Eesti riigikaitseakadeemia võib aprillist 1997 tagasi vaadata viiele tegevusaastale. Sõjakooli vanemõppejõud kolonelleitnant Robert Telliskivi omaaegse Eesti sõjakooli kasvandik, aga idarindel kogetule läbi tehtule meelde jäetule. Kas idapataljoni mehed olid vabatahtlikud elamuses? Et sel ajal vabatahtlikud vabatahtlik mitte ühte mopitud meest ei olnud ja kõik olid vabatahtlikud, aga nats istet sillal pakuti aastast lepingut. Pakuti Aasias lepingud ja tehnilised tulid, pall olid maha mahamehi ja siis ühesõnaga. No igasuguseid igasugust seltskonda oli seal koos. Aga mis neid viis vabatahtlikult sõjaväe? See. Te olete meeste seas olnud elanud, teeninud nendega. Eks ikka need sündmused, kõik missid, eelnevalt toimusid küüditamine, arreteeri, arreteerimised, kõikides perekondades oli ikka mingisugune asi, jäi ikka. Siis minusugused, nooremad mehed, need olid, ütleme, niukse motokaat, vabad mehed, igal ajal relvakannud relv olema, peab seda kasutada oskama, ta tuleb teda kasutada. Ja, ja siis me läksime, paljukest entusiasmist. Tookord võis ju olla veel väike lootus iseseisvuse taas. No eks me seda kõik lootsime, kii sedagi lootsime, sest et üldiselt ega siis sakslased suhtusid meisse niipalju, kui minul nendega tegemist oli, seal suhtusid meisse igatpidi tunnustavalt ja hästi. Näiteks ma tean, me käisime seal enne, kui see sellel rindel läksime, käisime oma ülemusega, tema ei osanud nii hästi saksa keelt, käisime seal 207. diviisi ülema juhuslik sakslane oli ja see umbes nii nagu kallid sõpromotis meid seal vastu ja, ja, ja siis ütles, et väga raske praegu ja veel. Ja oleme väga rõõmsad, kui ta tuli meid abistama ja need siis me oleme täis kõik usku ja et esiteks taastatakse meil see vabariiki ja ja me ei teadnud neid ka, mis meid ees ootab, aga noh, mis meis ikka ootas seda seda ja ja siis, siis läks see asi kogu aeg edasi, siis kasutati neid ka ära igasugusest otstarveteks, näiteks minule anti ükskord jälle üks ülesanne, viinased kuskil ühe rühmaga ligi 150 sinul läbi metsade ja soode rabade vot kuskil sinna punkti välja jõuda välja. See oli nagu luuregrupp, et teha kindlaks, mis seal vahepeal toimus, tolmunud, kas seal on üldse? Avastasime seal ühe suure eesti küla, see oli, see oli noh, avastasin enda jaoks, avastasin suure eesti küla, kus olid sead, jooksid tänaval ringi, et kõik ja ega see, eks ole, et nemad ei teadvat sõjast mitte kurje, ongi niimoodi. Siis lõpuks saadeti mind siis kompanjourst, ühesõnaga panid koos saeti mind siis eraldi oma rühmaga mingisuguse punkti, kus partisanitegevus väga diviseerunud. Et seda natukese seal taltsutada ja sellepärast, et seal oli üks ainuke üksus, oli, seal oli see koosnes vene nendest lastest saksa pealt veebiga ja noh, ühel päeval siis Sõduri asi, olgugi, et sai korralikult süüa, aga ikka oli vähe ja siis seal ühes külas avastati, et seal villas kuskil metsa ääres olevat kartulikelder. Mina seda muidugi ei tea taga ja eksistasid kartulikeldrisse, kartulit oma, sattusid part seal kukkused keldri sees pimedas keldris, seal ei leinud kalises kedagi, nuttis ja, ja seal oli silmatu kaklus, siis kõik muidugi tahtsid välja pääseda sealt seest nagu välja said, siis paar minu mees said siis pihta ja siis pärast surid nende selja taga. No minul küll mingit korraldust ei olnud, aga minu Ingi saanud seda välja kannatab, et lihtsalt tulevad ja löövad meie sõdureid maha ja läksime siis taga ajama neid, kus, kus, kus iganes nad, või võivad nüüd olla need, kes meie, meil siin. Ta siis leidsimegi, seal olid kunagi Vene suur väljaõppelaager ja leidsime ühest kohast kuskilt mingisugust punktist tuleb seal suitsu välja siis piirtimisel punkri sissegi, saime sealt viis või kuus Barceniti kätte. Tõime need koju ja siis viisime, saatsime nad luugasse sinna. Uurivad, kust nad tulid? Ei ole, kuulame selle üle, jah, aga vahepeal saime targemaks ja siis teadsime, et seal ees edasipidi ideid teel olema. Üks niisugune grupp hispaanlaste, Hispaania Detroidi punased kommunistid, läksime siis neid karistama või vähemalt, et nad ei tekiks tahtmist neile kalale tulla. Aga no siis see oli väga tugev gruppe, nendel väga tugev relvastus ja siis mina sain neli tabamust selle operatsiooniga kuhu jalgadesse siit üks puusast läbi ja siis siit jalga sihukeses kuulilsin jala tänases kinni ja siis oli üks oli sealt suure varba sellest paradiisist liikmest läbi, nii et, et see oli valang, mitte pannakse, see oli, see oli pika aja jooksul, sest me seal nähtusi temal oli iga ja tahanähtavus minu. Nii et ta sai siis. Aga muidugi valangut, kaalusid, modellid, püksid olid nii, kui neid nagu poleks juhul seelik oleks seljas, on need näiteid? Seal me ei saa ikka surma ka mehi, ma ei tea, kas neli või viis meest ja siis oli niisugune asi, et, et me ei saanud korraga välja tõmmata või tagasi tõmmata korraks endalt tuld. Aga siis osa jäid siis ühesõnaga nagu positsiooni pole ja siis mina hakkasin siis kõigepealt minema, sellepärast et minust do kiiresti esiroomasin. Väsisin ära, mõtlesin, et vedalisest väidetavalt tõusin püsti ja siis tuli üks lask jälle kohe paarikümne meetri kauguselt. Ja siis mina wish viimase granaadi selle peale ära ja saaks ja nii edasi, aga me olime üle 10 kilomeetri olime me oma baasist eemal. No ja siis tulin, tulin ja verd kohutavalt, muidugi nendest haavadest jooksis ja sõid oktoobrikuus. Ja lumi oli maas kergelt ja Hisijaid kuskil tee ääres aukusid Waldootide jõunud edasi ja nüüd, et ootan teised tagantjärele alles pimedaks ja nüüd järsku kuulen distiteks grupp tuleb inimesi. Aga kes nad on, kas nad olid meie mehed või on nad need protsendid, mille järel tulevad? Ei tea, nüüd, mis nüüd teha, kas Ühide võib viriseda, kui omad mehed siis on hästi, aga kui on mehed, siis kutsuvad koju, ega seal pole midagi? Haavatava, ikka tehtakse või? Enne praetakse muidugi võib-olla kuskil. Järsku, kui nüüd üks ütleb, kuradi kurat. No siis oli mul selge, et, et komistas seal ja siis siis Nad võtsid kahe hääle, tulin selleks neli viisinud edasi, no siis oli niuksed lõpp siin enam ei, ei lihtsalt kui avad, esiteks ei ole nii hullud, aga kui nad niimoodi külmaks lähevad, siis siis on liigutamine on hirmus. Ja siis olid ühed mingisugused hauad, ega mul midagi peale selle Šveitsi selle asja olnud sinna sinna haudade vahele ja siis jäin siis sitta, teised läksid sisse tooma mingisugust vankrite, sest et Ühte üks oli maast haavatud, seda nad kandsid kanderaami peal ja ühesõnaga jõudu ei jätkunud ja siis siis ma ootasin nii kaua ära, kuni järel tulid ja siis seesama ööse veel riigi luugas Lugasse seal siis võeti need, see üks kuul oli siin parajasti niimoodi luuga tasase, saaksid seda kraadi, ega seda väljasid ka meenutada, siis võttis veel niimoodi. Nendel polnud valuvaigistavat asja või mis siis edasi saab, aru sain. Siis ma mäletan, higi jooksis niimoodi, et ta nägu nimede all õudne. Nojah, valuga ma üldse lähen niimoodi, et nii palju kui mina olen valu kannatanud, et kui asi läheb väga suureks, siis nagu mõistus kaob. No ja siis luua sealhulgas siis Riia haiglasse ja siis sain sealt tulema pärast jõulud kohe. Suurepärane haigla, seal oli niisugune 36. aastal ehitatud ja seal iga päev pakuti meile veidi ja igapäevakäisid meil külalised igasuguseid asju, metoodika kokku selle ühesõnaga, nii et, et SS haigla oli see siis selle eest muidugi hoolitseti erilise hoolega. Mis aasta jõulud need olid siis 42. aasta jõulud tegelikult ja, ja siis ma seal nii kaua norisin, need olid juba haavatuid küll lahti. Lasksime Tartu haiglasse, Tartu haiglasse, seal lõpuks jõuan sinna üks väike ruum, pini viis, kuus mees, seal kõik vanemad ohvitserid. Tuuba sai suitsetatud nii. Ja, ja siis. Õhtusöök kätelusikat, lubage midagi. Vaata, minul pole midagi, teed on puurlusikad, noad nende, siis seal, leibadega, seal oli siis pantifice, võid kaleks, väike vorsti, joka jäldid. Sest need ohvitserid läksid kõik linnapeale koju, sest need olid pelgus seal. Ja ja siis paas ja vaatasin, et ei, sellest asjast ei tule ka midagi välja. Päevase all siis, ja siis hakkasin alamatet sakslus jaoks noh, haiglast välja. Ühesõnaga poolvägisi tulin sealt ära, sest ma ei taht seal enam olla ja siis käisin vanemate juures koju osaste siis pärast uut aastat läksin kohe rindele tagasi otsima, kus minu väeosa on. Sest vahepeal juba olin ebaleegioni kirja leegioni kirjama, panin ennast juba enne pedagoogilist haavata, sain mõni päev meetrit ja siis Virusaid, sellega tekkis mulle sena rindele tagasiminekuks. Niukene elamused, tegelikult üks mootorrattaga sõitsime sellaks kati, siis sõitsid Ta sihusliku masinaga pikka maad ja siis lõpuks seal tõsiselt, et nüüd üks kõrvaltee, kus autoteed ei ole seal kus tee seal üksus on, et teil seal 20 kilomeetrit, 21 20 kilomeetrit, siis seda jalad olid küll alused, aga siis ja tuletaks anna pappi vastaks venelane ütles, et kui ta hoolis rätsepad, ma lähen sinna, oi, et ei meil niimodi lei käida ei meeldi, ma ei käida. Ma ütlesin, mis meil siin on, nii valu, pardi, seniseid tee, lähete niimoodi üksipäini. Tahtsin teha, tarvis käia ja sihti ajuti külla, seal oli saksa üksus suunas. Ütleme, see küllatöö oli ka, jah, palun väga. Fretz, tule siia ja hobune panete ja siis üks saaniga üle põllu, siis panime sinna järgmise kylla. Siis läksid järgede kelda, aga seal oli juba siis oli juba pime. Ma tahtsin selle jälle sellest saksa üksus, Salva ütles, et ma tahan minna edasi 12 korda. Ei siini ei käida, siin ei ole niisugust olukord. Te ei kujuta ette, mis siin on, vaat mis siis on, noh, jala ma muidugi ei lähe, aga antsud mullaks hobune külma, Lähen sinna need ütlesid, me ei soovita minna sümptomisse, tähendab, mina ei taha siia jääda ja ma tahan minna sind. Temadolfeltiblid ja mina olin ikkagi leitnant ja siis. Ja. Need ütlesid. Olgu peale, annavad seal hobus, aga sõdurid me kaasa jääda, kartsid sõdureid meiena kaasa? Mõtlesin, no mis siis ikka? Tuligi varandidi hobune oligi reega vene vanamees seal peal ja südamesse, külast välja, siis oli tormine öö oli, hakkas siis peale pilved madalad pilved käsitel järsku pilved lähevad eest ära, vaatan sedasama. Viis poodud, vaat just eelmine päev olid need partisanidega olnud ilmatu möll ja nad olid Bootviidshotensonite seal kohalik kooliõpetaja seltsis olid, seal oli üles puudud kõikusid seal paratsel tuule käes. Kes olid siis puudude, kes olid olnud toojad? Pojad olid sakslased ja need olid need partnereid, keda noodi kätte saanud. Sellepärast nad ei riskinud oma toovat ja siis tekkis juba niuke tunne, et ega see päris õige vist ei olnud, aga, aga legend tähendab ümber pöörata ei saanud. Ja lähme edasi ja siis jäskuse talumise venelane, kes seal seal äkki nii anii. No mina vaatasin tõesti ta teeäärse mõlemal pool üks nagu visanud, nagu kaks meest seisavad, sinna midagi teha ei ole mul neli püstolipadrunit oli ka kaasas ja ega siin ta niuke kitsas metsa Paideedsi näitas riigipöördekatse on ükskõik, ütlesid, et saatsin seal hobusel piitsa ja no ja siis jõudsime sinna kaks nihukest tulpa sinna pandud, kus väravad või mis seal oli nii, tagasi öösel tundus nii nosis, kui jõudsime siis üldse sinna välja, siis vene appi sealt tuliselt. Ma põlvili maha hakkas oma risti etteraie prajeefarysotake puhtaid parajathy. Ma siis palusin neid mehi seal, et saaks see hobune nii palju süüa ja jõua, kui tal varimised see mehele ka ja vaarpudeleid viinaga ja niimoodi, kelleta ta selle vaeva oleks. No ja siis järgmine hommiku sõitsime juba valges tagasi, seal juba nelja-viiekesi. Noh, arsti olin Tartus ja Tartust juba siis oligi leegioni sõitja siis olid jalad juba enam-vähem terved ka ja, ja algaski siis? No muidugi selle Eestis mulle nüüd ainult siis siis selle partisanidega kaklemise eest anti mulle sisse tapal käisime talje või vapruse medal, kuidas seda nimetataksegi? Rohelise lindiga ori, märgikene oli, seda vahetati mõnedele vahetati ringi, aga minul ei vahetatud ja mulle ei ma pole taotlenud ka ega tahtnud ei olnud, sest et Evely sõit tuli ette, sealt saime juba niikuinii juba raudristid ja siis. Haide laager, heide, laager kuna ma olen pioneer, siis määrati meid pioneeriüksuse ülemaks sale, siis hakkas see väljaõpe seal peale ja siis saadeti, eks käisime Petraakowis väljaõppel ja selle Hugo terve juba selle oma terve selle kompaniiga. Siis aeti mind seal. Ma olen vahepeal täienduskursusi kursustele ja 200 koolis olin seal üks oli Anlee, teine oli siis on saksa kuulus sõjakool. Oli teile midagi uut, oluliselt uut? Minu meelest ei olnud muidugi siis ma esmaskordset õpetati seal seda leegiheitja taktikat kasutamast. Kolerell muidugi, leegi temperatuur on üle 2000 kraadini, kui sa kuskilt riigikapitalism siin põlev küünal päeval olid, muidugi hüppasid õhtu oli siis aeg nulli või oli igasuguseid asju ajada. Muidugi üks niisugune sõbrunes seal üks sakslasega, see oli niukene klassikalise muusika suur entusiast, tema, igalt poolt koguseid Bachi plaat ja siis leidsin mehe muusikaäri ja seal ütles imekaunis noor daam seal, kes seda. Ja siis muidugi sakslane valdas prantsuse keelt tühjad, korrektsed ja siis maadeks nende juurdeajamistest ja küsisid, et kas me kunagi väljaspool võib kokku saada ka see preili ütles doga, jaa, palun ainult tsiviilis. Tormis siit ruumist välja, neis ma ei tunne ega tahagi tunda ega näha. Ma oleks võinud veel seal paar nädalat oleks pidanud seal olema, veel kauem magad, teatati Divitsast. Väljaastumine on kolme nädala pärast, et oleks väga hea, kui jõuaks tagasi numa. Ei tahtnud siis ka niimoodi, et ma jõuan siis kohale, kui teised välja hakkab, meil tarvis enne ju ette valmistada, et kõik asjad korras, sõlvad korra seal laskemoon ja voor ja kõik Eveli alla minek käsitsi ja oligi nii, et ma jõudsin tagasi SAISis tõsiselt tehtud tööd, no vot siis oligi see, kui see Himmler meid külastas. Aga see on jälle omaette jutt, see oligi niisugune niukene ja niuke inspektsioon v apell, eks oledama. Tuha tahtis siis vaadata, mismoodi see, et välja näevad, olgugi, et ta pidas meile seal ohvitseride lõhe pooleteist tunni pikkuse kõne ja rääkisid, ta tunneb Eestimaad ja ta on käinud siin ja ja. Ega ta ei lugenud paberi pealt. Ei ei, ei, ei mis mind kõige rohkem meelsust pärast seda suurt pikka kõnet siis söögisaali siis pakuti seal seda läätseleeme Bibi Niukest tseteks seda ja ma vaatasin talle ikka, vaesel mehel oli kõht tühi, sest kui mina siinselt taldrikult ära, siis minul oli küll, aga temagi teise Darlikud. Ega muuseas vattegas rindel olles ka kindrali toiduportsjon oli sama mees sõdurit. Kõik ohvitserid näiteks said kuus sigaretti sõduvusega, et ei pääse sõnaga ja niuksed asjad, ütleme ohvitser tõid kõik sellest ühest ja samast supikatlast või mitte, mitte miisud, erandid ei tohtinud olla. Ja mina olin täitsa kohe niimoodi imestunud, kui ungarlased tulid seda laagrisse ja siis seal need ütlevad, ohvitseridel olid kõik eritoite eri erisöögid ja nii-öelda siis ma mõtlesin, et no kuidas, mismoodi see üldse võimalik on, kui me. Eraldi toidu söömaga rindel oleme siis ühesuguses olukorras, eks ole siis. Nii, et peakski kõik olema ühtemoodi ja. Ühesõnaga, siis ta käis seal ärase ja jäi rahule. Avad sina teda kui, kui lihtsa veel, võib-olla üks, üks selleaegne maailma, esimene, kuidas seda öeldakse, need luure või kuidas seda seminarid nimetada? Ta küsis minu käest. Ta ohvitserid alates kompaniiülemast siis võttis ta hakkas meiega keegiga vestlema. Ja siis, kui ta kuulis, et mina olen punaarmees olnud, siis tal oli nägu, läks rõõmust särama. Vot nihukesi mehi on meil vaja. Kui teiesugused rohkem oleks, et vaat mis siis, teie olete põrgust läbi käinud ja teie teate, ega v sinna tagasi ei kipu, nii kergesti? Ma mõtlesin ise, et sellel lollikene, et kui palju pärast punaarmee saatis sihilikult oma mehi sinna ja need pandi vets sellest ajast klassovi armees pandi juhtivatel kohtadel ja sellepärast nüüd häviskised terve see asi ära ja. No kui juba ükskord rindele läksime, siis, siis oli niisugune asi, mida me imestasime. Hobused saime nii hilja kätte, et me ei saanud need otsa vaka ette panna, aga, aga kui me nüüd seal see, mis jaamas maha võtsime, hobused, kui vampiirid, siis tuli välja, et väga paljud hobused üldse ei olnud, ei pidanud otsa, löö või maha, aga ta ei võta mingisugust koormust järele. Ratsameest taga ta nii kaua sõnaga Piherdas ringi, kuid jäi. Ja kui me lasime ta lahti, metshobused, vaata, need olid Poola hobused näiteks need poolakad millegi ära rikkunud, kas ütleme midagi teinud nendega, missid muutvad selle, sa, meie ei hakanud nendega ikke jaurama, ajasime lihtsalt koormat teiste vankrite peale ja. Mis rinne nagu ikka, rine ja seda ka nagu seda see siis üks niisugune huvitavam seik oli tema üks raheti mind jälle Ühte liiguti rindelõiku kindlaks teha, kas seal on vastast või ei ole vastased, mine, mis seal, milles küsimus on niisugune. Pikkjärveäärne oli Läsimesist talvehommikul ja siis äkki kaugelt vaatasime partisanide asju tagaajamisega harjunud. Üks on mingi väike õhk, virvendab niimodi. Ja siis poiss oli muga ka siis nüüd tead esiteks jutt maha ja mingisugust kolinat ei tee ja siis läksime nii lähedane nagu nüüd istusid seal kolm meestel oma mõne sammu kaugusele mõne sammu kaugusele, siis mõne sammu kaugusel ja siis üks mees jäi eemale siis niimodi kuulipildujaga. Mina hüppasin siis sinna juurde, sellel jala sellele püssi peale ja siis näitasin rusikat suu kinni, et muidu püstol käes, muidu nalja ei ole, siin ehmatasid nii ära, et nad ei saanud sõna suust välja, siis võtsime püssid ära, lukud välja ja püssi tal kohe selga, niimoodi ja teise ka veel risti nüüd sai kuskil joosta, ei saa siis igal pool kiusatuse kinni. Küsime kaks, rohkem relvi ei ole, ei ole. Toimele säras, viisin staapi ja, ja natukese pärast oli Gunnar nühternalisega prantsuse lütseumi poiss kunagi ümber asuja oli siit ja väga hea niuke sportlane prantsuse lütseumis ja vot see tuli peret, tuled sa nüüdsakse, saad sugeda. Adjutant tuli vastu ja ütles, et kas sa tead, mis juhuvaid nüüd sa tõid nad siia sisse, siis nad seisid nagu point õnnetust, seal seisid teised, siis üksnes hakkas kohmitsema ja võttis omale pükstest ühe granaadi välja ja andis selle ära. Juhataja sai otsinud läbida, kui ta oleks nüüd, noh, ühesõnaga see ehmatas ära nii palju olinit valge paguniga mehi seal koos, et seal närv ütles, et andis selle ära, oleks ta seal granaadi rastutamat sisu seal väikses saabi ruumis oleks pahandust, Džibyldold tehtigi peapesu ja no siis mina ütlesin, et mina tõin nad siia ja tee, tehke üle. Nii et ega siis see kolonel, see ei ütelnud mulle midagi, selle niuksed mehed ja teised, et mis oleks võinud juhtuda kõike, nagu oleks kõik võib olla sõda, sõda on sõda ja see siis niipidi. Ja. Siis läks aeg jälle edasi seal rindel ja ühel heal päeval siis läksime jälle veel mingisuguse nihukesele luurele. Siis sattusin ühte üheleviinile seeni, tankipuu viinaga, see tõmbaks seal miili lahti ja, ja siis seal ei parteis meest ka, siis me ikka saime hirmsa löögi. Täitsa läheduses, kolm kilo lõhkeainet, põrutasin siis isegi see viidi Riia haiglas sisuliselt piiksu, maksarebend oli veel isegi, et see niuke Ama muidugi need puukildusid olid nii täis nagu siil. Seal puukastis väsis ja nendel olid need suured tanki müüdud, nende liiklibennedelt väga tavalise kõige tavalisem hööveldama Ta laud naeltega kokku löödud, see kolm kilo lõhkeainet sees. Tamiili otsinud aga ei leia. Mitte midagi ei leia sellega ja noh siis ja kui seal niukses soises maastikus ka pandud sai sall, tule selle pealegi, et seal võiks niuke asi olla. Nojah, ja siis siis kui sealt haiglast ükskord välja sain, siis parajasti anti korraldus Saltibiisast ära tulla, siis ma tundsin viimase ešeloni tibiisast ära. Ja ühiskonna tohter ütles, et rindel praegu ei saa, siis disparajasti Soodla adjutant tahtis Saksamaale puhkusel minna oma oma perekonna asju klaarima ja siis pandi mind sinna Soodla Jordis. Samas Soodla oli kindral ja endine Eesti sõjakooli. Ülem, ja ainult temal olid väga halvad kombed, mis minule suuvee ei, ei, ei istunud septid, tema tuli kell 11 päeval tööle mina kleidi G8 seal olema. Ja kui ta 11 tuli, siis, siis mina ei saanud lõunal minna, sest temal oli paras hoog. Ja kui ta siis kuskil kella nelja paiku läks ta lõunale ja siis ta tuli kuskil kell seitse pool kaheksa tagasi, aga mina tahtsin juba kuskil kella viie kuu paiku vähemalt ära minna, nii et, et ma ütlesin, et ei see tagalas olemine pole ka midagi. Mis oli kindralinspektori töö vald? Tema terves, et tema koordineerida tervet Eesti Eesti kaitseväge, et kõik need andmed tulid tema juurde kokku, nyyd Eesti diviis, kui ka need piirivalverügemendiga kaitseväe kaitse rügementide ja vot sealt tuligi see asi, koorus ükser lõpuks üks üks väga suur pahandus välja meile all, muidugi meie hirmsasti kannatasime, kuis algas Narva pealetung sügisene veale, toom Nõukogude armee tuli oli niivõrd täpne täpselt ühesõnaga kohad nagu, nagu oleks vaadanud kohe sulle suhu silma ja siis seal üks lendur lassi sealt alla, lenduril olid kaasas täpset meie see seenelendur, verelendur, seal oli täpselt meie see diviisi paigutus peal, no ühesõnaga, viimane ja kõige täpsem, mis seal pitsal sai üldse olla, tulepunktid, kõige tulepunktid pikkus, raskekahurid, kõik olid siis kuidagimoodi pidi minema sealt sooda tabest see asi välja ja siis oligi nii asi, et seal üks, üks kolonel, see oli saatnud selle Helsingisse Farvalasele. See oli jälle tegi suure heateo, sest seal aegas oli meil Eesti vabariigis oli kahjuks niisugune mentaliteet, et sakslasega ikka tasu koos teha tuleb ikka vingastega asja teha ja siis aktsia saatis selle selle inglastele, selle inglased samal päeval antidele venelastele. Eesti mehed olid tule all ei meeldinud, et neil tulid lahingu käigust oli Maitland eriti lahingu käigust oli maitsev kätega hõikama korralik positsioon maha ja teha kiilsi Kiiliste hiirte uus uueted, muidu oleks olnud asi väga hull. Nojah, ega siis siin midagi Narva rindel sai, asi vaikseks, aga siis kui teistel jäi vaikseks, siis pioneeridele hakkas töö peale, seepärast iga öösel tihedam nagu läks pimedaks, läksime üle kaevikute ette. Biti kellelegi Marlin Eplikule maismaa linnade teate või kaevikud jäid sisuliseks, paarsada meetrit on simaarina, see tuli siis kata piiridega ja traattõketega ja kõikvõimaliku tõlgetega. Aga siis see oli kaali kehasid. Sa oma pandud piinidel peale öösel ja kui hakkas ahetama, niiet juba inimese kogu sai eraldada, siis, siis me pidime tulema kaevikutes ja sealt siis selle jooksukraavide mööda tagasi ja järgmine hommik said natuke, vaata, sa hakkad see uusi takistusi, tegevusel öötöölised ja, ja siis võttis poisid nii läbimiklast nagu näost valged nagu, sest et ega see muidugi oli, risk oli ka suur, ega seda ei saa ütelda, et see oleks nii. Ja, ja üks huvitav seik oli see veti Ford meese voor oli meil Kohtla-Järvel ja sealset foorist tulid mehed ette, ma ei tea, mida veel, ei sealt mingisugust tööriistu ja neid kompressorid tulid tooma ja siis üks mees minule, et kas mina saaksid tulla üks öösel nüüd teistega kaasa rindel esimesena miinide panemise juurde, mina ütlesin, mina olen kate kursuse vastu sellepärast et et sa ei ole harjunud selle asjaga, teised on kõik selle asjaga paarides seal oma tagalas ärasin toppima nina, kus pole vaja. Siis ta kutsus omal seal sõbrad nähtsuste appi, siis hakkasid nad mind banzeerimat kuulutanuid ehtne, harjuvad kõik, et nüüd sa oled ka, seegi oli mees või sor diviidi mees, aga istutasin hobustega koguachi tagasi. Et vähemalt üks kordki saaks käia, tunda seda asja ja noh, lõpuks nad nii kaugele lulisid, kui ma ütlesin lõpuks siis ikka kui sa tahad pissida, siis ja tegelikult ka toome kõike, vaatame, et ta midagi ei jõudma ka juhtuks ja siis enne tavaliselt, kui me jõudsime kaevikusse, siis loeti need veel kord üle nimelised elusad üle ja siis hakkas see vette minema. Pitsal pael hambusse ja läksid siste twitsel, pael oli valge öösel. Pitsal pael nimetati sihuke, varastasid aluspükste halva niimodi, niuksed, niuksed, vot siis selle seda möödujad läksid, siis oli teada, et see ikka igaveses taktis vedas oma kaasas, teades seda teed mööda, saab ohutult tagasi, muidu satud samm kõrvale, jäävadki miini otsa. Ja hakkab oomika kätte jõudma. Kaevikusse. Noh, igapäevased, kes käivad, kõik on, on alles üks vähem. Hulk aega me saate nagu kellelegi Liidulkisid asja meelde, et üks meeskond seal ka ja siis lõpuks tuli meelde, et uks oli ka siis ja läksimegi siis otsime teda lõpuks niukene, pisikene must täpp oli siin otsas. Kuul oli tulnud nii kätelt otsa ette, nii vaikselt, et nüüd keegi ta ei oleks ta Nimpsatanud ka või midagi sarnast niukene sõduri saatuse ise oma surma surma otsima ja need ühesõnaga vaata, kui sa ühte meeste viha päev oma töötaja teab, tätled sütikud topid suhu. Siis on kõige kindlam koht, sest kui, kui seal kuskil ta mujale, kui tuleks kild lüpsel sildiku, siis plahvatab, plahvatab, teised miilid ka, kõik, eks ole. Teete, on ainuke koht, kus topid omale siis suhu neil nii palju, sest siin seda ise mäluma neid ei hakka, eks ole. Võisi saarlasi kuusel, kui saad, paned kiivri, selle kiivri voodri vahele topitud. Aga noh, see on ka ohtlikum statistid saad. No vot niisugused pisiasjad, ütleme kasvõi seda, kus öösel on vaja sõrmedega teda niimoodi nagu salksendabliteks hinges, spetsingi, füvil, eks ole siis sellest midagi ei ole seal siin kuskil miinium, ei tahaks kahtlust, eks ole, kompad läbivicum patiivide läbi, sest et muidu sa ise ei näe ja seda me ei saa. Siis hakkasin juba ebadet griva soolalahingut see ja siis see suur kallaletungi, mis seal toimus, seda mina ei võtnud osa sellest asjast, sest et mind saadeti tagalas, oli vahepeal tehti pioneerpataljon. Ja nüüd oli kaks, kompaniid oli olemas ja nüüd kiiresti kipsis ja kolmas kolmas kompanii ja kuna mina olin kõige suurema kogemusega teiste hulgas muidugi ja siis öeldi antimoli seal valida, missugust allohvitserid ma võtan kaasa, missugused ohvitserid, ma võtan kaasa ja siis siia Kehra ja siis selleks ajaks oli see Kehra kohal. Sain ka valida suurest hulgast, pioneeri peavad olema tugevad inimesed, seal ta peab ju kõik seda asju kandma ja talumaja no vot, ja siis kiiresti, kiiresti, kiiresti, siin tegime seal niukse väljapärade rehist. Neljandal augustil sõitsin siis uuesti nendega tagasi sinna. Ja siis küll, esiteks ütles diviisi ülem Telliskivi, ole rahulik, et kolm päeva laseme siin siin olla vähemalt diviisi staabi juures. Mehed harjuks selle käraga, tulega pommitamist ei, vähesed, muidugi nad on, nad pole väga kena ja, ja hommiku kell viis, siis tuli käsk minu esimese kompaniiülemale kohe minema riivistama. See ütles, et ta tuli just teisest lahingust all, ütles, et tal ei olegi seda ega teiste kolmandasse andsid Trist, kui mina oleksin kindel, siis ma sain kõik täis taga valades maitsen oma asjadest temale veel käsigranaate ja padruneid siia ühtsust. Kuna mulle öeldi kolm päeva ei ole kuskile minna, siis gold mullile tähtudesse, ajast. Aga kell sai kuskil kaheksa või üheksa, öeldi, et auto ootab auto peale, tuleb järele minna, seepärast surve on sellele niivõrd tugev, et tema kindlasti see kombo oli, ei suuda vastu pidada, et murravad läbi, et siis tal otsekohe selja taga ja niimoodi me läksimegi siis siis juba ja hommiku kuskil kella kümne-üheteistkümne paiku hoid esimesed surnud juba ja venelastel oli ikka üldiselt relvastus väga tugev ikka viimasel ajal, nendel oli kohutavalt palju miinipildujaid ja niukses metsas soises metsas, et 40 on kohutav tööriist ega seal teised kahurid, seal peabki pidanud kahurit maa sisse ja seltsilt pritsi Piressaga piinse kõige väiksema takistuse juures, nagu see kukub okstes kokku okse või, või kaver rahu sisse, ta nagu tagajärg on ikka niisugune väike kanapesa oleks pisikene, aga mitte maa sissetalaga. Killud lähevad niimoodi laiali ajada, mul see kompaniiülemsõber sai ühekilluga ja kiirusest läbi koha ja kuklasse ja oligi kohe. Oligi kohe jah. Vot siit me läksime siis Kawehitati sellest taandumisega ilmaasjata venitati ja siis me jõudsime välja tudusse, seal olime veel üks terve päev, siis hakkasin minema ja siis esitusel georeerita Kahazersete tarvis taga ära lõhkuda stiili. Siis saime juba seal kuskilt tulnud läbi, siis oli Pioneerikamatati ette, siis me läksime kiirmarsiga teistest mööda või ees on jälle mingi sild katki või, või mingi takistused või miinid maas pandud, eks ole. Ühesõnaga, ühel öösel paar täpset kuupäeva mäletan, öösel tulime niukse kiirmarsiga ja kõik terve pataljonide juhtkond, sakslased ja siukseid masinaid võtsid kõik asendid. Sina Telliskivi toot pataljon järele ja siis see läinud nad olidki terminaali jalamees ja 600 meest, eks ole, ja tee peal ees olid järsku sakslased olid kolm takso, tohid, hõletite, me otsime seda, seda üksust. Ma ütlesin, mina olen see üksus ja, aga mina teistest üksustest ei tea midagi, tulevad järel või laevatee seid moodustada öösel, head ta siis lõpuks on Niukest ah, aitab midagi. Tulge peale, siis oli suur autokolonn, seisis seal ja siis saime kõik peale sellele. Eid viidi siis koera välja hommikuks ja kõikes, sest pärast tulid meid, väeosad tulid, need jäid kick, au, päris koti. Niimoodi sattusime siis õnneks läbi, aga aeti meid sinna Emumäe peale. Peame ära rivistama seal mitu teed, mis tulevad ja siis läksime sinna neoonkäe peal, siis tuli tankikolonn. Venelased, tankikolonn tuli, meil ei olnud peale püstolkuulipilduja pold meil pea kuuli pole mitte midagi ja siis sõitsime ühte teed mööda. Mina tahtsin minna ühestamata ühest teeotsast teise, venelased tulid seda teed mööda, siin ta siis üks tankitõrjemürsk puhkes minul selle auto külje all ja siis viskas auto ülesse Zimmeri ja, ja kummuli. Selili ja kõige hullem oli see üks serv, satub minu jalgade peale jala pioneeri eriti parem jala peale. Siis ma ei saanud jalgu, kätise hoog oli nii suur, et see kiskus mul kiivririhma puruks, ei tee ju eeskujuks eemale siis püstoli Rebelt püstoli siit rihma küljest lahti ja püstoli ka eemal ja jalgu välja ei saa ja need seal võsa ääres karjuvad Kont ratta kurekura. Ja üldse, see oli niisugune saatuslikuks, sest ma sain selle, see auto olime juba seal päeval, kui auto tuli järele, sest siis oli saadud need pilu ülemad kätte ja siis nende käest siis ainult üks masingi ära võetud, sessi mulle sinna järele saadetud. Muidu poleks mina sealt muidugi üldse kuskil välja tulnud, kui poleks seda autolt, kuidas jala kätte said ja siis oli niisugune asi, et et kolm poissi, minu kompanii mehed, need vaatsed, ülemus tuli, järsu kadus, tulid otsima, ütlesin, ma olen seal kraavis kummuli. Sellega siis need muidugi ümber tõstsid sümbri kohe ülesse. Ja, ja siis üks ohvitser oli siin autos all. See, see, seda lihtsalt, see hoidis sealt kõvasti ja juht oli ka all, nii et mina olin selle juhi sealpool kõrvale ja vot sellepärast kuna mürsk oli sealtpoolt, siis ta viskas selle hooga minu siit minema ka minu poolt kuskil kinni hoida, niimoodi tulnud selle peale ka peaks oleks pidanud hoidma. Siis kõige toredam lugu oli see, et see auto läks kohe, mootor läks käima ja mina krabisid maas süles, kukkusin lörtsi tagasi, sest see jalaluu oli siit vähemalt mõra, oli ta, ma lahtist murret ei olnud, aga, aga need ma seda üldse. Tollal see absoluutselt ei, ei, ei, ei salduvad, lohistasin ennast peale siis üks teeots oli kinni, teised ots oli juba kinni, siis üle tuli välja, siis sellega panime Venemaa ja siis saime sealt. Saime sealt ühe metsatee peale ja siis sealt ära ja niimoodi jõudsime siis siis sinna Koeru välja. Siis Koeru juba põles korv põnese juba tankid olid koerus sees. Et me saime sealt põlevate majade tankide vahel, ma ei tea isegi, kuidas enam läks, sest et vahepeal võiski mantli üle pea seepärast, et see leegi tulid kitsas ja koorunud majade vahel seal siis rebasemehed tulid ka siis seda kuskilt sealt. Need siis läksime üle selle koorust välja üle ja, ja siis seal oli ilmatu suur niukene, nagu sügisel on, nüüd tekivad põhukuhjad, niuksed kohutavalt suur, need tankid sumasid sinna küll sinna sisse, aga, aga teise poole välja ei tulnud midagi. Me oleme teisel pool oikud peitus, peitus seal noh ja siis liin lõpuski Koeru afar ära, siis mina pärast seda enam kuskil midagi eriti ei teinud, seepärast et ma ei saanud üldse masinast välja, et ma olen nii kui jalga maha saanud panna ja ja niimoodi niimoodi läksime kuni sinna Tilsit ini välja.