Tere, Beethoveni sõber on jälle siin ikka seesama, kes oskab lisaks nimikangelasele rõõmu tunda teistegi suurte muusikute tehtust ja tavatseb neid imeinimesi uudistades astuda iga kord läbi möödunud aegade natuke ise pidi. Tänase rännaku juhtsõnaks või leitmotiiviks, nagu muusikas tavaks öelda, on kord süsteem ühes teadmisega, et iga süsteem vajab tööle hakkamiseks, aega aga just aega harjumiseks on meie kirevast lähiajaloos olnud pahatihti vähe. Kõik see, mis vaevu jõuti Eesti vabariigi esimestel aastakümnetel üles ehitada varises kokku ühes vabariigiga ja mis parata, paljud ei ole tänagi suutnud kohaneda meie taasiseseisvunud riigi turumajanduslike toimimispõhimõtetega. Lähevad küll loomeinimestele tegutsemisvabaduse, panemata rõhku ette kirjutatud šabloonide järgimisele. Enton kasinad kaitsma neid, kelle võimed ei ole otse hiilgavad ja loomuses puudub tahe end iga hinna eest kehtestada ja läbi halli kivi minna. Mõneti teistviisi alustel püsis masinavärk koos neil aegadel, kui Eesti lipul reisib veel sirp ja vasar ning pärispealinn jäi 1000 kilomeetri taha kagusse. Pool sajandit väldanud Nõukogude okupatsioon oli küllalt pikk, selleks, et kindla alusel üles ehitada ka muusika loojate igapäevajaloo meelu. Seda korrapära võtabki tänane Beethoveni sõber lähemalt uurida. Mina olen Märt Treier. Head kuulamist. Meethopeni. Gustav Mahler ja tema teine sümfoonia Ülestõusmine. Ei olnud maaleril oma märksa varasemasse aega jäänud eluaastate tõttu küll teise sümfoonia näol otsest pistmist teise maailmasõjaga. Siiski ei ole raske neid motiive meie tänase teema ja ajastuga siduda sest ka seda hiidsümfooniat tavatsetakse vaadelda kui liikumist pimedusest valguse poole surmast, armastuse hävingust, elu jaatuseni. Jõudmaks millegi korrastatu ja harjumuspärase ehk koguni rõõmsa juurde tuleb siiski alustada kõige korratumast, mida neljakümnendatel aastatel inimkonnale pakkuda oli. Vaatleme hakatuseks, kes oli neil karmidel sõja aastatel, kuhu sattunud. 1941. aastal Natsi-Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel puhkenud suur sõda pillutas muusikuid mõlemale poole rindejoont. Nõukogude tagalasse sattusid teiste seas Eugen Kapp, Harri Kõrvits, Boris Kõrver, Edgar Varro, Gustav Ernesaks, Leo Normet, Georg Ots, Aleksander Ander, Arder, Vladimir Alumäe, Olga lund, Bruno lukk, Anna Klas ja teised. Otse rindele mobiliseeriti Raimond Valgre. Lisame tagalasse toimetatud sekkaga vaid nimesid teatrist. Priit Põldroos, Paul Pinna, Ants Lauter, Kaarel Ird, Ilmar Tammur ja kunstnikke Adamson, Erik, Richard Sagritsia, Aino Bach. Punaarmee ridadesse määratakse kunstnikest näiteks Evald Okas, Alo hoidre, Aleksander Kaasik ja Arnold Alas. Eestis on jäänud lavastajad Andres päev, Leo Kalmet, Alfred Mering, Karl Ader, tuntud näitlejatest Heino mandri Hugo Malmsten, Liina Reiman, Kaarel Karm, muusikutest Riho Päts, Tuudur Vettik, Cyrillus Kreek, Alfred Karindi, Eduard Tubin ja Juhan Aavik. Kaks viimast jätavad hiljem kodumaa lähenevate punavägede eest põgenedes maha. Nendega lähevad teiste hulgas kaasa Olav Roots, Roman Toi, Herman känd, Antonio Uudo Kasemets. Sõja lõppemine toob ja viib inimesi jälle kokku, ent paljude rõõmupisarad asenduvad kiiresti valu pisaratega. Milliseks kujuneb pärastsõjaaegne pilt Eesti loomeinimeste eluolust? Sellest saame lähemalt aimu või lappame Avo Hirvesoo kokku pandud materjale. 1940.-te aastate teist poolt võib vaadelda kui šokiseisundit kogu kunstnikkonnale lähedaste, tuttavate, sõprade ja kolleegide üle kadumised olid hirmutavad. Meenutame, et helilooja Johannes siia arreteeriti ja ta suri 1942. aastal Vorkuta vangilaagris. Represseeriti kümneid sõjaväemuusikuid ja kirikuorganiste, kelle hulgas oli palju heliloojaid. Ka üldine elukvaliteedi järsk langus ühiskonnas üha enam märku andev õigusetusial, lootusetus, võimetus sellele vastu seista. Kõik see peegeldus ka loometöös. Pärast sõda olid vallandunud vaenlaste otsingud ja nõiajaht. Pinged hakkasid taas tõusma 1947. aasta lõpupoole, kui loomingulistele inimestele hakati dikteerima, mida, kellele ja kuidas luua. Hektariga käisid kaasas räiged süüdistused Koožiltide kleepimisega nagu kodanlik natsionalism, läänesabarakk, rahvavaenlane. Ajakirjanduses muutusid need mitmete parteiliste otsuste valguses lausa hüsteeriliseks Pamplettideks, millel olid traagilised tagajärjed. Niisugune hirmuajastumine sisse mahtus palju. Ohvreid kestis kuni 1953. aastani. Mitmed muusikud, nagu Karl Lester ja Hugo Lepnurm vallandati oma kutse töölt. Mõned teised Riho Päts, Tuudur Vettik, Alfred Karindi arreteeriti. Enn võrgul õnnestus end heinaküünis varjata aastaid inimesi provotseeriti üksteise vastu tunnistama, millest johtus mitmeid pealekaebamisi ja muid häbiväärseid toiminguid. Heliloojate liidust heideti välja Artur vuritam, Peeter Laja, Heinrich Meri, Cyrillus Kreek, Marje Sink, Hillar saha ja veel mitmed teised. Nad jäid töötuks ilma igasuguse sissetulekust ja nende loomingut ei omandatud. Paljud tõmbusid endasse, jäid napisõnalise maks, mõned, mis teha muutusid ka riigi truumaks. See ajastu jättis inimestesse kauaks ängistav abitseri võtab hirvesoo kirjeldusega. Aga olgu ajad kuitahes rasked, tõelise kunstniku sulg ei saa seista isegi kesksõjakoledusi. Mõnel juhul avaldub neis erilistes oludes pigem kõrgendatud tahe oma sõnum kuuldavale tooma. On ju Gustav Ernesaks oma armastatuna koorilaulu Mu isamaa on minu arm ikka Lydia Koidula sõnadele kirjutanud just sakslaste piiramisrõngast välja toodud Leningradis veel enne naasmist kodumaale. Ja ehkki sellest laulust sai paljudeks aastateks sümbolihalusest oma riigi järele kanti esmakordselt ette 21. juulil 1944 Leningradis peetud Eesti NSV-aastapäeva aktusel. 1950. 55. ja 60. aastal laulu laulukaare alla ei lubatud. Natsionalismi ilminguid ei olnud vaja. Niigi oli justkui tööõnnetusena juhtunud asju, mis nõukogude võimule ei meeldinud. Saadi ju 1946.-na aastal pooleldi imekombel luba Koidula ümbermatmiseks kroonlinnast Tallinna millest sai suur ja rahvarohke ja sisult kindlasti ka rahvalik sündmus. Ärevus hakkas kahanema alles pärast Stalini surma ja kuuekümnendatel võtsid loomeinimeste seas võimust juba progressiivsed meeleolud. Järsku vallandus loomeinud õige pikal rindel. 1960. aasta lähistele jäi mõnigi teos, millest sai maamärke pärast kannatuste rohkeid kümnendeid. Näiteks Eino Tambergi Concerto krosso teos juba 57. aasta märtsist. Mida paljud peavadki uue tulemisega võrdluseks Eesti muusikas. Teos hakkas kohe noppima auhindu ja tõi nii Tambergi kui teiste siinsete heliloojate töö vastu kaasa. Huvi. 1963. konservatooriumi lõpetamise aastal sai noor Arvo Pärt maha teosega mis tähendas heliloojale otse grandioossed läbimurret her petumobile. See oli periood, mil kõrvuti helilooja ametiga Eesti raadio helirežissöörina töötanud Pärti võlus veel helimassiivide kokkusulatamine Todecafoonia ja Alejatoorika. Lähedasse perioodi oli jäänud ka tema teine sümfoonia, mis mõnelgi korral Beethoveni sõbra lemmikute loendist juba läbi käinud. Alati ei peagi läbilöögiks suurvormi tuletama. Läbilöögi teosper peetum Mobile sai vaid neli minutit pikk, kolm minutit tõusule, üks langusele. Aga millised värvid? Kui väga erineb tänane Pärt toonasest aga juba enne 60.-te kohale jõudmist ja neid esimesi Pärdi kõrghetki hakkas tuntust koguma Jaan Räätsa nimi. Tema kolmas sümfoonia oli paistnud silma iseäranis võimsa sisenemisel energiaga. Ja kui veel kaks aastat hiljem sündis Kontsert kammerorkestrile Kes siis neist, kes vähegi eesti muusikaga tutvust teinud, ei oskaks neid kammerorkestri kontserdi esimesi takte kohe ja vaevata räätsaga siduda. Nagu poetas ka Concerto gross autor Eino Tamberg, Jaan Rääts. Kuulub nende õnnelike heliloojate hulka, kelle muusika võib mõne üsna lühikese lõigu järgi ära tunda. Räätsa kontserdist ei kujunenud sündmus, vaid siinpool Peipsite Läänemerd. Suurte ja märgiliste teoste sünnilood on tihti veidi iseäralikud. Räätsa tõelise läbimurdealuseks ei saa mitte niivõrd teose ettekandmine 1961. aasta detsembri keskpaigas Estonia kontserdisaalis Neeme Järvi dirigeerimisel vaid rohkem asjaolu, et seda kuulata raadiost üsna juhuslikult. Moskva Kammerorkestri dirigent Rudolf Parshai, mis peale otsib täis autori üles ja mängib teostuma superkollektiiviga juba kuum möödudes Leningradis ja siis veel Moskvas takkapihta. Novaator Väätsa imetleb mõistagi ka kõrgemate huvidega ajakirjandus. Ent ei kiirusta, vahetasin Disenovaatoriks pidama. Helilooja on kinnitanud aastakümneid hiljemgi, et on kirjutanud alati lihtsalt seda, mis endale eri aegadel loominguliselt kindlam tundunud. Räätsa muusika edu on tolle suletud ajastu kohta otse pöörane. Veel veidi hiljem, 1963. aasta jaanuaris mängitakse seda Pariisis, teatritele, loveeris, siis Inglismaal, siis USA-s 20. sajandil üksi jõuab see kõlada rohkem kui 2000 korda 40. riigis. Üsna usutavaks võib pidada väidet, et seesama teos siin ongi läbi aegade enim mängitud eesti helilooja teos. Üldse suudab keegi siis ette kujutadagi, mida tähendab 2000 erinevat elavat ettekannet kõikjal maailmas. Pole siis ime, et see kuulus motoorne rütm jõuab ka Kuubale, kus teos saab kõva kriitika osaliseks. Rääts ise on meenutanud üht Nõukogude sõbralikku Kuuba kriitikut kes ei saanud kuidagi aru, miks maailmakuulus Moskvaga Meil on orkester on raisanud aega nii kehva teose peale ei võtnud mängida nii keerulise asja hinnang hinnanguks, aga sedasama kontserti on mänginud ju peaaegu kõigi meie laste muusikakoolide orkestrid, imestas räätsee peale vastu. Seal ei ole midagi keerulist. Vahest võib see kuulajale vaid nõnda tunduda? 60.-teks oli eesti heliloojate elu ja roomerit paika saanud. Kõik teadsid uusi reegleid, tunnetasid neid. Samas kujunesid välja ka seltskonnad ja paigad, kus õnnestus jutu sisse susata mõndagi sellist, mis inimestel tegelikult südamel oli, kuid ei pruukinud sugugi kusagil kõrgemal kabinettides kellelegi meeldida. Inimesena niisama ja äkki kõrvalt ära ei kadunud. Ootamatused olid pigem asendunud ettearvatavusega ja seda üsna mitmel eri moel. Juba kui varem oli heliloojate liidus sisse seatud teisipäevaste loominguliste kokkusaamiste tava. Olav Ehala, kelle abi kulus meile ära juba läinud korral annabki nüüd mõista, et need kogunemised olid selgelt rohkem võimaluse kui kohustuse eest. Kõik teadsid nii teisipäeval teatud kellaajal. See ei ole nüüd kohustuslik, et sa pead sinna tingimata kohale minema, aga need koosolekud ei kohati verise uid orga. Sest tol ajal sa võisid mingi loo valmis kirjutada, ilma et sul oleks olnud kellegi poolt konkreetset tellimust. Siis kui sa näitasid selle heliloojate liidu koosolekul ära ja siis tavaliselt võeti selle loo kohta sõnana seda protokolliti ja siis automaatselt juba võis öelda, et see on kultuuriministeerium. Seal oli selline muusikateoste omandamise komisjon, kultuuriministeerium ostab selle ära, saad oma selle honorari kätte, kas nüüd seda lugu pärast ka esitati, sees? Ei olnud. Seega oli helilooja-il, kellelt, kas ajutiselt või siis ka pikema aja jooksul miskit suuremat ei tellitud võimalik ikkagi miskit kirjutada, arutelu läbida ja oma eluga edasi minna, mida kultuuriministeeriumilt pälvitud honorar ju enesestmõistetavalt võimaldas. Olenevalt sellest, kes ja mida kirjutas, oli konserve ratooriumi lõpetanud ja liitu arvatud inimestel peaaegu võimalik juba ette välja arvutada milline raha neid siis ühe või teise töö eest ootas. Halvemal teadest ministeeriumil olid niimoodi selle ostukomisjonis ka nii, sest noh, tariifid, ma ei tea, kas nende tariifid. Kuna ma ise seal komisjonis ei olnud, siis ma ei tea selle seda ajast, kas need ta reisid olid lausa kuskil fikseeritud, praegu ma olen ma ise analoogsest komisjonis. Muidugi on kultuuriministeerium sellega, meil ei ole ette kirjutatud, et selle asjast nii palju ja teisest naa palju, aga Me lihtsalt kalkuleerime ise mõjutab teose pikkus, koosseisu suurus ja miks ka mitte helilooja renomee. Üksteise hindamisel olid heliloojad ikka sõbralikud nagu üks ja teine muusikainimene on ikka meenutanud, möödusid need ühiskuulamised ja arutelud ikka 11 vahel ülearugi patsutades ja komplimentidega üle külvates. Hinnanguid mõnele teosele, sest ega otse halvasti ja mitte keegi kellelegi tahtnud öelda. Kuidagi meelde jäänud, et juhul kui öeldi niimoodi ja pedagoogiliseks repertuaari üks väga-väga sobilik lugu, siis selle alltekst oli üldiselt see Need, kellel tööd ja teenistust tellimuste kaudu niigi võtsid neid koosolekuid, seega rohkem silmaringi avardamisena ei sattunud neile koosviibimistel ja liiga tihti köha. Laise huvi muidugi teiste tegemistele vastu oli aga vajadus teoseid tutvustada üksnes seetõttu, et nende eest ministeeriumilt raha loota, seda mitte. Ehala Annet oli märgatud juba õige varakult. Vaid 20 sõna oli ta seatud silmitsi õige keerulise katsumusega millest jagusaamine üksi taganuks hea äraelamise, mitu head aega. Film ja kino. Selle masinavärgi rahakott oli toona võimsam kui paljude teiste oma kokku. Seda nooruke tudeng Ehala tookord muidugi veel ei teadnud. Lenin juba toonitas, et kinokunst on kõige tähtsam, eks ole. Ja sellepärast tuli seal kinokomitee käes olid ikka hoopis suuremat summat kasutada ja. Don Juan Tallinnas ja siis ega mina siis ma lihtsalt tegin oma ideede, küsinud, mis ta mulle maksate või üldse ei teadnud või arvanud, mis, mis sealt tuleb. Aga see, mis sealt siis, kui film valmis sai, mulle postiljon koju tõi ja ütles, et et ta oleks nutta, oleks öösel tulnud, kui ta oleks mingisuguse protsendiliselt või tähendab saata, sest sealt 40 rubla võeti juba selle selle mingi rahakaardi saatmise eest ma, see oli 1800 rubla, aga see oli, see oli müstiline automaks siis 4000, eks ole. Et see oli peaaegu pool autorahast. See teine pool end kaua oodata lasknud. Kolmele etendusele muusikalegend pärast tegime koostööd mitmete aastate vältel siis ikka saada, tol ajal kujutan jah, see palk oli mingi 130 rubla kuupalk normaalne. Saada. Aga ikkagi oli eeskätt filmimuusika see, mis lubas helilooja ei läinud majanduslikult hästi tunda. Mitte see masinavärk niisama lihtsalt toimis. Konkureerimist oli siingi omajagu. Tallinnfilmis toimetus oli peatoimetaja, olid toimetajad, kes lugesid kõiki neid stsenaariume ja neid kinni ja ja siis käis lihtsalt mingil määral võistlus selle nimel, et milline stsenaarium töösse läheb ja see režissöör, kelle, kelle asi töös selleks stsenarist, režissöör valis sinna siis endale helilooja, noh, need, need võisid ennast ikka siis mõnda aega päris kindlalt tunda. See oli küllalt range nõukogude ajal seal mingi kuupäev oli paika pandud, kui tuli film Moskvas mängida, et ta üldse vastu võetakse. Alguses võitis kohalikud vastu, siis siis Moskva ülemused ja siis kinnitati filmile kategooria. Aga see oli ka üks huvitav asi, on see filmikategooria, see tähendas meie mõistes praegu sellist autorikaitse. Anti teine kategooria, mis oli kõige tavalisem tähendas see helilooja poole aasta pärast uuesti sama suurt. Täna oli nagu ta oli alguses kätte saanud. Aga kui juhtisid oli esimene kategooria, no siis oli 150 protsenti, seda, seda juhtus. Arva, ma ei teagi selliseid juhuseid. Ja, ja ma ei tea siis kui see kolmas oli, siis, siis oli mingi 50 protsenti või midagi niisugust. Aga tavaline taks oli teine kategooria, nii et siis võid arvutada, mingi aja pärast sain, sain lisatasuga. Enamasti oli filmide tegemiseks küllalt nii aega kui raha ent kui mõlemad hakkasid otsa saama, oli lugu paha. Samale lõbusale ja veidi veidralt filmile Don Juan Tallinnas oli juba mõnda aega pusinud muusikat teha üks teine helilooja pool muusikast oli juba valmis ja pool eelarvest ka läinud kui sai selgeks, et sellisel moel jätkates tulemust ikkagi ei tule. Tambergi vihje viiski filmi tegijad Ehala juurde ühes ülesandega mille täitmine näis ka teoreetiliselt pea võimatu. Ehala ei unusta eal, kuidas keset päeva toimetati talle filmi ava ja lõpulaulutekstid. Ning lavastaja Arvo Kruusement teatas lakooniliselt, et lindistused on juba homme õhtul mõtleski noor helilooja laulud välja. Öösel orkestreeris. Hommikul oli stuudios salvestus ja veel päev hiljem juba filmiti. Nii et Kruusement võis tunnustada esimese töö kohta väga tubli. Ainult noodivigu oli väga palju orkestrantide. Kui parandasid neid? 1800 rubla ei olnud ainus hüvemiseks press korras, tehtuga kaasnes Don Juan, Tallinnas sai kohe popiks üle terve nõukogude liidu sest seda näidati ka paigus, kuhu paljukesi kaugemast piirkonnast kokku tuldi. Ja muidugi said kuulsaks ka need, kes filmi valmimiseks oma panuse lid andnud. Olgugi et koduse kriitikud tampisid vastse linateose maa põhja poldi riigi südames, Moskvas tehtuga. Filmis tehti ka venekeelne variant ja see tuli veel hoogsam sisse, laulsid Leningradi operetiteatri näitlejad ja dublaaži oli proffide tehtud ükspuha millisesse Venemaa kuurorti. Ma üksvahe sattusin ikka oota sees don Juan Tallinnast. Jaltast ruumist ma ei räägi. Filmimuusika kabedast rahakotist kukkus neil aegadel kõigile tähtsamatele heliloojate looma jagu. Võtame võisele hirm, kuulsa inimesed sõdurisinelis, mis on ainus Eesti mängufilm, mis kujutab teise ilmasõja lahinguid. Mis veel, ehk tähelepanu väärne, selle filmirežissöör Jüri Müür teenis 15 aastase poisina Saksa sõjaväes ja pääses repressioonidest vaid seetõttu, et Moskvas, kuhu ta oli läinud filmindust õppima, tema tausta ei teatud. Aga kes on loonud selle muusika, mille tuntus ei jää ju ometi karvavõrdki filmile endale alla? Nõnda laulis Voldemar Kuslap aastal 1968. Samast on pärit ka film ise. Laulu enda on kirja pannud Eino Tamberg. Vahel oli aga töö nii pirakas, et seda jätkus mitmele korraga. Kas tunnete ka nüüd ära, millise meie filmiajalootähelepanuväärse teose avad aktidega on siin tegu? Just nõndaviisi algas Eesti esimene värviline mängufilm valgus koordis korralik propagandafilm, peaosas mäletatavasti Georg Ots ise. Kui esimesed taktid ja kogu ülejäänud dramaatiline saatemuusika on Eugen Kapi sulest, siis teine ja rahvale meeldejäävam jagu ehk laulud Boris kõrverilt. Kõrver see oligi, kes aastaid hiljem 1966. kapilt heliloojate liidu vedamise üle võttis ja kaheksasse aastaks paika jäi. Oli temagi nagu Eugen Kapp mõistlik mees ütlevad tagantjärele need, kes neid aegu paremini meenutavad, ei kiusanud kedagi rohkem, ikka kaitses omi. Välismaale paistis kõrveraga süsteemi käepikendus Ena mille üks märke oli ka seik 1970. aasta kevadest Torontos. Ühel varakevadisel päeval piketeerisid Torontos Eesti rahvuslaste kogu liikmed Eesti segakoorimaja ees üksnes põhjusel, et Roman Toi oli võtnud kooride repertuaarikatkeid kõrberi operetist. Laanelillemeeleavaldajaid nimetasid kõrverit kommunistlikuks, funktsionäriks ja tema teoste esitamist seega sobimatuks teoks vabas maailmas. Ja jällegi, pannes kokku nime ja loomingu. Kas võikski teistsugust muljet jääda? Kasvõi sedasama lõpukoori õnnelikest kolhoosnikest samast Stalini teise järgu preemiaga pärjatud linateosest valgus koordis, mis üksi sai juba kuulsamast kuulsamaks mis tahes näo ja ilmega, neid salme siis suuremas või väiksemas ringis ka kõõrutati. Ka ei vaata allveeaure, vedur kuuleenia. Sääsel. O. Seega oli filmi tegemiseks raha suures arves pea alati oma sümpaatne eelarverida originaalmuusika tellimiseks. Nüüd on ajad uued raha alati kaduv vähe ja ühena esimestest leivata jäänud heliloojad. Lõpuks saab ju alati võtta valmis tüki, mis lavastaja ja stsenaristi kujutelma ka paremini kokku läheb. Lisaks veel asjaolu, et helilooja on loominguline inimene, kelle kujutlus ei pruugi olla päris seesama, mis filmimeestele. Ja siis veel see rahasiga. Üsna lühidalt ja lihtsalt on tänapäevase suhtumise pannud emotsiooni ajel sõnadesse filmitegija Artur Talvik. See jama, mis heliloojatega filmis on, ei tasu ennast ära. Beethoveni sõber. 1964. aastal valmis Tallinnas arhitekt Udo Ivaski loominguga heliloojate maja mida oli projekteerima asutud juba seitse aastat varem. Jutt ikka samast kivihoonest, mis tänaseni olümpia hotelli külje all Lauteri tänav Liivalaia poolses otsas seisab. Heliloojate liidu ainelised tingimused olid Nõukogude Liidu perioodil saanud märksa viisakamad kui vabariigi aegu. Kui veel kolmekümnendatel unistate helikunstnikud seltsis eraldiseisvast ruumist mõne toimekama seltsi liikme palgast rääkimata. Juba 1944. aastal kohe pärast sakslaste väljatõrjumist Tallinnast oli liidu käsutusse antud mahukas korter number seitse Pärnu maanteemajas number kaheksa. Samas hoones muide, mis jääb draamateatri vastu ja kus veel hiljaaegu oli tõsine tuleõnnetus. Kolm aastat hiljem ehk siis, kui Estonia teater oli ühes kontserdi poole ja kõrval ruumidega taastatud leiti sobilikud tingimused juba seal. Ja nüüd 64. aastal koliti juba Lauteri tänavale. Sellest hoonest ei saanud vaid liidu töine pesapaik. Siia jaotati kortereid kümnetele heliloojatele, kelle seas torkavad silma sellised tegelased nagu Aarne Oit, Tamberg, Jaan koha, Boris Kõrver, Anatoli Karsnek, Jaan Rääts, Villem Reiman, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Uno Naissoo, Ester Mägi ja Karl Robert. Ei olnud seegi veel lõplik rivi. Õigupoolest puudus sealsel loomingulisele elanikkonnal üldse hea põhjus kinnistult äragi käia, sest suure saali all oli end sisse seadnud ka oivaline paar. Kui ülakorrusel koosolekud läbi said, mindi ikka üheskoos trepist alla. Ja ehkki mõne koputaja suhtes tuli ikka valvas olla, oldi selles majas oma sõnades ikka pigem otsekohesed, meenutab Ehala. Seal otseselt jah, minagi õigi kukutajalikulist koosolekul ei räägita, sest koosolekut ka protokollid, aga protokollis Atka pärast muuta. Need, kui keegi midagi vahetas, siis seda protokolli kirjutatud. Aga tol ajal oli meil seal allkorrusel veel paar niisugune, mida me ise ridasid, ise tehti seal mingid mingid joogid ja mingeid krõbinaid ja see jutt oli nende seinte vahel küll vabameelne ja on alati olnud ja oli ka see Moskvas, sest loomeinimesed olid ikka üldiselt ikka vabad hinged osa, kes olid teatud kohtadel, eks nad pidid rääkima ka seda juttu, mida pidi räägime, aga oma hinges olid nemad ka vabad. Ja võib-olla veel üks huvitav demokraatia mängimise viis oli see, et mega nõukogude aegses heliloojate liidus see liikmete arv oli 80 90 vahel. Aga juhatus oli 20 inimest, praktiliselt veerand juhatused meie oma Eesti NSV Heliloojate Kongressil või Andres taas valiti esimeheks. Siis lugesite nimekirja, keda ta tahab näha, alguses olin ma äkki plaksti seal juhatuses. Ja nii soov oli, et oleks seal nooremaid inimesi ka ja. Seega on Beethoveni sõbral Olav Ehala näol otseallikas sellestki üksusest, mis hiljem muidugi liikmete arvult kahanes. Aga põhjus, miks see ring vähemalt mõni aeg nõnda lai oli, on üsna aimatav, kui lähemalt uurida, milliste küsimustega juhatus oli tegelema volitatud kust otsast ka ei lähe. Näib, et neil kogunemistel puudutati enam-vähem kõike peale heliloomingu. Nagu on öelnud ka Jaan Lääts, heliloojate liidu kauaaegne juht otsesõnu esimehena. Tuli hoolitseda liidu liikmete olmetingimuste eest kortereid, auto ostulubasid ja mida kõike veel taotleda ka toidukaupu, hankida. No otsustati väga olulisi asju räätsa sellest rääkinud, et neil oli tõesti see täiesti erinevaid lüliteid heas positsioonis, kuna auto ostulubasid, eraldati näiteks Moskvast üleliidulises heliloojate liidust aastas seal tuli paar tükki, aga kuna Eesti NSV Ministrite nõukogu eraldas veel Eesti NSV heliloojate liidule eraldi, siis mõnel paremal aastal sai kohe kolm või neli autot, et see, see oli, see oli kõva sõna tol ajal, noh, noored inimesed ei saa. Mis tähendas autoostu loa saamine ja see oli ikka nagu loto lotovõit. Kas juhatuse liikmetele tulid need autod natukene kiiremini kätte? Ei, seda ma ei ütleks, sest ikkagi sooviavalduste põhjal vaadati pigem ütleme jällegi pikema staažiga heline võis olla eelistatud. Et autoostulubadega polnud sellest loomeliidus sugugi nii kidurad, lood kui paljudes teistes töökollektiivides jõudis mõnigi helilooja oma loa alusel välja ostetud sõiduvahendi uuegi vastu välja vahetada. Mõnelgi korral oli väikese liidu suures juhatuses jagamisel kaugelt rohkem lube kui üksainus Ehalane, meenub, kuidas üksvahe seisis heliloojate liidu maja ees kõrvuti kolm täpselt ühesugust autot talle endale Rene ees. Lea Lepo Sumera eraldatud sõidukitel õnnestus vahet teha vaid registreerimisnumbri järgi. Vist olid needki natukene sarnased saanud. Ühel teisel korral, kui kauem sabas oodanud olid oma osaga kätte saanud, oli alles jäänud veel üks luba, millele kahel liidu liikmel oli üsna ühesugune õigus. Meil oli, olid Lepo Sumera mõlemale antud siis sooviavaldused auto ostuloa saamiseks ja nimetan oli juhatuse koosolekul, meil oli mõlemal eelmisest avatusest umbes sama aega olime. Need asjad olid võrdsed. Võib-olla oli seal eraldatud veel paar autot, aga need olid juba ära jaotatud, nüüd oldi ühes autos. Astu loas, oli küsimus. Ja olime meie Aleppo ka seal ja juhatus Lions käsi Eino Tamberg ütles. Mina ei oska otsustada, et ei saa, et ega te peete kuidagi teistmoodi asja otsustama jäi sellel koosolekul tegemata, aga sama päeva õhtul oli Eugen Kapi autorikontsert, mis tal oli, ta siis mingi ümmargune sünnipäev. Ja me olime Estonia kontsertsaalis. Kontserdi vaheajal saime samade inimestega kokku ja, ja siis ema ütles, et aga võtke Roosi. Ja siis need asi põnevam oleks, sinna kutsuti ümber veel inimesi merigi vait, madal oli nagu vahekohtunikuks ja et asi põnevam oleksid meid oma lühikeste pikkadiku tehti 10 tiku, ainult üks nendest tehti lühikeseks ja et, et ei tekiks ka mingit võimalust, et sa kuidagi tunnetad seda. Tikud olid Merike Vaikmaa käes ja meie lebo seis, ütlesime nüüd vasakult esimene paremalt kolmas nõnda edasi. Mäng käis auto peal. Mäng käis autoostu loa peale. Aga tähendas sel ajal juba sedasama asja tegelikult. Ja me suutsime niimoodi neid tikke, las ta võtab, need jäid ikkagi alles kaks tikku. Ja siis lebo nägi kuidagi. Su temperament ei pidanud vastu, ta läks ja võttis ise ja võttis selle lühikese pärast teiega kapi autorikontserdi, me läksime siis seda sündmust lepa juurde tähistama. Nagu Jaan Rääts ennist meenutas, tuli juhatusel vahel jagada toidukaupu Ki. Säärase kauba kõrval oli välismaalepääs juba midagi üsna prisket. Loomulikult otsustas juhatus nendegi õnnelike nimede üle, et keegi liiga sageli nimelt kaugele ei satuks. Selle eest seisis hea juba kõrgemal kehtestatud kord. Kaks korda järjest. Näiteks kapitalistlikus riigis ei olnud käia ja seal juba nõukogude süsteemi enda enda vigurid. Mis veelgi erutavam hiidi juhatada, ülesanne oli ka korterite jagamine. Kümned inimesed olid saanud oma kodumurele lahenduse juba heliloojate maja valmimise näol. Aeg oli aga selline, mis sundis juhatuse esimeest võitlema ka mõne liikme elamispinna allesjäämise eest. Siis, kui Rein Rannap otsustas läände jääda, see oli siis 87 ja loomulikult kuigi oli juba selline lahedam aeg oli ette nähtud, korraldati heliloojate liidu koosolek ja seal oli kohal ka selle rajooni parteisekretär oli seal kohal kedagi öelda tegelasi ja ta oli siis ka rääts. Siis oli küsimused Rein Rannapi heliloojate liidust väljaehitamisest, meie seal natuke lepagaasisime kommunaali, vabam aeg ka, et aga ta pole ju avaldust kirjutanud, sest meil on põhikirjas on niimoodi, et noh, sa võid liidust lahkuda siis peaks ju, avaldas oleme lähedal, kuidas parteisekretär muutus närviliseks, lausa purskas väljas. Te käite siin rääkida, mis te tahate, aga see asi on otsustatud. Ühesõnaga tegid oma paberi nii nagu vaja, aga siis edasine oli seal poolt väga kena, aga kaval liigutus nimelt. Reinol oli korter siin Tallinnas. Esimene asi taheti seda ära võtta. Aga siis Jaan Rääts kirjutas sellise dokumendi, et Rein Rannap viibib pikaajalises väliskomandeeringus, paluks talle korter säilitada ja tõepoolest see, kui Rein tagasi tuli, oli see korter tal alles nüüd on ära, et sellega tänu võlgu. Nüüd on teised ajad, igaühe võitlus iseenese eest on saanud normiks. Ehala möönab, et üleminek nõukogudeaegselt elu- ja töökorralduselt ei ole õnnestunud kõigile ühtviisi hästi ja et inimesi, kes täna suudaksid siinsamas Eestis tõesti vaid oma loomingust ka elada ei ole kuigi palju. Ma arvan, kümmekond. Ja kas seda, kui nad oleksid üksikud inimesed, siis, siis vast võiks kümmekond, aga pere pereinimeste puhul. Ma tahan seda arv ikkagi väheneb ja see ei ole mitte üksnes Eestis. Igal pool mujal ka see on väga normaalne, et heliloojad, muusikateadlased töötavad enamasti muusikaõpetajatena muusikakoolides, muusika kõrg oli see. Ja see oligi üks huvitav asi, kui ma olin noor, meie nõukogude heliloojate liidu liige ja kohtasime ka mingisse Soome helilooja või keegi ja, ja kui ta räägib, et ta töötab koolis muusikaõpetajana kratsisin kukalt, et misjaoks sa oled ju tähendab mis peaksid siis ta töötab, nüüd me nüüd me teame kõik väga hästi, miks, miks me peame töötama. Aga see ei ole üldse paha, mulle näiteks endale väga meeldib see õpetamisega ja loodan, et jätkan seda veel tükk aega. Siinkohal Bethany sõber oma tänaste juttudega ühele poole saabki tähendab siiralt jutupartner Olav Ehalat, kellele andeka loojana ei olnud keeruline toime tulla ei toona ega ole tänagi. Vastupidi, heliloojate liidu juhina on just tema õlul vastutus kogu siinse heliloojate tsunfti eest ja neid, kelle eest hea seista ei ole olnud kunagi varem nii palju kui just nüüd. Heliloojate liitu kuulub juba kaugelt enam kui 100 liiget. Järelikult peavad selle liikmed organisatsiooni tähtsaks ka autoostulubade ja korteriorderitel. Ta tsitaadid Toomas Lõhmustele. Saate sidus kokku Märt Treier. Järgmisel korral astume juba hoopis uusi radu pidi.