2013. aasta kevad jääb täiesti erilisena Hollandi ajalukku. Aprillikuu viimasel päeval loobus aastakümneid valitsenud kuninganna Beatrix Hollandi kroonist ning andis selle edasi realevillema läksandrile. Sel päeval oli riigis suur pidu ja kõikjal valitses oranž värv. Hollandlaste värv. Mõni nädal hiljem, 13. aprillil, tutvustuses peaasjalikult pealinn Amsterdam. Pärast 10 aastat kestnud põhjalikku remonti avas seal taas ukse reeglis muuseum. Riigimuuseum. Kui kuninganna Beatrix oli muuseumi avatuks kuulutanud, paiskus toreda tornidega hoone tagant taevasse määratud värk, mida saatsid vägevad oranžid suitsupilved. Hoone fassaadi ehtis kuulsa Rembrandti maailmakuulsa maali öine vahtkond. Hiigel Rapla ja Amsterdam pidas rõõm abituks. Amsterdami eksmees enam ei määratud, kunstikogud koosnevad peaasjalikult Madalmaade kunstnike töödest ja Voldemar Vaga sõnade järgi kujutas Madalmaade kunst enesest 15. 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil väga omapärast ja täiesti uut nähtust Euroopa kunstielus. Ka riigimuuseumihoone ise on omaette kunstiteos. Siis tere tulemast Amsterdami. Ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja juba ta jälle algas. Aja jälg kivis. Amsterdamist on loodud terve hulk pisut sentimentaalse alatooniga laule pika ajalooga linn oma elanikke kiindumust kahtlemata väärt. Pika ajalugu algab liitikumist pärit inimasustust jälgedes, aga nii kaugele pole meil seekord vaja ajas tagasi rännata. Üheks pidepunktiks võiks olla 16. sajandi lepp. Siis pääsesid Madalmaade põhjaprovintsid Hispaania võimu alt ja kuulutasid end vabariigiks, kus seadusandlik võim kuulus generaal staatidele. Seitsmeteistkümnendal sajandil arenes Hollandi majandus kiiresti. Selle riigi laevastik olnud kaks korda suurem kui inglise ja prantsuse oma kokku ülejäänud tihedalt mitte ainult Läänemerele, vaid maailmale. Reedel ja vähehaaval hakkas tekkima Hollandi koloniaalimpeerium, kuhu kuulusid hiljem teatavasti Indoneesia ja mitmed piirkonnad Aasias ning Lõuna-Aafrikas. Amsterdam oli noil aegadel Euroopa suurim ja tähtsaim sadam kuid 18. ja 19. sajandil tuli allakäik. Euroopa suurriigid ei mõelnudki taluda Hollandi ülemvõimu meredel. Selle säilitamise eest tuli sõdida nii Inglismaa kui Prantsusmaaga. Prantsuse kuningriik ei suutnud kolmel katsel Hollandit vallutada, kuid pärast suurt revolutsiooni 1795 tungisid Prantsusmaale, et Hollandisse ja 1806. aastal sai senisest Vabariigist Hollandi kuningriik mida valitses Napoleon. Esimese vend Luibuna part. 1810 ühend Holland Prantsusmaa impeeriumiga, kuid 1813 sai riik uuesti iseseisvaks ja 1815 liideti Hollandi ja Belgia ühinenud Madalmaade kuningriigiks. Võiks mõelda, et rasketel suurte muutuste aegadel on ühel oma iseseisvuse eest võitleval riigil muudki teha kui kunsti peale mõelda. London selles suhtes erandkunst ja kunstnikud olid siin alati tähtsad olnud ja juhtuski nii, et aastal 1800, kui Hollandit valitses Napoleoni vend, lõi munapart, avati praegune räägiksime, see on esmakordselt haagis rahvusliku kunstigalerii nime all, kuninga käsul, viibima muuseumikogud 1808. aastal üle Amsterdami ning paigutati algselt kuningapaleesse hiljem tripenhuizzi kuningliku kunstide ja Teaduste Akadeemia hoonesse. 1815 andis kuningas Willem esimene seni kuninglikuks muuseumiks kutsutud hoonele selle praeguse nime Räiksmi. Riigi. Ja muuseumikogud üha kasvasid, Madalmaades oli ju läbi aegade uskumatu hulk häid kunstnikke tegutsenud riigimuuseumile oli uut hoonet vaja. 1863. aastal kuulutati välja uue Reiks muuseumihoone projektide võistlus kuid ükski saabunud projektidest polnud žürii meelest piisavalt hea. Petrus Clippersi töö jõudis teisele kohale. 1876 korraldati uus projektide konkurss ja kui Bess võitis Petrus, Josephus, Hubertus Clippers rahvusvaheliselt tuntud kui peal, kui börs oli väga andekas Hollandis arhitekt, kelle õpetajad Antwerpeni kuninglikus kunstiakadeemias olid kõik vaimustatud uusgooti stiilist kui personali hea õpilane ja võttis samuti uusgooti stiili päriselt omaks. Rannas põlves, restaureeris ning ehitas ta sadakond kirikut. Selles töös mõjutas arhitekti suuresti just 13. sajandi prantsuse arhitektuur. 1800 seitsmekümnendatel aastatel vaimustus kui persega üha rohkem Madalmaadel levivast uusgooti stiilist ja siis sündisid ka tema parimat tööd. 876, kui asuti ehitama Hollandi riigimuuseumi uut hoonet Amsterdamis oli arhitekt Petrus Goebbels parimas loome eas. 49 aastat vana tema projektis ühinesid nii uusgooti kui renessanss-stiilielemendid, nagu ütleb arhitektuuri ajalugu. Muuseumi plaanides kohtub sümmeetriliselt ümber kahe sisse õue projekteeritud neogootika vararenessansiiga. On teada, et Amsterdami, peaasjalikult Calvinistlik linnavalitsus esmalt kui pärsi palkamise vastu sest tema projektidele esitatud muuseumihoone fassaad oli valitsusametnike meelest nendega teine linna jaoks liiga uhkelt kaunistatud. Kui päris, näidanud siis oma plaanidel vaid väheseid kaunistusi. Mis parata, kui ehituse käigus neid kõvasti juurde tuli, loomingulist vaimu ei saa ju vaka all hoida. Nii seisabki nüüd Amsterdamis uhkelt suur 150 saaliga ning päeva ja keerulise fassaadiga muuseumi hoone Reiks muuseum. Punastest tellistest kitsete, heledate horisontaalsete joontega liigendatud seinad. Keskuses viib madal trepp nelja laia jämedate sammastega eraldatud sissepääsu juurde. Margaret siin ja ümarkaared fassaadi keskosa teise korruse hiigelakende kohal, mida kaunistab ja liigendav tore gooti sammastik. Keskmise akna allosas uhkeldab kullaga karva rõdu palustraad. Järsult tõusvad katust piiravad kahel pool kõrged saledad kaarakende ja teravate tippudega uusgooti tornid. Katuse keskosas tõuseb uhkelt ehitud kolmnurkne viil. Kahele poole hoone ilmatu kõrged keskosa ulatuvad tiivad lõpevad vägevate eelduvad Ta küljetornidega, kuhu mahub kolm korrust, tiibadel on neid kaks. Linnaisade ehmatuseks kaunistas siis arhitekt Guybers muuseumihoone päris rikkalikult nagu ühele tähtsale hoonele kohane. Siin nõusid ja pilte ja värvi ja pisut ka kulda kuid mitte midagi liigset. Ehitus näib ikka põhjamaiselt kaine ja soliidne ja suur, seda ei väsi ma kordamast Madalmaade kunsti uhke varamu, millest kõneldes tuleb juh rääkida ka seal välja pandud kunstist. Amsterdami Reyksime sööma avati pidulikult 13. juulil 1885. Siin on esindatud nii Madalmaade kunst kui käsitöö, niisiis terve ajalugu kunstis aastatest 1200 kuni 2000 muuseumi kogudes on oma miljon eset. Pidevalt on väljas umbes 8000 ning need annavad pildi Madalmaade kuldsel ajastul elanud kunstnike loomingust, mis on aukohal kogu maailma kunstiloos. Hollandi maalikunstis on hulk maailmakuulsaid töid, kuid üks on üle kõige Rembrandti öine vahtkond, mille jaoks 1906. aastal avati riigimuuseumis oma. 1606. aastal Leidenis sündinud Rembrandt van renni elust on siinsel samal tunnil juba räägitud roos tema majast ikka siinsamas Amsterdamis. Riigi Muuseumis on oma paarkümmend Rembrandti, maali ja öist vahtkonda tuleks siiski veel kord meenutada. Rembrandti kohta ütleb Voldemar Vaga, et ta on kõige kuulsam Põhjamaade kunstnik võib-olla isegi kõigega reaalsem maalikunstnik maailmas. Tema suurus on selles, et teda ümbritsevast reaalsusest lähtudes suutis ta sellele üldinimliku kõiki puudutava ja kõigile tajutava tähenduse anda. Tema väljendusvahendid on valgus ja vari, heleda-tumeda. Kontrast. Öine vahtkond on grupiportree, millel pole siiski midagi ühist Madalmaades noil aegadel levinud puiste üles rivistatud gruppi partredega. Maalitud kapten Franz vanninkoki ja tema leitnandi Willem van ruid temburgi kompaniid kes kuulus Amsterdami laskurküttide gildi. 1600 neljakümnendad aastad olid Rembrandti loominguline tippaeg ja temalt maali tellimine polnud kaugeltki odav. Kompanii liikmed pidid oma maja peosaali mõeldud suure pildi eest, mis oli siis neli ja pool meetrit korda kolm, kolm meetrit kõvasti maksma. Tolleaegses nad reaalses üritus on kirjas, et igaüks maksis kas rohkem või vähem vastavalt sellele, kus ta maalil asus. Esiplaanil eredas valguse ihus seisvad kapten ja leitnant peedeedi ilmselt päris palju kulinaid välja andma. Tagaplaanile jäänud kümned kujud upuvad üha enam mitmeastmelist hämarusse. Lipnik hoiab kõrgel linna vapiga lipu. Pildi paremal serval seisab ilmatu suure trummiga trummar. Kapteni ja leitnandi taga tehakse püsside ja odadega relvaharjutusi. Figuure toob esile mingist salapärasest allikast tulvab valgus. Meeste laiaäärsed, kübarad, krookraed ja turvised. Punane ja mustvalged, kuldsed ja kollased toonid loovad pildi taga plaanimustesse pimedusse. Kuid tellijatele pilt ei meeldinud, teab Voldemar Vaga. Seda enam on uued kunstinautijate põlvkonnad sellest vaimustuda suutnud. Amsterdami räägiksime, mis on lisaks öisele vahtkonnale veel 19 Rembrandti maali, hulk portreesid, maastikke vaevalt et siin on mõtet üles lugeda. Kindlasti väärib Aga nimetamist 1660.-te algul valminud kunstniku viimane suur grupiportree staal meesters, mis kujutab Amsterdami, Sulevi kaupmeeste tsunfti eesistujaid kuus musta rõivastatud suurte valgete kraede, pikkade juukselokkide ja laiaäärsete kübaratega tõsist meest on hetkeks lauale laotatud eritelt pilgu kunstniku poole tõstnud. Niimoodi suurel rahulikul maalil ajaloo jaoks jäädvustatud. Seal oli kaupmehed, olid ju noil aegadel Madalmaades vaated kõige tähtsamad mehed. Kahedelfti koolkonna kuulsaks teinud seitsmeteistkümnenda sajandi suure meistri maalid on amsterdami riigimuuseumis. Need on Peeter Tehow ja Johannes fermeer Fandelft. Esimene leidis oma maalide teemad hollandi kodudest rahulikest tubadest, mille uksest avaneb vaade järgmisse tuppa või siis õue ja aeda. Reiks muuseumi seinal on ka kena punastest tellistest valgete aknaraamidega maamaja. Inimesed istuvad õues puu varjus ja kaugemal talitab teenijatüdruk. Teisel pildil saame näha, milline oli seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandi maja sisemus. Avatud ustest paistavad nii keldrikorrusele viiv trepp kui köök ja väike täiskasvanu Moody pika puhvis seelikuga kleiti rõivastatud tanuga. Tüdruk ulatab emale kausi või kannu. Tundub küll, et inimestel ja nende tegevusel pole peedel Tehochi maalidel erilist tähtsust. Peamiseks võlux on ruumi ja valguse koosmõju ja Voldemar Vaga rõhutab, et meisterlikkus, millega hoo kujutab sooja valguse levikut ruumis ja selle mängu inimestel ning esemetel, on ainulaadne. Punane ja kollane, must ja valge. Domineerivad Hochi maalidel. Fermeeri pildid on formaadilt väikesed ja tundub, et nende jutustav sisu on isegi veel lihtsam kui Peeter Tehochi maalides need on hetk edasi andvad olustikupildid oma aja interjööridest kroonide dokumentaalse väärtusega, kuid sügavama tähenduseta pildid maa ja selle rahva üldportreed. Nii arvati kuni 20. sajandi keskpaigani, siis aastati neis midagi hoopis tähendusrikkamat, kirjutab Rolf Hanssen raamatus 50 klassikut. Maalid jätkab taasavastada seda, mida nägid neis olustiku piltides fermeeri, kaasaegsed tagasivaadet, 16.-sse sajandisse, selle aja sümbolitest, rikkale kirjandusele, aga ka seitsmeteistkümnenda sajandi kirjandusele ja teatrile ning rahvakultuurile. Ja see uus pilguheit näitab, et süütud olmestseenid on tulvil vihjeid ja paljastavad sageli üsna mõnede koeliselt kodanlusele sobimatut käitumist. Paljud pildid on seotud ka niisuguse keerulise tundega, nagu seda on armastus. Amsterdami Reyksnjuuseumi fermeeri saali seinal ripub fermeeri maal armastuskiri kirju, lugevaid ja kirjutavaid naisi. Vermeer maalinud peaaegu sama tihti kui kammusitseerivaid naisi. Armastuskirjas on mõlemad tegevused korraga Lähme toolil istuvat naist, tema taga seisvat kirjatoojat teenijatüdrukut läbi varjulise eesruumi. Naine on katkestanud lauto, mängupill on tal süles, kuid ta pole kirja veel avanud, hoiab seda käes, otsekui suutmata otsustada, kas avada seda või mitte. Olukorda selgitavad pisut maakaardi eesruumi seinal hollandi asumaad ja kaks maalitoa seinal. Üksildane rändaja ning rahulik meri. Kogu stseen, kirjutab Ralph Johansen on täis sümboleid ja viiteid, alates kõrvale tõmmatud ees riidest ja kortsunud noodivihikutes toolil Tess komistuslõksude puukingade ja luua aga ukse vahel ning lõpetades piltidega taga seinal. Vaatajal on vaba voli mõelda ning kujutleda. Riigimuuseumis on fermeeri tuntud maalide hulgas ka Velfdilaste lemmik piima kalla toatüdruk. Amsterdami Reiks muuseumi suurepärases Hollandis kunsti väljapanekus on hulk seitsmeteistkümnenda sajandi zhanri piltide meistreid. Üks neist on näiteks Jon Steel, kes on kujutanud stseene nii jõukamate kui vaesemate hollandlaste elust ja maailmast. Voldemar paga nimetab tema pilte selgeteks, jaamu santseteks jutustusteks. Neis võib tihti leida teinekord lausa karikatuursena läinud sarkasmi ja satiiri. Muidugi valitseb ka peenetundeline Steel meisterlikult hele tumeda kontrasti, valgust ja värve. Raamatus 50 klassikut maalid kirjutab Rolf Johansen, et Hollandi žanris Stahli armastatud teema olnud arstivisiit seitsmeteistkümnendal sajandil olid arstide diagnoosi ja ravivõimalused ja üpris piiratud. Niisiis kujutatakse arstid, olles del maalidel sageli ka posijana riigimuuseumis, see on sellest žanrist välja pandud. Näiteks Jeans teenimaal haige diivanil istuv noor naine on pea käsitoel asetatud padjale toetanud. Tema kõrval seisab mustakuueteistkümnenda sajandi kostüümi rõivastunud arst, kes loeb haige pulssi. Sedalaadi piltidel olnud naistehaiguse peamiseks põhjuseks tavaliselt armuvalu ja mõnikord selle ootamatud tagajärjed. Nii et süsteem püüab paljastada inimlikke nõrkusi ja patte vaatajatele õpetuse ja meelelahutuse andmiseks. Saali tagaseinas on näha kappvoodi. Seinal ripub lauto, värvid on küpsed ja kaunid. Sära toovad pildile naise kullatooniline siidseelik ja helepruunikashall sametjakk. Toredaid hetki elust oskasid tabada need vanad hollandlased. Haley kunstnik, kelle looming räägiksime, sõjamees välja pandud, teenib haarlemist. See linn mängis suurt osa Hollandi vabadusvõitluses. Siin valitses rahvuslik vaimsus ja ka maalikunstis ei saa siin mingitest välismaa mõjudest rääkida. Üks meister on esimesena sellele haarlemi omapärale kunstis väljenduse leidnud ja see on Franz hals. Ta õppis tegutseski kogu aeg Harlemis ning temalt telliti palju maale, kuid elu lõpu poole Al suri. 1666 tulid kunstiel uued suunad ja Franz hals unustati hoopiski tööd sama hästi kui avastati taas 19. sajandil Jahalsson kunstiloos Rembrandti kõrval. Kõige mõjukam ja tähtsam Holland maalikunstnik, selle maa portreekunsti looja. Franz Halsey elu kohta on vähe andmeid ja ka tema noorpõlvetöid eriti ei tunta. Rembrandt tegi oma Öise vahtkonna, nii maalis ka Franz hals kaheksa suurt laskurite grupipilti. Laskurite kompaniid käisid seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandi elu juurde. Need olid nimelt linna elanikest moodustatud vabatahtlikud sõjaväelased, ühingud. Kui varasematel maalidel kujutati kompaniide liikmeid tavaliselt jäigalt üksteise kõrvalseisvatena, siis Franz hals püüdis oma gruppide liikmeid võimalikult loomulikult paigutada ning igale neist iseloomulikke poose leida. Mustad rõivad, valget krookraed, laiade äärtega kübarad, erinevad poosid, erinevad ilmed, üks lõbus, kuid äärmiselt soliidne ja võimukas joogiklaasidega seltskond kaetud laua taga. Sellisena kujutab hals Adriani kompanii ohvitser. Lisaks grupipiltidele on amsterdami riigimuuseumi kogudes terve rida Franzalsi portreesid. Halsele on lihtsaid ja rahulikke portreesid, millel pole liikumistega tegevust kuid ometi on kunstnik suutnud tabada momente, kus inimese tavaliselt varjatud tõeline olemus kas või mõneks hetkeks avaneb Reksmiseumi Frans häälsi saali seintel on aga ka selliseid portreesid. Omamisel kunstnikul pole tarviski olnud valvel olla ja oodata, et tema modell korraks valvsuse kaotaks. Siin on kunstniku enese ja tema naise rõõmus portree rohelise puu all. Tore, lõbus joodik, lõpmata heasüdamliku naeratusega lokkisjuukseline habemik, ilmatu laia äärega kübar peas, näib, et selliseid kandsid kõik hollandi mehed. Toredasti läikivas tume, kollases ülikonnas, pika valge krae ja kätised logiklaas pihus. Ja siin on humoorikas talupoja elust seen kõrtsi ees. Rad üks neist põlvpükstes ja puukingades istuvad jutuhoos varjuliste puude algar sees ja tegelevad sellesamaga, millega tegeldakse kõrsi sees. Halsi võltsimatu ja otsekohene huumoriga vürtsitatud realisson ütleb selliste stseenide kohta Voldemar Vaga. Muidugi saab riigimuuseumis ka hollandi maastikumaali nautida. Sellel madalal maal pole küll dramaatilisi mägesid ja sügavaid orge, nii et siinset maastikku muudavad mitmekesisemaks vaid valgus ja värvid. Valguse muutumine erinevatel päeva ja aastaaegadel. Sellised nähtused on tükkestanud ka hollandi maastiku maalijaid. Neid on palju, kuid kuulsaimad on Ruist, häälid. Saalomon Vanruystall ja tema vennapoeg Jacob van rovistajal maalis jõgesid ja kanaleid, milles peegelduvad majad, puud, taevas ja pilved. Jõgedel sõidab paate teedel ratsanike. Reeksime see, mis tuleb välja, on ka teine pilt, millel nimeks kõrtsi ees. Laman van Ruistajal on aga oma kõrtsi toonud laia õhulisse hallikas rohelisse maastiku. Siin voolab jõgi, mille kaldale lehmakari jooma tulnud tagapoolviltu kasvanud puud. Seal seisab aga kõrtsihoone, mille ees on nii rahvast kui hobuseid siinsemasse kanakari puu all külitab väsinud mees ja teenijatüdruk on tagapool just pesu kuivama pannud. Elu tahab elamist. Nii see elamine siin seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandis käib. Oma onust hoopis tuntumaks sai maastikumaalimeister Jacob van Ruist hääl tema maalis oma kodulinna haarlemis siluetti, linna ümbrust, liivaseid radasid ja tüüne üksikute puudega. Pärast amsterdami kolimist valmisid röösteli meisterlikult metsa- ja soomaastikud. Talve pildid, romantilised losside ja varemete vaated. Pisut raskemeelseks unistajaks nimetab Voldemar Vaga eakofan rüüsteli ja tema maastikud pole kunagi vaid lihtsad loodusvaated teada saada, mis seal veel on, selleks tuleb neid põhjalikumalt uurida. Looduspiltidest rääkides. Amsterdami riigimuuseumis on ka vihane luik kunstnik Jan Asselini tore maal uhkest Luigest, kes laialisirutatud tiibadega rünnates on valmis ennast iga vaenlase eest kaitsma. Luike on isegi Hollandi iseseisvuse sümboliks peetud. Nagu ütleb kunstiajalugu, oli Madalmaade kunstnike elu hoopis keerulisem kui nende kaasaegsetel kunstnikel teistes maades Neudegajutasinud õukond või kirik, neil polnud verstlike eest kostjaid. Kunstnikud olid põhimõtteliselt kaupmehed, kes püüdsid oma kaupa müüa. Ja kui neil telliti kas portreesid või maastikke, siis püüdke piltide hinnad ikka võimalikult madalaks kaubelda. Et kunstnikel muud sissetulekut ei olnud, pidid nad kõigega nõus olema. Ometi on Madalmaades nii võrratult palju aegade jooksul kuulsaks saanud kunstnike olnud et nende töid jagub kümnetesse ja kümnetesse. Muuseumid, kes see nii Euroopas kui mujalgi juba amsterdami Räiks muuseumis on väljas oma 8000 enamuses Hollandi kunstnike maali. 8000 maali muidugi puudusid tiiter röögel vanem oma suurepäraselt realistlike talupojastseenidega. Maalidel peetakse pulmi, pidusid, tehakse tööd ja käiakse jahil. Muuseumi seintel on ka hulk röögeli portreesid ja joonistusi ja muidugi ei puudu. Siit kuulus Rubensama, lopsaka vormiliste daamide ja paljude joonistustega. Ka Vincent van roog vaatab meile oma autoportree riigimuuseumi seinalt vastu. Siin uskumatu hulk Madalmaade meistreid, nagu peabki Hollandi riigimuuseumis olema. Välismaa kunstnike pildid olid muuseumikogude koostamisel rajal Hollandi jaoks liiga kallid kuid ometi on siin esindatud Coya Mori hilja ja itaallane, kuid areeni ning olemas on ka paviljon, kus on väljas Väike-Aasia kunstikogu. Amsterdami Reyksmiseni esinduslikkus hoones avaneb niisiis vaatajale mitte üksnes Hollandi kunstilugu kogu oma mitmekesisuses alates juba 14. sajandi Patreedest. Siin avaneb ka Hollandi ajalugu suurde ajaloolistel lõuenditel piiblistseenides mitoloogilistel, piltidel, maastikel ja port reedel ning võrratult realistlikel maalidel, mis jutustavad inimeste argija pidupäevadest seal rahulikul madalal maal, kus pole mägesid ega orge. Selle eest on aga kanaleid ja jõgesid ning kevadel tärkavaid värvilisi lillevälju.