Pulmad nii algul nihlangi hunnitu, rohukasv, kõige õudsam ja niitudel on võrsumošeingi rämbada, hakkavad jälle kosuma ja pead kergitama korjuse silmadeta, nägu aga kaob suus rohusse. Ja siis on rõõm elada. Siis on aeg naist võtta. Vanad varemed on kõigist rotipesadest puhastatud ja uus tare ehitatud. See on suve, kojab Yardüli tare. Kukile, kaevati mulda, lõigati turvast, toodi kohale, puumaterjal, laoti üles, seinad seati paigale, palgid püstitati sarikad. Laudadest tehti klinker, katus kaeti turbaga eriti sisse, raudpliit tehti korsten. Ja maja oligi valmis moodustades otsekui osa loodusest. Pulmad peeti alla suunduses samasuguses talus ala peres pruudi vanemate juures. Enamik pulma isegi tuli niisamasugustest taludest, mis osutasid kaljumägede jalamil või ripendasid mäeseljandikul lõunaveerul kust jookseb läbi väike oja ja Albulun suu, millest läheb läbi vaikse vooluga jõgi. Kui talust tallu käia, tundub täiesti tõenäolisena, et kõigil neil taludel on üks ja sama nimi ning kõigis neis elab ka üks sama mees ja sama naine. Ometi ei ole see nõnda. Mõned neist jõudsid sellisele kultuuritasemele, et ehitasid endale palkidest maja, mis nägi välja peaaegu nagu lainelisest plekist katusega kast. Kuid säärased majad ei pea tuult ja neist tekib rõskus. Tõmbusega põhjustab rõõmbatismi ja niiskuses arenebki isikus. Suurem osa oli siiski õnnelik, kui iga viie aasta tagant sai oma muldonnil ühe seina korraga uuendada. Kuigi nad unistasid millestki paremast. Igas peres unistatakse nimelt millestki paremast. Juba 1000 aastat on inimesed kujutlenud, et nad mingil salapärasel viisil pääsevad kitsikusest omandavad suure koha ja saavad suurtalunikuks. See on põline unistus. Mõnede arvates ei teosta enne, kui alles taevas. Nad elasid oma lammastele olnud orjameelsed inimesed ega massi inimesed. Kõiges lootsid nad ainult ise endale ja iseseisvus oli nende suurim vara. Nad olid isikliku algatuse mehed ja kui viina said, tsiteerisid ka muistseid, saagasid lugulaule võitlejaloomus ja neidi kohutanud ükski kehaline pingutus, mitte seegi, kui neil talve lõpupoole oma perega nälgida tuli. Kuid nad ei olnud kingitud materjalistid, kelle jumalaks on kõht. Nad oskasid palju lühikesi luuletusi, millest mõned olid õide kunstipäraselt rihmis. Neist oskas ka ise parajal juhul teravmeelseid laule sepistada teistest oma muredest, elu ähvardavas ohust loodusest või neist lootustest parematele päevadele, mis teostuda enne, kui alles taevas? Jah, isegi armastusest tavaliselt rõvedaid. Nende hulgas oli ka Bjardur. Samuti teadsid nad palju lugusid naljakatest meestest ja naistest harilikult napakatest jutte veidratest, bastulitest. Neil endilgi oli see õnn osaks saanud, et nende hingekarjane oli veidrik. Kuid siiski mitte juhtmega kelm. Oma kirik härrast kümnendurist teadsid nad palju toredaid lugusid. Peale selle olid nad tollele pastorile rohkesti tänu võlgu oivalise lambadu eest, mille ta nende kanti kaasa oli toonud ja mida nad pastor külmenduli tõuks kutsusid. Ja kuigi pastor kunagi ei väsinud lammaste vastu jutlustamast loomaliiki põhjamast, sest tema arvates kiskuvad nad inimeste südamed jumalast ära. Vile oma uinastega osutanud siiski suuremaid teeneid kui ükski teine inimene enne või pärast teda. Sisselambatõug oli lihaööja tugev, ehkki just mitte eriti suure kasvuga. See torest tundsid nad pastori vastu austust ja andestasin talle rohkem kui teistele inimestele. Aga mitte ainult lambad ei olnud Need, kes pastori arvates inimesi õigelt mõtteviisilt kõrvale eksitasid ja nende südamed jumalast ja lunastusest kiskusid, mida üksipäini temas võib leida. Samasuguse süüdistuse alla langes ka kuulus luuletaja Janna utilitarism oli perenaine, keda paljud eelistasid kutsuda prouaks. Nüüd kaldub jutt emale see proua Olühe viiki, ranna talupojatütar ja hariduse saanud meie maa tütarlaste koolis. Nagu ta ise ütles, läinud ta talupoeg joonile ainuüksi huvist maaelu õndsuse vastu. Seda insustaga õppinud ta isa kodus tundma välismaisest kirjandusest, eriteebeeerrstšernebianssonilt ja hiljem tütarlaste koolis. Kui ta oma esimest last kandnud, ilmutanud Islandi esimene asustaja, Inga Ulvi Arnursson endale unes rääkinud talle kauneid sõnu põlluharimisest ja käskinud lapsel, et tema nimi panna. Päraks sai ta 100 tündremad maad ja hiljem parandused sellele vastava vallasvara. Oru talupoegi armastas ta üle kõige ja püüdis neile kõigest väest selgeks teha, kui suur on maaelu õndsus. Mul on elada ja surra Mätlastest ehitatud onnis. Temast kiirgas vaimset päikesepaistet üle kogu ümbruskonna. Ta oli kohaliku naisseltsi asutamise algataja ja selle esinaine. Saatis pealinna ajalehtedele artikleid, luuletusi, maaelu suurest untsusest ja sellest kohutavast mõjust, mida kehale ja vaimule avaldab mätastest ehitatud onni omamine. Käsitööd pidas ta ainsaks käsitööks, millel on Islandi eluõigus ja oskas ise väga osavasti raamil kududa. Seepärast valiti ta leiaks pealinnas toimunud naisseltside ülemaalise liidu kongressile, kus arutati kodukäsitlust, vöödia, teisi kõlbelisi väärtusi, mida loob maaelu õndsus ja mis ainuüksi on võimelised päästma meie rahvast ohust mis ähvardab teda praegusel raskel ajal. Buddy Rüts müüris oma aknal istudes oskas naine nautida ilu, mis peitub aastaaegade vaheldumisega. Mõnistes mägedes ning koosolekutel oskas ta sellest ilust ka rääkida. Rääkis sellest samasuguse vaimustusega nagu suvel matkav turist. Vabas looduses oli tema silmis tervisele kasulik ja kehaline harjutus keset seda maa kirjeldamatut ilu. Peale selle kadestaste väike koha pidajaid, et neil on vähe muresid ja ka nii väikesed väljaminekud. Ajal kui tema mees kulukat ehituste, parandustööde ja põllutöömasinate pärast hoopiski, rääkimata sulaste teenijate pidamisest praegusel raskel ajal võlgadesse oli sattunud, tundnud onu talupoegadel selleks, et täiesti õnnelikuks saada, muud vaja, kui hommikuti natuke varem üles tõusta ja õhtuti töö natuke hiljem lõpetada. Jõukad inimesed ei ole kunagi õnnelikud. Vaesed aga on õnnelikud peaaegu eranditult. Alati mõnigi mees naise võttis ja endale orus eluasemerajas võttis ka tema sellest vaimus osa. Seepärast laenas keda selle pulmapeo jaoks suure telgi ja tuleks võimalik ulu all kohvi juua ja kõnesid pidada. Talumehed seisid õues, toetusid tare seina najale, tõmbasid ja varsti nägu krimpsitudes tubakat ninna ja vestlesid peigmehega. Judge, olles tavaliselt kevadiste kõneainet ümber, puudutades peamiselt mitmesuguseid lammaste haigusi. Naised istusid tares ja sosistasid parajasti kuris niidusteinkast, kes pidi oma isa juures maja pidama hakkama. Möödunud nädalal lapse saanud mitu naist oli meeleldi valmis end sinna tallu appi pakkuma mida juhtub sageli, kui kellelgi vallaslaps sünnib. Kõiknata saavad aidata vähemalt esimesena nädalal, kui keegi veel ei tea, kes on lapse isa. Stein kal vaesekesel oli raske sünnitus olnud. See lapsi olnud terve, polnud veel kindel, kas ta jääbki ellu. Vallaga kaldus naiste jutt siiski nende endi maha saamist, leia tõbedele ja üldse laste haigustele. Näib, nagu oleks rahva tervis praegusel ajal veidike. Ometi pole märgata mingit kardetavat haigust. Rõuged ja katk vanemal ajal võetakse alalõpmata kõiksugu pisihaigusi nagu hambavalu, lööbed, liigesepõletik, väikesed südamerikked, hingeldus Sabelises köhaga, alatised, pisted rinnal ja valu kurbus. Rääkimata kummalisest puhitusest ja korisemisest sisikonnas. Siiski ei ole ühtki hinge ja keha nii pikaldasel suvetavat haigust kui närvid. Rääkisime oli, perenaine, põgenes tarest ja läks õuemeeste juurde. Aga kui ta kuulis, millest nad räägivad, palustaneid säärane jutt lõpetada. Tema vastu tunti üsna suurt aukartust, sest ta oli imposon välimusega naine laia näoprillidega väärika ilmega üsna palju sarnanedes fotodel kujutatud paavstiga. Ta palus neid üles võtta mingi teema, mis selle hunnitu kevadpäeva ka rohkem kooskõlas oleks. Osutas oma armsatele sinistele mägedele ning selgele päikesepaistelisele taevale nende kohal nuhtedelemist nüüd varsti roheliseks lähevad. Siin on ometi kaks üle kogu valla kuulsad luuletajad, kelle hulka me kõigepealt tema arvama peigmehe enese ja seejärel nõlva jala Einari ja seal Roodsa Aulovi, kes armastab teaduslikke teooriaid, on Islandi rahvasõprade ühingu liige kindlalt, sest see on teile kaunist, kevadisest loodusest midagi ilusat pähe turgatanud. Entnetskaldid ei esitanud oma laule kunagi nii vastumeelselt kui selle naise juuresolekul. Sest sellest hoolimata ning agaralt kinnitas oma sõprust nende talude vastu ja imetlust nende elutingimuste üle. Oli tema naeratus väga külm. Mistõttu Meile näis, et tema ja nende vahel on ületamatu. Proua harrastas maailma suuri luuletajaid ei jõudnud maapealse elu ilu küllalt imetleda ja uskus kindlalt jumalasse, kes seda juhib, arvates Ta on kõikjal jäid inimese ülesanne on teda õnnes ja õnnetuses vaid abistada. Elust peale surma ei armasta nutta, rääkida. Niisugust mõtteviisi pidas pastor Lausapagandluseks. Nõlva Einar oli seevastu satiirik, kes luuletas inimestest, eriti siis, kui nad surid ja lohutasin jumalusega, kes teises elus suhtuvat talupoegade, see tema arvates hea tahtlikumalt kui selles elus. Kuid pastor keelas matustel tema matuselaulude laulmise ära. Sest ta pidas sobimatuks, et lihtsad talupojad, kes usuteadust ei tunne, meie rahva ametlikult tunnustatud vaimulike laulude loojatega, sella lõbuistleksid. Järger aga austas meie rahva muistset vaimu, nagu see esineb vanades lugulauludes ja hindas kõige kõrgemalt neid, kes uskusid oma jõusse ja võimetes nagu poorne vägilane, per tohutus joomsi, viikingid ja teised muistsed vägilased ega pidanud täiuslikuks luuletust, mis oli koostatud vähem kunstipäraselt kui nelja värsilised Ringhendad. Sel hetkel sõitis õue pastor Hähkides, Puhkides ronis ta hobuse seljast maha. Tal Impasansse välimusega morni näoga, hallide juustega pastasalatit vaevalt ega olnud kellegagi kunagi ühel arvamisel. Muutis veelgi halvemaks see, et kõige enne puutustele silma luuleta jänna. Ma ei mõista, milleks oli tarvis mind siia vedada, ütles ta. Siin on juba koos inimesi, kes oskavad rahvale paremini kõnet pidada kui nina. Jah, lauses muiates ja tema hobuse suu kõrvalt kinni võttes. Eks parema meelega tahetakse ikka, et armastusele ka sõnad peale loetakse. Mani armastus või, pomises pastor üle õuetare tõtates. Ta tahtis kohvi enne ametitalitust ära juua, sest tal oli kiire. Pastor koobas käega taskust, tõmbas sealt oma uurida välja ja keeras selle pruutpaari nina all üles. Laulates tänad käsiraamatu järgi ja pärast seda Ta ei lauldud enam ühtki laulu. Pastor piirdus ainult sellega, et vastavalt oma ametikohusele soovis pruutpaarile õnne ja küsis peid meelt. Kas keegi ei ole temast setukad ära toonud? Tal pole enam aega kauemaks siia jääda. Rõõmuga jooksis Bjardur hobuse järele, naised aga kogunesid pruudi ümber, et teda suudelda. Ja siis oli aeg kohvile mõelda. Lauad ja pingid seati paigale. Külalised paluti lahkesti istuma. Ta kohvile valu sundis peakülalislahkusest särades. Ärge häbenege sellest piiskust võtta, mis siia on pandud. Siis tõusis Raitsmeri perenaine, luuletaja ei anna püsti oma paavstlikus Maiesteetlikkuses paistis tema nägu aukartust äratavalt üle teiste peade. Pistis käe oma seeliku tasku ja võttis sealt mõned täis kirjutatud lehed. Ta ütles, et ei saa vaiki olla sel pühalikul tunnil mil selles paigas kaks südant ühineb. Kindlasti on teisi, kes võiksid paremini, kui tema lasta oma valgust paista üle selle noorpaari, kes astub nüüd ellu et hakata täitma oma kohust Isamaa ees. Seda kõige kaunimat kohust, mida isamaa ja jumala eest üldse saab täita. Aga tihtipeale juhtub nõnda, nagu vanas tähendamissõnas. Need, kes on kutsutud, tahavad kõrvale, põigelda ja toovad kõiksugu ettekäändeid, nii et tal ei ole teist nõu, kui pidada väike kõne nagu iga tavaline inimene. Ta ei saa seda tegemata jätta. Mõlemad noored abikaasad on teatavas mõttes tema lapsed koosa temast enesest. Nad on ustavalt ja teeninud teid, mis mitte vähem kui 18. aastat. Ta ei suuda endale ette kujutada, et nad astuksid elu pühale teele, ilma et neile mõni sõna ergutuseks julgustuseks oleks öeldud. Ta ühtlasi juba sündimisest saadik selle vea küljes olevat, et ta ei saa kunagi jäta juhust kasutamata, et talupojaseisusele väärikust ülistada. Tema ise on küll linnas üles kasvanud, aga saatus tahtis, et temast saaks talunaine. Kuid seda ütles ta end tõesti mittekahetsevad, sest kõigest, mis jumal on loonud, on loodus kõige kõrgem. Ja elu, mida elatakse looduse rüpes, on täiuslik elu. Sellega võrreldes on igasugune muu elu paljas tuhk ja tolm. Linnainimestel jätkas proua, ei ole aimugi sellest rahust, mida annab emake loodus. Ja seni, kui seda rahu pole, Lehtud otsitakse hingele, kosutust, üürikesest ja mööduvast. Eks ole siis täiesti loomulik, sigitab muutliku meelega silmapilgu inimesi, kes mõtlevad peamiselt oma keha ja riiete väljanägemisele jäävad hetkelist rahuldust rumalast, moest ja muudest tühistest meelelahutusest. Maainimene aga tema elabki viljakaid Nurmi puhtas ning selges õhus. Ja kui ta seda sisse hingab puulatalt tundmatu elujõu läbi keha ja hinge. Looduses valitsev rahu teeb meele paratamatult rahulikuks, rõõmsaks kaunite lilledega läbi põimitud lopsakalt roheline rohi tema jalge all äratab ilutunnet peaaegu aukartust. Ümberringi on hea lõhn ja kosutav rahu ning mõnus on seal puhata. Mäenõlvadel nõgudest, koskedest ja mägedest saavad lapsepõlvesõbrad, kes iialgi meelest ei lähe. Nad on vaesteetlikud ja aukartust äratavad mõned meie mäed. Kindlasti on vähe niisuguseid asju, mis teie südamesse nii sügavat muljet on jätnud, kui nende puhtad ja ülevad jooned orgudes pakuvad neile kaitset ja samal ajal annavad meile märku, et pakuksime kaitset ka kõigile neile, kes on meist väiksema kasvuga ja nõrgemad. Kust küsis, luuleta ei anna, võib leida mõnusamat rahu kui vaiksest lillerikast orust mägedes, kus lilled, need inglisilmad, kui nii võib öelda, vaatavad taeva poole ja kutsuvad inimest painutama põlve, kõigevägevama ilu, tarkuse ja armastuse ees. Tõepoolest on see kõikvõimas ja haarav Luulet ei anna avaldas arvamust, et niisugused muljed on palju väärt. Keskajal peeti nõrkade kaitsmist õilsaks teoks, ütles ta. Pärast ei peaks praegugi nõnda mõtlema nõrkade hulka arvata kõik need, kes on neist väetimad ja vajavad meie kaitset. Talvel kodule loomade eest hoolitsemine ja nende järele vaatamine on õilis tegu. Ja neid sõnu öeldes annan ma sulle jäär töölt palju tänu üle meie Uutireitsmerile, hammastelt pall või lihtsalt tööd oled sa meie majas lamburina teinud? Pead karjust armastama nagu iseennast, on öeldud ühes vanas laulusalmis. Lambur tõuseb hommikuti vara ja läheb välja külma kätte, et lambalauta neid mõistmatuid loomi vaatama minna. Kuid ta ei kaeba. Kaastunne sunnib teda tagant. Pakane ja tuisk varastavad teda ning teevad tugevaks. Ta leiab puudu, mida ta varem ei tundnud. Võitluses tormiga ärkab temas sangarlikkust süda lähedal soojaks mõtte juures, et ta näeb vaeva abitute loomade pärast. Nii kaunis on maaelu. Ta on parim rahvakasvatamiseks ja talupojad on maa, kultuuri alustoed. Neil on aukohal tõsine ning ettenägelik kohuse täitmine oma maa ja rahva kasuks. Luulet ei anna, luges oma kõnet tuliselt ja veenvalt kusjuures kelk läks soojaks nii, et higi temal laialt laubalt mööda õitsvaid põski alla voolas. Ta võttis oma taskurätiku ja pühkis higi. Siis jätkas ta. Pärslaste usku tunnet see rahvatõuge arvas, et valgusejumal ja pimeduse jumal on omavahel alalises vaenus. Lisaks on langenud põlluharimise ja maaparanduse kaudu valguse jumalat tema võitluses toetada. See on just see, mida teevad talupojad. Nad abistavad jumalat kui nii võib öelda, töötavad koos jumalaga, kasvatades taimi, loomi, inimesi, õilsamast tegevust ei ole siin maadel olemas. Seepärast tahaksin ma kõigi siinsete talupoegade ja eestkätt meie tänase peigmehe poole pöörduda järgmiste sõnadega. Talupojad ja põllumehed, kes te sageli näete kibedaid ja töörohkeid päevi, mil teil aega puhata, olge teadlikud, kui kasulikku ja õilsat tööd teete. Teie maaharimine on koostöö looja enesega ja tal on teist hea meel järgi seepärast iialgi unustage, et tema on see, kes kõike kasvada laseb. Seejärel tahtis proua mõne sõnaga pöörduda Roussa selle hästikasvatatud ning tasase ala perest pärit tütarlapse poole. Me kõik nende kahe aasta jooksul, mil ta meile uudioreudsime abiks oli, nii väga armastasime ja kellest me nii suurt lugu pidasime. Kuna see pruudi ja suvekoja tulevase perenaise poole perenaine. Mitte asjata ei ole see aunimi antud naisele, kes kodu eest hoolitseb. Sest juba meie isad ja isaisad leidsid, et tal on emaliku armastust kõigi kodakondsete jaoks ja seda mitte ainult selles suhtes, mida vajab keha vaid ta laseb oma emaliku armastust paista kõne kogu kooselu. Kuid iga naine, kes on ema ja perenaise aukohale jõudnud peab teadma, et need kogused on nii laiaulatuslikud ja kõrgele küündivad. Loovad õnnistust, kolmandas ja neljandas jah, kogunid 1000.-st põlves. Vastutusrikas on olla naine ja pereema. Vastutusrikas on teada, et sul on osaks saanud kõrge au täita seda kõige suuremat üllamat ülesannet, mis üldse on olemas. Ma ei kahtle, et paljud naised teavad ehk asjatuks vaevaks teha oma kodu niisuguseks, et kuhu sa ka ei vaata, ta oleks nagu sõbralik naeratus. Anda igale pisiasjale selline jõud, et ta otsib inglina kõigi kodakondsete südamesse rõõmu, tooks muuta kodune elu nii rahulikuks ja harmooniliseks, et igast südamest kaoks kõik viha ja kibedus. Ning igaüks leiaks endas jõudu kangelasteoks. Et kodakondsed tunneksid nagu juhiks neid jumal ise läbi igavesti ideaalide kevadiste rohumaade. Et kõik tunneksid end puhtana vabana ning julgena nimetaksid oma sugulust jumala ja armastusega. Kindlasti on see raske ning vaevaline. Kuid ta on sinu ülesanne pereema ülesanne, mille jumal isi on sinu peale pannud. Ja sul on selleks jõudu, isegi kui sa seda ise ei tea. See on sul võimalik, kui sul vait jätkub usku armastusse, mis sinus peitub. Mitte ainult selles naises, kes elab elu päikesepoolel ja on saanud hariduse, vaid ka selles naises, kes on vähe pinud, asub elu varju pooleli ja elab madalas onnis kehvades oludes. Peitukse võim. Sest teie kõigi päritolu on ju üks ja sama. Tulete suguluses jumalaga oma kodule, maisi, õndsuse sära andva naisi. Võim on nii suur. Mõjul muutuvad madalad onnid ja uhked härberid võrdseks võrdselt valgeks, võrdselt soojaks. See võim ongi tõeline sotsialism. Pea meeles Rausse, et igat paned sa liikuma, laineid, mis rulluvad olemasolu piirideni. Sa tekitad laineid, mis murduvad koguni vastu igavikku. Ka tähtis, kas need, mida välja saadetakse, on valguse lained ning viivad kõikjale soojust ja valgust või on nad pimeduse lained, mis toovad õnnetust ja leina põhjustavad jääliustike lihkeid ning rahva südames jääaja teket. Armastust selle kõige täiuslikumal kujul ohvrina, millele ei seata tingimusi tema seoses kõigega, mis inimeste hingeelus on ülevaimat ning Õisamat. Pane tähele tema võimu kõige üle, mis elus on madalat ja roojast. Armastuse jõule, mis on suuteline osmikud muutma lossiks, mis vaesuse teeb roosiaiaks ja pakase igaveseks suvemaaks. Pruut Taarja peo võõrad kuulasid seda kõnet vaikuses, mida katkestas tubakat nuuskavate meeste tagasihoitud nuhid. Kahe porikärbsesumin telgi katuse all ja väljast kostev suvelindude pildistamine. Alles siis, kui proua oli maha istunud, tihati nina nuusata. Tulvil imetlust, sosistasid mõned naised proua kõne üle. Seejärel tekkis vaikus grammana, kuumusest, roidununa, rohkest joodud kohvist hüpnatiseerituna päikesepaistel, Valendavais, telgiseintest ja kärbeste suminast. Vahiti enese ette maha. Viimaks katkestati vaikus, taas. Seda tegid kaasoughierr, lõi suure nina ja halli habemega talumees, pean tuli poole pöördudes, küsis ta. On, tõsib jäädule teel uudiloits müüris tänavu kevadel lammaste hulgast pöörtõbi olevat puhkenud. See ajakohane küsimus äratas kõik nende loidusest ja unistustest. Ning täitis nad uue huviga elu vastu.