Ma veetsin 1892. aasta märtsikuu mentonis Riviera rannikul. Selles tagasihoidlikus paigas on sul eraviisiliselt kõik need hüved, mis seal oleksid mõni miil eemal Monte Carlos Winitsas ametlikult. Tähendab, seal on seesama külluslik päikesepaiste, palsam, maheõhk ja sätendav sinine meri. Ilma jääd, seda rikuksid, tühi lobisemine, sagin, suled, jääbutamine, mentonon, vaikne, lihtne, rahulik ja tagasihoidlik, paigake, rikkad ja toredus. Armastajad ei tule sinna. Tähendab tavaliselt rikkad ei tule. Kuid vahel juhtub seda siiski. Ja just tookord sain ma seal ühega neist tuttavaks, ta nime mitte avaldada, nimetan teda Smissiks. Ühel päeval, kui me parajasti teist hommikueinet sõime, müksas ta mind, vaadake kiiresti seda meest, kes praegu uksest välja läheb, silmitseb teda õiget tähelepanelikult, milleks, kas te teate, kes ta on? Ja ta on olnud siin ka tükk aega enne teid räägitakse On keegi vana tagasi tõmbunud ja väga rikas siidivabrikut Lionist ja ma arvan, et ta ihuüksi siin maailmas sest Donaldi nukker joonistab ega räägi mitte kellegagi. Nii on diofiilmanion. Ma arvasin, et mis püüab nüüd seletada seda suurt huvi, mida ta oli ilmutanud messi maniaani vastu. Temaga vajus sügavalt mõttesse ja oli nähtavasti minule ja muule maailmale mõneks minutiks kadunud. Tõmbas ta käega läbi oma valgete siidpehmete juuste nagu aitakse meelde ja nii laskis oma hommikueinele jahtuda, ütles ta. Ei, see on mul meelest läinud. Ma ei suuda seda enam meelde tuletada, mida Hans Anderseni ilusat väikest jutukest, see on mul meelest läind. Üks osa sellest oli nii. Ühel lapsel on puuris linnuke, keda ta väga armastab, kuid jätab ta mõtlematult hooletusse. Ta laulab oma laulu, ilma et seda kuuldakse, tähele pandaks. Kuid vähehaaval hakkavad meil janu linnukest piinama, ta laul muutub kaeblikuks ja nõrgaks ja lõpuks vaikib. Linnuke sureb, laps tuleb, kahetseb kogu südamest Jon, troostitu. Tõsi, hädaldades kutsub ta oma mängukaaslased ja nad matavad linnukese suure toreduse ja sügava kurbusega maha, ilma et nad vaesekesed ise teaksid, et peale nende on teisigi, kes lasevad lehtedel surnuks nälgida ja siis kulutavad nende matuste ja mälestussammaste peale niisu suuri summasid, millega nad oleksid vabalt võinud poeedile elu sees hoida ja selle pealegi võrdlemisi muretuks ja mugavaks teha. Ja. Kuid siin katkestati meid sama päeva õhtul umbes kella. Homme juhtusin jälle Smichiga kokku ja ta palus mind üles oma tuppa, et koos suitsu teha ja palavat shoti viskit juua. See oli hubane ruum mugavate tooride rõõmsate lampide ja kaminas põlevate kuivade oliivi puhalgudega. Olemise tegi täiuslikuks väljast kostev Rõuge murdlainete kohin. Meil oli juba teine klaas viskit joodud ja palju laiska ja muhedat juttu aetud, ütles mis nüüd kus viina meie keelepaelad kenasti lahti päästnud, tahan ma teile ühe kummalise loo jutustada. Ja te olete vist küll nõus seda kuulama. Paljude aastate keskel on see olnud saladus saladus minu ja kolme teise mehe vahel. Nüüd tahan selle lepitseri lahti murda. Kas teil on mugav väga rääkida edasi? Ja ta jutustas mulle järgmise loo. Paljude aastate eest olin ma noor kunstnik, kogunivega noor kunstnik. Rändasin ringi prantsuse külades siin ja seal visandeid tehes. Peagi lõid minuga kampa paar armast noort prantslast, kes tegelesid sama asjaga, millega minagi. Me olime niisama õnnelikud nagu meie olime vaesed või niisama vaesed, nagu me olime õnnelikud, sõnastage seda nii, nagu paremaks peate. Claudefreer. Karl, mul on see nii, olid nende poiste nimed, arm, selle armsad sõbrad ja kõige päikesepaistelisem ad hinged, keda kunagi on naernud vaesuse ülejäänud iga ilmaga toredasti lõbustanud lõbuks meie Eve madalikule kinni. Danny külas ja veel üks kunstnik, kes oli niisama vaene kui meiegi võttis meid enda juurde ja sõna otseses mõttes päästis meid näljasurmast. See oli François mile. Kuidas. Tookord ei olnud sugugi kuulsam kui meie. Tal ei olnud mingit kuulsust, isegi oma külas oli nii vaene, et tal ei olnud peale kaalikate midagi muud, millega neid toita. Ja isegi kaalikad ei jätkunud alati. V4 saime suurteks lõppedes 11 narruseni jumaldavaiks lahutamatuix sõpradeks. Me maalisime nii palju Liu, kui suutsime ladudes pilte virna laada, kuidas neid virna aga väga harva neist lahti saades. Me veetsime koos toredaid päevi. Oh sa taevane aeg, missuguses kitsikuses me vahetevahel olime. See kestis veidi üle kahe aasta. Lõpuks ütles ühele Päeval, Claude. Poisid nüüd Allap, kas te mõistate? Me oleme omadega täiesti läbi. Kõik ütlesid ja keegi ei anna enam, nad on meie vastu päris vandenõu moodustanud, ma käisin kogu küla läbi, asi on tõesti nii hull, nagu ma teile räägin. Nad keelduvad meile ainsatki santiimi andmast, enne kui kõik vanad võlad on tasutud. See lõimeid päriselt kristalli. Esinäod olid jaamatusest valged. Alles nüüd saime aru, et me olime meeleheitlikus seisukorras, järgneks vaikus. Lõpuks ütles mile ohates. Mul ei tule ühtki ideed mitte mingisugust, mõtelge midagi välja, poisid, keegi vastuolus, kui mitte sünged, vaikust vastuseks lugeda. Karl tõusis püsti, kõndis toas närviliselt edasi-tagasi, ütles häbiasi. Vaadake neid maale, virnad ja virnad niisama häid maale, nagu oleks neid ükskõik, missugune eurooplane maalinud, olgu siis kes tahes ja paljud ringi olevad välismaalased on öelnud sedasama või vähemalt peaaegu sedasama. Aga siiski nad ei ostnud, ütles, mine ei muud asja. Nad ütlesid seda ja see, on ta tõesti tõsi. Heida pilk oma Angelusele. Kas keegi ütleks mulle? Saar, minu Angelus mulle pakuti viis franki. Millal, kes pakkus, on, miks sa vastu ei võtnud? Ärge siis kõik korraga rääkige. Arvasin, et ta maksab mulle rohkem, ma uskusin seda kindlasti. Ta oli seda nägu ja nii ma küsisin kaheksa. Ja siis. Ta lubas uuesti tulla taevas ja põrgu teadnud, Francois. Tean. Tean. See oli viga, ma olin tola, poisid, mõtlesin kõige paremad. Seda ei usu tema muidugi, seda me teame, aga ole sa kiidetud, aga teinekord ära ole enam nii loll, mina, kui praegu siia keegi sisse astuks ja sellest kapsa pea pakuks, küll ta siis näeksite. Kapsapea, ah, ära parem räägi, paneb mu suu vett jooksma, räägi asjust, mis ei nõua nii suurt kangelaslikkust. Poisid, ütlefar. Kas neil piltidel on midagi viga? Vastake mulle ei. Kas nad ei ole head ja meisterlikult pillid? Vastake mulle. Headja, meister Likud, et kui nende all üks kuulmiseni, siis võiks neid müüa suurepärase hinnaga, muidugi, selles pole mingit kahtlust, kuid ma ei tee nalja. Kas see on tõesti nii? Loomulikult, kas me ei tee nalja, mis siis sellest, mis seal on tegemist meiega. Teate mis kamraadid? Me paneme piltidele ühe kuulsa nime alla. Šarlistusi ütles, teate, mul on teile üks täiesti tõsine ettepanek. Ma arvan, et see on meil ainus tee pääseda vaestemajast ja ma usun, et see on täiesti kindel tee. See on mu arvamus, põhineb arvukatel kindlaim ja ammu tõestatud faktidel inimkonna ajaloost. Ma loodan, et maantee meid kõiki ritaks. Rikkaks põrunud ei, ei ole. Ja oled küll, sa oled põrunud, mida sa nimetad rikkuseks? 100000 franki nina peale. On põrunud. Teadsin seda kohe. Jah, on küll. Shar, see viletsus on olnud sinu jaoks liig. Sa pead kohe pulbri võtma, ewoodi sõitma, siduge ta enne kinni, siduge ta pea kinni ja siis ei siduge ta kodarad kinni tajuda juba vaka, seal on juba ammu märgatud. Jätke juba, ütles meilee teeseldud Rammusega. Las poiss ütleb, mis tal öelda on siis šarv, tule välja oma plaaniga. Kuidas kõlbad? Küll sissejuhatuseks ma palun teid arvesse võtta järgmist fakti inimkonna ajaloost. Väga paljude suurte kunstnike väärtust on hinnatud alles siis Nad ise on surnud juba nälga. Seda on juhtunud nii sageli, et seda võib pidada reeglipäraseks. Reegel on järgmine. Igav, tundmatu, andeka ja suure kunstniku väärtust tunnustatakse ja ta pildid lähevad hinda alles pärast tema surma. Minu ettepanek on, et me heidaksime liisku. Üks meist peab surema. See oli öeldud nii rahulikult ja ootamatult. Et me peaaegu ei märganudki püsti karata. Siis järgnesid jälle nõuanded kooris arstlikud nõu andnud šarli ajude päästmiseks. Tema aga ootas rahulikult, kuni meie lõbusus oli vaibunud, jätkas siis oma plaani esitamist ja üks siis peab surema, et päästa teisi. Ja iseennast. Me heidame liisku, kellele liisk langeb, saab kuulsaks, rikkaks, aga saame kõik midagi. Nüüd olge vakka, ärge segage mind, uskuge, et ma tean, mida ma räägin. Idee on niisugune. Järgmise kolme kuu jooksul maalib see, kes peab surema kõigest väest ja suurendab oma pildi tagavara, nii palju, kui ta vähegi suudab. Lõpetatud maale ei, vaid visandeid, ET hüüde etünniste osi, lisandite fragmente, tosin pintslitõmmet igal lõuendil, mis ei tarvitse suurt midagi tähendada, kuid need kõik olgu varustatud tema nimega. Ta teeb neid 50 tükki päevas ja igal neist peab olema mingi iseärasus, mingi maneer, mis on just omale iseloomulik. Just need on asjad nagu te ise teate, mis raha maksavad ja ostetakse muinasjutulist omade eest maailmamuuseumidele pärast sõda. Ja kui suur kunstnik on surnud? Meil peab neid terve tonn on varuks olema terve tonn. Meie teised aga pean agarasti tulevitama, et ta on suremas ja Pariisi iga kunstikaupmehe kuumaks ma neid saabuva sündmuse jaoks ette valmistama. Kui siis kõik on valmis ja õige silmapilk saabunud, siis kuulutame ta surnuks ja korraldame uhkematuse, saad aru? Nimelt just päris ei saa, kas sa siis aru ei saa, ega see mees siis päriselt ei sure, ta muudab oma nime ja kaob. Matame tema asemel nuku ja leiname teda. Kui maailm leinab meiega kaasa ja mina kuid tal ei lastud lõpetada, puhkes, müriseb heakskiidu hurra, kõik hüppasid püsti, Keplasid toas ringi ja langesid tänu ja rõõmujoovastuses üksteisele kaelatundide kaupa. Me arutasime seda suurt plaan, ilma et keegi oleks üldse nälga tundnud. Lõpuks, kui kõik üksikasjad olid hästi läbi töötatud, heitsime liisku ja see langes, milleni? Ta oli Surjeks valitud, nagu me seda nimetasime. Siis Me kraapisime kokku kõik need asjad, millest inimene muidu ei lahku, kui ta loodab neid kaalule pannes tulevikuks rikkaks saada. Mälestusesemed ja muud taolised asjad. Neid panti pannes saime nii palju raha, et sellest jätkuks vähe nõudlikuks, jumalajättu õhtuks ja hommikueineks. Mõned frangid jäid meile veel reisi jaoks ja lee sai kaalika tagama vara, millega ta võis endale mõned päevad elu sees hoida. Järgmisel hommikul vara, kohe pärast einet asusime meie kolm teele muidugi jala. Igaühel meist oli umbes tosin Milee väiksemat maali, mida me lootsime maha müüa. Šarl põrutas kohe Pariisi poole, kus ta kavatses hakata Mileele surma puhuks kuulsust rajama. Meie Kloodiga pidime teineteisest lahku, et hakata kumbki omaette mööda Prantsusmaad ringi rändama. Ma arvan, et imestate, kui te kuulete, kui hõlpsasti ja mugavalt see meil läks. Ma kõndisin kaks päeva, enne kui ma äri tegema hakkasin. Siis hakkasin ma ühe suure linna serval üht villat Skitseerima, kuna ma nägin, et omanik ülal verandal seisab. Ta tuli alla, et mu tööle pilku heita, nagu ma seda olin lootnud. Ma töötasin ülikiiresti, lootused tal asja vastu huvi tekib. Ta poetas aeg-ajalt mõne kiitva märkuse, kuid varsti hakkas ta mu tööst juba vaimustusega rääkima ja ütles, et ma olevat suurmeister. Ma panin pintsliga. Haarasin oma reisikoti, võtsin sealt ühe Milee ja osutasin nimele all nurgas, ütlesin uhkelt. Loodan, et te selle ära tunnete. Tema oli mu õpetaja ja sellepärast ma arvan, et ma peaksin seda tööd tundma. Mees näis olevat kimbatuses tavaiki süüdlaselt. Ütlesin kurvalt. Ega tee ta ometigi ja öelda, et ei tunne François, mille nimel? Loomulik, et ta ei võinudki seda teada. Kuid sellegipoolest oli ta kõige meeldivam mees, keda ma olin kunagi näinud, sest et ta nii kergesti sellest piinlikust olukorrast pääses. Ta ütles, ei, seda küll mitte. Ja nüüd ma lähen tõesti, et see on üle. Ma ei tea isegi, mis mul mõttes oli, nüüd ma tunnen ta muidugi ära. Siis tahtis ta seda ära osta, aga ma ütlesin, et kuigi ma olen vaene, siis nii vaene ma ka ei ole. Lõpuks siiski müüsin talle pildi 800 frangi eest 800 franki ja ise oleks selle pekiviilu eest ära andnud ja ma sain selle väikese asja eest 800, FRA. Sooviksin, et ma saaksin selle prae praegu 80000 eest tagasi osta. Aga see aeg on nüüd möödas. Ma tegin tolle mehe majas väga kena pildi ja tahtsin talle seda pakkuda 10 frangi eest. Ja nii suure kunstniku õpilasele ei oleks sobinud. Enim müüsin ma talle pildi 100 frangi eest 800 franki, saatsin fileele ära samast linnast. Ja järgmisel päeval läksin edasi, aga mitte enam ihala. Ma sõitsin. Ja sellest. Ma müüsin iga päev ühe pildi ega püüdnud kunagi rohkem müüa. Ma ütlesin alati oma ostjale olen loll, et ma üldsusele fraan Soaamileebilie. Sest aie laena kolme kuudki ja kui ta sureb, siis ei saa teostada pilte isegi kulla eest mitte. Ma püüdsin seda juttu levitada nii laialt kui suutsin ja maailma Milee surmaks ette valmistada. Vahetevahel astusime mõne provintsi ajalehe toimetaja poole sisse ja panime väikese sõnumilehte sõnumi, mitte selle kohta, et on avastatud uus talent vaid sellise, mis eeldas, et igaüks tunneb Francois Mileed mitte niisuguse sõnumi, mis oleks teda kuidagi kiitnud, vaid lihtsalt teatemeistrit tervisliku seisukorra kohta. Mõnikord oli see lootustandev, mõnikord nukker, kuid alati oli seal kõrvalmaik, et on karta kõige halvemat. Me jälgisime alati neid sõnumeid ja saatsime vastavad ajalehed kõigile, kes olid meie käest pildid, ostad. Šarl oli varsti Pariisis ja ajas seal asju suure osavusega. Talvi suhted välismaa kirjasaatjatega ja saavutas, et teated, mille ees seisukorrast läksin Inglismaale kogu Euroopasse, Ameerikasse ja igale poole. Kuue nädala pärast me kohtasime kolmekesi Pariisis ja tegime peatuse. Siis arvasime oma tulud kokku ja leidsime, et olime ära müünud 85 väikest maalijaid müüdi ja et meil oli koos 69000 franki. Šarl oli müünud viimase pildi ja see oli olnud kõige hiilgavam tehing. Müüs Angeluse 2200 frangi eest. Kuidas me teda selle hästi helistasime? Muidugi mitte aimates, et kunagi tuleb päev, kus Prantsusmaa heit tõdeb, et seda endale saada, kuid keegi välismaalane napsab ta endale 50000 frangi eest sularahas. Tol õhtul oli meil lõpetuseks eine šampaaniaga. Järgmisel päeval pakkisime Wood ja mina asjad kokku ja sõitsime Milee juurde, et teda viimastel päevadel põletada, Uudishimulike majas eemal hoida ja iga päev šarlile Pariisi küll, et saada avaldamiseks kõigi mandrite ajalehtedes ootavama maailma informeerimiseks. Viimaks olid kurb lõpp käes ja Shar tuli jõudis just õigel ajal kohale, et aidata matuseid korraldada. Te vist mäletate seda soostumatust, kuidas sellest räägiti üle kogu maakera ja kuidas kahe maailma kuulsused sõitsid sellest osa võtma oma kurbust, näitama meie neljakesi ikka veel lahutamatud tantsida kirstu ega lubanud kellelgi end aidata ja see oli täiesti vajalik, sest kirstus oli ainult vahanukk ja teistele oleks liiga kerge tundunud. Jah, meie needsamad neli sõpra, kes me olime nii sõbralikult koos puudust kannatanud neil rasketel aegadel, mis suvi nüüd alatiseks läinud kandsime kirstu. Kuidas siis neli? Muidugi neli, sest ka ei, see aitas oma kirstu kanda. Tooli end muidugi ära moonutanud ja esines mingi suurusena mingi kauge sugulasega. Uskumatu, kuid ometi tõsi. Kas te mäletate, kuidas maalide järsku tõusis ja raha me ei teadnud, mispeale akt Pariisis on veel praegugi üks mees kellel on 70, mille ema oli. Ta maksis meile kaks miljonit franki, nende eest. Need terved, pinud Skitsed, mina ei tea, mida neile valmis vorpis nende kuue nädala jooksul, mis me teel olime ja te teeksite suured silmad, kui kuuleksite, missuguse hinnaga me neid praegu müüme? Tähendab, kui me üldse nõustume ühtki neist müüma. Mulje, see on uskumatu lugudest uskumatu, ja seda võib küll öelda. Ja mis sai, mille eest? Kast saladust pidada suudad, suudan. Kas te mäletate toda meest, kellele ma täna hommikul söögisaalis teie tähelepanu juhtisin? See oli Franud suva, Milee, see suund. Tandi a- kord ometi ei õnnestunud neil Üht geeniust surnuks näljutada ja temale kuuluvat raha võõrastesse taskutesse toimetada. See laululind ei pruukinud nälgides ja mahajäetuna oma vaest südant lauludesse valada ja ainsa tasuna uhtima külma toredus vastu võtta. Selle eest hoolitsesime.