Nendel ammustel aegadel, kui veel vabrikuid olnud, said inimesed ju ka kuskilt ikkagi Mineva selga ja jalga ja tuppa ja tööks vaja minevad esemedki tegi keegi valmis, kõik inimesed ju ise ei osanud. Ja neid, kes neid kõiki vaja minema. Neid asju valmistasid olid käsitöölised. Käsitöölistest eraldi ei ole me oma silmaringi saadetes kunagi rääkinud ei ole nagu õieti selle peale tulnudki. Aga juhus on juhatanud kätte niisuguse teadlase, meie ajaloolaste hulgast, kes on linna käsitöölisi 19. randid lausa uurinud. Ja see inimene olete teie, Maria Tilk, Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud. Kes need käsitöölised olid, kas me enam oskama ette kujutadagi, milliseid töid vanasti käsitsi tehti? Linnades olid käsitöölised ju välja kasvanud Anast tsunftikorrast, tsunftikord oli Eestis väga tugev. Ta oli saksa alustel ja selle tõttu hilisemalt vene seadused sattusidki üsna palju vastuollu balti eriseadustega käsitöölistesse puutuvatest küsimustes sest käsitöölised oma tsunfti korraga olid küllaltki võõrad, vähemalt niisuguse tsunfti korral ka niisuguse rangele reglemendi ka olid väga võõrad vene tsunftisüsteemile, kus ju seda ka tunti, aga käsitööliste elu oli seal suhteliselt vabam ja kergem. Eesti linnades oli võimalik töötada ainult tsunfti kuuluvatel käsitöölistel. Eluaeg püüti taga kiusata niinimetatud töönhasesid tsunftiväliseid käsitöölisi, kes püüdsid tsunftiväliselt leida võimalust omale leiba teenida. Tsunftid olid ju kinnised seisuslikud organisatsioonid, Nad hoolitsesid oma liikmete eest ja püüdsid võidelda ka nende konkurentide vastu. Linnas oli kuni 1866. aastani Sumftidel täielik võim. 1866. aastal oli keskvõim sunnitud välja andma erilise seaduse, mis kehtis ja käis ainult balti kubermangude kohta. Nimelt balti kubermangude kaotati tsunftisundus. Sellest ajast alates võis iga inimene, kes tahtis tegeleda käsitööga, sellega tegeleda vabal temale ei saanud enam mingisuguseid takistusi teha. Seda seaduse järgi, aga seadus oli kaugel, ta oli Peterburis kohal oli taga needsamad naabrid, needsamad tsunfti liikmed, kes tundsid läbi ja lõhki turgu, kes tundsid nõudmist ja oskasid mitmesuguseid takistusi ka isehakanud käsitöölistele ka pärast seda tsunfti sunduse keelamist ette veeretada. Niisugused huvitavamad näited. Alates 1866.-st aastast võis küll tegeleda vabalt käsitööga, aga väga paljud softid oma põhikirjades olid ette näinud, et ei tohi linnas tegeleda keegi tsunftiväliselt selle antud käsitööga. Kuna aga tsunftide põhikirja traditsiooniliselt olid põhireegliteks, siis nendest hoiti väga kinni, kehtisid Jugavel tsunfti kohtud ja kunstnikuga, rajal on erini kuni kubermangu valitsuseni mindi kaebustega välja ja nõuti ikkagi omaõigust ja nõuti, et tsunfti mitte kuulu ja linnast ära läheks. Üsna sageli läks neil ka korda. Mis muutus siiski, 19. sajandi teise poole jooksul oli see, et kuna töökodasid tuli pidevalt juurde, käsitöölisi tuli juurde, line elanikkond kasvas, turu nõudmine kasvas siis tõepoolest siin ja seal hakkasid tegelema need käsitöölised, kes tsunfti ei kuulunud oma käsitööga esialgu avasid väikesi töökodasid. Hiljem kui oli õnne, siis said töökodasid suurendada ka enamuses küll surid niisugused väikesed töö kohe hakesed välja samal ajal aga sunftides, mis jäid ju alles, neid ei kaotatud, kaotati ainult tsunftisundus. Softides käis elu vanamoodi ikkagi edasi, õpipoisse võeti lepingutega. Õpipoisid allusid kõikidele tsunftireeglitele, õpipoisid pidid näiteks kahte esimest aastat nimetatigi aastateks tegid alluma meistrile täielikult ja kahel esimesel õpinguaastal neid kasutatigi põhi põhiliselt majapidamistöödel. Kui õpipoiss oli oma õppeaja ära töötanud, tavaliselt oli see kolmest kuni viie aastani. Siis oli tal õigus teha sellitöö. Selli tööks kutsuti siis kokkumeistrit, meistrid võtsid sellitöö vastu tolleaegsetest metest tagadest võib-olla veel nii palju, väga oluline moment oli selliks vastuvõtmine ja niinimetatud selli joodud. Need toimusid väga pidulikult ja toimusid alati sellide ühingu avatud laeka juures. Sellide ühingud olid spetsiaalsed sellide ametikoondised, mis siis hoolitsesid eriti just sellide elu ja olu eest. Ja sinna vennastus jootudele tuli ilmuda kohustuslikult kindlasti. Ja kõik see tseremoonia toimus väga pidulikult. Sellide vanem avas laeka ja sellest hetkest alates, kui laegas oli avatud, ei tohtinud keegi ei suitsetada mingisugust kõrvalist juttu ajada ja siis alustati kõigepealt tavalise sellise ühingu tööde arutamisega, siis kutsuti sisse uued või noorsellid. Noor sellid rivistati üles ja küsiti pidulikult kogukond oleku käest, kas kellelgi on öelda nende vastu midagi ja kui kellelgi midagi ei olnud noorsellide vastu, siis koputati haamrikesega pidulikult vastu lauda kolm korda ja öeldi noor selline, et ta on säiliks vastu võetud sellide ühingusse. Siis suleti seejärelühingu laegas ja sellide vanem pani põlema piibu, andis selle piibu noor, selge, et ja see oli ka märguandeks, et teised tohtisid suitsetama hakata. Ja muidugi võttis ka karikaühingu karikaveiniga ja jõi ise, andis noorsellile ja see pidi siis kõikidele teistele ka veini pakkuma. Muidugi vennastus joodud, lõppesid siis ühise peoga, kust nagu märgitud, sageli mindi edasi Cavel kõrtsidesse. Pidasid endast väga lugu. Nad hindasid ennast ikka lähedal seisvateks, meistritele ja õpipoisid olid nende kõrval ikka päris nagad. Näiteks veel sajandi lõpul eksisteeris Iris või oli käibel niisugune tervituslause või ka toost. Jumal hoidku, meistreid ja selle. Ja olenevalt olukorrast siis kas kõvasti või vaikselt, lisati juurde ja õpipoisid, vaadaku, kuidas nad ise hakkama saavad. Ja, ja siis algas endise õpipoisina, võib-olla kõige huvitavam aeg aasta otsa teenis ta siis veel sellina ja pärast seda, kuigi teisel sajandi poolel enam ametlikku ja sundusliku sellide rändamist ei olnud, dokumendid siiski näitavad, et sellid küllalt palju rändasid. See oli väga prestiižikas, oli keskajast pärit komme, kui sellid pidid kohustuslikus korras minema kuni kolmeks aastaks mujale linnadesse tööle, et koguda teadmisi, koguda, mingisuguseid uusi töövõtteid teada saada. Ja need kolm aastat oli selli elus küllalt erakordne seisund. Ta pidi nimelt koju tooma vähemalt kolm paberit erimeistrite käest kolm tõendit, et ta on nende meistrite juures kuu jooksul vähemalt kuue kuu jooksul teeninud ja see andis sellile muidugi palju kogemusi sellest ajast. Kat sajandi teisel poolel on säilinud Eestis. Eesti linnades olid selli, kodud, selli, kodud, need olid niisugused omamoodi ühiselamud või hotellid, kes võtsid vastu ainult olen selle ja paigutasid nad siis kaheks nädalaks kõigepealt elama ja kosti peale. Vahel anti neile ka toetuseks raha. Sageli anti toetuseks raha ka siis, kui sell juba kodust ära rändama läks ja otsiti Neile linnas tööd. Kui selles linnas tööd ei olnud, siis kahe nädala pärast kõndissell järgmisesse linna edasi tööd otsima sajandi teisel poolel. Kuna rändamine ei olnud kohustuslik, siis oli see liikumine ka tunduvalt juhuslikum ja enam kaugele ei tahetud minna. Piirduti sellega, et näiteks töötati Eesti kubermangu linnades, aga püüti siiski töötada eraldi linnades väga paljudes kohtuasjades on ka märkmeid, kus kohtunikud, kuigi see ei ole kohustuslik, aga siiski arvestavad ja et üks või teine seal on siiski töötanud mitmes erinevas linnas selliste kohtuasjade puhul, kuid surf ei tahtnud ühte või teist selli mingitel põhjustel oma tsunfti vastu võtta, nii et ametlikult niisugust rändamist keelatud ei olnud. Seda ei tehtud. Aga kui kohtuasjades oli tarvis kuidagi sellele toetuda, siis leiti võimalus sellele toetuda ja kui sellid olid oma need rännu või liikumise aastad ära teinud ja, ja kui nad olid nüüd juba mingi meistri juures kindlamalt paigal, siis hakati ringi vaatama meistritüki tegemist võimaluste järgi. Ja tavaliselt tohtis, tsunftiseaduste järgi tohtis meistritüki teha ainult see sell, kes töötas mingi kindla meistri juures. Kae takistada meistrite arvu suurenemist, siis sageli meist, et ka leppisid lihtsalt omavahel kokku ja näiteks rändamiseltki tagasi tulnud selli ei võetud enda juurde tööle ja see pidi kas väikese tööpojakese avama ja ise kuidagi läbi ajama, aga vähemasti meistripabereid ei õnnestunud tal seekord siis saada ennem kui mõni meister enda juurde tööle võttis. Teiselt poolt aga meistriks saamise puhul, kui see oli võimalik ja kui meistri tükini mees klasti siis meistritüki reeglina vastu ei võetud, kui ta oli tõesti väga kõrge kvalifikatsiooniga mehe poolt tehtud, oli küllalt niisuguseid juhuseid ja lugu läks väljaga jälle kohtuni, kus meistritüki lihtsalt vastu ei võetud, kuna ta oli liiga nõrgalt tehtud. Kui meistri tükaga vastu võeti, siis oli selge, et tegemist oli väljaõppinud, korraliku meistriga meistritükk see kõlab natukene naljakalt, aga milliseks see näiteks ütleme oli rätsepal kingsepal niisugustel enamlevinud elukutsete puhul, kuigi 19. sajandi teise poole jooksul nüüd kõik meistrid, kes esinesid töökoja omanikena ja nimetasid ennast meistriteks, ei omandanud meistripabereid näiteks meistripabereid ju ka välja anti veel ka kuni sajandi lõpuni ja 20. sajandi esimestel aastakümnetel näiteks mul on meeles, 1900. aastal tegi üks kingsepasell oma meistritüki, kus ta pidi selleks valmistama kaks paari jalanõusid. Üks paar oli siis daamide jalanõud ja teine paar olid meeste vaat kusjuures siis selleks oli eraldatud täpselt 11 päeva 11 päeva järel tuli meistrite kolleegium kokku, see konkreetne töö võeti tõepoolest hästi vastu oli kohe märgitud, et õnnestus ja juba eksam sooritati kuskil kevadel, aprillikuus ja juba sügisel, seesama vastküpsetatud meister sõlmis esimese lepingu oma õpilasega, võttis ühe õpilase omale tööle, aga kas siis nii aegade muutudes oli prestiižikas ikkagi olla selle tsunfti juures? Või või olla juba see omaette? Sajandi teisel poolel, oli olukord niisugune, olenes konkreetsest situatsioonist. Me peame arvestama, et siin Eestis kehtisid kolme liiki seadused. Kõigepealt ülevenemaalised või impeeriumilised seadused. Need olid üsna üldsõnalised ja seal võis leida mitmesuguseid võimalusi ühtepidi või teistpidi seadust tõlgendada, siis oli ju siin Balti erikord balti erikorra järgi olid käsitöölised määratud magistraatide linna magistraalide võimu alla. Linnamagistraalid tegutsesid kuni kohtuseaduseni 1889. aastal ja sinna maale mingisugune kord Sumftides ikkagi oli ka pärast 1860 kuuendat aastat, kuid suhtis. Ja võib öelda, et kuni sinnamaale tsunftid ja tsunftikäsitöölistest peeti üsna lugu ja kolmandaks seaduste koguks oli ju tsunftide põhikirja tsed, olid iidsed tavad, traditsioonid, millede järgi olid ju kasvanud meistrid, millede järgi oli neid kasvatatud ja millede järgi nemad kasvatasid oma õpilasi, sest õpetamise traditsioonid olid ühesugused ja sõnad ja selle tõttu oli olukord lõppkokkuvõttes üsna segane. Konkreetses situatsioonis püüti mingisugusele kindlale seadusele toetuda, aga sageli olid need seadused omavahel täielikus vastuolus. Seda on näha ka kohtuasjadest ja igal konkreetsel juhul siis otsiti kaebajale kõige sobivam. Kunsti puhul ei teki vist küsimust, kust saadi toote valmistamiseks vajaliku materjali, aga see omaette tootmist alustanud, selliaastad läbi teinud noormees, kuidas temal need toorained ja nii edasi kätte tulid, kes kuidas oskas. Võimalusi oli küllalt, muidugi pidi olema algkapital näiteks materjalidest ilmneb niisugust asja ühest ja samast väikelinnast lähevad ütleme Tallinnasse õnne otsima kaks või kolm enam-vähem üheealist meest. Üks jõuab dokumentides ja jõuab kuue aasta pärast meistritöökoja omanikuks ja näiteks üks konkreetne juhus, teine sealtsamast linnast ilmselt tuttavad või sõbrad läksid koos linna õnne otsima, teenib siis oma sõbra juures selline, nii nagu nagu juhus oli ja ilmselt siis märgitud ei ole, missugune oli algkapital, aga küllap tegemist oli sellega ka, kuivõrd näiteks oli endal kogutud või isal kaasa anda mingisugust raha. Aga kui oli ettevõtmist ja ärivaimu, siis oli võimalik ka muidugi ilma tsunfti paberiteta töökoda avada, keegi enam ei küsinud, kas sul on meistripabereid või ei ole, aga samas oli siiski meistripaberite omamine väga prestiižikas, tegelikult ümbrus ju teadis, kes on meister ja kes kes on ise õppinud ja, ja selle tõttu ega väga palju varjata ei saanud. Kui sa said aga ennast nii üles töötada, et sa iseõppijana suutsid püsida tasemel ja anda väga kõrget kõrge kvaliteediga toodangut, siis keegi enam seda teha ei keelanud. Selles mõttes oli muidugi tsunfti sunduse kaotamise seadus väga positiivne, praeguses elu kehvuses võib ainult kadestada neid, meie esivanemaid kõiki neid muistseid Eesti- ja Liivimaa elanikke, sest nendel oli nagu näha siis kauba vahel valida, kosta sealt meistri käest või osta siis natukene vähem kogenud selli käest. Aga ei, ühel ega teisel vist ei olnud probleemi oma kaubarealiseerimisega ilmselt nii see oli. Aga siin ma tahan rõhutada kindlasti ühte asjaolu, nimelt vaatamata sellele, et arenesin kiiresti tööstus, kasvasid tööpojakesed, neid, nende arv oli väga suur, sai tööle hakata inimene, kes ei olnud lõpuni õppeaastaid seal väljaõppinud, kes lihtsalt hakkas tööle ja kaup hakkas minema ja ta ei teinud nii kõrge kvaliteediga kaupa. Sellele vaatamata selles raskes konkurentsis pidasid siiski tsunftikäsitöölised vastu tänu eelkõige oma töö väga kõrgele kvaliteedile. Seda nõuti aegade hämarusest peale, töö kvaliteet oli esmane ja siin ma tahaks mainida veel seda momenti, kuigi me siiani oleme võib-olla rääkinud rohkem, kuivõrd halb oli õpipoiste elu, kuivõrd raske oli nende õppimise aeg. See kõik on kahtlemata õige, inimesi on ju väga mitmesuguseid ja ja ka meistrite hulgas esines joomist ja ei olnud see kultuuritase eriti kõrge. Aga kõigele sellele vaatamata me teame võib-olla rohkem just seda Tšehhovi ainult Žukovi poolt, kuidas lapsi seal peaaegu et piinati ja peksti ja magada ei lastud ja loomulikult õpipoisid pidid tegema majapidamistöid, nad pidid tegema kõike, mis neil kästi. Aga samas oli tööõpetus täiesti õigetel alustel, tööd ei võetud naljana, töökasvatus oli range, aga õige ja selle tulemuseks oli kõrge kvaliteediga töö ja väga hea ettevalmistusega spetsialist, softides ei lastud edasi hierarhiliselt redelil selliks ja, ja meistriks inimest, kes ei olnud võimeline oma tööd korralikult tegema. Ja see on minu arvates see peamine, mis suutis tsunftikäsitöölisi veel täies elujõus hoida kapitalismi arenemise tingimustes kuni 20. sajandi alguseni ja sealt ka veel edasisest. Liftid kehtisid ju ja kestsid edasi. Kas siis vabriku töö eeldas madalamat taset ja, ja meie oleme üldiselt kogu aeg pidanud ainult selle kehvema tulemusega leppima. Tabriku töö eeldas tõesti madalamat taset. Vabrikutöölised püüdsid kui vähegi võimalik oma lapsi Anda käsitööliste õpipoisteks ja vastupidi, vabriku omanikud võtsid hea meelega käsitööliste õpipoiss ja kui need mingil tingimusel või mingil põhjusel tahtsid käsitöötöölise juurest ära minna, võtsid oma juurde tööle. Siin on veel see küsimus. Niikaua, kuni õpipoiss õppis meistri juures nii kaua oli ühelt poolt otsene tagasisidemeistri ja õpipoisi vahel oli teada, kes meister on, oli teada, kes õpetab, kuidas õpetab, kui kaua õpetab ja ka hiljem, kui õpipoiss sai kingiks, sai meistriks omaette. Ta mäletas oma õpetajat, õpetaja oli nimeline konkreetne. Kui aga hakkasid tekkima esimesed käsitööliste koolid. Kui hakkasid tekkima mitmesugused neljaõppe võimalused vabrikute juures, siis kadus nimeline õpetaja ja see viis kohe töö kvaliteedi langusele. Kui juba nimedest on juttu, siis oleks vist väärt, et nimetaks ka neid kunagi kuulsate meistrite nimesid. Näiteks oli klaasmeister extream üsna tuntud. Siis August Kettler. Sellest ajast hakkas tõusma kuulus pagarimeister ja hilisema kondiitri baariomanik. Stuude esines ka naiste nimesid. Nimelt juba sel perioodil hakkavad naised avama mitmesuguseid rätsepatöökodasid, siis hakkavad tööle modistidena, võtavad omale õpilasi. Paljud nendest nimedest on saksa nimed, aga hakkab esinema ka juba Eesti nimesid ja juudi nimesid. Aga ühiskonna kihistuses, kasse, käsitöölised olid hinnatud inimesed. Kas noored tahtsid hakata käsitöölisteks ja kahtlemata käsitöölise amet oli prestiižikas seisus oli ka kuhugi kuule püüti ja sajandi teise poole kohta eriti sajandi lõpuosa kohta võib öelda, et eestlaste osa kaal käsitööliste hulgas hakkab pidevalt kasvama. Nad ei ole enamikus ainult mitte nimetatud madalamatel aladel seal kingsepad ja lihträtsepad ja, ja voorimehed ja nii edasi vaid nad näiteks hakkavad ma jõudma ka järgi mehaanikutele eesti nimed esinevad juba optikute mehaanikute hulgas. Esinevad mõnede juveel iiride meistritöökodades on eesti nimesid, aga muidugi peen käsitööoptika-mehaanika, arsti tööriistad. Niisugused asjad on veel põhiliselt sakslaste valmistada. Aga kus niisuguste peenemate erialade oskaja Nad õppisid arstiriistade valmistaja, see pidi vähemalt Lääne-Euroopas käima õppimas vist seda esines väga palju. Kuigi sajandi teisel sajandi esimesel huulel telliti siia lausa välja oskus. Käsitöölisi sajandi teisel poolel olen nii palju, sealt neid enam ei tulnud. Õpetati väljameistreid koha peal ja väljaõpe oli muidugi väga pikk, väga suurt täpsust nõudev ja tavaliselt need meistrid valisid väga oma õpipoisse ka ja kaugeltki mitte kõik õpipoisid ei jõudnud, isegi mitte sellimi, rääkimata ministrist. Ja väljaõpe toimub kohapeal. Huvitav oleks teada, missuguseid haruldasemaid käsitöölisi tollel ajal esines, praegu ma ei oskaks isegi küsida, sest lihtsalt tundub, et elu on kõik nii ratsionaliseeritud ja mõnes mõttes isegi primitiivseks muutunud, et ei oska ette kujutadagi, mida kõike võidi osata teha ja näiteks 1881. aasta rahvaloenduses on eraldi olemas märgitud käsitööalad ja kummaline ja neid on väga palju. Need on nimelt 74 eri nimetust on niisuguseid käsitööalasid, mis tõepoolest juba tänapäeval ei oskagi tutvuda, mis nad täpselt olid ja millega nad tegelesid. Näiteks oli niisugune eriala nagu girl andide valmistaja või siis olid eraldi tsunftid, sisekujunduses kasutati kas siis mingisuguste kujukeste Kundajad ja sisekaunistuste viimistlejad näiteks olid eraldi kastikeste valmistajad ja nii edasi niisugused nimetused, mille, mille kohta praegu ei oska keegi öelda, mis seal täpselt taga oli, aga neid on juba ka 81. rastaloendis märgitud üksikuid, seal Tartus üks, kaks ja Tallinnas võib-olla mitte ühtegi või üks, kaks ja väiksemates linnades neid enam üldse ei ole, nii et nad olid võimalik, et, et mingisuguste luksusesemete valmistamise juures siis kasutusel, õppimisest rääkinud, siis kogu aeg on olnud jutt sellest, et see on niisugune individuaalne õpe olnud. Aga on ju täitsa massilisi erialasid, tõesti kingsepp, rätsep veel mõni. Kas niisugust suuremat kooli lausa nii aegade arenedes ei loodud nende võtamiseks? Käsitöökoole pöörati suurt tähelepanu ka eesti naise kasvatamisele, selle küsimuse ka tegeles väga põhjalikult lilli, suuburg ja lilli suu purgi eestvedamisel hakati ju pöörama tähelepanu ka Eesti tütarlaste, eriti talutüdrukute koolitamisel. Siin tegi väga suure töö ära ka Carl Robert Jakobsoni õde Natalie Johanson Pärna, kes 1880.-le. Ta asutas tüterlaste spetsiaalse käsitöökooli kus hakkas 15 aastaseid tütarlapsi. Tal oli neid umbes 20 kuni 40, siis koolitama ja põhieesmärgiks oli, nagu te ise ka ajalehtedes tol ajal kirjutas, et eesti talutüdrukud tuleb päästa saksa õmblus mandrite käest. Et eesti talutüdrukud antakse linna Nende mamslite juurde ametit õppima, aga et nad tulevad sealt tagasi halva õmblemisoskuse ja halva saksa keelega ja samal ajal on kadunud nud eesti talule, sest et nüüd nad, kuna nad on väljaõppinud, siis nad on talutööle kadunud, nad ei oska enam ja nad ei pea, siis nad ei taha enam talutööd teha. Et see on eestlasele väga ränk löök, et me oma naise ei oska õieti kasvatada. Natalie Johanson, Pärna koos oma dekaaslastega oma hilisemate õpilastega, tema õpilased avasid ka mitmeid käsitöö kuule, hiljem suutis teha selles osas väga palju ära suurepäraseks näiteks on siin edasi 20. sajandi algusest ju mari raamoti tegevus. Teatavasti Raamat oli see eesti neiu, kes ühena esimestest õppis Peterburis, õppis niisuguses toredas seltskonnas nagu härma Aino Tamm, Elisabet ESP ja tema hiljem avas ju ja tütarlaste eriti just eesti talutüdrukute tarvis mitmesuguseid käsitöö ja kodunduskursusi. Nii palju, kui tal neid võimalusi oli, kuni esimese maailmasõjani välja. Tallinn, Tartu ja teised suuremad nendes oli muidugi käsitöölisi ja nii arvuliselt kui ka eriala väga rikkalikult, aga kui väikeses asulas üldse väljaõppinud käsitöölisi leidus, et nad saaksid endale elatist teenida ja käsitöölisi leidus igal pool nii väikestes asulates kui Kuiga lihtsalt külakestes, sest käsitööliste kaup läks ju igal pool ja ka tsunftiajast veel kuni 1866. aastani oli linna lähedal maal või väikestes asulates tunduvalt kergem käsitöölisel üldse elada sest tsunfti kontrolliv silm ei jõudnud sinna nii kaugele kord ja ei suudetud kontrollida, kas ta mitu õpilastel oli või, või kui suurde töökoda oli või kui suur ta sissetulek oli, nii et isegi niisugustesse väikestesse asulatesse äraminek või ka linna lähedale maale kuskile asumine oli ka õppinud käsitööliste puhul üsna tavaline. Aga kui nüüd ajad ikka edasi läksid ja vabrikud üha rohkem elujõudu hoidsid ja tsunftid surid välja ja sõna otseses mõttes need meistriga kõige hiilgavamaid meistrid, kas siis vähehaaval hakkaski koguse käsitöö toodete kvaliteet alla käima või paraku nii see oligi. Sest juba sajandi lõpul, 90.-te aastate kohtutoimikutes näiteks on niisuguseid märkusi sellid kaebavad, et meistrid ei õpeta neid korralikult välja, sellepärast et meistrid võtavad konkurente. Olukord oli nüüd niisugune, tsunfti seadused enam ei kontrollinud ja ei kehtinud. Võis juhtuda nii, et natuke aega õppinud ja ise arvates, et ta midagi ära õppinud, võis sell või ka õpipoiss lihtsalt minema kõndida ja minna teenima näiteks meistri juurde, kes ei kuulunud tsunfti ja kelle nõudmised ei olnud nii kõrged ja meistrid loomulikult püüdsid ennast sellega kaitsta, et nad lihtsalt oma viimaseid töönippe kõiki enam välja ei andnud. Kartes konkurentsi, sageli ka surid oma teadmistega, aga ometi minu meelest paistavad Eesti inimesed näiteks kas või võrreldes venelastega või kui on kuulda, et inimesed on emigreerunud Rootsi või Ameerika mandrile paistavad sellega silma, et eestlased oskavad kõike teha. Naised oskavad alati õmmelda, kududa noh, kas nüüd just alati, aga, aga väga suurel juhtudel. Ka mehed oskavad oskavad kõike vajalikku majas teha, kui on tõesti selle järele vajadus ka maju ehitada. Kas siin on ikkagi elanud edasise tsunftiaegade traditsioon või ma julgen arvata, et siin on kõige olulisemaks rendiks siis jällegi see juba nimetatud õige töökasvatus? Õige töökasvatus oli ka Eesti talus ja tänu sellele, et linnades kehtis tsunftisüsteem ja olid olemas tsunfti traditsioonid, oli õige töökasvatus linnas käsitööline sai korraliku väljaõppe ja oskab hiljem ka eluaeg ainult või peamiselt korralikult tööd teha.