Me oleme kindlasti kõik tähele pannud, et kui meri tasaselt kohiseb, ei ole väga Marune laseb istuda kaldakivi peal, siis tasane mere hääl, see on väga rahustav. Sama anda metsaga. Kui lehed sahisevad ja puuladvad kiiguvad ja matkal aegluba seisma jääda, istuda, vaadata, kuulata. Siis muusika hakkab tulema lähemale. Siin ei ole kõrgeid sagedusega toone, aga midagi on kodust. Lapsepõlvemaadelt. Midagi on tuttavat, aga igas kohas jälle midagi erinevat. Nüüd väike tuuleil pani ladvad kõvemini liikuma, lehed sahisevad. Ja üks lehm, mis ta siis peaaegu vahel võbelev, kui tuult ei ole, on haavaleht. Siit on ka mõned võrdlused tulnud, mis on kõnekeelde läinud. Ja võib-olla olekski tore rääkida just mitte sellest kasepakust, mis läppineeriks või paberipuuks või kuusest männist, mis ehitusele klapib hästi ja paadi ehitamiseks vaid räägiks just sellest pehmest puust sõbralikust, haavapuust sele väreleva lehega puust. Aga enne kui laseme mehel uurijal ühel Borestalia meeskooriliikmel tuleb juurde öelda koorivanemal Ülo tammel rääkima hakata. Võib-olla tutvustaks ennast natukene ja kuidas see siis tulijat Tamme nimega mees haavapuuspetsialistiks on kujunenud ja ja nõnda palju uuritud ja ilmselt veelgi uurida, et võiks kogu tõehaavast avaldada, aga täna me sinna pole kippuv. Kunas ja kuidas see kõik algas? Nagu elus ikka, mängivad teatud rolli juhused. Nii juhtus ka menuga. Olin alles metsateaduskonna tudeng, kui tolleaegne metsaministeerium pöördus teaduskonna poole palvega uurida. Eestis rajatud paplikultuur. Oli kunagi aeg aastatel 49 50 kus käsu korras metskonnad pidid panema teatud portsjoni papleid kasvama. Sest programm nägi ette. Metsade tooki tuleb tõsta ja selleks päästjaks põllumajanduses loeti tollal maisi pidarbanti ristija ruut esiti. Nii oli siis paplikasvatus suure perspektiiviga Eesti metsades, siis pidi meie metsale toodangu enneolematule tasemele tõstma. Need kultuurid pandigi maha. Aga siis jäid nad natuke unarusse ja ministeeriumid oli vaja teada, mis seisus nad on. Minu tollal sarnane lugupeetud õpetaja otseselt mõista ütles, et sul seda vints, kus ta on. Ja ma löön ise kamp Pa juhendajana võtta see asi, et nii ta siis kujuneski. Et esialgu tuli tööst. Mõningatele härradele meeldis nii, et mulle tehti ettepanek asuda siis tööle. Teadus põllub tolleaegsesse Zooloogia ja Botaanika Instituudi metsasektorisse. Esimene töö, nagu siis, saigi see alla just nimelt paplitest. Aplite süstemaatika probleemid muidugi pakkusid huvi, sest see oli sellel ajal nagu söötis põld. Ja muidugi sai ka uuritud siis seda paplite sobivus meie metsades. Ja selle töö tulemusena saigi selgeks, et paperonice natukese soojemaks kliimaga alade puu meie metsades ta ei anna tulemusi. Noh, seda me teame, et parkides ja haljasaladel ta kasvab meelsasti ja annab kiiresti haljastuse efekti. Aga ka sinna tähti ei taha, sest ta on lühiajaline. Niimoodi siis selle uurimistöö käigus selguski, et sama perekonna, see on siis perekond populus. Liikidest kasvab meil ju meie metsades esu edukalt harilik haab. Järelikult tuleb uurimistöö suunata selles suunas, enne kui me hakkame sügavamalt sellest uuest ja kõige suuremast armastusest rääkima. Veel natuke paplist. Jätame selle teaduspoole, jätame kõrvale tema sobivuse kliima suhtes. Aga miks pärast ta ei, meie inimestel ei ole üldse meeldinud. Linnainimestele ei meeldi kodanikele, kes kodumaa puude vastu ei ole kunagi kurjad ja teavad, et üks põleb paremini ja teine sobib paremini ja kolmas on ilusam ja neljas eriti maaliline sügisel papli vastu on midagi meie rahvas kuidagi kohe nagu seestpoolt. Ma olen seda oma tuttavate juures märganud ja oma sõprade juures ja mitte ainult sellepärast, et ajab seda vatti, tuleb aknast sisse ja peab tube koristama, see on niisugune puhas vats, ei määri. Aga millest sa võid tulla? Nojah, ma tahtsin just sellest matist öelda, et üks pahandus on see, et et need tähendab just pappel, teatavasti on kahekojaline puu isas ja emaspuud on nagu eraldi ja, ja just need emaspuud siis, kui viljad valmivad. Pisikesed seemned on lennukarvakestega varustatud ja, ja siis on pööraselt palju selle nii-öelda reostust ja, ja mitte ainult reostust, vaid ta on ka tüliks, sest sest see niinimetatud papli vill tungib soojadel suvepäevadel akendest sisse ja operatsioonisaalidesse haiglatesse ja teeb küllaltki palju tüli. Eks üks põhjus on muidugi see, aga mitte ainult kuidagi. Ütleks, et ta ei ole meelepärane. Ei oskagi seda nagu hästi väljendada, aga, aga noh, ilmselt on seal midagi selle puu juures nisukest, et ta ei ole meie rahvale vastuvõetav. Kuigi selle papli nimetuse päritolu järgi vaata kunagi oli inimestele üsnagi sõbralik ja, ja vastuvõetav, sest praegu kirjanduses leida niimoodi, et see ladinakeelne nimetus populus tuleneb sellest, et teda Vanas-Roomas istutati arvukalt vahva kogunemiskohtade ümber nende varjuks ja, ja kaitseks. Ja teatavasti populusson, rahvas, populaarsus on rahvalik ja sellest lubatakse tulenevadki siis selle perekonna ladinakeelne nimi. Pagan teab, kastani on, sest tõepoolest teil on täiesti õigusega ta erilist sümpaatiat meie maal küll leidnud ei ole ja ma olen seda kohanud väga vihasel moel seda vastasseisu. Võrtsjärve mängude heakorra ülevaatustel olid ka hindamise all majade gruppi haljastus, pargid ja kui oli žüriis kirjanikuna ja ka taimede tundjana kuulus mees Heino Kiik, siis ta läks lausa vihaseks ja ütles, et sellele majandile mesi kohta ei anna, et see on pargi umbrohi, ainult siis olen mina nõus alla kirjutama esikohale. Kui see lõigatakse maha, Bel eemaldatakse sellest pargist püsti vihane tema käitumine vahel on äkilisem kui teistel. See jäi mul meelde. Ja siis ma olen ise vahel mõtisklenud kevadet ja vaadanud Kaplite ridu, mis on kiiresti kasvanud, nad kasvavad meie puudest kuidagi üle, nad kasvavad siis vilt. Ja siis varsti nad murduvad ja siis peab neid nudima. Siis nad on nagu rusikat kuulnud, varsti on jälle neil need pikad oksad küljes ja lehed midagi teda peab nagu sundima tagasihoidlikkusele, aga ta ei pea sellest lugu. Ja võib-olla kõige rohkem see, et ta on meile nagu vägisi toodud. Eks sa ei ole kutsutud, eks olla külaline, eks see ongi üheks põhjuseks, et Andres vägisi toodud ja vägisi peale surutud ja teatavasti vägisi pressitud asjati ikkagi kuidagi ei lähe ja ja poolest ma juba nimetasin, ta on lühiealine. Ja ta on umbrohi selles mõttes, et kui näiteks eks on ju tähelepanekuid inimestel küllalt. Vanemad papid annavad rohkesti juurevõsu, kõik see ümbrus on siis erineva vanusega nihukest võsa täis, noh eriti kui ta kuskil põllunurkades kipub olema ja, ja, ja selle võsaga tuleb omajagu võidelda, ta on üsna tülikas, selles mõttes võtab suure maa-alailmaasjata ära ja erilist niisugust esteetilist naudingut ta küll ei paks. Ja veel on üks asi, ma ei tahaks siin mõtet pikalt arendada. Papid on seotud ka selle meie sissetoodud maastikuarhitektuuriga ja nende sisse toojatega ja pataljon sattunud ka uus linnaosadesse, mis ka teises ja kolmandas mõttes ei ole silmale ega hingele palju pakuvad, nii et me seostame võib-olla ja paplit veel elava maaga. Hea küll, nüüd on hinnang antud ja, ja tundub, et see on üsna üksmeelne, tundub. Tuleme siis tema. Perekonnakaaslase haava juurde, millest me õigupoolest alustasime ja lubasimegi rääkida. Ma mõtlesin just jätkata sellest, millest alguses oli natuke juttu sellest avalehevärinast. Tõepoolest, tal on niisugune salalik sahin ja ja Eestimaa peal on ette tulnud juhuseid kus ma tean, kus peremees on istutanud haavapuu siis kihab mitte pappel haavapuu oma koduõue selleks, et salalik sahindama, kambrisse tungiks ja rahustavalt mõjuks. Tuleb nüüd muidugi haavalehe erilisest ehitusest, sest avaleht on suhteliselt suur. Nii et see suur lehelaba kinnitub kuule üsna pika varre otsas, nii et see võimaldab tal võtab pöörlemine pöörlevat asendit ja iga väiksemgi tuuleeil siis paneb ta võbisema värisema või pöörlema. Kui ma ja ma olen ise mõtlen, et ju siis on sellele haavale kasulik, et see võimaldab tal arvatavasti paremini kasutada päikeseenergiat paremini ennast kohandada päikese suunas. Ja tõenäoliselt siis valguse püüdmine niimoodi paremini õnnestub, sest üldiselt peetakse seda haaba üsnagi valguslembesem puuliigiks, ta ei armasta, harjus kasvada, vaid nagu me metsadest oleme näinud. Ka sel juhul, kui ta kuusega koos segametsas kasvab, siis ta vallutab omale ikkagi seal kuusikus suure ruumi ja muutub seal tasapisi ainuvalitsejaks. Nii et selles mõttes küllaltki võimuahne. Sagadi metsamuuseumis on ilusad kaardid ja graafiliselt diagrammidel näidatud läbi aastakümnete, kuidas meie metsas üks liik on arenenud ja langenud ja ja mul ei ole meeles, kuidas laps seisab teiste liikide kõrval. Kui me nüüd võib-olla nii massi arvestame või noh, sellega ja lugu, ega me haaba eriti nüüd. Meie metsade valitsevaks puuliigiks lugeda ei saa. See on ju üldiselt teada, et Timalt valitseb mänd, seda on meil kõige rohkem, ta on hästi laia, ökoloogilise areaaliga, Zoë kasvab Nõmmedest kuni rabadeni sealhulgas meie paepealsetel ja nii edasi. Temale järgneb kuusk siis kask ja vot siis alles tuleb haab. Ja tema osatähtsus Wabariigimetsades on kuskil kahe protsendi piirimail. Olenevalt siis olukorrast, kuidas metsade majandamine on kulgenud pärast sõda. Tavasti, kui metsamehi oli vähe ja metsades jõudu vähe ja metsakultiveerimisega saadi vähe tegeleda. Siis kui metsad looduslikud uuenesid, siis loomulikult oli, aga rohkem. Nüüd viimaste aastakümnete jooksul on paljud haavaalad asendunud kuuse, sest noh, okaspuud on ikkagi olnud rohkem armastatud, nende kasutusala on suurem ja selle tõttu lehvikud on jäänud natuke tahaplaanile. Nüüd viimasel ajal muidugi on hakanud hakatud kasele nagu tähelepanu rohkem pöörama ja eks haavalegi, sest meie tikutööstus vajab siiski haavapuitu. Ja mitte ainult tikutööstus on tähtsates ehitustes, tähtsaid ruume vist haab, on parim? Jah, on essee haavapuit on sihuke pehme üsna sümpaatse, heleda välimusega. Kasutatakse teda praegu küllalt palju taarakastid, eks sellepärast, et ta ei anna lisamaitset, ta on siukene, ilus, puhas, valge ja rahulikult võib sinna pakkida nii värskelt kui suitsukala või midagi muud. Seni, kuni meie see pappi kasti taara veel siiski ei ole. Nii suures koguses saadav, kui teda vajaliku oleks, tuleb ka puit haarad kasutada ja seal on Haappeaaegu asendamatu. Rääkimata saunalava ja, ja, ja ka saunaruumidest. Ma olen küllaltki palju näinud, just eriti leiliruumid on löödud haavalaudadega üle ja ta väga soe ja hubane pehme, ta on käesõbralik, ta ei torkasin. Ta ei aja sulle pindu, siis mitte kunagi. Ei, seda hirmu ei ole, sest, sest ta on kuidagi siidine. Jaa, ja noh, eriti sümpaatne on ju haavalaast, mis on, mis on mida kasutatakse ka vahest dekoratiivse otstarbel, tan kergesti värvitav ja hästi sile ja siidine ja ja omab päris ilusat välimust. Mul tuleb meelde, see oli vist kolmandas neljandas klassis käsitöö tunnis õpetaja ütles, et voolige midagi või Vestke või meisterdage ette oskaks ka ikkagi nuga käes hoida, teravat nuga ja tulin koju, pidasime isaga nõu, et mida siis teha ja isa läks puukuuri lõi siis kirvega siuksest haava suuremast poole. Ühest lahas poolikust niuksed, paksud nagu lauad või killud ja ja siis hakkasime tegema. Ei saa ees ja siis minu käsi isa käes ja nuga käes ja Ta allub, ta annab parandada ja me tegime ühes tükis kirv. Nii et meil ei olnud kirvevars eraldi. Ja siis pärast värvisime kirve veel mustaks ja tõmbasime selle tera osa kuidagi heledamaks värvi maha. Ja see oli nii ehtne, kes teda hiljem kunagi kätte võtsid, siis nagu jõuga tahtsid tõsta, ta on raske, aga haab on kerge ka. Haab on üsnagi kerge ja, ja selle tõttu paljud peremehed kasutavad teda näiteks hangu varrex ja reha, varrex kui parajas jämedus. Ja sealjuures on ta üsna sitkega hästi kuivanud või õigemini kenasti kuivatatud, haab on nii vintske, seda nii kergesti katki ei murra. Ja tõepoolest, meil on täielik õigus, sest hoolimisele ta allub väga hästi, seda puit on enamasti ühtlase tihedusega, ka ei anna nihukest lisakiudu ja rebene järgi, ühesõnaga saab teda enam-vähem oma tahte järgi siis kujundada, et nii nagu see nuga parajasti siis teda võtma peabki. Koldes aga sulab nagu lumi. Väga kiiresti. Jah, üldiselt muidugi on nii. Eks teatud vastuseisu on haapast selle tõttu saanudki rahva hulgas, et teda pikki aastaid on müütatud puu aias küttepuuna ja kahjuks just sinna on sattunud need ebakvaliteetsed haavad, mis on juba enamasti mädad ja ja selle tõttu muidugi, kuid. Ma olen ise haavapuudega kütnud, kui ta terve parajas eas vajutud Vaab, siis härrased hästi ära kuivatatud. Saab võtta küll, aga üldiselt jah, sulab siiski koldes kergemini kui, kui, kui näiteks teised kasega ei anna võrreldagi. Kas see on haab, kellega on seotud äraseletamatud salapärasused metsas, eriti varasemal ajal? Muinasjuttudes on jutt, on metsas, midagi helgib ja ja Helendub ja, ja minu vanema veel rääkis, et kui öösel metsa minna, siis võib juhtuda et mõni vana haavatüügas sihuke murdunud tüvest koht, et see võib lenduda ja see sinna aima ei saa minna. Ja see on tõepoolest niidest, sest vanad haava kämbude tähendab ektsioonike elu saab, kes on sinna omale fosforit kogunud pinnasest. Ja siis, kui see känd hakkab lagunema, siis fosfor Helgi ja teame ju küll, et fosfor kui ta valguse käes kuidagi niimoodi ergi peegeldub poisid või siis ta annab, kui see valgusefekti ja eriti pimedas võib päris tõepoolest kohutada, kui see känd juhtub olema mingisuguse nihukese, koletusliku väljanägemisega ja niukses, teatud. Pime on ja hirm on nahas ja eks metsas nüüd, et inimesel ikka natukese on hirm, sest mets on ju küllaltki pimedal ajal küllaltki salapärane objekt ja siis ta muidugi ehmatab, see on täitsa selge. Kui haava kohta seesama lehe värin, millest enne juttu oli. Tema oleks nagu süüdi ühe nooriku surmas ja selle tõttu siis jumal karistas teda, nii et ta peab eluaeg värisema. Aga ta väriseb kuidagi õrnalt ja häbelikult ja, ja tagasihoidlikud, nii et see Võbelus On huvitav, seda kohe annab vaadata ja jääd vaatama, kui nii on ja, ja ta erineb kõikidest teistest, näiteks siin kõrval on tamm, see leht on paks, natuke nahk ja tugev, ta ei paindu õieti. Sügisel, kui teised puud on juba lehed minetanud, tammel veel lehed küljes. Haab, on, haab, nii see on, vähemalt ma ise oma metsaretkedel olen küllaltki kogenud, et kui istud seal mõnes kenas Aavikus kännud 100 hakkad seal rahulikult mõtisklema, siis päris tükil ajal ei taha sealt ära tulla. Tekkivat ühest küljest head mõtted, aga teisest küljest on ta ka rahustav ja puhkusehetk mis annab nagu teinekord uut jõudu palgal. Ma usun, et teie jutt ja selgitused tõid haava kuulajale palju lähemale. Aga kui ta nüüd tahab ise nagu üle seda tunnetada, millest me rääkisime, siis kas on Eestis kohti, kuhu pääseb päris kergelt ligi ja kus ikkagi haab, on nagu valdav puu on ikka Kesk-Eestis on rida metskondi, kus haava osatähtsus on küllalt suur, kuskil 10 protsendi ringis. Ja nendeks piirkondadeks üheks on ka seesama Tartu ütleks õnnetu Tartu ümbrus, mille ümbruses okaspuid on üsna vähe. Vaid Tähtvere metskonnas on Aab üsnagi laialt levinud ja kui sõita Tartust Tallinna poole, siis noh, üks seal viie-kuue kilomeetri kaugusel enne kärevee, et minule on väga sümpaatset Aavikut, kus võib täitsa nagu jalutamas käia ja saadeti ikkagi päris kena elamust saada. See on nihuke teaduse valdav kalduv asi, aga eks inimesed on ka tähele pannud seda, et kevadel haab metsas kõik puud, ei lähe kaugeltki üheaegselt lehm. Ja siis sai tehtud sealsamas Tähtvere metsas 13 aasta vältel vaatlusi niimoodi, et et meil oli kuskil sadakond puud, mis me märkisime ära niimoodi, et igal aastal sai siis jälgitud ühe ja sama puulehteminekut ja siis ilmnes väga niisugune huvitav seaduspärasused, on olemas ka Vabade hulgast niisugused puud, mis kevadel mõned lähevad väga varakult lehte, siis sooja juurdetulekul ja kevade sissemurdmisel siis lehti, suur osa haabadest ja mõned on siis need järelejooksikud kes siis alles siis lähevad lehte kui meie hilisemad leht ja tammed ja saared, nii et nisuke intervall oleneb muidugi täiesti kevadet kliimast see või tähendab üle ütleme, võtame näiteks ühe konkreetse haaviku, siis selles võivad puud ühel kevadel minna lehte kõik puudutamata, näiteks ühe nädalaga. Kuid kui on pikem ja külmem kevad sisse lehtimis, periood võib kesta kuni kolm nädalat. Võib-olla haab, on ettevaatlik, ent tarkpuu, sest kui minna esimesest soojast tuulest ja päikesest hasarti lehed lahti lasta ja kui siis külm üle käib, võib äpardus tulla. Võib-olla kaitseb ennast tagasihoidlikus ega, ja ei kipu kohe rohelisse. Eks ta on niimoodi teistegi puuliikide hulgas, sest see on nagu organismi alalhoiu instinkt, see on täiesti paratamatu, et et noh, peab ju oma populaat tsooni nii-öelda alles hoidma ja oma sugu kaitsema ja tõepoolest kui mõnedel kevadetel, mida Eestimaal ju sageli juhtub, et esimesele sooja järgneb käre külm, siis muidugi paratamatult need need ette rutajad, nende lehed lihtsalt külmuvad. Tuleb tunnistada, et see vaikiv ja tasane ja tagasihoidlik võbelevam lehega haavapuu on võib-olla inimestest vahel targem meie esimese päikesega võtame riided ült ja tahame päikest saada hiljem siis koorile vaatame, kas nahka koorima, arsti juurde minema või mõne põletiku läbi põdema, sest kevad on ikkagi veel külm ka ja ei ole nii sõbralik kui kesksuvi oma püsiva temperatuuriga kogu ümbrus on soe. See oli tore matk Ülo Tamme abiga aabikusse haavapuu sisemusse. Saime temaga tuttavaks, aitäh. Meie saade aga Borestaalia koorist ja tema liikmetega meie metsast ja kutsetööst jätkub.