukartust inimgeeniuse ees, kes oli need fresko teinud. See oli gigandi kätetöö, grandioosne ja võimas. Tundusin endale nende kõrval tibatillukesed putukana. Michelangelo geeniusega oleme harjunud. Ent need maalingud viletsa onni seintel olid suureks avastuseks. Ma polnud selleks ettevalmistatud, see oli tsivilisatsioonist kaugel sügavas mäekurus, tar avaus. Kui Michelangelo mõjub tervena ja mõistuspärasena suursugusena ja ülevana, siis siin ilus muidugi, rääkimata. Oli midagi, mis seal õhus, südant. Mis see täpselt on? Ei oskagi õieti öelda. See tegi rahutuks, just nagu istuksid toa ukse taga, kus sees pole kedagi. Kõigele vaatamata otse arusaamatutel põhjustel oled hirmul, et keegi peab seal sees ikkagi olema. Sa pead iseennast. See närvidest aga, aga siiski, aga kui. Ja sa pole enam iseenda peremees, hirm võtab su üle võimust, matab sind enese alla. Jah, ma pean tunnistama, et mul polnud teab mis kahju, kuuldes, et see eriskummaline meister Tri töö on hävinenud. Hävinenud hüüatusi, mina seda küll. Kas teie siis ei teadnudki, kus poisi mina seda teada? Nendest maalingutest polnud mul üldse aimu. Teie jutustust kuulates arutlesin endamisi, et arvatavasti on striklandi tööd mõne asjaarmastaja kollektsionääri kätte sattunud. Täielikku nimekirja tema töödest pole veel praegugi olemas. Kaotanud nägemise võis Strickland tundide kaupa istuda nendes kahes maalingutega toas ning vaadata pimesi silmi oma kätetööd. Ja kes teab, võib-olla hoomasta neid isegi paremini kui nägijana terve oma elu jooksul. Otaa sõnade järgi ei kaevanud Strickland kordagi oma saatuse üle. Hetkekski ei kaotanud mehisust. Ta oli täie mõistuse juures viimse hingetõmbeni kuid ta võttis otaalt ausõna, et kui ta tema on matnud. Ma vist ei rääkinud teile, kaevasin talle hauaomaenda kätega, sest palun, eestlastest ei julgenud keegi nakatada, tatud maja lähedale tulla ja keerasime Hotaaga ta keha kolme kokku õmmeldud barreusse ning matsime mango puu alla pistab ta majale tule otsa ega lahku sealt enne, kui see on maani maha põlenud. Jäin mõttesse ega öelnud tükil ajal sõnagi. Viimaks laususin. Ta jäi lõpuni siiski iseendaks. Kas tõesti? Mina aga pidasin oma kohuseks Otaat paluma hakata, et ta seda mitte ei teeks. Vaatamata sellele, mis te siin ennist rääkisite sellele vaatamata, kuna pidasin seda geeniuse kätetööks, polnud neil minu arust mingit õigust seda inimkonnalt ära võtta. Ka ei teinud kuulmagi, ta oli andnud oma sõna. Seadsin ennast seejärel minekule, kuna ei suutnud silm silma vastu seista selle barbaarsusega. Ja alles hiljem kuulsin, et ta oli oma lubaduse täitnud. Valanud põranda ja magamismatid petrooleumi üle, pistis ta majale tule otsa. Peagi polnud seal enam midagi muud järel peale hõõguva tuhahunniku. Geeniuse kätetöö oli hävinud. Minu arvates oli Strickland selle töö geniaalsuse teadlik. Ta oli eesmärgini jõudnud, oma elutöö lõpetanud. Ta oli loonud maailma üleva ja kauni ning uhke ja põlglik Saidaga selle ärritajaks.