Oli kord üks poiss, keda kutsuti Jaku piks ja ta elas koos oma vanaisaga vanaisa lipaks punaste põskede ja suure õlgedest punutud panama kübaraga, mida ta väga armastas. Jakopit armastas ta ka. Kuid ühes asjas ei jõudnud üksmeelele, mis näis Jaagupile enesestmõistetav. Seda pani vanaisa imeks ja mida pani imeks Jakuks enes jällegi täiesti enesestmõistetav vanaisale. Nad elasid koos väikeses verandaga majas. Selle ümber oli aed ja aias kasvasid kapsad. Mõned väikesed nagu tennispallid, mõned suured nagu võrkpallid. Nad kasvasid ikaal pool nii väravaks. Kui veranda juures ja mõned isegi teeradadel kas on üldse võimalik, et kasva, vot nii palju kapsaid, kus nad küll tulevad, imestas Jakub ja vangutas seejuures pead. Mis sa imestad, ütles vanaisa. Aias on hea muld, siin kasvaksid ka kastrulid, kui ma neid maha paneksin. Aga milleks kastruleid kasvatada? Kapsas on kasulikum. Ja ta istutas aed aina uusi ja uusi kapsaid ja kapsad kasvasid ning kasvasid ja kasvasid ja neid oli nii palju, et nad kahekesi jõudnud neid ära süüa. Enne, kui nad olid ühed nahka pannud, olid teised juba suureks kasvanud ja nõnda täiskogu aeg aasta ringi. Õnneks elas aias palju kapsaliblikaid, umbes nii 200 tükki. Need pidasid kapsastest lugu ja kandsid hoolt nii mõnegi kapsapea ees. Kuid vanaisa ei armastanud kapsaliblikaid, ta oli nende peale kuri, valvas neid ja kui nägi, kuidas nad kapsaid maitsesid, jooksis ta verandalt aeda ja ajas liblikad minema panama kübaraga, mida ta hoidis käes. Mille üle, imestas Jakub veel rohkem, istus trepil ja vangutas pead. Samuti käis Jackupile üle mõistuse see, mis pärast kannab vanaisa kogu aeg hoolt ainult kapsaste eest. Ja ta ütles talle. Vanaisa tule minuga mängima, tule, jutusta mulle midagi. Ega kapsad sulle ometi plehku ei pane, kui vanaisa jooksis köögis ringi põll ees ja hüüdis ka mind siin segaja, härra, mind kinni pea, saju näed, et ma ei tea, kuidas kõigega toime tulla. Ja nõnda oli Jakub alati üksi. Mida siin siis imestada, et ta lõpuks hakkas sõbrustama valgete kapsaliblikate ka. Kui talle kapsas mõnikord ei maitsnud, võttis ta taldriku ja läks neid toitma. Ja kui valged liblikad olid kõhu täis söönud, jutustasid talle, kus nad kõikjal olid lennanud ja mida näinud Nad jutustasid talle aedadest, kus kasvasid lilled ja sõstrad ja paradiisiõunad Jaku kuules. Ja kadestan neid. Ja tal tekkis salasoov ka midagi niisugust näha. Kui vanaisa istutaks ka midagi muud peale kapsaste, mõlgutas Jakub mõtteid. Küll see oleks tore. Aga istuta siis ise, andsid nõu kapsaliblikad, et vanaisa ei mõtleks enam ainult kapsastele ja kohe oleks siis lõbusam. Ma peaksin istutama midagi sellist, mida vanaisa armastab. Kaalutles Jakub, olgu selleks kasvõi panamakübar. See on hea mõte, ühiksid kapsaliblikad, istuta mulda, vanaisa, panamakübar, sa teetele rõõmu. Niisiis laskis Jacob endale augu pähe rääkida. Ja keskpäeval, kui vanaisa keetis lõunasööki, leidis ta aias väikese vaba maatüki ja istutas sinna panamakübara. Kus mu panamakübar on, otsis vanaisa oma mütsi, millega ma hakkan nüüd kapsaliblikaid ära ajama. Kas sa ei tea midagi mu kübarast, Jakob? Praegu ei ütle ma selle kohta midagi, see on väike üllatuslauses Jakub. Kui sa mõne aja ootad, siis saad kübaraid nii palju, et võid iga päev uue pähe panna. Paari päeva pärast kasvas aias suur põõsas ja see oli pisikesi palavalt kübaraid täis. Vanaisa ei jõudnud ära imestada ja pead vangutada, kuid Jakub ütles, et mida siin imeks panna, siin kasvaksid Jukastrulidki. Kuid milleks istutada kastruleid? Kübarad on paremad kübaroniaasi, ütles vanaisa. Kuid mulle aitab ühest nii palju, panamakübaraid on ainult tüliks. Ta ootas, kuni kübarad olid küpseks saanud ja kui need olid suured ning ilusasti kollased, katkust ta need kõik põõsa küljest ära ja viis pööningule. Neid oli umbes 200 ja nad mahtusid sinna hädav valt ära. Näete nüüd, ütles Jakut kapsa liblikatele. Mitte midagi ei tulnud välja, kõik on nagu ennegi, äärepealt pidin vanaisalt kada saama. Kapsaliblikad teadsid, et see lasub väikselt ka nende südametunnistusel. Nad vaikisid ja mõlgutasid mõtteid, kuid siis koputas üks katseliblikas endale vastu laupa, ütles, kas tead, mul on hea mõte. Istuta vanaisa maha, see hulluks läinud, ütles Jakub praegu. On üks vanaisa ja sa tead, milline ta on. Mida ma peale hakkaksin, kui neid oleks 200? Kuule ainult ja küll näed, et sa mind veel tänad, ütles kapsaliblikas ja sosistas midagi teistele liblikatele ja kapsaliblikad hakkasid muhelema ja kõik püüdsid Jaagupile. Istuta Valo, no küll sa näed, et see hästi lõpeb nõnda jakku puutes, kuni vanaisa magama jäi, leidis aias veel ühe väikese vaba maatüki ja istutas vanaisa sinna. Ta teadis, et teda tuleb korralikult kasta ja nõnda kandis ta pumba juurest kannuga vett ja kastis ja keskpäeval sõi kapsaliblikate ühest taldrikust ja küsis neil, mis küll saab, kui aeda ilmub kaks Ta isa. Kuid kapsaliblikad ainult pilgutasid üksteisele. Silme naersid ja ütlesid Jaagupile. Ära ole uudishimulik. Utah'ga ära. Paari päeva pärast kasvas aias hiiglasuur põõsas pisikesi vanaisasid üleni täis, neid oli tõesti umbes 200 ja kõik võtsid Jakobi. Käsile, mis rumalusega hakkama saanud, misjaoks peaks maailmas nii palju vanaisasid olema ja nad karjusid üksteise võidu. Säh sulle, ütles Jakub kapsaliblika telema ju, teadsin, kuidas see välja kukub. Küünlad kõik karjuvad minu peale ja ka teile ei lähe sugugi paremini, sest nad kõik hakkavad teid mööda aeda taga ajama. Panamakübar käes, ärge unustage, et pööningul on 200 panama kübarat. Ah, Jakub, Jakub, ütlesid kapsaliblikad. Sa oled siiski ainult rumal jõnglane, nüüd muutub ju kõik, heida korraks pilk vanaisadele Külsale. Jakub heitis korraks pilgu vanaisadele ja nägi, et need isekeskis tülitsesid labida pärast ja kastekannu pärast ja köögi Castroli pärast. See oli hull lugu. Jakub jooksis nende keskel ringi ja hüüdis, nii ei saa. Ärge tehke üksteisele liiga, kõik ei saa ju üheaegselt kaevata ja kasta. Kaevata saab ainult üks, kas ta samuti üks ja üks saab keeta? Ja nõnda muutus aias kõik raisad tegid vaheldumisi tööd, üks istutas kapsaid, teine koristas kapsapäid, kolmas keetis ja ülejäänud mängisid Jakopining, kapsa liblikatega. Nad meenutasid midagi, see võib maailmas teha ja kui nad meenutasid, siis tulid neile meelde võrkpall, jäi isegi pastellvärvidega maalimine, suplemine ja väljasõidud. Ja, ja mis kõik ja nõnda nad olid oma eluga täiesti rahul. Igaühel oli oma panamakübar ja oma kapsaliblikas ja kõigil ühtekokku oli oma väike Jakub, kellega nad mängisid ja kellele jutustasid igasugustest asjadest. Jakub kuules ja iive eestas, sest kõigest sellest polnud ta varem iialgi kuulnud, isegi mitte kapsaliblikatest.