Üks uskumatu lugu, kuidas metsavend käis Siberis 41. aasta küüditatuid otsimas, leiab käesolevas saates kinnitust. Eelmisel korral kahe nädala eest jutustas samas saatesarjas Eerik Heine. Eesti ohvitser ja metsavend. Seal ainult keegi enam ei usu või ei usu üldse, et ma olen niukse asja tegin. Läksin Siberisse, valepassiga metsa võimlema, nii-öelda teise nime all, tõsi, nimeriooja priid, põrsama. Ballettmeister ametit toonitatakse. Vanasti meistrid, niuksed, tuletõrjerihmad, nendele mõtlesime kotiks. Niuksed kotid, Külli kuraalisse panime. Panime hästi riidesse. Siis läksin lennujaama ja ostsin lennupileti Moskvas esimene esimene bänd üldse. Ja siis Moskvas sain spekulantide kokku, kes muretsesid mulle 500 rubla piletid. D Novosibirskis. Seal ma läksin taevani ratast Obi äärde, jõudsin ta vaeva päev seal. Ühed, NKVD mehed ja igasugused muud muud tegelinskid ja tantsiti Kasatšoki ja joodi ja väärmõtlesin, nii et tont ja alllaevad prahiruumis. Vangid sõidavad samuti sama, sellega. Lõpus jõudis sinna patcornoyasse, seal algas harujõgi ja seal läksin siis edasi taevas. Ja üks väike linnake, kus esimesi, kes kiidud suurem osa surnud nälga seal. Ja seal kogu aeg ikka see. Eerik Heine mäletas kahe küüditatu nime. Juhan kirik ja Mary raha. Olgu tänatud hea kuulaja, kes juhatas kätte nende elukoha. Te kuulete järgnevas juba nende suust, kuidas õnnetus tuli meie õuele juunis 1941. Mina olin Tamsalus vanemate juures ja sealt küüditati mehed ära. Ja teie, mina Pärnumaal tihemetsa valla järele tollaaegse administratsiooni jaotuse järele, Kamari külas, Nasa talus, see oli hommikul vara kella poole, nelja seal umbes või nelja ajal ma olin juba väljas õues ja kuulsin, et tuleb automürin ja jäi ennem õue sissesõitu, seal on väikene lohk, jäi peatuma ja mulk käis niisugune tunnetus läbi, et midagi on korrast ära ja tekkis isegi mõte, tead, kas hüpata ära kõrvale või mitte. Aga ma mõtlesin, et no mis mul karta on. Et mul ei ole ju karta midagi. Nojah, ja nägin tulepaterv valla üks esindajaga täitevkomiteest ja siis veel kaks või kolm isikud olid seal. Tulid minu juurde ja ütles, et teid on määratud ümberasumisele Nõukogude siseoblastisse. Kuna praegune poliitiline olukord on küllalt keeruline ja selle tõttu paigutatakse teid ümber. Ja läksime siis elumajja. Seal enam mind liikuda ei lastud. Öeldi, et umbes pest oli 50 kilogrammi, võid kaasa võtta Ta nii riide kui toiduraami. Dokumendid võeti ära, neid ei lastud mul isiklikult kaasa võtta, need võeti oma käte. Ja kui siis ükskord oli valmis see asi kõik ära pakitud ja ja juba auto balle minek, auto sõitis ette ja vaatan isa juba peal. Isa võeti teisest kohast tema talus, kus tema oli Abja valla järele marutalust. Ei saa oma pampudega peal ja siis kolisin mina, kas sina peal öeldakse kaks püssimeest ka veel? Siis oli pärnu. Komsomol ist oli keegi defektiga inimene, kes seda asja veel seal korraldas. Hea läks sõit Pärnu poole, aga mindi veel ühte talusse sisse. Karaskit Gross oli ja võeti selle perekond. Kui mindi krussi perekonda võtma, siis jäi üks ainukene sõdur püssiga valvesse. Ütlesin isale, et ei tea, kas paneksite tohu teadja läheks minema. Kuhu sa ikka lähed? Midagist võivad näha, ei ole, tead, siin maailmas muutuks, tead. Nojah, ja mina jäin siis kahistuma elust ja seni, kuni toodi krossid peale ja siis läks sõit Papiniidujaama. Nii range ootas sealt ja rongi ootas seal seal lahutati meid ära jälle. Isa läks erivagunisse. Mina teise, mina läheksin asumisele, isa laagrisse. Kuidas teile see raske hetk saabus? Mis sõjaväelast tulid aknast mööda, mina panin uksed kinni, ema-isa olid tööl. Nemad olid selle mauride lubjavabrikud, kus töötasid isa, oli seal pearaamatupidaja, emagi, ekspediitor, Tamsalus, Tamsalus ja ja siis sõdurid tahtsid sisse tulla, mina neid sisse ei lasknud, ütlesin, oodake nii, kogu tulevad vanemad, tegin ukse lahti, siis tehti läbiotsimine, leiti seal paljugi igasugu asju, isat väga pinniti küll. Ja siis pandi viidi meid, meid pakiti, kaua, lubati palju asju kaasa võtta. Meil oli isegi suitsusinke ja kott suhkrut ja kõik niisugust kraami oli meil kaasas. Riideid ja voodipesu, igasugu asju. Ja siis meie need vagunid olid seal vabriku liini peal ja meid pandi kohe sinna ja seal me olime, ma ei mäleta, kas üks ööpäev või kaks öelda, siis läks sõit lahti ka, kui see nende looming ka tuli, see susla tuli ka sinna ja kitsarööpmeline seal meie õuel, slaidid nad ümber või seal vabriku muna peal ja, ja siis viidi ära oravasse orava, see oli siis esimene peatus, seal võeti meeste vagunid küljest ära ja naised ja lapsed ja paar meeste vagunitest jäi ka seal, kus Joan oli ja ja ma ei tea, üks vagun oli vist veel. Ja siis viidi meid Chane jaama ja Kiirovi saime teada, et sõda on lahti. Tema oskas vene keelt minaga purssisin vene keelt ja kas vedurijuht ütles, et sõda sisse pandi meid laagrisse laev ühe laadaplatsi peale? Seal me olime kõik koos ja sealt hakati siis vedame mööda kolhoose laiali, kestis 10 päeva, meie ei läinud kuskile. Sellepärast meie vagunis oli palju lapsi ja need jäid haigeks ja need, kes meiega koos olid, teadsid, nooremad ei osanud vene keelt, ei tahtnud mammast lahku minna ja ja ootasime neis hakati kolhoosid Nendest tagasi tooma, neid inimesi, kes olid ära viidud, siis pandi uuesti rongi peale, viidi Novosibirski ja sealt laadid siis Parsa peale ja mööda opi ülesse. Või alla ikka jah, ja siis kriitikal baarsevast siis läksime, sai jõe peale ja seal Tšaia jõge pidi siis Kriskinasse Kristkümnesse ja, ja sealt siis jälle mööda kolhoose laiali, kõike saadet. Ja teie teekond umbes sama. Ja sama Pirsk nõusbyržist sai jõge mööda Kriskinusse Sainski rajooni ja seal paigutati siis kolhoosidesse. Käisid need ülemad, kolhoosi esimehed? Rikud jalas. Suur Kansika hobuse, ratsakandsid käes, plaksutasid vastu kohvikuid. Ja valisid siis välja, missugused meeldisid neile need inimesed. Mina sattusin tööstus kolhoosi, kus oli viljakasvatus, loomakasvatus ja ka ühtlasi tehti metsatööd ja ehitati igasugust regesid ja vankreid ja, ja paate ja. No te sattusite täiesti võõrasse keskkonda, võõras maa, võõras rahvas, missugune see elu teile paistis seal? Õudne mis seal head oli, aga rahvas oli väga abivalmis, kõik pandi venelaste juurde korterisse ja kõik imestasid neid asju, mis meil kaasas olid ja sealsed lapsed ei olnud veel kompveki näinud. Söövad kah nii viletsalt ja loomad olid kõik talvel külma käes oli mingi katusealune ja esimene sügise, kui me tahtsime saada, siis midagi ikka tegime ka seal käisime kartuleid, kõplucky kartul, jah, käisime mäletagi õietena, mis lina kitkumas puit, sa neid traktori jaoks, neid nurkasid saagima, siis me käisime siis sügisel öeldi meile, et meil pole töö eest midagi saada, et me oleme põhu kaera söönud. Ja nii me elasime, vahetasime asju ja seal olid külad, kus olid traktoristid, need mehhaniseerijad, neil olid vabad külad nagu ja sealt siis nemad teenisid ikka natuke rohkem kui meie nende käest saime siis ikka vahetada, noh ja kohapeal ka nende käest sai kanamune ja kui oli midagi vahetada, oli ju neid, kellel ei olnud mitte midagi. Mul õnneks oli natukene raha 20 ka kaasas ja asju ja noh, ma mäletan veel nii palju, et ühe voodilina eest sai kaks puuda kartulit. Nojah, ja kas seda kartult soola sisse sibulka nagu vene komme on? Mida veel? Kalbaasi oli üks rohi nagu küüslauk. Seda sai söödud. Noored olime, kohanesime ära ja ega me konti rikkunud, tasakesi tegime tööd igasugust, mis kästi teha ja. Aga kuidas vanad vastu pidasid või päris? Kesed suri palju. Väga palju suri, meie külas tuli palju lapsi ära, isegi vanu inimesi suri ära ja ikka raske oli minu endastinhaagi rääkida. Meie elasime suhteliselt hästi, teistega võrreldes, ema ikka aitas teisigi veel. Aga üldiselt tuli raske. Toit oli kõige suurem ja toit oli kõige suurem mure. Ja muidugi paljudel ei olnud riideid ka, mõni oli alus, kuues ära toodud pult korralikkuse leitigi selga panna. Nii et oli igasugu olukordi ega head seal midagi ei olnud. Kas on lootust Eestisse tagasi saada? Ega keegi ei mõelnud, et me sinna igaveseks jääme. Ilma lootuseta ei maksa üldse elada. Ikka lootsime. Kui kiiresti selle eluga ära harjus, seal? Sellega ei harjunudki ära kogu aeg mõte oli, et kuidas saaks tulema. Ega minu ema põgenes käselt ära, pärast viidi jälle tagasi. Me oleme selgelt palju. Kuidas te tuttavaks saite? Omavahel? Meie leks noored hakkasid ju külas külla käima, teisi noori, võltsime omasuguseid. Ja nii me tuttavaks saime ja neid viidi sinna rajoonikeskusesse. Meie emaga sattusime rajoonikeskuse esimestena, läksime kolhoosist minema ja ema oli haige ja ja minul oli tuberkuloos lahtine, seal lollid arstid ei teadnud, mis mul viga. Ja nende tõenditega saime sealt Venemaa kolhoosist. Noh, tema sai loa tagasisõiduks passi ja Ajutise passi sain. Ennem veel abiellusin, see oli märtsikuu kuuendal kuupäeval 47. aastal. Ja siis mina tulin tulema ja siis tuli parajasti see ei näe ka sinna sel ajal tema varjas ju Järvamaal seal Tamsalu kandis kuskil ja seal olid noh, meid kõiki tundsid seal ja siis teadsid, kus me oleme, sest me olime kirjavahetuses sel ajal Tamsallu. Ja, ja siis ta tuli, saadeti ta sealt. Meile anti aadress ja, ja need lapsed, kelle järgi ta pidi tulema, tegelikult need olid ka kuskil seal rajoonis, aga vot seda koht sooris usdaktsiaalisid. No igatahes sealt patcornes küllalt põhja pool kuskil, aga minu teada tema neid lapsi sealt ei saanud, Need olid lastekodusse viidud ja tal ei olnud vist selliseid dokumente, mille ta oleks kätte saanud. Tal oli suuri sekeldusi Saltpaksaaris. Ta jäi seal vahele. Minu teada oli tal isegi püstol kaasas. Ja kuidas ta selle sai säilitada või seal kõrvale jäi, mul ei ole seda lugu kõike meeles, teate, aga seal ta istus kinni isegi miilitsas. Veel kord Eerik Heine alias Priit Põltsamaa metsavennana Siberis küüditatuid otsimas. Ja sealt ma läksin siis edasi veoautoga kus tütarlaps oligi kellade järgi mõne võitjaid läksin, jõudsin sinna ka, aga seal oli nii, et ta oli nii ots moraalselt hirmutatud. Et sa jumala pärast seda, kui need siin siin, kus nad olid, ta oli ühes kolhoosis, kui need saavad teada, siis olen minu minu sõitev kohe laagrisse ja olid kaks väikest last, seal ka. Mõtlesin. Ma tulin sind ära viima. Ta ei julgegi pärast tulla. No ja siis ma hakkasin minema, väisk võeti mind kraest kinni, seal kohalik komandant see enda juurde ja et mis asi, see keelatutsioon, kuidas siia üldse julgesid tulla ja nii edasi. Ja pani mind kohe puuri, arreteeritud halvas kohas kukkusin kinni ja ütlesin talle kohe, et kuule, et asi on nii, et ma kahetsen, et ma tulin siia, aga kui sa mind nüüd lahti pääl, siis ma annan sulle kõik raamist muga. Kui palju sul on? Kohe kui küsimus oli mul kindel tunne, et no nüüd nüüd saan siit minema ma seda, mis olen, perse ütlesin, nimetati mul taskutes umbes 1000 rubla. Ladusin selle selle laua peale ja luges ülejad varna. Ta seal ka. Ja siis ma tulin sealt, tulin siis lennukiga tagasi, panime sinna lennukile. See metsavaht kahe tiivaga niisuke tähendab sinna tagasi Clubaševasse egorbašess. Ma rääkisin inimest, kes seal olid, et läksin küll, aga midagi mingeid tagajärgi. Et kui keegi soovib minuga kaasa tulla Eestisse, et mul on võimalus teile kõigile piletid ja toitu osta nii kauaks, kui me sinna läheme ja. Seitse inimest tuli kaks last ja viis täiskasvanud meriraha ja seda tooli abil. Meeri kivik ja Bravoreytak ja oli eestiaegne halastajaõde ja. No siis oligi. Läksime Novosibirskisse nendega laevaga ja seal ja üks eesti spekulant tulijat. Eksnaine Venemaa eestlane oli igavene. Aga see oli, veri on paksem kui vesi ja see ostis meile piletid. Mul kuldrahasid, ma olin ka kaasa võtnud, see oli nagu, et selle eest saime kõigile kaheksale saime. Saime piletid Moskvasse. Mälestusväärsest reisist räägib edasi nüüd siis perekond kirik Juhan ja Mary. Nojah, seal, kus meie koos hakkasime tulema, hakalbaarsevast, saime sinuga kokku. Aga, aga kui me Novosibirskis olime, Juhan oli temaga rohkem koos kui mina meid. Ja üks noor tütarlaps võiks Luige nimeline, vist oli ka eestlane tuli meiega koos ja neil olid tuttavad seal ühed tatarlased Novosibirskis, kellede sugulased olid seal kolhoosis, kust nemad olid, ja meie ööbisime seal, aga Juhan oli ju selle. Eerikuga olid Novosibirski jaamas. Noh, minul oli plaan see, et kui tema sai loa sõiduks passi sai, siis mina ei tahtnud juba sinna maha jääda, noh, armu Valoos. Nagu öeldakse. Ja mina siis tegin niisuguse nõksu, et läksin vastuvoolu jõge mööda üles jala kallast mööda ja sealt läksin siis laeva peale. Rääkisin laeva madrustega läbi, sain alla punkrisse söe punkrisse ja sõitsin Kalbaazovasse välja linna, kus ümber tuli istuda suurema laeva peale soppi mööda sõidab ja seal sain siis jälle madrustega jutule. Mul oli liiter piiritust kaasas, pistsin selle madrusepoisile liiter piiritust, sellasi oma kajutisse. NKVD mehed käisid ju ringi seal otseselt laeva pealt ka, kes ära salaja lippab, tead, ja siis ma olin kohe varjul, seal ei olnud midagi. Aga aga siis oli Reida konvel, nüüd ta on ta haavalaid, üks medõde oli meiega. Inimesed aitasid piletid osta. Neil oli päikene, tutvus seal kassas Novosibirski kassas. Ja me saime kohe järgmisel päeval rongi peale, aga muidu oli seal kahe või kolmenädalane järjekord. Samal ööl, kui mina seal raudteejaamas oli, tapeti üks mees seal ära väljas. Ja need nuhid käisid ikka ringi seal sees. Mul oli hirm, et nad küsivad dokumendijaan vahele kohe ja teil dokumente ja mul oli mingisugused, aga mitte maksvad. Ja mul läks sõik ilusti toime. Moskvasse jõudsime Moskvas Valgevene jaamas. Me tulime Riia kaudu Tallinnasse. Valgevene jaamas oli kontroll, aga ma olin ilusti väljas õues, sel ajal, nii et ma vahele jäänud seal Riiast sõitsime Tallinna peale. Küll oli hea tunne, kui kuulsid juba eesti keelt ja eesti raadio mängis rong. Niisugune elamus, nii et hoia ja keela. Moskvasse pidime vahele ja ma seal või passikontroll, aga ma sain ja inimesed seal eemal, enne ilma, et nad oleks vaja lennanud. Ise hakkasin lolli mängima, tulid minu ümber seal, mis tsuh, naasin, tegid, jätsid uksed valveta inimsuse minema ja ja siis oligi, et üle Leningradi isandaga üle Riia sai sinna piletid, läksime rongiga ja sõitsime Riia Tallina ja kuule, ühe palga jõudsime, siis oli üks mu elu ülevamaid hetki, kui. Üle Eesti piiri sõitsime siis kõik need kallid inimesed. Mul endal oli ka vesi silmas, nutsin nii. Südantlõhestav võrdselt, et see oli midagi, seal oli kaks väikest last, oli ka kaasühe, loo ei pane peaaegu üleni paistes. See sai ka vanavanemate juurde saadetud teistega ja vägi, piltilus, väike tüdruk oli, see oli neist kõige vapram. See tõesti suurepärane, väike vabsurit selle toi sinna minu juurde, ühest hobisadamast tõi ta minu juurde jumala keeviise tüdruk kodumaale. No siin, siin ta suleb ja. Kuhu ta oli vaja minna ja jätsin jumalaga ja seal oligi, ma ei öelnud neile, kes ma olen tegelikult ikka meister ja nii edasi ja ja kõige piinlikum juhtum, valusid, vastsed, balletiõpetaja, tantsusamme ja nii edasi. Ma ütlesin, jalg on haiged mais. Aga välja saada sellepärast või selle üle südamest naerda, kohe. Ma ütlesin siis, kes ma olen, et ma ei ole see, keda ma ütlesin, minu kodun metsas, metsatohi, taevane arm, siis oli kohe nii, et oo ja see oli, see oli ajajärk. Kodumaale tagasi jõudnud püüdsid lootusrikkalt alustada uut elu. Nojah, ja siis, kui ma olin juba siin, siis oli kohe esimene asi, kuidas dokumendid saab. Aga ma sain nad nii sõjaväepileti kui ka passi tead, altkäenatuke sekeldamist oli. Noh, ja siis. Sain töökoha Viljandi maavalitsuse alluvusse, Imaveresse velsker x loomavelskriks ja Pilistveres k. Seal saadi siis jälile lõppude lõpuks 49. aasta juulis kutsuti mind võhma miilitsasse. Selgus, et neil on kõik juba teada, kes ma olen, oli välja nuhitud, sest ma olen õige nime all. Nojah, ja viidi mind Viljandi miilitsasse. Viljandi miilitsas, ütles võhma miilitsaülemat, kui mul on soov kirjutada abikaasale kirjat abib kohale. Aga Viljandis ei olnud, noh, üks leitamparaanov pidi olema, kes mind üle kuulab, seal, seda ei olnud kohal sel momendil ja viidi mind halli, kus oli miilitsa palvekoht või niisugune ruum ja seal oli veel kaks, kolm inimest. Noh, ma hakkasin kirja kirjutama, sain kirja valmis ja tulin momendil sinna kolm, neli inimest, kes panid selle valve miilitsaväljavaate kinni. Aga uks, kus me sisse tulime, sinna ruumi oli lahti. Mina tõusin püsti, jalutasin sinna sealt üles trepi peale, välja veel miilitsa mingist otsast mööda, vaatasin üle õla tagasi ja olin mina kadunud. Ja nii olin ma siis metsas nelja aastat. Siis, kui Johan läks varjama, Michal, tulin ära Pärnusse, mul olid seal ema poolt sugulased ja ja tulin siia ja nemad elasid siin rühmal oma maja ja neil oli ka lehm ja siga ja mina Peintsis oma lehmaga siia. Ja sea ja. Ahah, aga vahepeal kui ma ei eksi, käis seesama Priit Põldma eripärasemad või Põltsamaa ja käis pildistades korra. Käis Pärnus, mitte pilvist Pärnus käis minu juures. Käis pildistamas ka minu teada. Tema oli ju jah, metsa vent kuni 50. aastani ta võeti 50. aastal laulupeo ajal kinni Ahnii lauluväljakul laulupeo ajal. Ahsoo, vaat seda ma ei tea, mina seda, ma ei tea üldse. Jah, see võis olla küll sellest 50. aasta kevadel kuskil või suvel. Küllase laulupidu oli 50, suvel. Nojah, aga enne seda käis ta minu juures Pärnus veel. Ja käis minu onuga, käis lehmale heina tegemas. Ja siis tuli tema meile, Kõlleste käis moonuga veel, kes oli parteilane. Kindel koht oli. Ja siis ta käis onuga lehm heina tegemas lehmale, aga muidugi onusega ei teadnud. Vend ja rohkem mina temast ei tea, kähkustasis pärast kadus. 40 jah, 49.-na, mis tal siia juulis siis kui on kinni, läks enne seda, meil sündis märtsis veel laps. Ja ta oli kaheksakuine, oli laps ja siis, kui ma olin siin Pärnus, aga siis ma elasin tuttavate juures ja mind ei olnud kodus oli mind otsimas käidud. Johan siis varjas ja siis mina panin varjama ja see laps jäi sinna tuttavate juurde, nemad ütlesid, las ta jääda siia ja siis ma varjasin oma parangul kinni, kukkusin, nemad panid plehku ja, ja mina kukkusin kinnikuste varjusatele. Mina igalpooltuttavate juures käisin, käisin nendega kohtamas, aga tookord ma olin just nendega kohtamas ühest alusel kuskil kariste kandis ja ja siin. Ühesõnaga meid anti ära mäleta, ise enam seda aega ei taha meelde tuletada, käiga ta lõbuasi olnud. Ma räägin sinna, Joel, see tema kinnikukkumine oli vana karistes kiruski kallilt talus. Ja meid oli seal sel momendil noh, minu abikaasa ja veel kaks kaks meest, unus ärev ja Siimu nimeline. Olime just lõunat ant. Nemad sõitsid vest puhkama pikali ja mina jäin lava juuredokumentidega õiendama, midagist ümber tegema seal. Ja näen, vene sõdur jookseb püssiga, ütlesin, et Arank. Kas põgeneme põgeneme, mina hüppasin paljajalu särgi väel aknast välja, ühe, viie või 10 meetri peal oli umbes rukkipõld hüppas rukis niiguma rukkesse jõudsin, tuli kui kõlinal kuulivalang-valang ja mängin, et võsa poolt tulid need julgeolekumehed. Mina hoidsin lageda peale ja läksin täiesti lageda peale välja, seal olid Einalised, need panid kõik sinna talu poole vaatama, mis seal sünnib, tead ja teised kaks hüppasid kah aknast välja ja need läksid põsa poole. Nemad ei näinud kustpoolt, nad tulid. Nojah, ja see noorem mees Siimu Viljandi poiss, see sai haavata, pärast selgus mulle see, aga hullus, ärev, see pääses. Täiesti tervelt, tuli välja sealt ja läks Viljandi pol tagasi. Noh siis õhtal, ma sain kusagilt tarust üle visata vene sineli. Jalga sain ossid. Doosil Ginte. Pea vikatiga õlale. Ja siis ma hakkasin minema uue kariste poole. Mõtlesin, et kui keegi mind kinni peab, ta kõigepealt ei hakka mind tulistama, töömees pikad õla peal, tead. Jõudsin sinna, kus arvata võis, et noh, mehed läbi, lähvad seal kuulengi, noh kõnekõminat sees. No ei tea, millest see tingitud on, aga tuld ei ole. Noh, viimati läksin ikka ukse taha ja koputan ja sain sisse, tead, ja selgus, et see noormees Viljandi mees, Siimu, see on haavatud. Reielihas läbi lastud. Ei saa kusagile minna ja siis olime midagist kaks nädalat aega lauda peal. Varjasime ennast seal, see nagu tema haav korda sai. Tuleb tagasi minna, kandis meid ära, üks Tammiste nimeline, oli olnud ennem Paides Paide valla või, või sekretär, mitte vallavanem. No see oli, mille ärakandja siis, kes sina kiruskile selle julgeolekukaela tõi? Nojah, ja oli plaan, et võtame selle mehe kinni. Räägime natuke nagu tarvis, on. Ja üks mees liitus meiega veel Viljandisse Pärnakivi nimeline. Läksime siis Penuiasse Abja kandis ja penovios saimegi selle Tammiste kätte. Ja oli lootad, ta naine tuleb rongi pealt siis veel kitsaroopale liikus ja jätsime selle Tammiste selle Siimu hoole alla. Ütles, vaatad sara ei lase minna teda ja läksime siis naisele vastabernardiviga ja naist ei tund või, valetas mees meile see tammist. Läksime, hakkasime tagasi minema. Kuuleme, käib pauk. Ants ütleb, et nüüd üks kahest, kas august on läinud. Noh, saime ükskord siis Sennal metsa kohale, kus ta kinni pidi olema valve all. Hüppakse Viljandi poiss Siimu välja, tead, silm sinine. See kurat, haaranud ta käest selle kone ja vastu nägu, noh, midagi teha ei saanud. Lasva ta ei oskanud ja põgenes ära ja noh, siis oli meil niimoodi, et tarvis kiiresti koha pealt kaduda. Kadusime kah. Käis küll see metsavaht üleval nurgas, tead, jälgi ajama sealt, kus kohas labad, tead, aga nad ikka kätte saanud. Ja niimoodi pääsesin sellest supist välja, Kuidagist läksi mõisuganti Õisu all metsas. Olime väikses laagris, näosukeses. Koorisime juba kartul, seal oli ikka paar päeva juba seisnud vest. Ja Ants pidi minema. Pärnakive Ants, pidime minema vaatama, kas ehk saab jalgrattad, siis saab natukene sõita ringivast lähikonnas. Ühe poole või tunni aja pärast tuleb tagasi, ütleb, et mets on ümber piiratud. Tähendab, julgeolekul oli siis juba teada teod, et siin varjavad ennast. Aga mõtlesin, et midagi teha ei ole, nüüd päeva ajal me ei saa kuskile minna. Tuleb meil passida sõnniku õhta, pimedani ikka välja. Ja pimeda aeg siis läksime Õisu jõest üle ülevalpool võisu järve ja läksime siis Kaarli poole metsadest läbi ja kadusime ära. Ja hiljem saime muidu kest urnus äreviga kokku. Ja sellest saadik jäimegi Kunnus Areviga koos liikuma. Otsisime uued käigumaad, kus peatuda, noh, mul oli ju terve Imavere ja pilistada kant, tuttav loomavelsker Ena. Peatusime siis sealkandis ja peab ütlema, et ilma rahva toetust ei ole midagi teha ilma rahva toetuseta. Kui rahvas sind pooldab, siis sa saad metsas olla, kui rahvas kaasa ei tunne. Sees on võistlus mõttetu. Ja rahvas tundis kaasa, aitas igatemoodi, andis informatsiooni. Ainult küsi. Kuidas teie mäletate, Juhan rääkis, et nägi Vene sõdurit läbi akna, hõikas haarang ja siis hüppas aknast välja. Teie olite samas toas? Olin küll jah, ja mina haarasin siis need passinud märgid, mis seal oli, mida tema tegi, viskasin pliit alla, tulle. Jõudsin ära visata, siis oli see julgeoleku ülem ka kohe sees. Mis käsutati meid välja, toodi Viljandi vanglasse, ega seal midagi muud ei olnudki. Õieti Viljandi julgeolekus, olin ühe ja siis kutsuti mind välja, hakati üle kuulama, ütlesin, noh, räägi nüüd, mis sa tead, ma ütlesin, minul pole teil midagi rääkida, teil on kõik teada juba. Eks see andis ju kõik Äravikes, mitte, kes meid ära andis, see rääkis teil kõik ära. Minul pole teil midagi rääkida, pinninud mind ega midagi ja saatsid kohe vanglasse ja õietigi pihku siis ja, ja siis ma olin üheksa kuud olin eeluurimise all. Siis oli üks tore uurija, oli, see oli julge ole, koori üks tillu-nimeline Fist, juulis oli eesnimi, kui ma ei eksi. Ja see oli tore mees, see tuli vanglasse mind üle kuulama. Eseksele pidime kätte saama ikka kätte, ei saanud. Sergei vanglas informatsiooni toomas. Mitu korda samblast mehe kohta, jah, esimese saite kätte ei saanud. Aeg oleks saanud, aga ei saanud. No ja siis nad vaatasid ikka kätte ei saa, siis oli meil kohus. Muidugi, need rahvad olid kõik seal, kes, kes minuga koos kinni kukkusid talu perenaine ja peremees ja siis olid veel ühed, kes varjasid ja mis seal tammistel, teadoliinid kukkusid ju kõik kinni. No aga muidu siis tuli, kohus anti meile kõigile 25 pluss viisi, siis viidi Siberisse vabaduses, selle metsas, mina kukkusin 50. demondlikuks 53. alles. Ja siis mul oli üks soo, ainult et viidaks mind niisugusesse vangilaagrisse, kus mu isa oli ja sinna ma sattusin ka, ehk küll Täpsilmite samasse lõika Uuralites. 53. aasta 20. mail mind võeti Sürgavere maantee ja raudtee ristumise kohal, vasta kahe automaaditulega. Umbes kolme nelja meetri pealt. Kaaslane Särev. Hullu kukkus kohe, mina sain haavata. Siis rabelesin veel tükikene aega, seal. Peitsin enda šekisse ära. Ekistantsin veel tuld. Üks kukkus. Mina jooksen koeramehega. Ei tule pauku, koeramees laseb mind Kaidule pauku, lõin talle vasta lõuga, püstolipäraga vasema käega ja hüppasin üle koera rihma ja nii kui ma üle koera rihma olin hüpanud, nii kukkusin maha. Nähtavasti üks kuum tõmbas mind jalast siit riietest läbi ja niitis mind maha lihtsalt ja siis oli minu võitlus lõpetatud. Ja viidi siis läbi Suure-Jaani Viljandi miilitsasse alla keldrisse, seal käisid siis suured NKVD mehed vaatamas, kui imelooma imetleti tähendab, näed ikka lõppude lõpuks käes üks ja Särev sai surma kohe. Nii et temast alamjälge jäänud. Oli siis Viljandi seal keldris kolm ööd-päeva, siis hommiku vara, kõige vahepeal võeti siis esimesed ülestunnistused, milles ma ennast süüdi tunnistan. Ja kolmandal hommikul visati vasakusse kätte risk, et lähme Jabiidilises rõnga peale rõngaga Tallinnasse Pagarisse. Pagares viidi ühte ruumi, mis oli, noh, üks meeter lai umbes ja kaks meetrit pikk nari sees. Salmases kaebasega lasti parem küünarliiges läbi. Et kuul on alles, see, see hirmsasti valutab. Siis viidi sealt järgmine päev Patarei haiglasse. Seest oli vahepealse peerija mahavõtmine ei võetud siis mind seal ülekuulamisele ka polnud, aga enam ei olnud enam aega. Siis läks tükikene aeglast seni, kuni, kui ma ei tea, kas juuli lõpupoole või hakates mind üle kuulama ja see võttes siis kah kaks-kolm kuud aega, seni, kuni see toimik valmis said ja detsembrikuu keskpaigas ei detsembrikuu alguses oli siis kohus, mis Andres 25 pluss viis. Saate toimetaja kohus oleks tänada mälestuste rääkijaid, mida ma teen suurima heameelega. Ja aitäh kõigile ka saadet kuulamast. Järsku pakkusse, mõtteainet selgust Vajevas inimõiguste tagamise ja inimõiguste rikkumise küsimuses.