Keelesäuts raadiokuulaja Hiiumaalt küsis, kas rahvusvahelise lepingu sissejuhatav osa on eesti keeles preambula või preambul. No enamasti seesama tuleb ette seoses Eesti-Vene piirilepinguga ja käibel on tõesti mõlemad variandid vahel isegi läbi, isegi õigekeelsussõnaraamatus on see sõna preambul. Aga mõnes tõlkesõnastikus on eestikeelse vaste on antud kaks varianti ja mõnes on isegi ainult see, aga variant preambula. Vaatame, kuidas see sõna eesti keelde tulnud on. Võõrsõnade leksikonist saame teada, et preambul on tulnud ladina sõnast preambula. Seda võiks tõlkida kui eeskõndi veel käiv. Muide vanades võõrsõnade leksikon ides 30.-te aastate omades ongi see sõna täpselt sellisel kujul preambula tähenduseks antud sissejuhatus, eelmäng hiljem siis õigusterminina on käiku läinud lühem vorm preambul. 2005. aasta ladina-eesti õigussõnastikus on preambula kirjas kui ladinakeelne õigustermin. No kirjapilt on muidugi selline, et me võiksime sedasama hästi ka eesti keele võõrsõnana kasutada. Aga kuna see sõna on meil juba keeles ammu olemas kujul preambul lühenenud priombolumist siis ei ole mingit põhjust hakata teda ladina keelest uuesti laenama. Muide, kuju ja grammatilise sooga on indoeuroopa keeltes päris huvitavaid ja segased lood. Ladina priombulum on kesksus sõna itaalia, hispaania, prantsuse keeles on see sõna meessoost saksa ja vene keeles naissoost. Kui kuulajate hulgas juhtumisel mõni etümoloogia asjatundja, siis ta võiks keeles jahutuse kommentaariumi kirjutada ja seletada, miks ja kuidas see nii läinud on. Aga eesti keele kohta nii palju, et kasutada läbisegi preambul ja preambula see lähe kindlasti kuidagi. Eelistada võiks vormi preambul ja tähele panna ka seda, et sõna käändub preambuli preambulit. Paad ei tule lõppu üheski vormis.