Oli kord üks jõehobu ja tema tundis koledat hirmu süstimise ees. Ta mõtles sellele kudus pargis, kinos ja kõige sagedamini ujulas, kus on kõige parem mõtteid mõlgutada. Ta oli siis veise, ütles endale. Mis siis, kui see juba homme kätte jõuab? Pean pissima, kas keegi ei tea midagi? Ega te juhuslikult ei tea, millal meid süstima hakatakse? Hüüdis ta krokodilli telehanedele, konnadele, isegi belitanile. Ega see viimati juba homme jalga alaku, pealegi kasvõi homme lärmasid krokodillide tagusid vee sees suure kollase palliga pingpongi, nii et veepritsmed aina lendasid. Milleks sellele mõtelda, ütlesid konnad see niuke, köömes ja muudkui lassid kaldal kõlada lõbusate lauludel grammofoniplaatidelt. Pole tõsi, et see on köömes, süstimine on tähtis asi, ütles pelikan. Kuid mitte keegi ei kuulanud teda, sest grammofon mängis väga valjusti. Kuidas on see võimalik, mõtiskles jõehobu. Mitte keegi ei mõtlegi süstimisele, tõenäoliselt nad ei teagi, et süstimisel torgatakse nõelaga ja ta mõtles pidevalt sellele ning läks üleni higiseks. Ja kuidas siis kord hirmutatud, jällegi higistas, sai ta postiga lehekese ja sellele lehekesele oli kirjutatud. Tulge süstimisele. Jõehobu kohkus nii kohutavalt, et tänaval jäi trammid seisma. Mis lahti on, hüüdsid kaelkirjakud, sebrad ja samuti kängurud ning flamingod, sest nad kõik sõitsid parajasti trammiga polikliiniku pooletentsistide lasta. Pole midagi, ütles konduktor jõehobu kartvat sihtimist. Kohe sõidab edasi. Kui nad jõudsid polikliinikusse, võtsid nad järjekorda, ootasid konnadel oli juhuslikult kaasas grammofon lõbusate lauludega, nii et see pool tunnikest möödus nagu lennates. Peaks jõe hobule järele minema. Ega ta ikka ei tule, ütles pelikan, võttis jalad selga, läks. Talle andis jõehobu otsida, jõehobu oli kodus kaardina taga peidus ja värises kogu kehast, nii et klaasid kapis. Kilisesid Rauli, rumal ja tule lasentsistida, ütles talle pelikan. Sinuga ei juhtu mitte midagi, ainult pisike torge, selle kannatavad välja isegi päris väikesed küülikud, kui sa ei tule, hakkavad kõik sind naerma. Asi pole seda väärt. Hästi ütles jõe hobusest, ta nägi, et midagi pole parata, kuid hoia mul süstimise ajal käest kinni. Hätti, hoian sul käest kinni, ütles pelikan ja nõnda nad läksid. Kui nad läksid, kohtasid nad kanu ja elevante ja päris väikseid küülikud ja kõik ütlesid, see pole mitte midagi, ainult kõditab natuke, selle kannatab ilusasti välja, pole vaja üldse hirmu tunda. Neil ja rääkida, mõtles jõehobu. Neil on see juba seljataga, ka minul ja ta oli üleni higine. Olete üleni higine, ütles arst, kui jõudis kättejõehobukord. See on niisugune harrastus, ütles pelikan, kes hoidis jõehobud käest kinni. Mõni armastab pingpongi mängida, teine jällegi higist ta A, ütles arst. Mina arvasin, et tal on hirm. Mis te nüüd ütles, pelikan, selline suur loom ei teagi, mis asi on hirm. No hakkame siis peale, ütles arst, võttis süstla. Kui jõehobu seda nägi, muutus ta kahvatuks nagu lubjatud sein. Mis on, ütles arst. Mispärast on see hobuvalge, ta peab ometi hall olema. Valged võivad olla ainult hiired, kuid mitte jõehobud. See on eriline jõehobu, ütles pelikan. Seal valgejõehobu ja sellist on olemas kõigest üksainus. Kuid ivakese aja eest oli ta veel hall, ütles arst ja ütles. Pelikan, siinsamas on ta hall ja hetke pärast valge. Seepärast ta ongi nii haruldane. Hästi, ütles arst. Kui ta nii haruldane jõehobu, siis teeme talle süsti väga hoolikalt ja ta vaatas, kuhu peab jõe Hopule süstla torkama. Nüüd ta teeb valu, ütles jõehobu endamis ja sulges silmad. Siit ei ole päris hea, ütles arst ja osutas jõehobu turjale. Siin on nahk kapaks, katsume mujalt. Aga kui hoolikalt otsinud usukest nahka ta ei leidnud, pole midagi parata, ütles ta. Lõppude lõpuks murraksin nõela katki, ma ei saa vaateid süstida, ärge pange pahaks, eks. Jõehobu vahtis arsti ülli silmi, hakkas siis silmi pilgutama ja pistis lõpuks arsti vastuvõtu ruumis tantsima ja hüüdis. Miks ma peaksin pahaks panema, mitte midagi pole juhtunud. Nägemiseni ja ta jooksis polikliinikust minema, jooksis otseteed ujulasse ja seal ta naeris ning pritsis vett enda ümber, kuni konnad pidi talle peale põrutama, et nemad ei kuule Cramofonigi. Kuid kujut, vaadake ette, see jõehobu ärkas ilusal hommikul, vaatab peeglisse, nägi ta üleni kollane. Mida see tähendab, ütles ta endamisi. Kui ma oleksin üleni valge, võiks see tähendada, et mul on hirm. Aga mispärast olen ma kollane? See on selle kohta kelleltki, küsime, ta läks ujulasse. Sellest tekkis seal suur segadus, kollane jõehobu, sellist polnud siin veel nähtud, igaüks silmitses teda ja küsis, kus ta on saanud niisuguse ilusa värvi. See on pigem kütlesid krokodillid, mee veepall, seal samasugune, see on pigem päevituskreem müüdsidkonnad ainult Hanetegi tähtsa näo pähe ja vehkisid selle peale tiivaga, et meile on see ammugi selja taga. Me olime päris pisikesed, olime täpipealt sellised. Olete teie alles hane tüüdis, pelikan, sellel siin pole mingit pistmist teie lapsepõlvega, see näeb pigem välja nagu mingi haigus. Ja kuidas sellele mõttele tuli hõõrust ainult käterätikuga kuivaks ja Läks polikliinikusse. Kas te teate, ütles pelikan arstile, et see jõehobu on üleni kollane? See on täiesti võimalik, ütles arst. See on väga haruldane jõehobu. Siinsamas on ta hall hetke pärast valge. Miks ei võiks ta hetke pärast kollane olla? Ta pole üldsegi harjunud, Tanel Jõehobu ütles. Pelikan, see kõik oli mõttetus. Valge oli ta seepärast, et kartis süstimist. A niimoodi on siis asi, ütles arst soni, järelikult tavaline jõehobu, kes jäisistimata ja kuna ta jäi süstimata, haigestus ta kollatõppe etaga. Kollatõbi on väga õel haigus, siis peab ta kohe voodisse minema ja nõnda sattuski jõehobuvoodisse ega teadnud isegi, kuidas see oli juhtunud. Suplemisel oli kriips peal, ta pidi pulbreid neelama. Tema juures istus õde ja muutis tal tempera tuuri. See kole kaebas jõehobu niimoodi siin lesida, kui kõik on ujulas, mängivad pallija, kuulavad grammofonid lõbusaid laulukesi. Kas ei, võiks kallis õde mulle vähemalt muinasjuttu jutustada ja tõel oli jõehobust kahju, siis ta jutustas, talle oli kord üks jõehobu ja tema tundis koledat hirmu süstimise ees.