Hiiglane ütles oma nooremale vennale. Hoia sa mäge üleval, ma tahan maailma vaadata. Heakene küll. Noorem vend oli nõus, võttis mäe turjale ja vanem vend seadis sammud laia maailma. Eluaeg oli ta kõhuli lamanud, vägi turjal niisama nagu tema isa ja vanaisa. Nüüd aga seisis ta lagedal väljal. Suur kühmus ja kohmakas jalad, kusi talge. Imestusega silmitses ta maailma. Kõik torkas talle silma. Kõik oli nii triibuline ja kirju. Lausa vikerkaarevärviline. Hiiglane tõstis jääsilmade kohale ja vaatas kaugusse. Ja pilved, tuul painutas metsa puid ja kihutas pilvi. Kas hiiglane seisis rahumeeli paigal? Ta röögatas rõõmust ja tõttas kaugusse. Ta oli vaba, õnnelik ja rikas. Kaenla all oli tal kullatükk, nii suur nagu inimese pea. Kulla oli talle kinkinud head päkapikud selle eest, et ta nii kannatlikult hoidis üleval mäge, mille sees asusid päkapikkude sepikojad ja varakambrid. Hiiglane käis ja käis, kuni jõudis päev otsa. Kas mäest alla orgu ja nägi poisike. Karjatab lambaid. Enn putukat, ütlesi klane ja muheles. Ei, sina kolakas. Hüüdis karjapoisike. Ärase mulle jälle auku aasale vajuta seal, kus teie hiiglased, Maaslamate ei kasva, rohi kolm aastat. Karjapoiss oli paras vemmal ja tal ei olnud see esimene kord hiiglaste ja vanakuradit aga tegemist teha. Kuule poiss, ma tahaksin midagi hamba alla saada. Anna mulle üks lammas. Kuule kaardid või kohe terve lammas, aga tule enne minuga rammu katsuma. Kui võidad, siis sad lamba, kui ei, siis on sinu kullatükk minu jagu. Hiiglane vaatas poisikest nagu koer sipelgat, kes tema laialisirutatud käppade vahel ronib. Enn putukat, imestas hiiglane. Hea küll, jookseme võidu, ütles hiiglane. Mine nüüd, hakkan vas sinusuguse kohmardiga võidu jooksma. Siin põõsaste taga laseb leiba luusse, mu noorem vend, las tema laseb minu asemel. Poiss vilistas, jänes jooksis põõsast välja ja hiiglane ei jõudnud veel sammugi astuda. Kui jänes oli silmist juba kadunud, siis kahmas hiiglane maas kivi ja pigistas sellel aperguseks. Kas sina saad sellega hakkama? Tühiasi, aga kas sina jõuad kivist vee välja pigistada? Poiss võttis oma kaelakotist tüki juustu ja pigistas nii. Vesi nõrgus sõrmede vahelt läbi. Hiiglane ei jõudnud ära imestada, kui nurgake sa oled. Muud sul ei olegi, kui suured kondid, naeris poiss. Ükskord olen nõus veel proovi tegema, siis aitab. Seepeale kahmas hiiglane kivi ja viskas õhku. Mõlemad ajasid pea selge ja vahtisid, kuidas kivi taeva alla kadus. Mõne aja pärast matsakas kivi nurmele. Poiss aga võttis põuest linnu, laskis lendu. Vaata, mina viskan kivi otse teise ilma. Sa ei näe seda enam mitte kunagi kelkista. Hiiglane ootas ja ootas, nii et kael kange, aga ei jõudnudki ära oodata, millal kivi maha kukub. Ta oli kaotanud. Hiiglane, andis kullatüki poisile ja sammus edasi. Kas kuid ei teadnud, kuhu samme seada, äkki kargab jälle mõni putukas nina ette ning kipub kihla vedama. Koorib sul kolm nahka seljast, kus sa siis veel tihka nägu näidata? Hiiglane ei osanud enam oma suuri käsi kuhugi panna, need olid nii tugevad ja rasked loodud suurteks rasketeks töödeks. Siin aga oli kõik nii kerge jah, ele et sulavõi ära. Ta võis elada ainult siis, kui tal oli midagi kanda sest niiviisi on need hiiglased kord loodud, nii nagu mõni teine ei suuda raskusi kanda. Nõnda ei suutnud hiiglane kergus taluda. Ta langes ristikheina nurmele otseti maha, kohmakad, käed-jalad tontlikult laiali. Magus mee lõhn tungis talle suhu ja ninna. Ta surus hambad mulda ja nuttis õitsev maaga, naeris tema tusa üle ning lõhnas. Vihasena süngena tõusis hiiglane üles ja loivas nagu pilv õhtukaarde, kus taeva serval terendasid tumesinised tammikud. Põlised tammed sirutasid oma võimsaid oksi talle vastu tammikusse, oli hiiglaselt tunne, nagu seisaks ta omasuguste vahel. Sest tammed olid temaga ühepikkused, põrnitseb riiuhimuline hiiglane, kiristas hambaid ja Puhkis nii kõvasti, et lehed varisesid okstelt maha. Siis tormas ta tammede kallale, kiskus neid juurtega maast üles ja paiskas õhku. Nõnda märatses seda tükk aega, kuni tema ümber igal pool laius laastatud Püsiva lage nagu meri, hirmunud linnud ja loovad, põgenesid kisendades üle oksa regu ja harali juurte. Nüüd oli hiiglane lõpuks ometi õnnelikult väsinud ja sammus rahu veel edasi. Isegi vanad inimesed ei tea pajatada, kui kaua hiiglane nõnda veel mööda maamuna sammus. Aga eks iga laps ole kuulnud puu kangutajast, kes käib ringi ja otsib tööd. Ahistus tundest hakkab ta oma jõuülekülluses märatsema, kisub laanepuud juurtega üles, raadab metsad põllumaadeks. Kuid seda teeb ta ainult hingepiinast, sest ei ole endale õiget kohta leidnud viivakse hiiglane üsna otsa. Jõud hakkas tal kaduma ja kui tee viis teda tühjale viljatule liivalagendikule, siis tahtis ta kätte saada maad, mulda, mis viljakana lebas liival ning varjas endas uusi puid ja lilli. Hiiglane viskus maha ning kraapis ägedalt liivama kaela ja õlgade peale. Ja juhtus imemaa andis kadunud jõudele tagasi. Mida sügavamale ta end kaevas, seda tugevamaks muutus. Õhtuks polnud hiiglast enam nähagi ainult mägi, mis liig, kus ja kerkis nagu suur mutimullahunnik. Vägi kasvas üha suuremaks ja lõpuks polnud liikumist enam märgata. Peagi lennutas tuul nõlvadele eoseid ja seemneid, mis hakkasid idanema. Aastate pärast kasvas seal metslinnud, laulsid okstel rebased, kaevasid sooje koopaid, hiiglane aga lamas sügaval maa all ja kuulas jälle härja põlvlaste alasid. Kilk suvist ning käes side püsinud. Hiiglasel oli jälle midagi kanda. Ta elas jälle täiusliku elu ja oli õnnelik. Kuid ei puud, ei linnud ega lilled, ei teadnud, et nad elavad hiiglase turjal sest ta oli seal all nii vaikseks jäänud, nagu jäädakse vaikseks, ainult väga suurest.